28/11/2016

„Sõbralikud vennad“


„Sõbralikud vennad“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte III.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Illustreerinud Alo Hoidre, Viktor Karrus, Avo Keerend ja Siima Škop.

Kõvakaaneline lugemisest üsna kulunud muinasjuturaamat, mis kuulus mu lapsepõlve kõige imelisemate raamatute hulka. Mulle on muinasjutud alati meeldinud. Ümbrispaber oli sel raamatul ka, aga see on juba nii ammu omadega õhtule läinud, et ma isegi ei mäleta enam, mis selle peal võis olla.

Sellest, miks NLiidu rahvaste muinasjuttude kogumikul pealkirjaks „Sõbralikud vennad“ oli, sain aru alles palju aastaid hiljem, suuremaks kasvanuna. Esialgu arvasin lihtsalt, et sellenimeline muinasjutt on raamatust kogemata välja unustatud. Lapse loogika!

Kogumikus oli viis eesti ja viis vene muinasjuttu, neli läti ja sama palju adõgee muinasjutte. Veel on esindatud vepsa, leedu, ukraina, gruusia, armeenia, abhaasia, osseedi, aserbaidžaani ja baškiiri muinasjutud. Tõlkijaid ei olnud nimetatud.  Eesti muinasjuttudest on esimene „Keeletark“, järgnevad „Kange kukk“, „Suur tükk ajab suu lõhki“, „Lolli äpardused“ ja „Seenekuningas“. Kõik toredad lood, mida ma aga hilisemates muinasjutukogudes mäletan harva näinud olevat. Vene muinasjuttude hulgas on väga tuntud „Sivka-Burka“ ja „Imekaunis Vassilissa“, teiste rahvaste jutud nii tuntud ei olnud.

„Lolli äpardused“ meeldis mulle oma koomilisusega eriti ja jäi hästi meelde - sisuks see, kuidas isegi oma ema häid nõuandeid valesti ja vales kohas täites võib pahandustesse sattuda. Aga oma iva oli igas muinasjutus, samuti nagu põnevaid seiklusi ja kauneid kangelannasid ning rühikaid kangelasi, kõikvõimalikke imeloomi ja koguni saatanlikke sigitisi. Võõrad maad ja rahvad paelusid ja sütitasid uudishimu, omamaised lood aga näitasid, et siingi on huvitav elada.

Taas panen postitusse palju pilte, tänutäheks illustraatoritele ja lootes, et mu kohatised lapsemeelsed täiendused kedagi ei pahanda.






Vaata ka „Imeveski“ - Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.

17/11/2016

„Arsti surm“


Gyula Fekete
„Arsti surm“

Eesti Raamat. Tallinn 1967.
Ungari keelest tõlkinud Edvin Hiedel.
Kujundanud Heldur Viires.

Kui „Arsti surm“ 1967. a eesti keeles ilmus, kirjutati sellest ajalehe Sirp ja Vasar uute raamatute tutvustuses niimoodi: „Laialdast tähelepanu äratanud romaan ühe pensioniikka jõudnud külaarsti viimastest päevadest on tõlgitud mitmesse võõrkeelde ja möödunud aastal jõudis teose järgi vändatud film ka Ungari kinoekraanile. Lakoonilise, varjatud dramatismiga kujutab autor oma tagasihoidliku kangelase arvepidamist möödunud eluga ning mõlgutusi elu mõtte üle. Pikkamööda kasvab näilisest argipäevasusest ja pretensioonitusest meie ette tööst ja inimlikust kohusetundest pühitsetud, suure sisemise hingejõuga isiksus.“

Ärge laske ennast neist mõnevõrra paatoslikest sõnadest hirmutada. See kirjaniku sõpradele pühendatud romaan on väga südamlik ja inimlik kirjatöö, mida julgen praegusaja lugejale igati soovitada. Eriti neile, kes armastavad lugeda arstidest – selleteemaliste teoste hulgas on Fekete õhuke romaan üks sisukamaid ja kaalukamaid.

Algus: „Vana arsti töökoorem kasvas aasta-aastalt, tervis aga läks järjest viletsamaks. Ta jõud hakkas üles ütlema, ja pärast üht atakki otsustas ta pensionile minna. Kurnatud organism nõudis täielikku rahu ja pidevat puhkust: igasugune ärritus, pingutus, äkiline vererõhumuutus oli kurjast. Ta arvestas, et kui ta ennast hoiab, võib ta elada veel viis-kuus aastat. Võib ehk isegi kauem elada.“

Mis juhtub arsti elus siis, kui ta arvab, et kuuekümne kaheksa aastaselt on tema romaan tegelikult lõppenud, mida on tal meenutada, mida ta on hinges kandnud, enne kui elu otsa saab?

Raamatu lõpp on nagu iga elutee ja -töö lõpp: „Neid elu liigutusi, mis vana arsti kätest alguse olid saanud, ei pidanud enam keegi arvel. Need sulasid märkamatult argipäevasesse õhtusse, ja see liikumine kestab, inimliku ajaarvamise lõpuni.“

Olin noor, kui seda romaani neist elu liigutustest esmakordselt lugesin, aga hinge see mulle läks. Nüüd olen vanem kui romaani peategelane, lugedes tekkivad hoopis teistsugused mõtted. Aga teos ise on endiselt hea.

* Gyula Fekete (26. veebr 1922 – 16. jaan 2010) oli ungari kirjanik, ajakirjanik, kriitik ja publitsist, mitmekordne Attila Józsefi preemia laureaat. Paljude romaanide ja jutustuste autor, kirjutanud ka näidendeid ja noorsooraamatuid.
Foto raamatu tagakaanelt.

Fekete Gyula "Az orvos halála" (1963).

08/11/2016

„Ameerika novellid“


Henryk Sienkiewicz
„Ameerika novellid“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud E Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Minus lapsepõlves väga tugevaid tundeid tekitanud raamat. Kurb ja sügav. Mõeldud oli see kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele, aga mina lugesin varem, töinasin ja elasin kaasa.

Seda postitust kirjutades märkasin, et kirjaniku surmast möödub mõne päeva pärast sada aastat. Ta oleks nagu ise mulle oma nukrat ja kirglikku raamatut meelde tuletanud, sest selle, oma ühe kunagise lemmikraamatu leidsin teiste novellikogumike hulgast eile õhtul täiesti juhuslikult. Aga see selleks, heade kirjanike ja nende raamatutega juhtubki vahel nii, et nad mõnel nendega seotud tähtpäeval nõnda, justkui iseenesest, taas su kätte jõuavad, olles su riiulitel aastaid oma uue tuleku aega oodanud.

Põhja-Ameerika Ühendriikides (nagu tollal nimetati Ameerika Ühendriike) reisis Sienkiewicz 1876. aastal, kirjutades sealt Poola väljaannetele ajalehelugusid. Gazeta Polska tegi talle ettepaneku jääda Ameerikasse veidi kauemaks. Kolme aasta jooksul nähtust kirjutas Sienkiewicz artiklisarja „Kirjad teelt“ ja hulga novelle.

Tema tähelepanekud ei olnud kuigi rõõmsameelsed. Kõik selle novellikogumiku tegelased – Poola talupoeg Wawrzon Toporek koos tütre Marysiaga, teksaslane Kotkas, mestiits Orso, ameeriklanna Jenny, indiaanipealik – sahhem, poolakast hulkur Skawinski jt – loodavad muinasjutulist ja õnnelikku elu, mida nad aga ei leia.

Novell „Leiva otsingul“ sarnaneb väga Vladimir Korolenko jutustusega „Umbkeelsena võõrsil“, millest olen siin blogis varem kirjutanud, aga on sellest palju kurvem: keegi ei oota Ameerikas vanameest tütrega ja nad jäävad lihtsalt saatuse hooleks. Saatus aga on julm hooldaja.

„Nõnda möödus tund, möödus teinegi. Vanamees ja neiu aga seisid ikka veel ametnikku oodates seina ääres. Kummalist vaatepilti pakkusid siin Ameerika pinnal, New Yorgis, too lambanahaga ääristatud poola rahvuslikku mütsi kandev pikkade hallide juustega talupoeg ning see sinise tikitud vesti ja pärlitega neiu Lipincest.
Kuid inimesed möödusid neile ainsatki pilku heitmata. Siin oldi harjunud nägema igasuguseid nägusid ja rõivaid.“


Orso ja Jenny novellist „Orso“ on tsirkuselapsed, kes julgevad tsirkuse peremehele vastu hakata. Nende ellu toob uusi tuuli põgenemine rohtlasse.

„Lapsed tulid välja suure kivi tagant, kuhu nad endid olid peitnud, ja seisatasid otse lõkke juures, hoides kõvasti teineteise käest kinni. Vanamees vahtis neid hämmastunud ilmel ning tema huulilt pääses tahtmatu hüüatus:
„Mida see tähendab?“
Oli, mida imestada. Ta nägi pilti, mis inimtühjades Santa Anna mägedes võiks hämmastada igaüht: Orso ja Jenny olid tsirkusekostüümides.“


„Sahhem“ on novell indiaanlaste rängast käekäigust, „Läbi preeria“ aga ümberasujate elutraagikast kullapalaviku tingimustes.

Kunagine Poola vabadusvõitleja vana Skawinski on aga kodumaalt lahkumise järel palju läbi elanud, kuni saab majakavahiks Panamas. Kord aga jõuab temani kaugelt kodumaalt väike köide poola luuletaja Adam Mickiewiczi värssidega. Ta süveneb neisse, meenutades ja igatsedes Poolat ning unustab niimoodi uneledes majakatule süütamata. Tagajärjed ei lase end kaua oodata...

„Ta astus nüüd uuele teele elus, kaasas raamat, mida ta aeg-ajalt surus tugevasti rinna vastu, nagu kartes, et seegi võiks kaduda, nagu kadus tema õnn.“

* Henryk Sienkiewicz (4. mai 1846 – 15. november 1916)  oli väga populaarne poola kirjanik, kes 1905. aastal sai Nobeli kirjandusauhinna
Eesti keeles ilmunud teoste nimistu.