„Neemenimaa muinasjutte“

Petras Cvirka
„Neemenimaa muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Leedu keelest tõlkinud Mart Pukits.
Illustreerinud Domicėlė Tarabildienė.

Esimesi raamatuid, mille kaudu lapsena Leedumaad tundma õppisin. Eks kõla ju ilusti poeetiline sõna „Neemenimaa“ ja selle maa muinasjutud Petras Cvirka tõlgenduses olid huvitavad ning üsna mitmest aspektist teistsugused kui eesti omad.

Ma ei tea ka praegu, kui palju on Cvirka kirjapandud lugudes ehedat rahvaluulet ja kui palju kunstmuinasjuttudele omast. Küllap leiaks selle kohta andmeid internetist, kuid kas seda ongi vaja. Igatahes oli „Neemenimaa muinasjutud“ paeluv lugemine ja mida rohkemat ongi lapsele vaja, kui hea võitu kurja üle, mõnusaid loomalugusid, imelisi tegelasi ja juhtumisi – kõike seda need lood pakkusid.

Lemmikraamatuks see muinasjutukogu mulle siiski ei kujunenud – paljud lood olid süngevõitu ja tekitasid võõrastust.

Mõned pealkirjad raamatus olnud 27 muinasloost: „Kuldne õunapuu“, „Lapsed ja nende surnud ema“, „Kuidas kuu kummardus tähe ees“, „Kuus hambutut ja kõõrsilm“, „Kukk Laulik-Kikereekur ja tema pojad“, „Kuidas eeslist sai kohtunik“... Eks ilmne juba neistki muinasjuturaamatu temaatiline mitmekesisus.

Loetust tuli ka teadmine leedu haldjatest ja nõiamooridest, keda laumedeks kutsuti, ning leedu Pikrist Perkunasest.

Tekstinäide raamatu lõpus olevast „Naljamuinasjutust“:

„Sedaviisi olin kõik ära jaganud ja kolistasin tühja vankriga üle välja. Järsku kuulsin – hüütakse:
„Tädike, tule siia!“
Vaatasin – lapsed karjatavad sigu ja on tee äärde lõkketule teinud. Sõitsin sinna, astusin vankrilt maha, istusin tule äärde ja soojendasin ennast. Korraga nägin – karjased põletasid mu sälukese kanepist saba, saba põlemisest kuumenes ja sulas aga üles ka mu vahast sälg. Samal ajal olid tulnud sead ja pannud nahka mu naerist vankrikese. Olin jäänud kõigest ilma. Mul oli veel mett sarvekeses, limpsisin ka selle tühjaks. Mis veel järele jäi – see olgu teile külakostiks!“

Väga hoolega kujundatud raamatu illustratsioonid olid põnevad, neil kujutatud inimesed ja detailid ühtaegu Eesti omadega sarnased ja neist erinevad. Praegu, täiskasvanuna, leian, et need on meisterlikud kunstiteosed, kuid endiselt olen arvamusel, et lasteraamatusse veidi masendavad.

* Petras Cvirka (12. märts 1909 – 2. mai 1947) oli leedu kirjanik, mõnda aega ka Kirjanike Liidu esimees. NSV Liidu postmark (1959) Cvirka portreega tähistas tema 50. sünniaastapäeva.

* Domicėlė Tarabildienė (9. mai 1912 – 8. sept 1985) oli leedu kunstnik, graafik ja skulptor, keda pärjati rahvakunstniku tiitliga. Leedu postmark (2012) tema portreega tähistas kunstniku 100. sünniaastapäeva.

Petras Cvirka „Nemuno šalies pasakos“ (1948).

„Kured“

Mykolas Slutskis
„Kured“
Valimik jutte noorsoole.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Leedu keelest tõlkinud Mart Pukits.
Illustreerinud Erik Vaher.

Sisaldab 13 jutustust, mis minuvanustele olid vist esimeseks põhjalikumaks tutvuseks leedu kirjandusega.

Mykolas Sluckise (kasutan siin nime leedukeelset kirjapilti) tegelased on tavalised Leedu poisid-tüdrukud, üsna samamoodi askeldavad, nagu meie kirjanduse kõigile tuttavad koolipoisid kas Palamuselt või mujalt.

Esimeses jutus „Protest“ läheb vaese pere poeg Petriukas kaupmehelt heeringaid ja leiba tooma, lootes saada need võlgu, sest isa pole veel palka saanud. Poiss saab kolm roostekarva, rebenenud seljaga heeringat ja kannika kuivanud leiba ning palub oma haige õe jaoks barankat, mida kaupmees talle aga ei anna. Koduteel tulevad talle kallale rikkamad poisid, kes löövad heeringad jalaga porilompi. Petriukas astub selle ülekohtu vastu...

Mitu juttu on kirjutatud kirjaniku enda elujuhtumite põhjal. Nendes pajatab ta oma lapsepõlvemeenutusi, aga kirjutab ka sellest, et on ristuvatel sõjateedel kohanud paljusid poisikesi: „Ma nägin neid lahinguis ja pommituslennukite rünnaku ajal, ja rindelähedases maani mahapõletatud külakeses, nägin, kuidas nad tassisid suuri kompse, mida enne olid kandnud nende emad, kes nüüd lebasid purustatud peadega kraavis. Ma hakkasin neid armastama, armastama kogu südamest. Võib-olla sellepärast, et nad, nösuninalised ja heledajuukselised, olid alati muretud ja ühtlasi oma ea kohta liiga tõsised...“

Tüdrukuid on Sluckise tegelaste hulgas ka. Mulle meeldis esmasel lugemisel eriti tema jutt „Kirjakandja tütarlaps“, mille peategelane kannab kirju laiali ja rõõmustab nende saajatega koos. Siis aga märkab ta, et ühele vanale kojamehele ei kirjuta keegi ja tal hakkab vanast mehest kahju...

Raamatu kaanepilt meeldis mulle: see vana maja ja need kured... Võib-olla needsamad, kes valimiku nimijutus Vytukasele ja tema perele õnne tõid...

* Mykolas Sluckis (20. okt 1928 – 25. veebr 2013) oli leedu kirjanik. Tema esimene kirjatöö avaldati 1945. a. Pärast Vilniuse ülikooli lõpetamist hakkas ta usinasti kirjutama ja avaldas mitu lühijutukogumikku. Kahe tema romaani järgi on tehtud täispikk film. Eakana, pärast Leedu taasiseseisvumist kirjutas Sluckis vähe, kuid pälvis 2004. a Vytautase Risti ordeni suure risti, mis on Leedus üks kõrgemaid autasusid.
Foto internetist.

* Erik Vaher (11. aprill 1921 – 18. jaanuar 1992) oli graafik, raamatute illustraator ja karikaturist.

* Mart Pukits (30. aprill 1874 – 7. juuni 1961) oli eesti graafik, tõlkija ja ajakirjanik. Valdas leedu, ungari ja läti keelt. Oli üks kunstiühingu Pallas asutajaid.

Mykolas Sluckis „Gandrai“ (1957).