"Pavlik Morozov"

Vitali Gubarev
"Pavlik Morozov"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud B. Kuusberg.
Illustreerinud B. Lebedev.

Ei mäleta, et see kooliealiste nooremale ja keskmisele põlvkonnale mõeldud jutustus mulle meeldinud oleks. Aga Pavlikust kui kangelaspioneerist räägiti mu lapsepõlves palju ja mitte nii, nagu on nüüd kirjas Wikipedias ja hilisemates raamatutes.

Vt eestikeelses Wikipedias;
Pikemalt ja põhjalikumalt venekeelses Wikipedias.

Pavlik sündis 14. novembril 1918 Gerassimovka külas Venemaal. Tapeti sealsamas 3. septembril 1932. Sisuliselt oli ta kurva saatusega poiss, kelle elu väga suuresti mõjutasid klassivõitlus, proletariaadi diktatuur, kolhooside loomise meeleolud, ühiskonnas tol ajal valitsenud olud ja vaated. Lapsed on kergesti mõjutatavad. Teistsugustes tingimustes võinuks Pavlikust hoopis teistsugune inimene kasvada. Või kas me täpselt teamegi, vaatamata sellele, et poisist palju kirjutatud on, missugune ta tegelikult oli - kirjutatu kõigub nagu pendel kahte äärmusse.

Näiteks räägivad kangelaspioneerist kirjutamise ajastu jutustused ja artiklid, et Pavlik oli Gerassimovka kooli parim õpilane, nüüd aga kirjutatakse, et olnud hoopis vastupidi, poisil olevat olnud puudeline mõistus ja õpiraskused.

"Isa suudles poissi oma märgade huultega ja lükkas ta ette viinaklaasi:
"Joo, pojuke, isa eest! Isa terviseks!"
"Ta ei või, onu Trofim: ta on pioneer," irvitas Danila."

---
""Isake!... Mis sa teed, isake!"
Poiss nägi, kuidas märjas vihmakuues tundmatu tõmbus nurka. Isa ajas end ehmunult püstakile.
"Paška?"
"Mis sa teed?" Pavel nuuksatas valjusti.
"Noh, olgu, olgu..." toibus lõpuks Trofim.
"Millega sa kaupled, isake? Kus su südametunnistus on?"
"Vaiki!"
"Ei hakka ma vaikima, isake! Ei hakka, ei hakka vaikima!"
Trofim kargas püsti ja jäi pojale raevust või joodud viinast segaseks muutunud silmadega üksisilmi otsa vahtima.
"Ma sulle näitan, kuidas sa ei hakka vaikima!"
Ta tormas poja kallale ja lõi selle ühe hoobiga jalust maha."

---
"See pole tõsi," ütles õige vaikselt Pavel. "vaadake, ta viskas sinna... seltsimees Dõmov, vaadake... need tõendid..."
Trofim väristas heitunult peaga ja karjatas:
"Ta valetab!"
"Neid tõendeid... annab isake raha eest, väljasaadetud kulakutele."
Trofim vajus lootusetult pingile.
"Isa annad ära, nurjatu!"
Pavel hüüatas lämbudes pisaratest:
"See oled sina... kes annab nõukogude võimu ära, isake!""

Siis aga hakkab Pavliku vanaisa koos kolhoosivastaste viljavarjajatega tegutsema, Pavlik ei lepi sellega. Vanaisa lubab ta ära tappa.

Kui Pavlik koos noorema venna Fedjaga soo peale jõhvikale läheb, tulebki selleks sobiv juhus. Vanaisa tapab koduteel oleva Pavliku, Danila aga Fedja...

Gubarevi jutustuse lõpp on poiste surmast hoolimata reipalt propagandistlik, püüdes sisendada, et Pavliku hukk ei olnud asjatu, vaid seda läks vaja sotsialismi- ja kommunismiehitamiseks.

* Vitali Gubarev (1912-1981) oli nõukogude lastekirjanik. Hulk aastaid oli ta ülisuure tiraažiga ajalehe "Pionerskaja Pravda" peatoimetaja. Tuntuks sai ta Pavlik Morozovi elukäigust ja hukkumisest kangelaspioneeri legendi loojana, kirjutades sel teemal alates 1933. aastast mitu jutustust ja näidendi. Neid avaldati nii NLiidus kui ka välismaal, kuid nende väljaanded erinevad nii sündmuste kujutamise kui ka teoste ülesehituse osas.
Gubarev on kirjutanud ka ulmet: "Kõverpeeglite kuningriik", "Reis Hommikutähele" jt.

Виталий Губарев "Павлик Морозов" (повесть, 1947).

"Lõbus pere"

Nikolai Nossov
"Lõbus pere"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Berta Kuusberg.
Illustreerinud Allex Kütt.

See oli hea lugemine eriti noortele tehnikahuvilistele, kes sellest raamatust said/saavad üsna põhjaliku õpetuse inkubaatori valmistamiseks ja kasutamiseks, ning loodusesõpradele, kelle jaoks see raamat võib edukalt kanakasvataja käsiraamatu rolli täita. Kahe poisi, Kolja ja Miša, sõpruse lugu peale selle.

""Aga peab ju kolm nädalat jändama, enne kui nad välja kooruvad," ütlesin mina.
"Mis jändama? Teeme inkubaatori, küll see nad ka välja haub."
Jäin mõttesse. Miška vaatles mind rahutult. Nägin, et tal on suur himu asjast kiiremini kinni hakata.
"Noh, olgu!" nõustusin. "Teha meil niikuinii midagi ei ole, teeme katset."
"Ma teadsin seda, et sa oled nõus!" rõõmustas Miška. "Ma võtaksin ise selle asja käsile, aga ilma sinuta on igav.""

Poiste ette kerkivad ootamatud takistused. Näiteks ei luba ema neil kasutada inkubaatori soojendamiseks petrooleumilampi, aga siis leiavad nad, et elekter ajabki munade soojendamise paremini korda.  Tädi Natašalt toovad nad viisteist muna ja haudumine läheb lahti.

Sobiva temperatuuri hoidmine aga osutub arvatust keerulisemaks. Appi tulevad Miška õde Maika ja hiljem koguni noorte naturalistide ring. Kõik on ootusärevil.

Kümnele vastkoorunud tibule korraldavad poisid sünnipäeva pudruga, lillede ja lehvidega.

Ja et tibukeste elu veel paremaks kujuneks, viivad nad need tädi Nataša juurde maale suureks kasvama.

""Noh, hüvasti, meie lõbus pere!" ütles Miška tibudele. "Hingake siin õhku, soojendage end päikese käes, karastage oma organismi, koguge rohkesti jõudu. Elage omavahel sõbralikult, nii nagu siiamaani elasite. Pidage meeles, et olete kõik vennad - ühe ema lapsed... see on - ptüi! - ühe inkubaatori lapsed, milles te kõik lamasite reas, ku olite veel harilikud, lihtsalt munad, ja veel ei osanud ei joosta, ei rääkida... see on - ptüi! - ei piiksuda... Ja ärge unustage ka meid, kuna need olime meie, kes tegid inkubaatori, ja tähendab, need olime meie, kes andsid teile elu, mis on nii ilus ja suurepärane... Kõik!""  

Николай Носов "Весёлая семейка" (1949). 

Vaata ka: Nikolai Nossov "Vitja Malejev koolis ja kodus".