„Öine valu“

Ilmi Kolla luuletusi olen ma tüdrukuna mitmesse kaustikusse ümber kirjutanud. Ei mäleta, missugustest väljaannetest või tolle aja almanahhidest need pärinevad.

Ilmi Kolla luuletused olid erilised. Läksid hinge ja südamesse. Mõjutasid tundeelu. Jäid meelde. nagu jäi meelde ka see kurbusetunne, mis oli pärit teadmisest tema haiglasoleku ja surma kohta. Sisaldasid nii surmahirmu kui ka noore inimese vaibumatut eluiha. Sellistena olid need minu jaoks väga olulised ja tähendusrikkad.

On imetore, et Ilmi Kolla luuletusi on ka viimastel aastatel välja antud.

Üks neist luuletustest, mille olen oma tüdrukupõlve kaustikusse talletanud:

ÖINE VALU

Ilmi Kolla

On sirel oma õitehelbed kaotand,

nüüd öises kastes lõhnab ristikhein.

Nii nagu hämarus mu üle laotab

end tume, ääretu ja raske lein.

Ma pole matnud ema ega venda,

ma vanu sõpru leinamas ei käi.

Ja lapsigi ei ole minul endal –

need mured südamele võõraks jäid.

Kuid minu mure – tal ei ole nime,

mu süda kokku tõmbub tema käes.

Ta kogu öö on piiritu ja pime

ja läbi temast kuhugi ei näe.

Kui oled lüürik, mõistad minu muret,

kui oled kurb, siis aru sellest saad, --

kui oled üksi ja kui kauged tuled

kord kaovad, kumavad ja kustuvad.

Kui aga sinu lõunamaiseis silmis

on tuld ja kirge, uhket rahutust,

siis minu murelikku laulusalmi

sa peaksid mõistma seda enam just.

Mu laul on nagu mahajäänud luige

kurb kaeblik kutse tühjas sügises.

On läinud kõik ja seegi üksik huige

kaob tinavärvilistes pilvedes.

Ja nüüd, kui suveöö on soe ja tüüne,

ma nälgin hulluks ses kaunis kuus.

Nüüd haaraks nii, et rebeneksid küüned,

su järel, särav õnnevarjutus.

/13. juuni 1953./

* Ilmi Kolla (4. juuni 1933 - 18. dets 1954). Õpiaastatel Pärnu 2. keskkoolis haigestus tuberkuloosi, pidi palju olema haiglas, kus surigi. Luuletusi ilmus 1948. aastast alates ajalehtedes ja -kirjades, esimene väike valimik ilmus 1957. a postuumselt.

Kriitikud on öelnud, et tema värssidele on iseloomulik ergas kodanikutunne, elamuslik loodusetaju, hell, sageli nukker lürism, nooruse rahutus, siirus oma elamuste sõnastamisel.

„Noorema poja tänav“

Lev Kassil, Maks Poljanovski
„Noorema poja tänav“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud A. Dahlberg ja E. Võborova.
Kujundanud N. Šišajeva.

Ma ei hakanud seda aastate jooksul järjest kollakamaks tõmbunud lehtedega paksu raamatut selles blogis kirjutamise jaoks uuesti üle lugema. Lapsepõlves meeldis see mulle väga, oli põnev ja kurb, Volodjast oli väga kahju. Nüüdne lugemismulje oleks ilmselt hoopis teistsugune. Küllap tiksuksid kogu aeg meeles uued tõigad, toimub ju raamatu tegevus sõjapäevade Krimmis.

Sõda ja lapsed on alati raske teema. Väga sageli kasutatakse seda ära kõiksuguste propagandategijate poolt. Pärast Teise maailmasõja lõppu ilmus väga palju raamatuid lastest, keda oli hakatud kutsuma kangelaspioneerideks ja kangelased nad olidki, kuid samavõrra olid nad noored saatused, kelle elu rikkus ära ja sageli julmalt lõpetas sõda. Kangelasteks said nad ajaloo keerdkäikude paratamatuse tõttu ja, olgem ausad, sellist saatust ei sooviks me maailmas küll ühelegi lapsele.

Lev Kassili ja Maks Poljanovski teos on hästi kirjutatud – Kassil oli üldse oma ajastu parimaid noorsookirjanikke –, olemuse poolest dokumentaaljutustus, kannab see märke päriskirjanduse poole pürgimisest. Kaasahaarav jutustus ühe poisi lapsepõlvest, poisieast ja alles vaevu alata saanud noorusest. Kodu ja vanemate mõjust, poiste alati kõike teada tahtvast seikluslikust iseloomust, sellest, kuidas vaenlasega võitlemine nende elu mõtteks muutus ja kuidas tuli hukkumine. Sellisena on see lugu väga valus.

Volodja Dubinini elu jäi lühikeseks (29. august 1927 - 4. jaanuar 1942). Ta kasvas üles Kertšis, hulkus koos poistega lähedalasuvates Starõi Karantini kivimurru kaevanduskäikudes, mis hiljem said partisanide koduks ja võitluskohaks, tegeles lennumudelismiga ja sai vahetult Suure Isamaasõja eel 1941. a tuusiku üleliidulisse pioneerilaagrisse Artek. Seejärel aga muutus kõik.

„Kuid päeval ja öösel põles inimeste silmis karm, mõnikord torkav, pilkumatu tuli. Ja Volodjale tundus, et kõigi silmad olid korraga muutunud sellel alatiseks meeldejääval päeval – 22. juunil, kus kogu elu otsekui laev eemaldus omasekssaanud rannast ega saanud sinna enam tagasi tulla. Tundus, nagu oleks vaikne rand jäänud kaugele seljataha, nüüd aga puhuvad vastu ähvardavad, tundmatud tormituuled.“

13aastast Volodjat oli kasvatatud nii, et ta iga hinna eest tahtis oma kodumaa vaenlastega võidelda. 100liikmeline partisanisalk sai tema näol endale hea luuraja. Koos sõprade Tolja Kovaljovi ja Vanja Gritsenkoga oli partisanidel temast palju kasu. Volodja oli väikest kasvu ja mahtus liikuma ka kitsamates käikudes. Kord õnnestus tal teada saada, et fašistid valmistuvad kaevanduskäike uputama. Ta hoiatas partisane ja päästis salga kindlast hukkumisest. Lahingute ajal aga tõid poisid partisanidele käikude kaudu tarvilikku laskemoona.

Näis juba, et kõik läheb hästi, sest pärast Kertši vabastamist asuti kivimurdudesse viivaid teid demineerima. Otsest sõjategevust seal enam polnud ja Volodja läks sapööridele appi, et näidata käike katakombides. Neli sapööri said miiniplahvatuses surma, Volodja koos nendega.

Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis on tänini alles 1953. a valminud kuuldemäng „Volodja Dubinin“, mis on tehtud „Noorema poja tänava“ järgi ja milles Volodjat mängis Salme Reek. Seda kuuldemängu lasti raadios mu lapsepõlves hästi sageli ja nii sööbiski Volodja meie põlvkonna mällu Salme Reegi häälega.

Лев Кассиль, Макс Поляновский „Улица младшего сына“ (1949).