„Kullilaane saladus“, „Partisani märkmed“

Minu lapsepõlve lugemisvara hulgas oli palju sõja- ja partisanilugusid. Selle üle ei ole põhjust imestada. Sündisin, kui sõja lõpust oli möödunud aasta. Mälestused sõjast olid alles väga värsked, samuti olid paranemata sõjahaavad nii inimkehadel kui ka majanduselus.

Seda sõda nimetati NSV Liidus Suureks Isamaasõjaks. Selles võitlesid kõrvuti venelased, ukrainlased, valgevenelased ja paljud teised rahvad. Sõjas langenuid oli neil kõigil väga palju, relvavendlust ja lahingukaaslaste toetust ning sõprust peeti enesestmõistetavaks. Sõjast kirjutati rohkesti ja neid raamatuid tõlgiti palju. Neid lugenutel on raske mõista, kuidas juhtus see, et rahvad, kes kõrvuti võitlesid ja kannatasid, nüüd üksteise verivaenlasteks on jõudnud, uut sõda läbi tegemas.

Juri Zbanatski
„Kullilaane saladus“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud A. Reznitšenko.

Ukrainlane Juri Zbanatski (1.jaan 1914 – 25. aprill 1994) oli sõjapäevil Mõkola Štšorsi nimelise partisanikoondise komandör. See koondis tegutses Ukraina NSV Kiievi ja Tšernigivi oblastites. Raamatus on Zbanatski kirjutanud põhiliselt poistest, kes partisane aitasid, kusjuures seda tegid nii need, kes elasid külades, kui ka need, kes elasid metsades koos partisanidega. Poisid olid partisanisalkade täieõiguslikud liikmed. Fašistidele tehti palju meelehärmi, sest neil tuli kanda suuri kaotusi.

Pärast lapsepõlveaastaid ei ole ma seda teost üle lugenud, seetõttu suurt midagi ei mäleta. Aga see on meeles, kuidas peategelase ema Motrja üsna raamatu alguses mõtleb, kas tõesti tuleb sõja puhkedes kõik maha jätta, mis kodus ja kodukandis hingele ja südamele nii armas on. Jätta maha selleks, et ellu jääda.

Pärast sõda sai Juri Zbanatskist tuntud ukraina kirjanik, tema raamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse, ka eesti keeles on ilmunud veel mõned lisaks „Kullilaane saladusele“, aga neid pole ma lugenud.

Pjotr Ignatov
„Partisani märkmed“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Kirjanduslikult ümber töötanud P. Lopatin.
Vene keelest tõlkinud Jaan Rummo.
Kujundanud L. Ennosaar.

Venelane Pjotr Ignatov (10. okt 1894 – sept 1984) oli sõjapäevil Vendade Ignatovite nimelise partisanisalga komandör, keda kutsuti Batjaks. Tema salk koosnes peaaegu täielikult Kubani linnade intelligentidest: sellesse kuulus Krasnodari kõrgkoolide ja suurte tehaste direktoreid, teadlasi, insenere, ökonomiste, töölisi. Paljud neist olid põlised Kubani kasakad, mustamerelased. Salgas olid nad minöörid-diversandid. Batja salgas võitlesid ka tema naine ja kolm poega. Kaks poega, kelle nime partisanisalk kandis, langesid õhkides Saksa sõjaväeešeloni, ellu jäi ainult keskmine. Batja pidas sõja ajal napisõnalist lahingupäevikut, mis saigi aluseks tema raamatule. 

Mõlemaid raamatuid soovitati nende ilmumisaegse määratluse järgi lugemiseks keskmisele koolieale. Tegelikkuses oli „Kullilaane saladus“ seiklusjutt poistele, „Partisani märkmed“ aga sobis rohkem lugemiseks täiskasvanutele. Kumbagi neist jutustustest pole mul enam alles, aga seda mäletan hästi, et lugesin neid üsna varakult, umbes 8-12aastasena, ja mul oli põnev. Kaanepildid leidsin internetist.

Юрій Збанацький „Таємниця Соколиного бору“ (1949).
Петр Игнатов „Записки партизана“ (1944).

„Buhaara“

Sadriddin Aini
„Buhaara“
Mälestused.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Eugen Hange.

Kaua aega pidasin Sadriddin Ainit usbeki kirjanikuks, sest, kuigi ma lapsena „Buhaarat“ mitu korda lugesin, ei jäänud ta mulle meelde tadžikina. Tegevus kulges ju Buhaaras ja see oli minu teada ajalooline Usbeki linn, nagu seda oli ka teine vanade ehitistega kuulus linn Samarkand. Aga Aini „Buhaarat“ oli põnev lugeda – see oli ju hoopis teine maailm, tadžiki rahva elu Buhaara khaaniriigi tingimustes 19. sajandi lõpul.

„Buhaaras“ sisaldub kaks osa Aini mitmeköitelistest „Mälestustest“. Esimeses osas kirjutab ta oma lapsepõlve kerjuslikest küladest viletsate savimajakestega. Ta meenutab isalt ja emalt kuuldud lugusid oma esivanematest ja kaugetest aegadest, aga kirjutab ka tollal kõigile idamaa poisikestele osaks saanud valusast ümberlõikamisest ja nendesamade poisikeste suurest unistusest õppima minna.

Iseäranisti jäi mulle meelde halvaa tegemise kirjeldus. Minu lapsepõlves ei olnud halvaa meie poodides igapäevaselt müügil, vaid seda sai harva, kui õnnestus juhuslikult peale sattuda. Nüüd, täiskasvanuna seda raamatut uuesti sirvides, olen hämmastunud, kuidas peatükk majast, kus keedeti halvaad, mulle nii domineerivana meelde jäi. Seda on ju ainult kaks lehekülge, aga ju siis kasvas selles kirjeldatud halvaatükk mu mälus aastatega ihaldatud maiusena ikka suuremaks ja suuremaks.

Kurb oli lugeda võitlusest liivatormiga, mis hävitas niigi vaeste meeste viinamarja-aiad.

Toredad on muinasjutud, mida Aini külalapsena kuulis. Eriti meeldisid mulle lood, mida lastele jutustas Printsess Tutaa – vanakene, kellele muinasjutuvestmise eest tasuti leiva ja piimaga. Lisaks muinasjutuvestjale kirjeldab Aini kohtumisi poeetidega ja kirjaoskajate meestega, kes äratasid temas igatsuse ka ise poeediks saada.

Aini oli sündmuste hea kirjeldaja ja inimeste tabav iseloomustaja. Tema tegelased ärkasid lugeja jaoks otsekui ellu, tulid välja raamatulehekülgedelt ja tegid idamaad põnevaks. Neile, kel tänapäeval õnnestub Usbekistani sõita, soovitan ma „Buhaara“ lugemist reisieelse või -järgse lektüürina kindlasti, sest selle kauge maa värvikast ajaloost ja elanike hingeelust saab Aini teose kaudu palju teada.

Raamatu teine, Buhaara-osa käsitleb peamiselt tulevase kirjaniku õpiaega sealses Mir Arabi medressees. Õppurid elasid kongides:
 
„Ainult otse kongi lae all võlvi sees oli pilu, kitsas nagu laskeava. Selle kaudu langes päikesepaistelise ilmaga täpselt keskpäeval põrandale kausisuurune valguselaik. See särav sõõrike tumedal põrandal, keset kongi igavest hämarust, näis oma ohvrit uuriva koleda kiskja silmana.

Mu elu selles kongis kulges üksluiselt. Hommikul ja õhtul – kuiv leib, mille olin toonud maalt kaasa, ja tee. Kell üks päeval valmistas vend mingit sooja toitu. Ka see oli lihtne ja üksluine: riis või puder veega, või mašš – kohalikud herned, mida keedeti vahel riisiga, või piobaa, väga maitsev süüa kuiva leivaga.“

Kuigi see 1949. a valminud teos sai 1950. a Stalini preemia, puudub selles igasugune nõukogude võimu ülistus ja ammustest aegadest pajatav raamat on minu arvates huviga loetav ka nüüdisaegse lugeja jaoks.

* Sadriddin Aini (15. aprill 1878 - 15. juuli 1954) oli tadžiki kirjanik ja poeet, kes kirjutas mitu teost ka usbeki keeles. Teda pidasid oma kirjanikuks mõlemad rahvad.
Foto on pärit „Buhaara“ eestikeelsest väljaandest.

„Minu Dagestan“

Rasul Hamzatov
„Minu Dagestan“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Vene keelest tõlkinud Meta Maksing.
Värsid tõlkinud Kalju Kangur.
Illustreerinud Vladimir Noskov.

Mulle on alati meeldinud poeetilised raamatud kaugetest maadest. „Minu Dagestani“ lugesin küll juba pärast ülikooli lõpetamist, aga mingil kombel haakus see teos minu lapsepõlve lemmikutega – kõikvõimalike muinasjutukogudega, oli kirglik ja luuleline, oli täis armastust nii kirjaniku kodumaa kui ka inimeste vastu üldisemas mõttes. Nautisin tema helgemeelset keelt ja lausa idamaist teravmeelsust, piltlikku väljenduslaadi ja seda, kuidas ta kirjutas põhilisest ja püsivast.

„Minu raamat on minu Dagestan. Millistes piirjoontes näen ma sind? Millega võrdlen? Kas liugleva kotkaga? Aga kotkas pole inimese kätetöö, loodus on ta loonud, ja meie mõttest pole temas teps midagi. Ehk lennukiga? Kuid lennuk lendab liiga kõrgel maa kohal. Kui ta maa peal veereb, siis on tema ümber ainult lennuvälja maastik. Mulle ei meeldi, kui maad vaadeldakse ülalt alla ja temast kõneldakse ülalt alla.

Ei, ma näen niisuguse aparaadi piirjooni, mis lendab kui lennuk, sõidab kui rong ja ujub kui laev. Mina olen sel niihästi lendur, vedurijuht kui ka tüürimees. Meie lähtejaam – meie lennuväli, meie sadam, meie depoo – on tuhandeaastane, surematu Dagestan.“

Selles omapäraselt kirjutatud teoses on palju kasutatud vanu legende, mõistujutte, kõnekäände ja rahvalikke ütlemisi, mis kõik on kokku põimitud luuletustega, milleks on nii rahvalaulude katked kui ka Hamzatovi enda värsid.

„Minu Dagestani“  iseloomustab eriline lennukus, hoogsus ja kergus, mis on seda hinnatavam, et jätab mulje, nagu oleks autor kirjutanud selle n-ö ühe hingetõmbega, kuigi ta tegelikkuses tegi seda palju aastaid, kirjapandut kogu aeg täiendades.

Hamzatov kirjutab ka oma lapsepõlvemälestustest, emast, isast, hästi paljudest eluteel kohatud inimestest ja neilt saadud tarkustest. Süvitsi läheb ta arutlustes kirjandusest ja keelest, oma raamatu kujunemisest, sisust ja vormist ning kirjaniku vastutustundest.

Tänapäevases kontekstis on huvitavad Hamzatovi seisukohad rahvusest ja keeltest, mida Dagestanis oli palju, sellest, mis aegades hävineb, ja sellest, mis jääb. Ta ütles: „Ma laulan oma laulu, võta see vastu, mu Dagestan!“

* Rasul Hamzatov (8. sept 1923 - 3. nov 2003) oli Nõukogude Liidus väga tunnustatud kirjanik, kelle ülipoeetilised teosed lugejaid vaimustasid. Rahvuselt avaar, sündis ta Dagestani ANSVs. Luuletama hakkas ta 11aastaselt, tegi seda nii avaari kui ka vene keeles, hiljem täiendas oma teadmisi M. Gorki nim Kirjandusinstituudis Moskvas. Paljudest tema luuletustest valmisid tuntud heliloojate käe all laulud, mida on esitanud näiteks Anna German, Sofia Rotaru, Vahtang Kikabidze, Muslim Magomajev jpt ning mis publikule väga meeldisid.  Ta oli ka hinnatud tõlkija, kes vahendas paljude klassikute loomingut vene keelest avaari keelde. Foto internetist.

Расул Гамзатов „Мой Дагестан“ (1968).

Vahepala: „Nooruse lugu“ ilmus ja on müügil

Ma ei olegi selles blogis veel rõõmsalt kilganud, et minu raamat „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017, 232 lk) 22. augustil trükist tuli ja nüüdseks juba mitu päeva on poodides müügil olnud.

Augustikuu lõpetuseks sobib ka sellise toreda faktiga välja tulla, et Rahva Raamatu biograafiate ja memuaaride edetabelis TOP 10 oli see tänahommikuse seisuga 8. kohal.

Loodetavasti on huvilisi palju, sest kirjastus on kulka toetusel teinud mu meelest tõesti nägusa raamatu. Ja e-raamat on ka.

Raamatu kohta lähemalt ning selles mainitud isikunimede loetelu vaata mu blogi Kruusatee lehelt „Nooruse lugu“.

Vahepala: minu uus raamat „Nooruse lugu“ ilmub augustis

Ma ei ole tavaliselt oma ühe blogi postitusi teise kopeerinud, aga mõnikord on siiski sellest ka erandeid. Seekordne postitus on üks neist eranditest, sest kopin siia kogu täiega oma postituse blogist Kruusatee. Blogide lugejaskond on ju mõnevõrra erinev ja tahaksin oma uudist ning rõõmu kõigiga jagada.

* * *

EELTEADE: Võin nüüd siis saladuskatet kergitada ja oma lugejatele seda välja öelda, millele seni oma blogis Kruusatee  vaid paar korda vihjanud olen. Eelmisel aastal tegin kirjastuse palvel päris kaua kirjatööd. Nüüd, augustis on sarjas „Aja lugu“ selle viljakesena ilmumas mu raamat „Nooruse lugu“.

Sellest annab teada kirjastuse Petrone Print veebileht:
https://petroneprint.ee/raamatud/nooruse-lugu/

Tänan Eesti Kultuurkapitali loometöötoetuse eest.

Aitäh toimetaja Ruth Mägile, keeletoimetaja Riina Tobiasele ja kujundaja Margit Randmäele.

Tegin Kruusatee blogis  „Nooruse loole“ ka eraldi lehekülje, kuhu saab tulevikus kirja teave ja muu, mis raamatuga seostub.

Täiendan seda postitust ka tekstiga raamatu tagakaanelt:

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.

Lisan siia ka, et see ei ole kirjaniku, vaid on ajakirjaniku raamat.

EDIT: 16. august 2017. E-raamat (1. variant, EDRK) eilsest müügil.
EDIT: 21. august 2017. E-raamat (2. variant, Flagella) tänasest müügil.
Raamat ilmus 22. augustil 2017.

„Kivid ja linnud“

Pablo Neruda
„Kivid ja linnud“
Sarjast „XX sajandi luule“
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Heldur Laretei.

Pablo Neruda luuletusi lugesin esmakordselt väikesest rohelisekaanelisest raamatukesest „Valik luuletusi“, mis ilmus 1953. a ja mille oli tõlkinud Johannes Semper. Aeg on selle raamatukese mu riiulitelt minema viinud, kaanepildi siiski leidsin kõikemäletavast internetist.

Toonasest lugemisest ei jäänud mulle küll midagi eriti meelde, aga olin siis ka alles seitse või kaheksa aastat vana ja ilmselgelt liiga noor selle kauge maa luuletaja mõistmiseks..

Järgmisena mäletangi kogumikku „Kivid ja linnud“, millel on erakordselt mõjuv kujundus. Panen siiagi palju näiteid selle raamatukese vahelehtedest.

Johannes Semper tutvustas autorit:

„Pablo Neruda loov vaim on alatasa pulbitsev ja lainetav ääretu ookean, mis järjest uusi aardeid kaldale paiskab. Reaalsest maailmast lähtudes kujundab ta oma uue luulemaailma.
Tema jaoks pole maailmas asju, mida ei saaks luuleks muuta või millest ei saaks luulet välja lugeda. Missugune teine poeet on oma teose pühendanud ainult kividele või lindudele?
Paistab, nagu  oleks Apollon Pablo Nerudale kinkinud Midase võime oma puudutuse läbi kõik kullaks muuta, ainult selle vahega, et tema puudutusest kõik luuleks muutub.“

Veel on öeldud, et Neruda värss ei tunne mingeid kammitsaid. Minugi jaoks on olnud huvitav just see paindlikkus, mängulisus, mitmekesisus, värvikus, nauditav erootilisus ja kõik muu, mida Semper nimetab moodsa luule peadpööritavate kaugushüpetega seostuvaks.

Ka proosas on Neruda lummav. Mulle on suurt lugemishuvi ja -mõnu pakkunud tema mälestused, mis eesti keeles ilmusid pealkirjaga „Tunnistan, et olen elanud“  (Eesti Raamat. Tallinn 1983, tlk Tatjana Hallap) ja mille alustuseks luuletaja ütles:  „Minu elu on elu kõikide elust – poeedi elu.“

Muu hulgas meenutab Neruda selles, et vaevalt kirjutama õppinuna oli tema esimene luuletus „pühendatud emale, see tähendab tollele, keda emaks pidasin, minu ingellikule kasuemale, kelle mahe vari kaitses tervet mu lapsepõlve.“

„Tunnistan, et olen elanud“ on üks neist raamatutest, mida olen lugenud mitu korda ja tahan ikka ja jälle uuesti lehitseda, leides sealt alati mingi huvitava varjundi. On täiesti võimalik, et kunagi siin selle raamatu kohta ka pikemalt kirjutan.

Aga lõpetuseks lisaks eelnenud armastussonetile, mis ühel siinsel pildil, väike luuletus ohakalinnust.

OHAKALIND

Vilksatas paplite vahel
väike kollane jumal,
tuuletiibadel tõustes
jättis taevasse värina,
kivise flöödi helina,
vee vertikaalse niidi,
kevadeviiuli vindi.
Otsekui tuuleiilist kantud sulg
vilksatas tilluke olend,
see päevatuksatus,
see tolmukübe, see lilletolm,
see mittemiski! Ent mis jäi,
oli värisev valgus, päev ja kuld.

Olgu need luuletused rahustuseks neile, kes on kuulnud, et Pablo Neruda  (12. juuli 1904 – 23. september 1973) oli oma aja poliitilisemaid luuletajaid. Oli küll, aga talle polnud võõrad sügavad tunded, armastus ja ilu, mida tema värssides võib ikka ja jälle kohata.

Pablo Neruda „Las Piedras de Chile“ (1961), „Los Pájaros de Chile“ (1965).