Nikolai Nekrassov „Valik luuletusi“

Nikolai Nekrassov
„Valik luuletusi“
Tõlkinud August Sang.
Kujundanud Villu Toots.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.

Homme möödub 200 aastat Nikolai Nekrassovi (10. dets 1821 – 8. jaan 1878) sünnist. Siin blogis on varemgi olnud juttu tema luuletustest ja poeemidest, olgu siis seekord ka, sest tema  „Valik luuletusi“ on mul lapsepõlves lausa ära loetud nii selle tõttu, et mõned värsid sellest kuulusid koolis kohustusliku kirjanduse hulka, kui ka sellepärast, et tema luule mulle meeldis. (Siinne poeedi pilt on samast raamatust. >>>)

Mu esimese klassi salmikusse kirjutasid vanemad mulle ridu tema luuletustest. Need read sööbisid mulle meelde kogu eluks. Ühe neist luuletustest panen tervikuna siia:

PRIIUS
Nikolai Nekrassov

Kodumaa! Iialgi pole ma veel
säärase tundega sõitnud su teel.

Lapsukest ema seal käte peal kannab,
rõõmsale mõttele tiivad see annab.

Sündisid ilusal ajal! Kui hea!
Laps, sina pisaraid tundma ei pea.

Hirm sind ei rõhu ja sundus ei taba,
ise töö valid – sa oled ju vaba.

Tahad, siis põllutööst elatad end,
suudad – kui kotkal on kõrge su lend.

Kas aga unistust uskuda maksab?
Nõtke on inimvaim – leida see jaksab

kammitsaid uusi, mis rõhuvad meid
orjuse asemel... Olgu, kuid neid

kergem on lõhkuda rahval. Oh astu
lootes, mu laul, priiuspõlvele vastu!
/1861. a/

Николай Некрасов „Избранное“.