Mõkola Vingranovski „Armastuse akna all“

Mõkola Vingranovski
„Armastuse akna all“
Ukraina keelest tõlkinud Harald Rajamets.
Kujundanud Raoul Kolk.
Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1975.

Panen siia kolm luuletust Ukraina luuletaja Mõkola Vingranovski (7. nov 1936 – 26. mai 2004) väikesest luulevihikust. Selle õhukese valimiku ilmumise ajal kirjutati, et luuletaja „on jäänud kontakti ukraina luule traditsioonipärase romantilise laadiga, ent otsib intensiivselt uusi väljendusvahendeid, on vahel õige punktiirne ja alati väga rahutu. Tema talendi hindajad leiavad ta luules vastavalt oma nägemisele ja lugemisele tihti üsna erinevaid väärtusi.“

Mõkola Vingranovski oli andekas mitmel alal: filmirežissöörina, näitlejana, luuletajana ja lastekirjanikuna.

FUUGA

Mõkola Vingranovski

Pimenes. Puhkes põrgupillerkaar. Vaade veritses...

Pilveskafandris käis maad mööda taevas.

Pimenes.

Pilduge pomme ja pomme ja pomme ja

pekske vabadust pähe ja näkku!

Paremale ma paiskusin, viskusin vasakule...

Taevas käis maad mööda pilveskafandris

ja pommide ja pommide ja pommide

põrgus

puhmles maa taeva jalge all.

Ma paiskusin paremale –  ja endasse...

Taevas käis karkudel maad mööda

ja pommide ja pommide ja pommide

purustuses

puhmles juba nii taevas kui maa.

Ma peatusin.

Pimenes...

Ja nüüd nägin ma taeva süles –

kus pommide ja pommide ja pommidega –

nägin taeva süles

teda.

Taevas kandis teda, valgesse sitsi mähitut,

ta oli taeval süles, 

mähitud odavasse valgesse sitsi.

Ja taevas käis karkudel maad mööda,

läks ja naeratas... Samal ajal

tema järel – vabaduse järel – juba joosti, 

juba jooksid mered ja metsad

ja meie saatused ja neidude silmad,

et kiskuda temast endale tükikest

ja saada temaks kas või viivuks! Osaliseltki!

Pommide,

pommide, 

pommide all...

ESIMENE HÄLLILAUL

Mõkola Vingranovski

Maga, sa mu kallis lapseraas,

maga, väike, sõstrasilmad sule.

Unes rukkinurme kohal taas

kõrge täht on läitnud oma tule.

Maga, sa mu pehme pesalind,

õnn ja vaikne rahu on mu põues.

Kuid su valjuhäälne saatus sind

juba kutsub akna taga õues.

Maga, väike, sul on kõik veel ees.

Tukuvad ka vahtrad tumedaina.

Nagu taevas meie Dnepri vees

ärgu sinus uinugu Ukraina.

Ärgu magagu ta sinu sees,

täitku virgelt sind ja su maailma.

Äiu-äiu, sa mu väike mees,

uni pillab hõbepiisku silma...

MARIA

Mõkola Vingranovski

Tüdruk turul müügi katki jättis,

pintsak seljas, valge rätik peas,

pehme leivapätsi padjaks sättis,

uinus leiva põsel, rahva seas.

Säärikud ja seelik musta värvi,

põllel valge täpimuster harv,

magab tüdruk keset turulärmi,

aga herilasi paras parv

sumiseb ta ploomidel... Ta magab.

Päiksekiiri juustes kustub tal.

Unes ploome ostjatele jagab.

Leivapäts on padjaks põse all. 

„Mälestusi isast“

„Mälestusi isast“ on neljaosaline luuletsükkel, mille esimene salm ja 4. ehk viimane osa oli vist küll kõikidel minuvanustel inimestel nende kooliaastatel peas, võib-olla on paljudel praegugi. Hästi palju esitati seda raadios, kanti ette koolipidudel ja aktustel, õpiti pähe emakeeletundides. See on ülihea luuletus, mida meelde jätta on kerge ja milles väljenduvad nii siirad tunded, et need panevad igaüht kaasa elama. Kogu luuletsükkel on erakordselt inimlik ja ehe. Nii luuletavad klassikud. 

Homme on Juhan Smuuli (18. veebr 1922 – 13. apr 1971) 100. sünniaastapäev. Sel puhul panen need meeldejäävad luuleread siiagi.

MÄLESTUSI ISAST

Juhan Smuul

Tol korral ringi jooksin alles särgis,

täis lapsemõtteid oli kahupea,

või vänderdasin hanekarja järgi,

vits peos, sest mine isahane tea.

/- - -/

IV

Ja mäletan – kord õhtul ta ei tulnud.

Torm. Laine laksus päris õue all.

Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud.

Ränk mure näris juba sügaval.

Need neli päeva... Meeleheites pilgud.

Ja ema rannas... kõik need neli ööd.

Just suigud lapseunne, kohe virgud.

Tuul pimeduses ulub, laine lööb ...

Mind rannas leidis juba varavalge –

kõhn, sasipäine, väike mures põnn.

Nii vastu külma kivi panin palge

ja isa ootasin – kas surm või õnn.

Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski,

surmväsinud ja unetusest morn.

Veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku,

kui juba magas. Väljas nuttis torm...

Sel ööl ma tihti tõusin tasahilju

ja paljajalu läksin üle toa

ta juurde – kuni ergu valguskillu

koit aknasse lõi nagu eluloa.

/1944/

(Kogumikust „Valus valgus“; Eesti Raamat, Tallinn 1972; 

illustreerinud Ilmar Torn.)

Nikolai Nekrassov „Valik luuletusi“

Nikolai Nekrassov
„Valik luuletusi“
Tõlkinud August Sang.
Kujundanud Villu Toots.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.

Homme möödub 200 aastat Nikolai Nekrassovi (10. dets 1821 – 8. jaan 1878) sünnist. Siin blogis on varemgi olnud juttu tema luuletustest ja poeemidest, olgu siis seekord ka, sest tema  „Valik luuletusi“ on mul lapsepõlves lausa ära loetud nii selle tõttu, et mõned värsid sellest kuulusid koolis kohustusliku kirjanduse hulka, kui ka sellepärast, et tema luule mulle meeldis. (Siinne poeedi pilt on samast raamatust. >>>)

Mu esimese klassi salmikusse kirjutasid vanemad mulle ridu tema luuletustest. Need read sööbisid mulle meelde kogu eluks. Ühe neist luuletustest panen tervikuna siia:

PRIIUS
Nikolai Nekrassov

Kodumaa! Iialgi pole ma veel
säärase tundega sõitnud su teel.

Lapsukest ema seal käte peal kannab,
rõõmsale mõttele tiivad see annab.

Sündisid ilusal ajal! Kui hea!
Laps, sina pisaraid tundma ei pea.

Hirm sind ei rõhu ja sundus ei taba,
ise töö valid – sa oled ju vaba.

Tahad, siis põllutööst elatad end,
suudad – kui kotkal on kõrge su lend.

Kas aga unistust uskuda maksab?
Nõtke on inimvaim – leida see jaksab

kammitsaid uusi, mis rõhuvad meid
orjuse asemel... Olgu, kuid neid

kergem on lõhkuda rahval. Oh astu
lootes, mu laul, priiuspõlvele vastu!
/1861. a/

Николай Некрасов „Избранное“.

Debora Vaarandi „Valik luuletusi"

Debora Vaarandi
„Valik luuletusi“
Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1966.
Kujundanud Vive Tolli.

Kummaline, et ma pole selles blogis juba varem Debora Vaarandist kirjutanud. Ometi oli ta hästi palju aastaid mu kindel luulelemmik.

Eriti on mulle meeldinud tema luuletus „Lihtsad asjad“ – see lihtsate asjade juurde astumine ja lihtsale heale toetumine, mis peaks igale inimesele elus omane olema. Selles on nii palju soojust tekitavat.

1966. a ilmunud valik luuletusi on senini mu riiulil ja igal aastal sirvin seda ikka üsna mitu korda. Täna märkasin kuskil veebilehel fakti, et Debora Vaarandi saanuks mõni päev tagasi, 1. oktoobril 105aastaseks. Taas võtsin luulevalimiku riiulist, astusin lihtsate asjade juurde, aga vaatasin ka teisi vanu tuttavaid.

Olen Debora Vaarandit paar korda ka elavana oma silmaga näinud. Eriti on meeles suvepäev, mil käisime Koguva külas Juhan Smuuli ja Debora Vaarandit EÜE Muhu rühmaga kohtuma kutsumas. Hästi päikest täis olid need meie tollase lühivestluse minutid. Juhan oli just sõnnikuveolt tulnud ja nad tahtsid sauna minna. Õuel mängisid kassipojad...

See raamat on meeleolu. Õigupoolest palju meeleolusid. Selle ilmumisajal paelus igati silma ka kujundus, mille Vive Tolli hästi huvitavaks suutis mängida.

„September“

 Erni Krusten
„Juka“
Luuletusi ja miniatuure
Kunstiliselt kujundanud Heldur Laretei.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.

Täna algab sügis. September on kalendri järgi viimane suvekuu, aga tunnetuslikult sügis. Pärast pikka suvist blogipausi panen siia septembriluuletuse kogust, mis mulle läbi aastate väga meeldinud on. Enamikule on tuttavamad selle nimiluuletus „Juka“ ja nn aedniku-luuletused, aga allolevgi on kaunilt lüüriline.

SEPTEMBER
Erni Krusten

Septembrihommikud on rasked kastest,
ei välja joosta enam paljajalu,
õu tühjaks jäänud päikesest ja lastest
ja varjus jahedas on lahkumise valu.

Aeg suvine on saanud käsu minna;
ta põgeneb, ta kannul kurjad ilmad,
ja külma põhjatust on tekkind taevasinna,
nii osavõtmatut kui armust võõrdund silmad.

Neil hommikuil ma mütsi surun pähe,
krae tõstan üles, kepi kätte võtan
ja karmilt mõtlikuna teele lähen –
sind, suve lembus, nagu saatma tõttan.

Kuid juhtub mõnikord, et südapäeval
septembriski meid päike soojalt paitab
ja liblikad, kes tardund vihma ajal
või hallaööl, taas tiibadele aitab.

Siis õitsev ristikheina ädal laotab
mu teele lõhna nagu mälestusi,
ja tundub: armsam veel kord huuled paotab –
ma kuulen jälle õrnu sosistusi.

„Maa rinnal“, „Sinine rohtaed“

Katri Vala
„Maa rinnal“
Luuletused.
„Loomingu“ Raamatukogu nr 51/111.
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
Soome keelest tõlkinud Debora Vaarandi.

Katri Vala
„Sinine rohtaed“
Sarjast „XX sajandi luule“.
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1974.
Soome keelest tõlkinud Debora Vaarandi.
Kujundanud Maarja Vannas.

 

Täna kell 11.37 algas meil ametlikult kevad. Mõni tund pärast seda tuleb ilmajaama väitel küll lumetuisk, aga kevad on ikkagi kohal. Sel puhul panen siia kaks luuletust Soome tundlikult poetessilt, kelle loominguga tutvusin esmakordselt koolitüdrukuna.

ENNE KEVADET
Katri Vala

Kevad  magab aimavana
pimedas metsas.
Astu hääletul sammul,
ära kõnele kuumi sõnu
nende puude keskel,
mis värisedes ootavad!
Mu käsi on su käes
kui idu pimedas mullas.
Päike, ära tõuse veel,
ära kummardu äratades mu üle!
Tahan veel unelda su vägevusest
magava kevade ääres,
keset veel sündimata elu
jumalikku veetlust.

KEVAD
Katri Vala

Öötaeva sinikaare alla painutan
kui oksa kastemärja
ja hõõguvale näole vajutan.
Õrnvalge põimin täheõitest pärja
ja tunnen, kuidas elu hele
puupung mu hinges pakatab.
Ta rõõm mind laulma nakatab,

ta lõhnu laotub hõbepilvedele.

* Katri Vala (sünninimi Karin Alice Wadenström, kodanikunimi abielus Karin Alice Heikel; 11. september 1901 – 28. mai 1944) oli soome luuletajatest üks esimesi, kes kasutas vabavärssi. Tema luules oli algul palju päikeseihalemist, kuid hiljem see tumenes ja muremõtted sagenesid. Seda põhjustasid nii tollase Soome majandusolud kui ka poetessi raske haigus – tuberkuloos, millesse ta ka suri.

Tema luulet tõlkinud Debora Vaarandi ütles saatesõnas luulevihikule „Maa rinnal“: „Katri Vala looming on soome luule omapärasemaid nähtusi, jäädes seni jäljendamatuks ning kordumatuks. Ta luulekujundid on äärmiselt intensiivsed ja samal ajal lakoonilised, moodustades alati orgaanilise terviku. Terviklik, ühtlane on ka ta luule sisu ja põhihääl, milles kõlab hümn elule, ühtekuuluvustunne inimeste-vendadega, mure nende saatuse pärast, kogu maailma haarav emasüdame-armastus ja võitlushüüd tuleviku nimel.“

Eestlased armastavad väga tema sõnadele loodud imekaunist laulu „Kordan sinu nime“", mille tõlkis Debora Vaarandi, viisistas Eino Tamberg 1968. a ja laulis kuulsaks Helgi Sallo.
https://youtu.be/dmoZrmnVydI

Kaks Jaan Kaplinski luuletust

Homme, 22. jaanuaril saab Jaan Kaplinski 80-aastaseks. Palju õnne!
Sünnipäevaks panen siia kaks tema luuletust kogust „Tule tagasi helmemänd“ (kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1984).

*
Kõik mis minul on öelda
on ainult see
pole tõde ja elu
on ainult tee

ma ei tea kust ta algab
kas algusest
temast mina siis räägin
ja valgusest

mis paistab all ja ülal
ja vahel ees
ja valust mida ei näe
sest see on sees

valu on valgus ise
ja valguse mõõt
ja tee tõde ja elu
ja rist ja mõõk

*
Ma olen madalal sündinud
mu hälli on varjanud rohi
ma olen madalal sündinud
kuid siia ma jääda ei tohi

ma olen madalal sündinud
kesk sammalt ja lehekõdu
ma olen madalal sündinud
kuid madalal pole mu kodu

ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
mu kodu on taeva tuulte peal
ja vahel külmas ja näljas

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

Jaan Kaplinski foto on teatmikust „Eesti kirjanduse biograafiline leksikon“ (Eesti Raamat. Tallinn 1975).
Värsivihiku „Tule tagasi helmemänd“ kujundas Jüri Kaarma, illustreeris Mari Kaarma.

„Oakene“

OAKENE
Heljo Mänd

Emal on üks väike uba,
aina veereb mööda tuba,
pea tal märg  ja  juuksed sassis,
oma kõhu tühjaks rassis.

Tuleb uperdades kööki,
ripub põlles, nõuab sööki,
endal peoke rusikas,
 rusika sees lusikas.

  Uba taburetist pisem,
  aga süüa tahab ise.
Maadleb, kuni lõpuks võidab:
 lusikatäis suhu sõidab.

Selle luuletusega astus mu lapsepõlve lugemiste hulka noor luuletaja Heljo Mänd, kelle esikkogu „Oakene“ ilmus 1957. a.

Seda värsivihikut ei ole mul enam alles ja teisi selles olnud luuletusi ma ei mäleta, aga nimiluuletus oli hästi meeldejääv, eriti selle algussalm, mis senini peas. Lastele luuletus meeldis ja uus eesti lastekirjanik oli sellega sündinud.

Nüüd on see mu tollane esimene tutvus Heljo Männiga siin blogis tema mälestuseks. Tema pika elu daatumiteks jäid 11. veebruar 1926 - 6. detsember 2020; 94 eluaastat, üle 100 raamatu. Aitäh!

Veel selles blogis: Heljo Mänd.

Veerg kirjaniku portreefotoga on pärit EKBL-ist, 1975.
„Oakese“ illustreerisid Asta Vender ja Olev Soans.

Kui Nõmmel raba veerel Heljo Männi pingi juurde juhtute (see pandi paika tema 90. sünnipäevaga seoses 2016. a), siis võtke viivuks aega, istuge, puhake jalgu, värskendage mõtteid ja tuletage meelde nii teda kui ka tema loomingut.

Minu foto (teisest blogist), 2016.

„Öine valu“

Ilmi Kolla luuletusi olen ma tüdrukuna mitmesse kaustikusse ümber kirjutanud. Ei mäleta, missugustest väljaannetest või tolle aja almanahhidest need pärinevad.

Ilmi Kolla luuletused olid erilised. Läksid hinge ja südamesse. Mõjutasid tundeelu. Jäid meelde. nagu jäi meelde ka see kurbusetunne, mis oli pärit teadmisest tema haiglasoleku ja surma kohta. Sisaldasid nii surmahirmu kui ka noore inimese vaibumatut eluiha. Sellistena olid need minu jaoks väga olulised ja tähendusrikkad.

On imetore, et Ilmi Kolla luuletusi on ka viimastel aastatel välja antud.

Üks neist luuletustest, mille olen oma tüdrukupõlve kaustikusse talletanud:

ÖINE VALU

Ilmi Kolla

On sirel oma õitehelbed kaotand,

nüüd öises kastes lõhnab ristikhein.

Nii nagu hämarus mu üle laotab

end tume, ääretu ja raske lein.

Ma pole matnud ema ega venda,

ma vanu sõpru leinamas ei käi.

Ja lapsigi ei ole minul endal –

need mured südamele võõraks jäid.

Kuid minu mure – tal ei ole nime,

mu süda kokku tõmbub tema käes.

Ta kogu öö on piiritu ja pime

ja läbi temast kuhugi ei näe.

Kui oled lüürik, mõistad minu muret,

kui oled kurb, siis aru sellest saad, --

kui oled üksi ja kui kauged tuled

kord kaovad, kumavad ja kustuvad.

Kui aga sinu lõunamaiseis silmis

on tuld ja kirge, uhket rahutust,

siis minu murelikku laulusalmi

sa peaksid mõistma seda enam just.

Mu laul on nagu mahajäänud luige

kurb kaeblik kutse tühjas sügises.

On läinud kõik ja seegi üksik huige

kaob tinavärvilistes pilvedes.

Ja nüüd, kui suveöö on soe ja tüüne,

ma nälgin hulluks ses kaunis kuus.

Nüüd haaraks nii, et rebeneksid küüned,

su järel, särav õnnevarjutus.

/13. juuni 1953./

* Ilmi Kolla (4. juuni 1933 - 18. dets 1954). Õpiaastatel Pärnu 2. keskkoolis haigestus tuberkuloosi, pidi palju olema haiglas, kus surigi. Luuletusi ilmus 1948. aastast alates ajalehtedes ja -kirjades, esimene väike valimik ilmus 1957. a postuumselt.

Kriitikud on öelnud, et tema värssidele on iseloomulik ergas kodanikutunne, elamuslik loodusetaju, hell, sageli nukker lürism, nooruse rahutus, siirus oma elamuste sõnastamisel.

„Kümnes kiri Ingile“

Henrik Visnapuu
„Väike luuleraamat“
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Koostanud Paul Rummo.

Jaanuarikuu luuletuseks valisin sel tänavusel lumeta talvel Henrik Visnapuu kaunilt lumise armastusluuletuse „Kümnes kiri Ingile“. 2. jaanuaril oli Visnapuu 130. sünniaastapäev.

KÜMNES KIRI INGILE

Henrik Visnapuu

Mäletad, Ing, seda alleed,

seda üksikut lumist teed?

Kuused olid kui suhkrupääd,

suhkrupäie all sina läed.

Kuused latvadel kandsid kuid,

lumilinnud painutid puid,

unen nägid nad unest und,

langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed,

seda üksikut lumist teed,

kust me jooksime kinni käest

lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lunde sa

kiskusid minu endaga.

Mäletad, veersime alla mäest

võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest

igalt poolt „armas“ eest.

Kuused olid kui suhkrupääd,

suhkrupäie sean sina läed.

Nüüd olen sinuta siin,

südamen sõnatu piin.

Mäletad, Ing, seda alleed?

Sa mida minuta teed?

/1919/

* Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 – 3. aprill 1951)  oli eesti kirjanik ja kirjanduskriitik, rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.
Portree-puulõige: Ernst Kollom.

340.

„Minu Dagestan“

Rasul Hamzatov
„Minu Dagestan“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Vene keelest tõlkinud Meta Maksing.
Värsid tõlkinud Kalju Kangur.
Illustreerinud Vladimir Noskov.

Mulle on alati meeldinud poeetilised raamatud kaugetest maadest. „Minu Dagestani“ lugesin küll juba pärast ülikooli lõpetamist, aga mingil kombel haakus see teos minu lapsepõlve lemmikutega – kõikvõimalike muinasjutukogudega, oli kirglik ja luuleline, oli täis armastust nii kirjaniku kodumaa kui ka inimeste vastu üldisemas mõttes. Nautisin tema helgemeelset keelt ja lausa idamaist teravmeelsust, piltlikku väljenduslaadi ja seda, kuidas ta kirjutas põhilisest ja püsivast.

„Minu raamat on minu Dagestan. Millistes piirjoontes näen ma sind? Millega võrdlen? Kas liugleva kotkaga? Aga kotkas pole inimese kätetöö, loodus on ta loonud, ja meie mõttest pole temas teps midagi. Ehk lennukiga? Kuid lennuk lendab liiga kõrgel maa kohal. Kui ta maa peal veereb, siis on tema ümber ainult lennuvälja maastik. Mulle ei meeldi, kui maad vaadeldakse ülalt alla ja temast kõneldakse ülalt alla.

Ei, ma näen niisuguse aparaadi piirjooni, mis lendab kui lennuk, sõidab kui rong ja ujub kui laev. Mina olen sel niihästi lendur, vedurijuht kui ka tüürimees. Meie lähtejaam – meie lennuväli, meie sadam, meie depoo – on tuhandeaastane, surematu Dagestan.“

Selles omapäraselt kirjutatud teoses on palju kasutatud vanu legende, mõistujutte, kõnekäände ja rahvalikke ütlemisi, mis kõik on kokku põimitud luuletustega, milleks on nii rahvalaulude katked kui ka Hamzatovi enda värsid.

„Minu Dagestani“  iseloomustab eriline lennukus, hoogsus ja kergus, mis on seda hinnatavam, et jätab mulje, nagu oleks autor kirjutanud selle n-ö ühe hingetõmbega, kuigi ta tegelikkuses tegi seda palju aastaid, kirjapandut kogu aeg täiendades.

Hamzatov kirjutab ka oma lapsepõlvemälestustest, emast, isast, hästi paljudest eluteel kohatud inimestest ja neilt saadud tarkustest. Süvitsi läheb ta arutlustes kirjandusest ja keelest, oma raamatu kujunemisest, sisust ja vormist ning kirjaniku vastutustundest.

Tänapäevases kontekstis on huvitavad Hamzatovi seisukohad rahvusest ja keeltest, mida Dagestanis oli palju, sellest, mis aegades hävineb, ja sellest, mis jääb. Ta ütles: „Ma laulan oma laulu, võta see vastu, mu Dagestan!“

* Rasul Hamzatov (8. sept 1923 - 3. nov 2003) oli Nõukogude Liidus väga tunnustatud kirjanik, kelle ülipoeetilised teosed lugejaid vaimustasid. Rahvuselt avaar, sündis ta Dagestani ANSVs. Luuletama hakkas ta 11aastaselt, tegi seda nii avaari kui ka vene keeles, hiljem täiendas oma teadmisi M. Gorki nim Kirjandusinstituudis Moskvas. Paljudest tema luuletustest valmisid tuntud heliloojate käe all laulud, mida on esitanud näiteks Anna German, Sofia Rotaru, Vahtang Kikabidze, Muslim Magomajev jpt ning mis publikule väga meeldisid.  Ta oli ka hinnatud tõlkija, kes vahendas paljude klassikute loomingut vene keelest avaari keelde. Foto internetist.

Расул Гамзатов „Мой Дагестан“ (1968).

„Nõmmelill“

Anna Haava
„Nõmmelill“
Valimik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Koostanud Paul Rummo.
Kujundanud ja illustreerinud Vive Tolli.

See imearmsa kujundusega väike valikkogu sisaldab palju luuletusi, mis suurel enamikul Eesti rahvast juba kooliaastatest peas on. Mitut neist on laulupidudelgi lauldud. Paljusid neist salmidest teadsin juba lapsena minagi, mõned on tänini meeles. Näiteks need kaks:

KUI SA TULED, TOO MULL' LILLI
Anna Haava

Kui sa tuled, too mull' lilli, –
 lillekesi armastan.
Sügisel neid vähe leida? –
Ühestainsast küllalt saan.

Ehk vast juhtud nurmelt leidma
veel üht hilist lillekest –
kõige kallim, oh kui väga
tänaksin sind selle eest!

(Palju lilli siin nad kandvad
meelitelles minule –
mitmest lillest leidsin kihvti
minule ja sinule...)

Ehk vast juhtud nurmelt leidma
veel üht hilist lillekest? –
Kõige kallim, oh kui väga
tänaksin sind selle eest!

EI TULE LUULE TUULEST
Anna Haava

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.

* Anna Haava (Anna Rosalie Haavakivi; 15.(3.) okt 1864 – 13.märts 1957). Paar päeva tagasi möödus 155 aastat luuletaja sünnist. 1954. aastal pälvis ta rahvakirjaniku nimetuse. Oma kooliajast mäletan, et tema surma järel võeti kogu meie 7-klassilise kooli pere kokku aktusele, kus loeti tema luuletusi, lauldi tema sõnadele tehtud laule ja räägiti tema elust. Nii toimiti ka teistes koolides – Anna Haavat mälestati kõikjal.

Siinsed illustratsioonid on kogust "Nõmmelill", kunstnikuks Vive Tolli. Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.

„Kirjandusõhtu“

Mats Traat
„Kaalukoda“
Luuletusi 1960-1964.
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Ümbrise kujundanud Jaan Klõšeiko.

Eesti kirjanduse ühelt visamalt töömehelt leidsin kauni luuletuse, mis sobib nii sirelite puhkemist ootava maikuuga kui ka tänase emadepäevaga. Luulekogu, milles see kirjas, olen selle ilmumisest saati mitut puhku lehitsenud – need luuletused sobivad mulle seda enam, mida vanemaks ma saan.

KIRJANDUSÕHTU 
Mats Traat

Pisike tüdruk

loeb väikeses küla-algkoolis

Liivi.

Rohelistes rättides emad

kuulavad ärevalt pealt,

nuusates aeg-ajalt nina.

Ja nende karedad käed, mida lakkunud vasikad,

on ilusasti rüpes.

Nende tütred õppisid püüdlikult luuletusi,

ja lähevad ikkagi salmiga segi,

need tillukesed kohmetud lapsed

väikese koolimaja klassitoas.

„Tulin linnast. Lumesadu.

Tööd ei leidnud kusagilt...“

Palju aastaid on möödas

ja väljas, kraamitud kooliaias,

puhkevad sireleil pungad.

Kuni tüdrukupirts meenutab järge,

vajub päike lillaka metsa taha.

Kuskil kriuksub uks ja köhatab mees.

Seisan piida najal tundega,

et õuest tuleb aeglasel ja raskel kõnnakul,

nagu võib tulla vaid läbi sajandi,

Juhan Liiv ise.

Istub pingile klassitoas

pisikeses külakoolimajas,

plaksutades lapsele,

kel valge lehv juustes,

kes, leidmatagi järge,

veereb roosa suislepaõunana

üle põranda ema sülle.

* Mats Traat (sünd 23. nov 1936) on eesti kirjanik, luuletõlkija ja stsenarist. Fotol on ta aasta pärast oma kolmanda luulekogu „Kaalukoda“ ilmumist, 1967.

Luuleread  „Kaalukoja“ kaanelt:

„Sinine tulp“ ja „Minu koolipidude tüdrukud“

Vladimir Beekman
„Sinine tulp“
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Kujundanud Heldur Viires.

Luulekogu, mis ilmus sel aastal, kui lõpetasin keskkooli. Tõenäoliselt just sellepärast jäi eriti meelde luuletus „Minu koolipidude tüdrukud“. Äsja olid olnud viimased koolipäevad, lõpuvalss, ees ootas nii palju unistusi ja lootus, et meie, kõik mu klassikaaslased, kunagi ei väsi.

„Minu koolipidude tüdrukuid“ on kirjandusteadlane Toomas Liiv nimetanud eesti kirjanduse parimaks  tüdrukuteluuletuseks.

Helilooja Gennadi Taniel on „Minu koolipidude tüdrukutele“ ka viisi teinud (vt tema „Laule", Eesti Raamat, Tallinn 1975), mida tollal laulis Maie Tõnso, kuid Youtube'is seda pole.

Uuel kevadel lõpetavad kooli uued tüdrukud.

MINU KOOLIPIDUDE TÜDRUKUD

Vladimir Beekman

Minu koolipidude tüdrukud

käivad väsinult kandekotiga,

igaühel on kodus perekond,

kühmus õlgadel – argipäev.

Juba koolivendadest mõnelgi

kipub kiilaspea kergelt läikima,

kingakannad on lääpa tallanud

juba mõnigi uhke poiss.

   

Pole paljud õieti märganud,

kuidas märgiti ennast vanadeks –

tulid lapsed, ja nii ta veereski,

pole parata, see on aeg.

Tulid tülid, riiud ja nääklused,

rahamured ja hallid kahtlused,

aga sinilind lendas minema,

lendas otsima noorusmaad.

   

Veel on vara sellega leppida,

vara tallatud tuhvleid otsida,

naervast kevadest vaikse talveni

kõige tähtsam on elus ees.

Hoidke silmades naerusädemeid

kuni valusa viimse valsini,

hoidke koolipidude tüdrukuid,

nad on elus üksainus kord.

/1963/

Veel on mulle sellest kogust teistest rohkem meeldinud luuletused „Mälestus vanast Narvast“ ja „Nüüd oled kaunim veel“.

„Vabadus, armastus“

 
Sándor Petőfi
„Vabadus, armastus“
Valik luuletusi ja poeeme.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ellen Niit.
Kunstiliselt kujundanud Rudolf Pangsepp.

See luulekogu ilmus mu abituuriumiaastal ja ma armusin sellesse silmapilkselt. Või oleks ehk õigem öelda, et ma armusin Sándor Petőfisse – tema nooruslikku uljusesse, tema kirge ja hoogu, isamaa-armastusse ja ülimasse hingestatusse, tema vabadusse ja armastusse.

MIS ON KUULSUS?

Mis on kuulsus?... Vikerkaareviir.

Pisarates murtud päiksekiir.

/1846/

Ma ei olnud ainus vaimustunu. Minu põlvkonnas teadsid paljud Petöfi värsse peast, väga sageli kõlasid need parimate näitlejate ettekandes raadiost – me elasime neis ja nemad elasid meis.

VABADUS, ARMASTUS

Vabadus, armastus,

need on mu igatsus.

Elu ma ohverdan

sinu eest, armastus,

ohverdan armu ma

sinu eest, vabadus.

/1847/

„Ma olen madjar“, kirjutas Petöfi ja muutis oma luulega ka pärast oma surma madjarite maa meile lähedaseks. See oli aeg, mil me teadsime kindlalt, et oleme lisaks soomlastele ka ungarlastega sõbrad ja sugulasrahvas.

Oma südames olime me kõik looduse metsikud lilled.

LOODUSE METSIK LILL

Mis te haugute siin, penid,

mis te minust purete!

Viskan teile kondi kurku,

nii et sellest surete.

Murdke igerikke õisi

kasvuhoonest kusagil;

mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Luulet koolis mulle pole

sisse taotud kepiga.

Reeglitega ma ei ole

iial suutnud leppida.

Reegleid austagu, kes hirmust

priiuses on ärevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Õitsta teile, jõudesoole,

pole tahtmist vähemat!

Teie kõhud kehvapoolsed

kohe rikki lähevad.

Tervitab mind see, kel meeled,

puhtad on ja elevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Rahule mind igaveseks

jätke parem kisata.

Tõesti tühi töö on herneid

vastu seina visata.

Ja kes siiski otsib tüli

kunagi või kusagil –

puutugu mind vaid! Ma olen

okkaline metsik lill.

/1844/

Olen alati olnud väga tänulik Ellen Niidule, kes Petöfi luulet nii meeldejäävkaunilt eesti keelde tõlkis. Ka tema järelsõna sellele raamatule oli poeetiline ja seda soovitan ma kindlasti lugeda. Üks katke sellest:

„/Sándor Petőfi/ oli sündinud nääriööl, ööl vastu esimest jaanuari 1823, ja eluaastaid sai ta lugeda kakskümmend kuus. 1849. aasta juulis jäi ta elu pooleli loomingulise ja füüsilise nooruse haripunktil. Ta langes Ungari revolutsiooni viimases lahingus. Tema saatus oli selle poolest õnnelikum kui Ungari vabadusvõitluse saatus. Tema lakkas olemast elu kõrgseisus. Võitlus, mille vaimne juht ta oli olnud, taandus reaktsiooni ees. Selle kiuste, aga võib-olla ka just selle tõttu sai Petöfi ülev kuju ungarlaste jaoks veelgi sümboolsust juurde.“

Ka Petöfi pilt on pärit sellest raamatust, Ernst Kollomi puulõige. >>>

* Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Eesti keeles on tema luuletusi ja poeeme avaldatud korduvalt, kuid viimasel ajal vist kahjuks mitte.

Petöfi Sándor „Összes költeményei“.

Petöfist, eriti tema poeemist "Sangar János" (János vitéz) olen kirjutanud ka oma blogis Suleke, vt siin. 

„Merel on väsinud kured“

Oktoobri sügisluuletus on Juhan Saarelt. Minu noorusajal väga populaarne ja küllap paljudel senini peas, kui mitte täielikult, siis mõni rida ikka.

MEREL ON VÄSINUD KURED

Juhan Saar

„Kured on väsinud ära

ja ühtegi laeva ei ole.“

                „Kus?“

„Merel.“

                „Kas tõesti vaid sellepärast

                sa nõnda nutune oled?“

„Kuid kured ju väsivad, isa?“

                „Poiss, pühi põselt see pisar!“

„Kuid järsku ei leia nad laeva?“

                „Poeg, ära end asjata vaeva!“

„Kuid ära on väsinud kured.“

                „Peast viska see väikene mure!“

„Ma kardan …“

                „Mida?“

„Et keegi neist upub ja sureb.“

                „Ei usu! Nad leiavad laeva

                ja puhkavad mastide tipus.

                Jää magama! Tähed on taevas

                ja kuu akna taga, näe, ripub.“

„Kas kindlasti, isa, sa tead, et …“

                „Jah, tean.“

„Kui hea …“

Ja juba padjale langebki pea.

Kuid merel on väsinud kured

ja asjata otsivad laeva.

Oi, suured ja väikesed mured!

Oi suurte ja väikeste vaeva!

/„Sõnarine. Eesti luule antoloogia“, 4./

Luuletuse blogisse paneku ajendiks sai tõik, et lindude rändekaardilt on alates 7. oktoobrist puudu elumärgid Karulast lõunamaale lendava noorkure Päike kohta. Ta jõudis oma esimesel pikal rännuteel Kreekasse Vahemere äärde ja arvatavasti võttis suuna otse üle mere Aafrikasse. On võimalik, et tema raadiosaatja lihtsalt ei tööta või pole sealkandis levi, kuid on ka halvem võimalus, et meri võttis oma. Looduskalender.ee must-toonekurekaamerast sel suvel jälgitud kureperekonna pea Karl on jõudnud Lõuna-Sudaani, kahest ülejäänud pojast on Maru alles Ukrainas, Karula aga Türgis. Kurepere emmest Katist, kel pole raadiosaatjat, saame teada uuel kevadel, kui ta Eestisse naaseb.

Siinne pilt on „Tütarlapse ...“ blogis varem olnud. See on pärit Oksana Ivanenko raamatust „Kurekese teekond“ (1948) ja sobib Juhan Saare luuletusega hästi. Pildi on loonud kunstnik Ott Kangilaski.
Vt: http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/09/kurekese-teekond.html

„Metsalilled“

Heljo Mänd
„Metsalilled“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Olev Soans.

Aprilliluuletuseks sobivad hästi kaks salmikest sellest raamatust, mis mu lapsepõlves lastele kohe esimese lugemise järel enamasti pähe jäi. Ja pildid olid selles raamatus ka hästi kenad. Heljo Männi looming on hea tuttav praegustelegi lugejatele, sestap ei hakka ma kirjanikuga seostuvat siin pikemalt tutvustama.

LUMEKELLUKE

Tilistades õiekuljust,

ilmub esimene lill,

vaatab ringi, tulvil uljust –

ma ei karda sind, aprill.

SINILILL

Kased on kikkis ja kägugi kukub,

sinilill väike, miks sina veel tukud?

Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba,

käes on sul ammugi õitsemisluba.

„Laul koerast“

Selle blogi veebruarikuu luuletus on ajendatud algavast koera-aastast.

Sergei Jesseninil on kaks imelist luuletust koerast. Väga on mulle südamesse tunginud tema „Laul koerast“, mis on poeetiliselt nukker nii venekeelses originaalis kui ka Artur Alliksaare väga heas tõlkes. Lapsena seda lugedes kurvastasin südamest kutsikate hukkamise pärast ja kujutlesin kuldseid pisaratähti koera silmadest lumme langemas. „Laulu koerast“ kirjutas Jessenin juba 1915. a, kuid kõhkles selle avaldamisega ja esmakordselt ilmus luuletus alles 1919. a, kujunedes kohe nii lugejate kui kuulajate suureks lemmikuks.

LAUL KOERAST

Sergei Jessenin

Välja serval, kus rukis kord õitses

ja kus lumi nüüd lasub kui vatt,

hommikul emakoer sünnitas seitse

valkja karvaga kutsikat.

Ärkas armastus, tugev ja tume.

Poegi lakkus ta õhinal,

nii et voolasid sulava lume

nired ta palava kõhu all.

Õhtul, kui õrrele läinud kanad,

ladus kutsikad kotti ja viis

kaenlas minema peremees vana.

Rühkis ema ta kannul siis.

Läbi sügava hangede haua

püüdis joosta nii ruttu kui sai,

ja ta pilgu ees värises kaua

lahvavee lõhandik lõpmata lai.

Tuli tagasi, nõretas higi

küljekarvadest auravaist.

Talle näis, et kuu katuse ligi

ongi üks tema kutsikaist.

Vastu kõrguste sinist vaha

kaua ulus ta tõstetud päi.

Kuu kuid hõljudes kinkude taha

vajus, ja kavalalt peitu jäi.

Just nagu siis, kui leiva pähe

antakse kivi, – kesk hangesid

koera silmadest kuldsed tähed

lumme hääletult langesid.

/1915. Tõlkinud Artur Alliksaar./

Venekeelne originaal:

ПЕСНь О СОБАКЕ

Сергей Есенин

Утром в ржаном закуте,

Где златятся рогожи в ряд,

Семерых ощенила сука,

Рыжих семерых щенят.

До вечера она их ласкала,

Причесывая языком,

И струился снежок подталый

Под теплым ее животом.

А вечером, когда куры

Обсиживают шесток,

Вышел хозяин хмурый,

Семерых всех поклал в мешок.  

По сугробам она бежала,

Поспевая за ним бежать…

И так долго, долго дрожала

Воды незамерзшей гладь.

А когда чуть плелась обратно,

Слизывая пот с боков,

Показался ей месяц над хатой

Одним из ее щенков.

В синюю высь звонко

Глядела она, скуля,

А месяц скользил тонкий

И скрылся за холм в полях.

И глухо, как от подачки,

Когда бросят ей камень в смех,

Покатились глаза собачьи

Золотыми звездами в снег.

/1915/

Jessenini teine tuntud koeraluuletus „Katšalovi koerale“ („Собаке Качалова“, 1925, algussõnadega „Дай, Джим, на счастье лапу мне, Такую лапу не видал я сроду...“) on samuti südamlik, kuid palju rõõmsameelsem. Sellele panen viite: http://www.stihi-rus.ru/1/Esenin/124.htm
Seegi luuletus on eesti keeles ilmunud, sedapuhku Jaan Krossi tõlkes: „Sa anna mulle käppa, Džim, ma sellist käppa pole näinud eales…“

Minu lapsepõlve koeraraamatutest on siin blogis veel:
Ivan Turgenevi „Mumuu“
Juhan Smuuli „Meremees Murka“
Rudolf Sirge „Väike, aga tubli“

Kindlasti lisandub neile tulevikus veel mõni, sest koeralugude varasalv tundub ammendamatuna.

Ja üks Ivan Krõlovi valm ka: „Koer ja Hobune“.

Pilt: repro Johann Köleri tuntud maalist „Truu valvur“ (1878), millel on kujutatud eesti kunsti vist küll kõige suuremat koera.

„Mina ka!“

Just selle luuletuse jaanuarikuu luuletusena blogissepaneku tõukeks sai praegu maailmas küll hoopis teises kontekstis leviv lausung „Mina ka!“. See osalushüüe tõi mulle meelde mu algkooliaja, mil koolis ja tollases Lasteraadios kõlas tihti Juhan Smuuli (siis veel Schmuuli) „Mina ka!“.

Neid luulekogusid, kus see 1949. a kirjutatud luuletus sees oli, pole mul ammu enam alles, ka ei ole tahtmist minna seda otsima raamatukogusse, sestap taastasin selle oma mälu, eakamatel tuttavatel meeles olnu ja internetis leidunud fragmentide põhjal.

Siinses tekstis on originaaliga võrreldes kindlasti vigu nii kirjavahemärkide kasutamisel kui ka mõne sõnaga seoses, ka ei saanud vist päris kõik salmid kokku, sest midagi on justkui vahepealt puudu, aga umbes niisugune see luuletus oli. Meelde jäi see küllap tänu oma hoogsusele, sest ma ei mäleta, et seda meile koolis eriti tungivalt pähe tambitud oleks.

Küll arvan mäletavat, et minu kooliajal, aastatel pärast Stalini surma, oli luuletusel teistsugune, ilma Stalinita lõpp – ju oli Smuul siis midagi ümber teinud või jäeti lõpuread lihtsalt ära, aga sellele oskavad ehk täpsemini vastata kirjaniku loomingut uurinud.

MINA KA!
Juhan Schmuul

Olime kolhoosipõllul. Suurel laial Saaremaal.
Järsku kuulsin poisi hüüdu, noort ja värsket: „Mina ka!“
Pööran ringi. Kahle kandis kasvult alles väike mees.
Läks kui liikuv viljakuhil. Rätik punas vaid – pioneer.

Kõrvuti me astusime. Küsin: „Tegid tublit tööd.
Seleta. Veel noor sa oled. Miks sa nõnda kaasa lööd?“
Tema aga imestades tõstis oma valge pea.
Vaatas otsa umbes nõnda: „Sõber, mis sa elust tead?“

Vastas: „Näed sa rätti? Juba sellepärast teen.
Ega ma ei vaja käsku. Mina olen ju pioneer!
Vili ootab, vihm on karta. Kuidas teisiti siis saab?
Kogu pere oli põllul. Loomulikult mina ka!

Sügisel siis pole aega, siis pean hästi õppima.
Aga praegu teenin nõnda Stalinit ja Kodumaad!“

/1949/

Pilt: Mõned ajakirja Pioneer 1949. aastakäigu kaaned internetist.

„Juss oli väike peremees“

Ernst Enno
„Juss oli väike peremees“
Sarjast „Minu esimene raamat“.
Tänapäev, 2001.
Sarja kujundanud Piret Niinepuu-Kiik.
Kujundanud Regina Lukk.

Selle raamatu ostsin enesele siis, kui olin juba väga-väga küps täiskasvanu. Nostalgiliseks meeldetuletajaks, sest eelmised Ernst Enno lasteluule raamatud olid mul selleks ajaks ammu ära loetud või järgmistele põlvkondadele edasi antud.

Küllap oli just Ernst Enno see luuletaja, kelle värsse ma päris väiksena teadlikult mäletama hakkasin. Minu esimeste raamatute hulgas oli seitsmeleheküljeline vihikuke „Väike peremees“, mille kaanel väike Juss laiutas oma liivaaugu sees, „adraks kõver kapsaraud, äkkeks silgupüti laud“. Pildid, mis alatiseks meelde jäid, oli joonistanud tuntud kunstnik Richard Kivit, raamat ise ilmunud 1943. a sarjas „Kuldne Kodu“ Tartu Eesti Kirjastuselt. Värsslugu Jussist kulus mulle kiiresti pähe ja püsib seal enam-vähem seniajani.

Veel oli mu lapsepõlves hulk luuletusi, mille raamatut mul ei olnud, aga mis olid emal peas. Aasal õitsevast mahlakannist, lehepõnnist, rohutirtsust, üle vainu kodu poole marssivatest poistest, tipp, tapp tillukesest, kes tuulega juttu ajas,  notsust, kel nina songija, tii, tii, tibukesest, tillukesest kukest, tibukese unenäost, metsa marjule minejatest ja paljudest teistest. Need jäid mulle samuti meelde. Pole vist patt öelda, et kuigi eestlaste esipoeediks peetakse jätkuvalt Juhan Liivi, olid just Ernst Enno luuletused need, mis lastel esimesena peas ja nende igapäevaelu saatmas.

Kui ema pannkooke tegi, õpetas ta mulle selgeks:
„Patsu, patsu, kus on pann?
Kooki tahab meie Mann;
ootab Ats ja palub ka:
„Armas ema, rutta sa!
Võta muna, jahu, piima,
sega kokku, mine viima
tulisele pliidile,
säriseva pannile!“

Eks ole see täiuslikem koogitegemise õpetus meie eluaastate jooksul!

Sama täiuslik ja elulähedane oli ka teine luuletus, mida mäletan ema öelduna siis, kui mind pisikesena riidesse pandi; ikka:
„Aha ai, aha pai,
kust me laps need sukad sai?“
või:
„Aha ai, aha pai,
kust me laps need kingad sai?“

No kuidas sa siis jonnid või riidesse sundijale vastu hakkad, kui nii vahvasti saab selgeks tehtud, et ema kudus sukad, kingsepp kopsis kingad ja nüüd :
„… käib me laps ja laulu lööb,
võid ja leiba pääle sööb –
aha ai, aha pai, sest nii lõbus olek sai!“

1957. a ilmus Ellen Niidu koostatuna Ernst Enno luulekogu „Üks rohutirts läks kõndima“, mille oli illustreerinud Väino Tõnisson. Muidugi kuulus see tumedakaaneline raamat kohemaid mu lemmiklugemisvara hulka.

Ka Enno „täiskasvanumat“ luulet loen mõnuga ja sellestki on palju peas. Ikka need rändaja õhtulaulud ja kodus õitsvad valged ristikheinad...

* Ernst Enno (8. juuni /vkj 27. mai/ 1875 – 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Foto: EKBL, 1975.