28/09/2013

"Jutustusi"


Mihail Sadoveanu
"Jutustusi"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud Eela Kuusküll.
Illustreerinud P. Pavlinov.
Kaanekujundus I. Jazõnin.

Tunnistan ausalt et lapsena meeldis mulle sellest raamatust kõige rohkem kaanepilt. Iga lapse unistus - paterda vees, "vits peos, sest mine isahane tea", linnupojad pladistamas jalge ümber ja muidugi ka ümbritsevate metsade ning mägede lummus... Idüll...

Mihail Sadoveanu oli tol ajal Rumeenia Rahvavabariigi tippkirjanik, ka valitseva eliidi tipus seisev isik. Ega ma seda tookord teadnud, kuigi jutukogu eessõna sellest aimu andis. Aga eessõna lugemine tundus mulle lapsena väga igav.

Jutustused olid seevastu üsna huvitavad. Nüüd, tagantjärele saan aru, et need olid eelkõige mõistmisest. Sellest, kuidas üksteist mõistsid ja üksteisega suhtlesid inimesed, loomad, loodus, ühiskond. Talupoegade raskest elust, mida kirjanik hästi tundis, muidugi ka.

"Puika" näiteks oli sedatüüpi hingelist hardust ja pisaraid esilekutsuv koeralugu, millelaadseid kirjandusest palju leida võib. Kuidas kutsikas koju tuuakse, kuidas ta kõigi südamed võidab - eriti vaimustunud on muidugi lapsed:

"Kuid pikkamööda taltsutasin ta tulisuse. Ta hakkas mu sõna kuulama ja mind mõistma. Mu hõike peale jäi ta nagu kohale naelutatud seisma, pööras pea minu poole ja heitis mu jalge ette maha. Surudes end maa ligi, liputas ta saba ja vaatas mulle andekspaluvalt otsa." /- - -/ "Puika maeti aeda pähklipuu alla, kus suvel laulis ööbik. "oleksid sa näinud, kui ilus ta oli, ja nii rahulik!" ütles naine läbi pisarate. "Lapsed pärisid kogu aeg Puika järele.. Nüüd nad magavad... Nad ei tea veel midagi..."

"Tõrges Janoš" pajatas eeslikesest, kes mõnikord kangekaelsust ilmutas. Aga tal oligi raske elu, iga päev sai ta talumehelt keretäie ning sõbraks oli talle ainult viieaastane Mititsa.

"Mititsa mõistis teda suurepäraselt. "See on ju imetore eesel," mõtles poiss, "täpselt nagu muinasjuttudes. Kui tahan, saduldan ta ja kes siis teab, kuhu me sõidame... Hädaohu korral oskab Janoš mulle vajalikku nõu anda... Ja kõik hakkavad mu kangelastegusid imetlema!"..."

Siis on jutukogus veel "Jutustus hanedest", ühest heast naisest ja tüdrukust - lapsepõlve parimatest päevadest, mil isegi haned tantsisid rõõmust. "Haugas" aga räägib kanaröövlist, kes lapse jaoks omandab muinasjutulised mõõtmed, kuid osutub lõpuks tavaliseks kanakulliks.

"Vägilane Mazarjan" erineb eelmistest lugudest, sest tegu on vana rahvajutuga vaprast mehest, kes sõitis imekauni Püha Reede juurde. Sealt edasi juhatati ta Püha Pühapäeva juurde ja kui vanaema jutustades magama ei uinunud, siis jõudis Mazarjan kunagi ka Sinise mere tsaari juurde tsaaririiki, millest pole isegi jälge järele jäänud. On vaid vanaema, üksi elus veel sellest ajast ja mäletades kõike, kuidas oli.

* Mihail (Mihai) Sadoveanu (5. nov 1880 – 19. okt 1961) oli Rumeenia kirjanik (romaanid, lühijutud), ajakirjanik ja poliitikategelane, kahel korral riigijuht (1947–1948 ja 1958). Oli rahvusvahelise Lenini rahupreemia laureaat (1960). Eesti keeles olen tema raamatutest lugenud veel poliitilist lühiromaani "Mitrea Cocor" (1952) ja koolipoisielu Moldaavia provintsilinnakeses 19. sajandi 80. aastatel kajastavat "Lillede saart" (1955).

Михаил Садовяну "Рассказы", 1951.

24/09/2013

"Kuidas toimid sina?"


Holger Pukk
"Kuidas toimid sina?"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959.
Illustreerinud Edgar Valter.

Holger Puki "Kuidas toimid sina?" ilmus hulk aastaid enne, kui valmis Iina Aasamaa kõigile tuntud ja väga populaarne "Käitumisest" (1965). Nii kujuneski minu põlvkonna üheks esimeseks käitumisõpikuks Puki raamat. Lastepärane, taktitundeline, üle paisutamata, survet avaldamata. Ja kui Aasamaa raamat tuli, olid meile juba Puki omast paljud head kombed külge jäänud - nii me tõesti toimisime ja nii oli meid lisaks raamatutarkusele ka kodus ning koolis õpetatud.

"Kuidas toimid sina?" pildid joonistas Edgar Valter, kes siis veel polnud vanameistri staatuses.  Valli ja Volli on nendel illustratsioonidel nagu tavalised koolilapsed tollal olidki, aga ometigi väga omanäolised.

Sissejuhatusest: 
"Miks käituvad paljud meie lapsed inetult? Võib-olla nad ei tea, mis sobib ja mis mitte? On kuulnud, aga unustanud?"
Nii võiks ka täna küsida...

"Ja ma otsustasin kirjutada selle väikese käsiraamatu. Seda vahetevahel lehitsedes saate meelde tuletada käitumisreegleid, mis kipuvad ununema.
Et teil oleks raamatukest mõnusam lugeda, siis püüdsin kõik vajaliku edasi anda õe ja venna kahe päeva toimetusi kirjeldades.
Loodan, et sellest raamatust on teile natu-natuke kasu, nagu ütleb üks väike tüdruk, kes elab meie majas!"


Millest siis need kaks päeva koosnesid? "Päev algab", "Koolis", "Koduteel", "Lõuna paiku kodus", "Õhtupoolikul", "Teatris ja kohvikus", "Sünnipäeval" - kõik näpunäideterohked ja huvitavad peatükid. Kõik nagu elus ja seepärast iga näpunäide järelproovitav ja katsetamist ootav. Hommikvõimlemise harjutused, lauakombed, õpinurga sisustus, lugemispäeviku pidamine, sünnipäevakingituse valik, teretamine... segamini tõsist ja naljakat igapäevaelust. Seda kõike nii, nagu kogu aeg peabki olema, ainult raamatu lõpulausetes tuletas kirjanik ajastutundlikult meelde nõukogude inimesi, keda peab kaunistama igas suhtes kultuurne käitumine. Aga keda ei peaks?

"Tänapäeval püüame ikka lihtsuse ja otstarbekuse poole. Voodil olgu lihtne kate. See võib näiteks kirjust sitsist olla. Ka padjad võib sellega üle tõmmata, et nad päeva jooksul ei tolmuks. Aga patjadel nurki sisse lüüa ja pitslinakestega katta pole sugugi tarvis. See on iganenud komme, nagu nikerdatud riiulid, maalitud seinavaibad ja paberist lilledki. Tead ju küll, missugust mööblit isa nüüd töökojas teeb: lihtsat, kerget, heledat." 
- - -
""Volli, mis kella sina lööd? Ja kus su küünarnukk on?"
Volli nagu ärkas. Imelik jah, kuidas see küünarnukk lauale ronis! Ometi teab Volli väga hästi, et käed tohivad söömise ajal lauale toetuda ainult randme juurest. Aga see käsi, mis lusikat kohvitassis liigutab, ei tohi üldsegi lauaserva puudutada. Ja lusikas käis tal suhkru sulatamise ajal tõesti vastu tassi serva nagu kellatila, iga kill-kõll, kill-kõll."

- - -
"Hea oli istuda sedaviisi: selg sirge ja jalad laua all teineteise kõrval. Nii nagu ta ei sallinud lõtva tere-kätt, niisamuti ei sallinud ta ka "vedelat" istumist. Tihti sai pinginaaber Kalju ta käest küünarnukiga mükse. Kalju armastas lauale kägarasse vajuda ja pead käte vahel hoida, nagu ähvardaks see muidu maha kukkuda."
- - -
"Volli paneb oma palitu ja mütsi pingi otsale ning aitab Vallile mantli selga. Valli pöördub ümber ja ütleb aitäh ning teeb ka niksu, kuigi seda võib-olla poleks vajagi olnud. Üks käitumise kirjutamata seadus ütleb siiski nõndaviisi, et natuke rohkem viisakust ei tee kunagi halba!"

19/09/2013

"Jutte loomadest"


Boris Žitkov
"Jutte loomadest"

RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1947.
Sisu: "Jutt ahvikesest", "Jutt hundist", "Jutt elevandist", "Mangust" ja "Tihhon Matveitš".
Tõlkinud Ella Treffner.
Illustreerinud Jaan Jensen.

See õhuke raamat sisaldas linnatüdrukule tundmatuid loomi ja ühes nendega igatsust kaugete põnevate paikade järele, kust need loomad pärit olid. Jaan Jenseni illustratsioonid olid lõbusad ja sobisid nende loomalugudega hästi. Mõnda neist piltidest olen ma küll sel ammusel ajal värvipliiatsitega täiendama kippunud.


Ahvike Jaška tekitas palju segadust, aga ta oli tore.

"Palusin Jaškat käppa anda; ta sirutas mulle oma käekese.
Alles nüüd nägin, millised ilusad mustad küünekesed tal olid. Tibatilluke elav käeke! Hakkasin ta käpakest silitama ja mõtlesin: just nagu lapsuke. Ja ma kõdistasin teda peopesast. Lapsuke aga - kui rebis mu pihust käpakese - ja pats - mulle vastu põske. Ma ei jõudnud veel silmagi pilgutada, tema aga andis mulle juba kõrvakiile ja - hopsti laua alla. Kükitas maha, ajas hambad paljaks. Säh sulle lapsuke!"



"Daam silitas hooletult Jaškat kindaga ja lükkas ta vargsi põlvedelt maha. Ja otsustaski Jaška end nüüd meeldivaks teha, daami meelitada. Hüppab hopsti talle õlale. Haaras tal tagumiste jalgadega tugevasti pitsidest kinni ja asus siis soengu kallale. Harutas kõik lokid lahti ja hakkas pead otsima. Daam punastus.
"Käi minema, käi minema!" sõnab ta.
Aga kus sa sellega! Jaška on veel püüdlikum: kraabib küüntega, lõksutab hammastega."



Minu lapsepõlvele olid väga iseloomulikud lood kodustatud loomadest - Žitkovi hundi lugu on just selline. Ainult et lõpp on kurb, hunt harjub inimestega, aga inimesed pelgavad teda ning politseipristav viib ta minema.


"Jutt elevandist" on eesti keeles ka pärast 1947. aastat mitu korda välja antud ja peaks tuttavam olema. India elevante kirjeldab autor nii nende elu lõbusamatel hetkedel, kui nad ojas oma pojakest pesevad, kui ka rasket tööd tehes - palke kandes.


"Mangust" oli minu jaoks põnev sellepärast, et siin kirjeldatud loomakene oli mulle täitsa võõras. Kuskil raamatus polnud ma seda juhtunud nägema ja telekat ju minu lapsepõlves veel ei tuntud. Orangutan Tihhon Matveitši saatus oli samuti köitvalt kirja pandud. Ainult jah, enamasti lõpevad Žitkovi loomalood nukralt.


* Boriss Žitkov (Борис Степанович Житков; 11. sept 1882 - 19. okt 1938) oli vene kirjanik, kes kirjutas palju lastele. 1916.-1924. a oli ta meremees, koguni laevakapten ning seetõttu on tal palju jutte meremeeste elust. Lisaks pidas ta enne kirjanikuks hakkamist veel paljusid ameteid, mis ta raamatutes kajastuvad.

Väga populaarseks sai tema raamat "Что я видел" ("Mida ma nägin", 1939), milles väike poiss Aljoša-Potšemutška (Miksike) õppis suvevaheajal maailmaasju tundma. Minu jaoks oli see üks esimesi raamatuid, kui mitte kõige esimene, mida ma vene keeles lugesin, sest see oli väga lihtsasti ja lastepäraselt kirjutatud.

Борис Житков "Рассказы о животных" ("Про обезьянку",1931; "Про волка",1938; "Про слона", 1923, "Мангуста", 1931; "Тихон Матвеич", 1927).

14/09/2013

"Kurekese teekond"


Oksana Ivanenko
"Kurekese teekond"

RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1948.
Eestindanud Marta Jõesuu.
Illustreerinud Ott Kangilaski.

""Kui lendad, siis näed" - oli vana kure armsaim kõnekäänd ja see tähendas sama, mis inimeste keeli "kui elad, siis näed".
 

"Ahaa," mõtles väike kurepoiss, " tähendab, peaasi on palju lennata ja palju näha. No selleks mul ju tiivad ongi.""

Südamlik lugu sellest, kuidas kureke elu- ja teekonnakogemusi omandab, mis muidugi ilma seiklusteta ei sünni. Küllap ka niisugune lugu, mida tasub enne kurgede järjekordset teeleminekut meenutada, sest ega me ju keegi täpselt tea, mis nendega pikal lennuteel juhtub, aga Oksana Ivanenko on püüdnud sellesse teadmatusse vähemasti mõningat selgust tuua.

Tema kureke alustas oma teekonda kindlasti kuskilt Dnepri kallastelt, kuid hoolas eestindaja Marta Jõesuu on teekonna algpunkti toonud Emajõe luhtadele, mis ju vägagi sümpaatne on. Ka muid Eesti kohanimesid leidub ses raamatus, mis kurekese loo väikesele lugejale veel armsamaks tegid. Ja sügise ootust on siin ka, sest siis pääses kureke lendama...

"Emale viirastusid kohutavad pildid. Kas tõesti tema poeg, väike kureke, kes alles hiljuti munast koorus ja alles vaevaga oma peentel jalgadel liigub, ise sihuke koomiline ja saamatu, lendab määratu laiade jõgede kohal, Musta mere kohal, kõrgete mägede kohal, Vahemere kohal, palavate Aafrika kõrbede kohal kuni kauge tohutu suure Niiluse jõeni?
 

Oleks ta veel vaikne ja sõnakuulelik! Aga ta on väga kärsitu, tal on alati vaja kõike näha, kõike teada ja ikka juhtub alati just temaga igasuguseid äpardusi."

Ma ei hakka siin seda kogumuljelt poeetilist raamatukest ümber jutustama. Tuletagu hea lugeja need äpardused ja seiklused ise meelde. Aga lõpuks tuli ikka kevade nagu igas helges loos:

"Kureke vaatas ümber. Kes tõi kevade? Mitte keegi kurgedest ei kandnud kedagi tiibadel. Ainult temal tuli väikest halli lõokest kanda. Kuid kevad oli juba siin. Ta teadis seda päris kindlasti..."

Selle raamatukese omaette väärtus on Ott Kangilaski meeleolukad ja soojad illustratsioonid.


* Oksana Ivanenko (1906-1997) oli ukraina lastekirjanik ja tõlk. Lisaks "Kurekese teekonnale" tõlgiti temalt eesti keelde ka "Tarassi saatus" (1949) ukraina poeedi ja kunstniku Tarass Ševtšenko lapsepõlvest ja noorusest.

* Ott Kangilaski (1911-1975) oli eesti graafik ja publitsist, tegev raamatuillustraatorina, karikaturistina, avaldas kunstialaseid artikleid ja raamatuid. Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist saab kuulata temast 1975. a tehtud mälestustesaadet, mille autor oli Lembit Lauri.

Оксана Іваненко "Куди літав журавлик" (1947).

10/09/2013

"Kassi maja"


Samuil Maršak
"Kassi maja ja teisi lastelugusid"

Sarjast Noorte Näitelava. 2, ENSV Haridusministeeriumi ja Riikliku Noorsooteatri toimetused.
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1948.
Valinud, eestindanud, autori eluloo ning lavastuslike märkustega varustanud Elar Kuus.
Illustratsioonid. Alfred Saldre.
Kaanejoonis: Jaan Jensen.
Lisaks lasteluuletustele kirjutas Samuil (Samuel) Maršak lastenäidendeid nii värssides kui ka proosas. Neist populaarseimad olid "Tare-tareke" ja "Kaksteist kuud". "Kassi maja ja teisi lastelugusid" sisaldab värssnäidendeid "Kassi maja" ja "Muinasjutt sokust" ning teiste autorite poolt dramatiseeritud tükke "Juks Hooletu raamatud" ja "Õpilasele mälestuseks".

"Kassi maja" jäi kergesti meelde, eriti oma kõige kurvema kohaga, ja sellele oli lihtne kaasa elada:
"Tili-pam, tili-taja -
tules lõõmab Kassi maja!
Tuli Kassi välja sundis,
Kass nüüd karjub, silmad pungis!"
(Edasi saab vaadata siinselt illustratsioonilt.)

Värssnäidendid jagasid varjamatult õpetuseivasid. Koolilavadel mängiti neid palju, seegi raamatuke on üsna kulunud.

Tsiteerin Elar Kuusi järelsõna "Lavastuslikke märkusi":

""Kassi maja". Seda Stalini preemia laureaadi S. Maršaki kuulsat näidendit võiks lavastada luksuslikult ja tohutute lavastuskulutustega, aga seda võib mängida ka lihtsas tinglikus lavastuses. Teosel on suur võlu isegi alamate klasside õpilaste puhttekstilises ettekandes."

Just seda viimast me koolis tegimegi. Väga naljakad praegusele lugejale on lavastuslike märkuste tüübiseletused:

"Kass-Liisu pole üksnes kass, vaid ka ennasttäis "proua", kes on uhke oma rikkusele... /- - -/ Kõuts-Nurr, isakass, on perenaise vana ustav kojamees... /- - -/ Kana on kodanlikus seltskonnas allasurutud naise kuju, kes on pimedas vaimustuses oma mehest, olles selle vastu alandlik ja orjalik... /- - -/ Sikk on lihtsameelne kodanlik ätt, keda seltskond peab küll kõvaks meheks tema habeme ja sarvede tõttu, kes aga tegelikult on oma naise tuhvli all... /- - -/ Kogu see loomade seltskond kujutab tüüpe väikekodanlusest, kes on jõudnud "haljale oksale"... /- - -/ Koprad aga on vaprad ennastsalgavad lihtsad töölised."

Teiste näidendite kohta:

""Juks Hooletu raamatud". See S. Maršaki lugu käsitleb õpilase korralikkuse küsimust raamatute suhtes eeldusega, et kui kord juba õpilane puhaste ja tervetena hoiab oma raamatuid, siis ka tema suhtumine kogu ühiskonna varasse on korrektne."

Vist umbes neljandas klassis mängisime seda raamatutelugu Nõmme Kultuurimajas kooli nääripeol

"Õpilasele mälestuseks". See S. Maršaki lugu sisaldab kakskümmend "koolireeglit", milliseid võib koolielus loosungitena kasutada, kusjuures neid loosungeid võib kas plakatitena üles riputada või jälle dramatiseeringuna ette kanda."

"Muinasjutt sokust" aga käsitles hea ja kurja võitlust, mida sümboliseerisid kaks muinasjutuvestjat, kellest lõpuks ilmub välja hea:
"Asjata on teie nutt -
hästi lõpeb muinasjutt!" 

Самуил Маршак "Кошкин дом" (первый вариант 1922), "Сказка про козла" и другие.

07/09/2013

"Pääsusaba lahel"


Jüri Piik
"Pääsusaba lahel"

RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1949.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Kaksipidine raamat. Kirjutatud Stalini ajal. Hilisem "Tagametsa tiivuline pere" enam nii poliitiline ning propagandistlik ei ole ja keskendub loodusele, lindudele ja noortele naturalistidele.

"Pääsusaba lahel" ühe poole moodustavad poiste - Valduri ja Ennu - seiklused, mis peavad neist kasvatama "ausad ja julged nõukogude patrioodid, kes teevad au oma vanemaile ja oma rahvale". Kiidulaul pioneeriorganisatsioonile,  kutse võitlusele juunipöördega saavutatud iseseisva elu eest ja sõja puhkemisel alanud võitlusele saksa okupantidega, mis pidi viima "nõukogude rahva täieliku võiduni" ja mis poiste igapäevaelu pahupidi pööras.

Mulle meeldis see raamat, mille sain 1952. aastal, oma teise poole pärast, milleks on Jüri Piigile omane looduse mõistmine ja kirjeldamine. Ainest liblikaliikide tundmaõppimiseks oli "Pääsusaba lahel" palju.

Veel praegugi, kui näen uhket admirali või pääsusaba või ka palju tavalisemaid liike, tuleb mulle see raamat meelde, kuigi nüüd saab internetist liblikate määramiseks veel võrratult rohkem teada, kui Jüri Piik suutis kirja panna.

"Valdur jäi hetkeks sambana oma kohale seisma, kuid seda ainult hetkeks. Siis aga, pahandades oma pikameelsuse ja saamatuse üle, tormas ta uuesti liblikale järele. Nüüd tundis ta juba oma liblikaküti au puudutatud olevat. Ta otsustas liblikat jälgida kas või kümnete kilomeetrite kaugusele. Ükskord peab see kangekaelne uhke lendaja ikkagi maha istuma ja siis - siis püüab ta juba väledam ja osavam olla..."


* Toivo Kulles (1918-1986) oli graafik, kelle illustreeritud on paljud tolleaegsed lasteraamatud (Erni Krusteni "Sinisulg depoost", Aadu Hindi "Angerja teekond" jt),  samuti paljud raamatud sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Huvitav fakt:  ta joonistas pilte ka lasteväljaannetele ja käis koos teiste kunstnikega koolides külas. Umbes 1950. aasta paiku ilmusid ajakirjas Pioneer sageli piltjutustused erinevate koolide elust. Mul on meeles, et üks neist algas kellegi värssidega: "Lehmja kooli poole tulles / teel kunstnikud on Kütt ja Kulles". Kütt oli tollal tuntud kunstnik Allex Kütt, Kulles aga Toivo Kulles.

04/09/2013

"Päikesekivi"


Pavel Bažov
"Päikesekivi"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Oskar Urgart.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Pavel Bažovi "Hõbesõrake" (e. k 1954) oli mulle tuttav ammu enne "Päikesekivi". Toona tõlgitigi selle ilusa lastemuinasjutu pealkirja lapsesõbralikult "Hõbesõrakeseks", mitte "Hõbesõraks", nagu pärastistes väljaannetes tavaks on. "Päikesekivi" ei suutnud sädeleva sokukeselooga kuidagi võistelda, jäädes mulle palju kaugemaks. Tõenäoliselt lugesin seda kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamatut liiga vara. Nii kujuneski kaanepilt kummalise rohelise naisega mulle lapsepõlves selle raamatu ehk kõike meeldivamaks osaks.

Lapsena ei pannud ma tähelegi, et selle õhukese, vaid kolme lugu sisaldava kogu nimilugu oli Leninist. Uurali rahvajutu näol on tegu tüüpilise leninliku folklooriga, milles kiidetakse, et "Lenini pilk küündis igale poole, maa peale ja maa alla. Ja eks ta nägi ette ka nende mägede tulevikku." Kaks vana kullapesijat ja kalliskivide kaevurit otsustasid Lenini juurde minna, saidki kohale, näitasid talle oma vääriskive ja rääkisid kaevandusejuhtide kuritarvitustest - kõike seda on loomulikult kirjeldatud muinasjutulisemalt, kui minu paar rida seda teevad. Ja "isake" Lenin andis välja dekreedi, "et Ilmeni mägedes tuleb igasugune röövimise kombel kaevandamine lõpetada ja see koht kaitse alla võtta".

Ka "Kaks sisalikku" on mäetööliste raskest elust ja härrade omavolist nende kallal. Andrjuhha jõuab sisalike kannul mäealustesse saalidesse, kus on riideid ja sööki niipalju kui süda kutsub. Ta saab seal ka magusasti magada, aga kaevanduses peetakse teda varingu tõttu hukkunuks. Kui Andrjuhha tagasi pöördub, arvatakse, et ta on kodukäija. Taas läheb ta Vasemäe alla ja näeb seal "perenaist ennast"...

Kolmas lugu "Rõõmuhaldja aas" peidab tõde sellest, et "on juba kord niisugune ettevõtjate mood: aasta läbi vintsutavad sind töö juures ja üks päev aastas siis joodavad ja meelitavad magusate sõnadega."

""Kõneldakse,et seal liigub Rõõmuhaldjas. See tema töö puha. Esiteks teeb rahvale rõõmu, pärast ajab nattipidi kokku."

Oli neidki, kes sedasama Rõõmuhaldjat olid näinud oma silmaga, kes selle Rõõmuhaldja käest olid käraka viina saanud ja otsekohe kaklema tormanud. Arusaadav, et kui on viina võetud, siis silmad enam hästi ei seleta ja hakkavad nägema igasugu asju."

* Pavel Bažov (27. jaan 1879 - 3. detsember 1950) oli vene nõukogude kirjanik, keda ka Uurali muinasjutuvestjaks on kutsutud. Oma (kunst)muinasjuttudes käsitleb ta Uurali muistsete kaevurite, metallurgide, kiviraidurite ja küttide elu, lisades sellele värvikat folkloori. Bažovi peateos on "Malahhiitlaegas" (1939). Saatesõnas selle eestikeelsele väljaandele (1983) kirjutas L. Parašin, et pigem on need pajatused kui muinasjutud, samuti on neile tunnuslik realistlik elu edasiandmise laad ja tegelaskujudele omane peen psühholoogiline kude. Tema keel on rahvapärane, kujundirikas ja värvikas.

Huvitav fakt: Pavel Bažov oli tuntud Vene poliitiku Jegor Gaidari emapoolne vanaisa. Jegoril on vanaisadega üldse vedanud - tema isaisa oli samuti tuntud kirjanik Arkadi Gaidar.

Huvitav fakt: Pavel Bažovi muinasjutu tegelane Vasemäe perenaine oli mägede varanduste hoidjatar ja valitsejanna, kes näitas ennast aeg-ajalt inimestele kauni kroonitud naise või sisalikuna. Ta oli omalaadne koha vaim. Arvatakse, et rahvas kujutles sellisena jumalanna Veenust, kelle kujutist 18. sajandil hulk aastakümneid kasutati Polevaja vasetoodangu märgistamisel.

* Henn Rooneem (sünninimi Henn Zeiger; 1923-2009) oli eesti raamatukunstnik ja kirjastustegelane, töötas üle 30 aasta Eesti NSV kirjastus- ja trükitööstuses.

Павел Бажов "Солнечный камень", "Две ящерки" и "Веселухин ложок" - "Малахитовая шкатулка" (1948).

01/09/2013

"Esimese klassi õpilastele"

ESIMESE KLASSI ÕPILASTELE
Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956), osast "Teguderohked päevad".


On alatiseks meeldejääv
septembri esimene päev.

Nii Tallinnas kui Märjamaal
ja Pärnus,
Kernus,
Paliveres
nüüd lapsi täis on koolisaal
ning liikmeks suures kooliperes
me suurel kodumaal
ka sina täna saad.

Kas olgu Moskva,
Leningrad,
Bakuu,
Irkutsk
või Ašhabad -
on kõikjal suur ja meeldejääv
septembri esimene päev.

Sind ema rõõmsalt saadab kooli
ja soovib edurikast teed, -
niisama
lätlast
või mongooli,
udmurti,
väikest adõgeed
sel päeval kooli poole saates
hell läik on igal emal vaates.

On alatiseks meeldejääv
septembri esimene päev,
kui esmakordselt klassiukse
sa avad, põues ärev tukse.
Ei üksnes klassiust sa ava -

uks kogu ellu on ju see.
Siit algab sulle
sütitava
ja suure elu
avar tee.

Kool on kui rong
mis jaamast jaama
täiskäigul sööstab võimsal hool, -
ja sullegi seks rongiks saama
peab esimesest päevast kool.

Nüüd ärasõiduks kaigub kell.
Kaob jaamu selja taha.
- On raske järel jõuda sel,
kes viivukski jääb maha.

Siin vajalik on püüd ja hool,
on tähtsus igal hindel,
sest muretuid ei kanna kool
kord kaugustesse - see on kindel!

Suur sihtjaam
eespool ootab teid -
me tulevasi leidureid,
kombainereid,
piloote.
Neiks saate aga ainult siis,
kui iga hinne on teil "viis"
ja kiituskirju koolist toote.

On nõnda suur ja meeldejääv
septembri esimene päev.

Ehk tähtsaid päevi ees ka teisi
on küllalt veel
teil eluteel,
ma täna ärasõidu eel
üht soovin südamest:
"Head reisi!"

(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.