„Aeliita“

Aleksei Tolstoi
„Aeliita“
Raamatust „Insener Garini hüperboloid. Aeliita“.
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
„Aeliita“ on tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Riskides ära pahandada kõik  „Insener Garini hüperboloidi“ austajad pean tunnistama, et minu lemmikjutustuseks selles raamatus oli ja on „Aeliita“. „Insener Garini hüperboloidi“ olin selle raamatu ilmumise ajaks vähemasti osaliselt lugenud mingist lehesabast järjejutuna, aga „Aeliita“ oli mulle uudiseks.

Tegelikult oli see jutustus ilmunud eesti keeles juba varem, 1930. a Looduse kroonise romaani sarjas,  tõlkijaks Alfred Kurlents. Tutvustati seda kui fantastilist romaani, mis on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. „Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gussevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas „Krasjana Nov“.“

Revolutsionäärina toimiv Gussev mind lapsepõlves kuigi palju ei huvitanud. Üldse jäi raamatu propagandistlikkus ja sotsiaalsus mulle kaugeks. Mind paelus armastuslugu – kõhklev insener Loss ja Marsi neiu Aeliita. Muidugi köitis mind võimalus lugeda Marsist, sest kosmonautika algusaastatel oli kõik tähtede ja planeetide kaugete maailmadega seotu meile põnev ja Mars erakordselt oluline unistuste ja juttude teema.

Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ peetakse nõukogude teaduslik-fantastilise kirjanduse esikteoseks ja koos mõni aasta hiljem ilmunud „Insener Garini hüperboloidiga“ alusepanijaks nõukogude teaduslik-ilukirjanduslikule fantastikale elik ulmekirjandusele.

Olen hoidunud „Aeliita“ ülelugemisest teadlikult, sest pelgan rikkuda oma kunagisi väga häid muljeid sellest teosest. Siiski usun, et see paelub ka nüüdisnoori. Sestap ei hakka ma sisu ümber jutustama – jäägu lugejatele raamatu avastamisrõõm. mis on omamoodi aktuaalne praegu, kui taas kavandatakse lendu Marsile.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid ühte pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse.“

Ja tsitaat, mis on kogu elu mu südames helisenud:

„Aeglane sosin kostis ta kõrvu. Loss sulges otsekohe silmad. Uuesti kordus kauge ärev aeglane sosin. Kordus mingi imelik sõna. Loss teritas kõrvu. ja vaikse välguna tungis ta südamest läbi kauge hääl, mis kordas kurvalt ebamaises keeles:
„Kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, Taevapoeg?“
Hääl vaikis. Loss vaatas enese ette heledaks muutunud, pärani avatud silmadega... Aeliita hääl, armastuse, igaviku ja kurbuse hääl lendas läbi kogu maailmaruumi, hüüdis, kutsus ja päris: kus sa oled, kus sa oled, armastus...“

„Aeliita“ ERR-i kuuldemängude arhiivis (1961): http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/aeliita

* Krahv Aleksei Tolstoi (29. dets 1882 /10. jaan 1883/ – 23. veebr 1945) oli vene ja nõukogude kirjanik ning ühiskonnategelane. Põlvnes ta Tolstoide suguvõsast, kuigi tema sünnipära ümbritsesid saladused. Mitut tema olulist teost on korduvalt avaldatud ka eesti keeles, alates lastelooga „Nikita lapsepõlv“ ja lõpetades mahukate ajalooliste romaanidega (triloogia „Kannatuste rada“ ja „Peeter Esimene“). Tema rõõmsameelseim tegelane on aga „Kuldvõtmekese“ Buratino.

<<< Kõrval on enimlevinud foto Aleksei Tolstoist.

Алексей Толстой „Аэлита“ (1922).

„Zahhar Berkut“

Ivan Franko
„Zahhar Berkut“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Vene keelest tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Vive Tolli.

1882. aastal kirjutatud „Zahhar Berkut“ võib endiselt huvitav olla neile, keda paeluvad lood mongolite sõjaretkedest, võitudest ja kaotustest. Kõikvõimalikes tutvustustes rõhutatakse, et see on ukraina klassiku teos ühiskonna elust Karpaatide-tagusel Venemaal XIII sajandil. Kirja on romaan pandud suhteliselt lihtsas keeles ja küllap seetõttu oli nõukogude ajal ka lastekirjanduse soovitusnimestikus, kuigi ainestik on ühtaegu julm ja armuküllane.

Ivan Franko ajaloolise romaani peategelased on vana rahvajuht Zahhar Berkut, tema poeg vapper Maksim, mongolitega mestis olev bojaar Tugar Volk ja tema tütar, kaunis Miroslava. Berkut tähendab eesti keeles kaljukotkast ja ka Tuhlja küla elanikud koos oma peamehe, vana Zahhariga, on harjunud olema vabad nagu kaljukotkad.

„Poeedi mõte kandub sellesse halli minevikku, äratab ellu tol ajal elanud inimesed ja see, kelle rinnus tuksub puhas süda täis tõelisi inimlikke tundeid, tunneb neis ära oma vennad ja leiab nende elus, mis erineb nii väga meie omast, rohkesti seda, mida võiks vaid soovida ka meie „kultuursele“ ajastule.“

Tugar Volk (hunt) korraldas 1241. aastal jahikäigu, kus koos teistega osales ka tema ainus tütar Miroslava, keda iseloomustasid füüsiline jõud ja otsustav, otsekohene olek. Muidugi meeldis Miroslavale noor mägilane Maksim Berkut, kes pidi jahilised suunama emakaru jälgedele. Kui Miroslava karuga vastamisi sattus, oli Maksim see, kes ta päästis. Siit saabki alguse läbi romaani kulgev armastuslugu.

Romaani teine tegevusliin on reetmine, sest Tugar Volk eelistab mongolitega asjaajamist oma rahvuskaaslaste vabadusvõitlusele. Aga kui ta tütar talle selja pöörab ja mägilastega ühineb, murdub ka Tugar Volki süda.

Rohkemat romaani sisust ma siia kirja ei pane. Kellel huvi, loeb seda põnevuslugu ise.

* Ivan Franko (27. august /vkj 15. august/ 1856 – 28. mai /vkj 15. mai/ 1916) oli ukraina luuletaja, proosakirjanik, kriitik, ajakirjanik, tõlkija, majandus- ja poliitikategelane ja etnograaf. Ta oli ka esimene autor, kes kirjutas ukraina keeles detektiiviromaane ja moodsat luulet ning tõlkis ukraina keelde palju väliskirjandust (Shakespeare, Byron, Pedro Calderón de la Barca, Dante, Victor Hugo, Adam Mickiewicz, Goethe, Schiller). Koos Tarass Ševtšenkoga avaldas ta väga suurt mõju Ukraina moodsa kirjanduse ja poliitilise mõtte arengule. – Wikipedia.
Foto "Zahhar Berkuti“ eestikeelsest väljaandest.

Іван Франко „Захар Беркут“ (1882).

"Gümnasistid"

Nikolai Garin-Mihhailovski
"Gümnasistid"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

"Tjoma lapsepõlve" järg.

See on juba märksa tõsisem raamat kui eelnenud lapsepõlvelugu. Poisist sirgub nooruk, kes omandab ellusuhtumist ja kujundab maailmavaadet, kaotab oma lapseliku siiruse, tunneb maailmavalu, armub...

Just need armumistega seotud episoodid ja illustratsioonid meeldisidki mulle tütarlapsena loetud raamatus kõige rohkem. Neis oli midagi ilusat, kuni oli tegu noorpõlve puhta suhtlusega.

""Kuule, Tjoma, ma õpetan sulle kohe polkat. Ema, mängi."
Ja ootamatult, Aglaida Vasiljevna muusika saatel algas noore karupoja dresseerimine.
"Üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm!" luges Zina, kergitades kleidiserva, ja demonstreeris Tjomale polkasamme.
Tjoma keksis kohmetunult, kuid püüdlikult. Nataša jälgis diivanil istudes venda ning ta silmis peegeldus venna kohmetus, kaastunne ta vastu ja mingisugune muu mõte. Zina aga ainult naeratas vahetevahel, pööras venda otsustavalt õlgadest ja kordas:
"Kuule, sina, karupoeg!""

"Gümnaasiumis oli lõbusam kui kodus, ehkki gümnaasiumis valitsev surve ja nõudmised olid raskemad kui perekonna nõudmised. Kuid seal kulges elu inimeste hulgas. Perekonnas piirdusid igaühe huvid ainuüksi iseendaga, gümnaasium aga ühendas kõikide huvid. Kodus toimus võitlus nelja silma all ja see võitlus pakkus üsna vähe huvi: kõik novaatorid, igaüks eraldi oma perekonnas, tundsid oma jõuetust, gümnaasiumis oli tunda samasugust jõuetust, kuid seal toimus töö ühiselt, seal oli täielik vabadus arvustamiseks ja keegi ei pidanud kalliks neid, keda arvustati. Seal võis tagasi vaatamata, riivamata valusalt seda või teist oma kambast, proovida toda teoreetilist mastaapi, mida kamp aegamisi enda jaoks välja töötas."

"Kartašov tundis, et ta armastab jälle Odarkat, ja äkki pähe turgatanud mõte selle kohta, et mis oleks, kui külapiiga Odarka saaks tema naiseks, - põletas teda tugevasti ja õndsalt. Nii sünnibki: ta pühendab ennast Odarkale, temale, oma rahva kaunile tütrele!..."

"Tjoma lapsepõlve", "Gümnasiste" ja neile järgnenud "Üliõpilasi" ja "Insenere" ( mis jäi autori surma tõttu pooleli) on kriitikud nimetanud  egoistliku Kartašovi arengulooks, "sammumiseks tollele keskkonnale omast passiivsuse ja truualamlikkuse teed mööda."

Vaata ka: "Tjoma lapsepõlv" (ja andmed kirjaniku kohta)

Николай Гарин-Михайловский "Гимназисты" (1893).

"Tjoma lapsepõlv"

Nikolai Garin-Mihhailovski
"Tjoma lapsepõlv"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Siima Škop.

See imetore lugu lapsepõlvest algab õnnetu päevaga.

"Väike kaheksa-aastane Tjoma seisis murdunud lille juures ja mõtles õudusega oma seisukorra väljapääsmatusele.
Ta oli kõigest mõne minuti eest ärganud ja teed joonud, kusjuures oli isukalt kaks võileiba ära söönud, - ühe sõnaga kõik oma kohustused ausalt täitnud ning kõige rõõmsamas, muretumas meeleolus terrassi kaudu aeda läinud.
Aias oli nii tore olla!
Tjoma kõndis mööda korralikult puhastatud aiateid, hingas algava suvehommiku värsket õhku ja vaatas mõnuga ringi.
Äkki... ta süda hakkas rõõmust ja vaimustusest kõvasti peksma... Isa lemmiklill, mille kasvatamisega ta oli nii palju vaeva näinud, oli viimaks õitsele puhkenud!"

Vaimustunud Tjoma tahtis õit suudelda. Aga...

Võib ainult kujutleda, kuidas kirjanik, kelle lapsepõlvest "Tjoma lapsepõlv" jutustab, veel palju aastaid hiljemgi seda hommikut läbi elas, kuidas meenutas hirmu karistuse ees, kuidas üldse hakkas juhtuma hirmsaid asju, sest ka lemmikkoer kadus ära, kuidas ta isalt peksa sai, sest...

"Tema, mees, vaatab sellele muidugi oma sõduridistsipliini seisukohalt - teda ennast on niiviisi kasvatatud, seepärast on tema ise ka valmis noorel puul umbropsu maha raiuma kõik mügerikud ja võrsed, aimamata isegi seejuures, et raiub nende näol maha tulevased oksad."

Lapsi on lisaks Tjomale palju: Siina, Nataša, Manja, Serjožik, Anja. Ja neid kõiki armastab ema, kes ka Tjoma õnnetu päeva juhtumused talle südamlikult ära seletab:

"Kui sa ei hakka tõde kartma, vaid hakkad isegi seda armastama nii, et tahad tõe pärast oma elu anda, - siis saab sinust julge, hea, armastav poiss."

Justkui ema sõnade kinnituseks päästab Tjoma järgmisel päeval vanast kaevust oma lemmikkoera Žutška, kuid jääb ühe ehmumise tõttu raskelt haigeks. Kui ta paraneb, on suvi asendunud sügisega, tal lubatakse mängida poistega üürnike õuelt, seejärel astub ta gümnaasiumi, tema elu hakkavad kujundama argipäevad... Isegi katse Ameerikasse põgeneda kujuneb pelgaks naeruväärsuseks, millele järgnevad eksamid ja hirm peaaegu vältimatu läbikukkumis ees.

Kurb, ilus raamat saab otsa isa surmaga. Tjoma lapsepõlv saab läbi.

"Pisarad aina veerevad mööda noore Kartašovi nägu: kahju on isast, kahju on ellujäänutest, kahju on elust. Hing ihkab hellust ja armastust - tahaks armastada ema, inimesi, armastada maailma kogu ta headuse ja kurjusega, tahaks nagu see helge valguseküllane päev söösta üle maailma, korda saata, mis on ette määratud, ja kaduda, hääbuda selgesse taevasinasse..."

"Tjoma lapsepõlve" eestikeelset väljaannet kaunistasid Siima Škopi illustratsioonid, milles oli hästi tunda selle raamatu kaunist romantilis-pidulikku iseloomu.

* Nikolai Garin-Mihhailovski (8. /20/ veebr 1852 - 27. nov /10.dets/ 1906) oli vene proosakirjanik. Alguses hakkas ta kirjutama N. Garini nime all (1892, "Tjoma lapsepõlv"), hiljem liitis sellele oma päris-perekonnanime, mis oli aadlipäritolu. Igapäevaelus oli ta insener-raudtee-ehitaja.

1898. a osales Mihhailovski ümbermaailmareisil, mille päevikud on sarjas "Maailm ja mõnda" samuti eesti keeles ilmunud: "Ümbermaailmareisi päevikutest : (Mööda Koread, Mandžuuriat ja Ljautungi poolsaart)" (1957). Raamat sisaldab ka põhjalikku osa Korea folkloorist.

"Tjoma lapsepõlve" suure populaarsuse tõttu kirjutas ta sellele veel kolm järge: "Gümnasistid", "Üliõpilased" ja "Insenerid". "Gümnasistidest" teen ka siin blogis peagi juttu.

Николай Гарин-Михайловский "Детство Тёмы" (1892).

"Pääsusaba lahel"

Jüri Piik
"Pääsusaba lahel"
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1949.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Kaksipidine raamat. Kirjutatud Stalini ajal. Hilisem "Tagametsa tiivuline pere" enam nii poliitiline ning propagandistlik ei ole ja keskendub loodusele, lindudele ja noortele naturalistidele.

"Pääsusaba lahel" ühe poole moodustavad poiste - Valduri ja Ennu - seiklused, mis peavad neist kasvatama "ausad ja julged nõukogude patrioodid, kes teevad au oma vanemaile ja oma rahvale". Kiidulaul pioneeriorganisatsioonile,  kutse võitlusele juunipöördega saavutatud iseseisva elu eest ja sõja puhkemisel alanud võitlusele saksa okupantidega, mis pidi viima "nõukogude rahva täieliku võiduni" ja mis poiste igapäevaelu pahupidi pööras.

Mulle meeldis see raamat, mille sain 1952. aastal, oma teise poole pärast, milleks on Jüri Piigile omane looduse mõistmine ja kirjeldamine. Ainest liblikaliikide tundmaõppimiseks oli "Pääsusaba lahel" palju.

Veel praegugi, kui näen uhket admirali või pääsusaba või ka palju tavalisemaid liike, tuleb mulle see raamat meelde, kuigi nüüd saab internetist liblikate määramiseks veel võrratult rohkem teada, kui Jüri Piik suutis kirja panna.

"Valdur jäi hetkeks sambana oma kohale seisma, kuid seda ainult hetkeks. Siis aga, pahandades oma pikameelsuse ja saamatuse üle, tormas ta uuesti liblikale järele. Nüüd tundis ta juba oma liblikaküti au puudutatud olevat. Ta otsustas liblikat jälgida kas või kümnete kilomeetrite kaugusele. Ükskord peab see kangekaelne uhke lendaja ikkagi maha istuma ja siis - siis püüab ta juba väledam ja osavam olla..."

* Toivo Kulles (1918-1986) oli graafik, kelle illustreeritud on paljud tolleaegsed lasteraamatud (Erni Krusteni "Sinisulg depoost", Aadu Hindi "Angerja teekond" jt),  samuti paljud raamatud sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Huvitav fakt:  ta joonistas pilte ka lasteväljaannetele ja käis koos teiste kunstnikega koolides külas. Umbes 1950. aasta paiku ilmusid ajakirjas Pioneer sageli piltjutustused erinevate koolide elust. Mul on meeles, et üks neist algas kellegi värssidega: "Lehmja kooli poole tulles / teel kunstnikud on Kütt ja Kulles". Kütt oli tollal tuntud kunstnik Allex Kütt, Kulles aga Toivo Kulles.

"Tagametsa tiivuline pere"

Jüri Piik
"Tagametsa tiivuline pere"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Väino Tõnisson.

Kaks Jüri Piigi raamatut on mulle andnud palju teadmisi loodusest. Iga kord, kui mõnda suurt ilusat liblikat näen, tuleb meelde tema "Pääsusaba lahel" (1949), kus liblikapüüdjad poisid usinasti kaunitiivulisi lendajaid tundma õppisid. Pääsusabad, admiralid ja kõik muud lendlevad sellest raamatust minuga ikka veel kaasa. See, et seal ka sõjast räägiti, jäi kuidagi märkamata, aga liblikate lend on jäänud. Veel möödunud aastal oli see pehmekaaneline raamat (kunstnik Toivo Kullese piltidega) mul alles, aga praegu ei leidnud ma seda enam üles.

"Tagametsa tiivuline pere" aga oli suurepärane lasteraamat linnuriigi seletuseks. Kogu jutt ja tegevus käis lindude ümber ja peaaegu iga lehekülge täiendas Väino Tõnissoni joonistus. Nii jäi linnud hästi meelde ka siis, kui mõnda neist polnud oma silmaga veel näinud. Eestis on alati rohkesti ornitolooge olnud - küllap oli "Tagametsa tiivuline pere" neist paljude jaoks lapsepõlves oluline raamat.

Peategelane, nõrga tervisega tundlik Eeva oli üsna minu sarnane - olin selles vanuses sageli haige ja kõik Eeva paranemise ja karastumise märgid seetõttu minu jaoks olulised. Aga üle kõige oli selles raamatus ikkagi loodus, terve aastaring erinevate lindude ja loomade kaudu.

"Kase raagus oksal istuvad kaks kuldnokka ja üks neist vilistab valjusti. Kuldnoka sulestik on üleni must, kuid imeilusa metalse helgiga, mis küütleb kogu aeg rohekalt, lillakalt ja purpurpunaselt. Linnu kuldkollane nokk on pärani, vabisevad tiivad pisut sorakil ning ta aina laulab ja laulab...
See laul ei ole küll päris meloodiline, kuid üsna mitmekesine, varjundirikas. Puhuti kostab sellest välja ka teiste lindude hääli, justkui lõokese lõõritust, pääsukese vidinat ja isegi kanaarilinnu trillerdust, keda Eeva oli linnas tädi Elli juures laulmas kuulnud. Tüdruku kahvatule näole ilmub rõõmus naeratus. Eeva on varemgi, linnas, kuldnokkade laulu kuulanud, kuid täna tungib see laul talle kuidagi eriliselt südamesse. Küllap vist sellepärast, et see on Eeva jaoks esimene kevad maal, looduse rüpes."

Tol ajal meisterdati lindudele palju pesakaste ja seepärast pole imestada, et Jüri Piik on oma raamatu sujuvasse tegevustikku kirjutanud ka pesakasti valmistamise õpetuse ning selle, mida tuleks lindudele kodu tegemisel vältida. Lindudepäeva tähistamiseks koolis andis see raamat ka palju mõtteid. Muidki õpetussõnu on leida, aga need ei mõju tüütavalt.

"Öösiti kostab metsast vahel jubedat kisa ja imelikku naeru. Lapsed kardavad seepärast pimedas õue minna.
"Rumalukesed, see on ju öökull," rahustab neid vanaema. "Kuulake, kuidas ta karjub: "Uhuu, kas lapsed kodus?"Teda pole vaja karta, tema lapsi ei puutu.""

Raamatus on palju neidki linde, keda ma oma kodusel Nõmmel kunagi ei juhtunud nägema, ka vahel suviti maal olles mitte: kiivitaja, tuuletallaja, mõtus, pasknäär, väänkael... Ja ühe linnu nägemise unistuse oskasid kirjanik ja kunstnik mulle lausa kogu eluks kaasa anda - see on raamatu kaant kaunistav jäälind, keda ma polegi looduses kunagi näinud.

"Tiigi lähedale jõudes märkavad lapsed järsku midagi harukordset.
Nagu eredalt sillerdav kalliskivi lendab madalal vee kohal otsejoones ja kiirelt mingisugune imelik kirju lind.
"Tjiii!" häälitseb ta läbilõikava peene häälega.
"Vaadake, vaadake, kes seal lendab!" hüüab erutatult Liina Õun.
"See on jäälind," seletab õpetaja, "võrdlemisi haruldane lind. Läheme ettevaatlikult päris vee äärde, seal õnnestub meil ehk teda lähemalt näha.""

* Jüri Piik (15. mai 1911 - 31. oktoober 1969) kirjutas neli loodust tutvustavat lasteraamatut: "Pääsusaba lahel" (1949), "Tagametsa tiivuline pere" (1955), "Matsalu roostikus" (1958) ja "Satapliasauruste mäel" (1961). Oli ka viljakas tõlkija vene keelest eesti keelde ja vastupidi.

* Väino Tõnisson (1.jaanuar 1925 - 13.august 1991) lõpetas 1954. aastal ERKI graafikuna. Oli 1954-1957 Eesti Riikliku Kirjastuse kunstiline toimetaja, seejärel vabakunstnik. Kujutanud kalurite elu, linnavaateid ja maastikke ning illustreerinud raamatuid.