„Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Friedrich Reinhold Kreutzwald
„Eesti rahva ennemuistsed jutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Günther Reindorff.
Toimetanud ja järelsõna kirjutanud Immanuel Pau.

Minu lapsepõlve ja ka hilisema elu üks olulisemaid raamatuid. Siinne meenutus on aga pärit ajast, mil koostasin Õpetajate Lehte (nr. 16, 17. aprill 2003, lk 13) lehekülge „Iga eestlase lapsepõlve muinasjutumaailm“. Lehekülje ajendiks sai tõik, et 6. märtsist 2003 6. jaanuarini 2004 oli Eesti Rahvusraamatukogus Kreutzwaldi aasta raames avatud näitus „F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud““.

Kreutzwaldi muinasjutud valmisid 1850.–1860. aastatel. 1860. a ilmus Tallinnas Lindforsi pärijate trükikoja väljaandel „Eesti-rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud…“ esimene vihk.

„Ennemuistsete juttude“ illustreerijana on eesti raamatukujunduse ajalukku läinud Günther Reindorff (1889–1974), kes illustratsioonide, initsiaalide, päis- ja lõppvinjettide ning kaane ja esilehe kujunduse kallal töötas aastatel 1945–1948. Esmakordselt ilmus muinasjutukogu Reindorffi illustratsioonidega 1951. a. See ongi mu lapsepõlve uhke raamat, mille kaanepilt ja illustratsioonid siin näha on.

Õpetajate Lehes kirjutasid ennemuistsetest juttudest siis Eesti Rahvusraamatukogu infospetsialist Tiina Ritson, tollase näituse korraldaja Signe Suursöödi, minu kolleeg ajakirjanik Karl Kello ja mina. Panen oma toonase mõttekillu nüüd tervikuna siia:

IGATSUSED JA NUKRUS

Esimeses klassis viis õpetaja meid Estoniasse balletti vaatama. See oli mu esimene teatrielamus üldse. Tantsiti „Kullaketrajaid“. Mäletan imelist, tõepoolest kuldset muljet.
 
„Kullaketrajaid“ ma teadsin, sest kaks aastat varem oli ilmunud ilus suur raamat „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. See köide oli meil kodus ja kullaketrajate-lugu oli seal esimene. Olin seda juba ise lugenud.
 
Seda pidulikult kaunist raamatut tuli hästi hoida. Tuhka-Triinu loo alguse suure tähe olen siiski tol ammusel ajal veelgi uhkemaks teinud: värvinud roosa pliiatsiga ära selle sisse joonistatud ballikingad. Ühel teisel pildil olen tuleleeke apelsinivärviliseks kohendanud. Muidu on raamat senini päris hästi säilinud, kuigi juba rohkem kui pool sajandit vana ja üle elanud ka minu poja muinasjutulugemised. Kui minule meeldis rohkem „Tuhka-Triinu“ haldjapilt, siis tema lemmikuks oli „Kivialuste ristitütre“ loo määratu madu, kes tõlla hobustega tükkis alla neelas, nagu oleksid need pisikesed hiirepojad olnud. Tõele au andes on üht või teist pilti paljude hulgast väga raske esile tõsta – need kõik on haruldased.
 
Olen täiesti nõus Enn Vetemaaga, kes paar aastat tagasi Maalehes kirjutas: „Nooruses imetlesin ma Günther Reindorffi muinasjutuillustratsioone. Need tekitasid kummalisi igatsusi ja täiesti ootamatult ka seletamatut nukrust. Sellist filigraanset poeetilist realismi peeti vahepeal maitselageduse tipuks – mõni iga-hinna-eest-avangardist peab ehk praegugi –, kuid mul on alati kahju olnud, et vanameistril järelkäijaid, oma koolkonda pole.“

Too pidulik ja imeline väljaanne on kindlasti üks eelmise sajandi väärtuslikumaid raamatuid üldse. Paatoslik sõna „kodumaa-armastus“ mõjus minu põlvkonnale hästi lihtsalt – just selle ilusa paksu köite kaudu. Need jutud olid peaaegu peas, vähemalt kõik olulisemad tegevusliinid. Ja tänu piltidele uskusime ka, et siin Eestimaal lisaks meile veel igasuguseid imeelukaid ja -olendeid elab. Enamasti heatahtlikke.

Praeguste laste elus pole vist „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ üldse nii olulisel kohal, nagu oli meil – nende maailm algab võõramaiste Miki-Hiire ja Barbiega. Võib-olla just sellepärast ei mõista nad sirgudes eriti hästi, mida imelist on küll siinses karmis maas, kus valgust kipub liiga vähe ja jahedust liiga palju olema. Kreutzwald ja Reindorff koos tuletavad meile iga kord, kui nende ühisraamatu avame, meelde, et tegelikult elame ju lapsepõlvest alates muinasjutumaal, ainult ei mäleta seda alati.

* * *

Tänavu ilmus „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ taas, kaanepildiks seekord Põhja konn. Küll tahaks loota, et see raamat praegustele lastele nende elus sama tähtsaks saab, nagu oli minu põlvkonnale, aga ka neile, kes olid enne meid, ja neile, kes sirgusid suureks pärast meid.

Ja kuigi tolles vanas leheloos „Tuhka-Triinu“ haldjapilti kiitsin, on vist minu tuju aegade jooksul kõige rohkem tõstnud muhenaljakas „Paristaja-poja“ illustratsioon, millel kurat end pilve piirini venitanud on, et Paristaja-poeg Kõue-taadi pilli näpata saaks.

„Ja kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa...“

„Ukraina muinasjutte“

Kirjutan selles postituses kolmest raamatust. Esimene neist jõudis minuni, kui olin kaheksa-aastane ja hästi lugemismaias.

„Ukraina muinasjutte“
Tõlkinud Eugen Hange ja Kaarel Puskar.
Illustreerinud Jevgeni Ratšev.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.

See oli päris kopsakas kõvakaaneline raamat, minu meelest hästi meeldejääva ja lapsesõbraliku kaanepildiga. Viimane oma lustakate loomadega (minu mäletamist mööda oli üks neist isand Kotofei) on igatahes praeguseni meelde jäänud, kuigi raamatut ennast mul (vist) enam alles ei ole, küllap sai äraloetuks, sestap pidin kaanepildi siia otsima internetist.

Kui nüüd sisukorda vaatasin – kokku 20 lugu –, siis meenusid mõned muinasjutud mulle kohe, teisi pidin kauem meelde tuletama, mõned aga ei ole enam meeles. Oli toredaid loomalugusid, neile lisaks muinasjutte inimeste nutikusest ja kavalusest. Igatahes meeldis see raamat mulle väga.

Selles kogumikus oli ka eesti laste hulgas hästi populaarne „Õlepullike-tõrvamullike“, mis ilmus mitu korda. Minul oli lapsena see väljaanne:

„Õlepullike-tõrvamullike“
Ukraina rahva muinasjutt.
Ukraina keelest tõlkinud Eugen Hange.
Illustreerinud T. Mavrina.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.

Muinasjutt rääkis väga vaeselt elavatest eidest ja taadist. Neil ei olnud ühtegi looma. Eidele lohutuseks meisterdas taat talle  õlgedest pullikese ja tõrvas selle küljed ära. Õlepullike aitas neil varaliselt tuntavalt kosuda.

Kolmas raamat ilmus mu poja lapsepõlves, saja rahva lugude sarjas. See vist on ka blogilugejatele kõige tuttavam.

„Ukraina muinasjutte“
Ukraina keelest tõlkinud Ludmilla Raudtits.
Illustreerinud Evi Valdov.
Eesti Raamat. Tallinn 1979.

Selles on lood vapratest, kavalatest, vahel ka äpudest inimestest: kasakas Mamarõga, nahaparkal Kirõll, nutikas tüdruk, tengelpunga loovutanud mees, laiskvorst, Mordho, kes pettis jumalat, ja härra, kes saksa keelt kõneles – muudkui „Vuhri-muhri! Vuhri-muhri!“

Lisan siia tsitaadi just sellest raamatust, muinasjutust „Nahaparkal Kirõll“, samuti ka mõned Evi Valdovi toredatest piltidest.

„Delfiinia“

Dagmar Normet
„Delfiinia“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Illustreerinud Siima Škop.

Kui „Delfiinia“ ilmus, ostsin selle oma pojale. Sellest sai üks tema põlvkonna lemmikraamatuid nii tänu Dagmar Normeti pajatamisoskusele kui ka Siima Škopi taas kord imelistele illustratsioonidele.

Raamatu autorit tundsin ma oma lapsepõlvest: ta oli minust aasta eespool õppiva koolivenna Ingo ema ja hästi sage külaline kõikvõimalikel koolis korraldatud üritustel: näiteringi õhtustel proovidel ja esietendustel, mitmesugustel kirjandussündmustel ja ka spordipäevadel, naeratades alati oma ilusat sõbralikku naeratust.

„Delfiinia“ oli raamat inimeste ja delfiinide vastastikusest usaldusest ja sõprusest. Vaikse ookeani kohal säraval sinisel hommikul tukkusid delfiinilapsed Sirri-Sii ja Torro-Too veteväljal ja ei osanud aimatagi, mida tulevik toob. Nad mängisid oma vanaemaga, kohtusid hoolimatu kaheksajalaga ja said teada delfiinide olulise esmaabivõtte, et kui delfiin ise ujuda ei jaksa, tuleb ta veepinnale tõsta, et ta hingata saaks.

Saja kilomeetri kaugusel delfiinide kodupaigast asus inimeste maa suurel Lõunamere saarel. Seal elasid kümneaastane tüdruk Lik ja tema vanem vend Lok koos oma vanematega ja väikese eesli Karusselloga.

Ja kui raamatus on tegelased tuttavaks tehtud, saab nende seiklus alata. Muu hulgas saavad inimlapsed teada vanaloo inimese ja delfiini sõprusest – see on Kreeka müüt laulik Arionist, kelle delfiin oma hukkumise hinnaga päästis.

Aga ma ei hakka raamatu sisu ümber jutustama, seda enam, et minu teada on vanaraamatuäridest saada nii 1975. a ilmunud „Delfiiniat“ kui ka selle uustrükki. Usun, et see muinasjutuline teos lastele endiselt meeldib.

* Dagmar Normet (13. veebr 1921 – 16. okt 2008) oli teatrikriitik, laste‑ ja näitekirjanik, spordipedagoog.
Vt elulugu siit: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/normet_dagmar2
Samast on pärit ka tema foto. >>>

„Poiss ja liblik“

A. H. Tammsaare
„Poiss ja liblikas“
Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Illustreerinud Enno Ootsing.

Seda 1912. aastal kirjutatud miniatuuri lugesin esmakordselt koolilapsena ja siis oli selle pealkirjaks „Poiss ja liblik“, nagu Tammsaare oli kirjutanud. Miks ja millal mõnes väljaandes õrnhabras sõna „liblik“ kirjakeelseks „liblikaks“ muudeti, seda ma ei teagi.

Muide, sellest pildiraamatust paar aastat hiljem ilmunud Tammsaare „Kogutud teoste“ 3. köites (Eesti Raamat. Tallinn 1979), on ikkagi ja õnneks „Poiss ja liblik“. „Liblik“ on minu meelest armsam, kõlaliselt pehmem ja luulelisem sõna.

Millisest raamatust ma seda kurba lugu lapsena lugesin, seda ma enam ei mäletagi. Võib-olla oli see mõnes koolilugemikus, võib-olla sattus kätte mõne vana raamatuna. Ka kostis seda sageli raadiost, ettelugejateks Eesti tuntumad ja armastatumad näitlejad.  Märkimist väärib, et alates detsembrist 1963 oli Estonia teatri mängukavas Eino Tambergi sümfooniline lühiballett „Poiss ja liblikas“, milles Liblikat tantsisid Tiiu Randviir, Aime Leis ja Larissa Kaur, poissi Ago-Endrik Kerge, Anton Bome jt.

Väljaanne, mille kaanepilt ja illustratsiooninäide siin on, jõudis minuni hiljem, kui juba täiskasvanu olin. Enno Ootsingu illustratsioonid said nende ilmumise ajal väga palju kiita, kuid palju oli ka neid, kes väitsid, et pildid on liigselt modernistlikud ja ei vasta Tammsaare-vaimule. Minus ei tekita need seda tunnet, mille ma lugedes sain, kuigi neis on täheldatav hoogsus, millega poiss liblikat taga ajas ja lilled sõtkus.

1915. a koondas Tammsaare oma miniatuurid ja kunstmuinasjutud koos mõne varasema novelliga raamatusse, mille pealkirjaks sai samuti „Poiss ja liblik“.

Kirjandusteadlane Erna Siirak on öelnud, et näiliselt väga lihtsas miniatuuris „Poiss ja liblik“ on sügav elufilosoofiline mõte. „Liblikat püüdes tallab poiss ära lilled, mida ta armastab. Kauget püüdes ei näe inimene sageli temale lähedast.“

Veel Siirakult: „Kunstmuinasjutud ja miniatuurid sädelevad nagu kristallid kirjaniku loomingus ja seostuvad eelkõige mõttesügavuse tõttu tema suure eepikaga. Neisse on surutud mõtteid ja motiive, mille juurde kirjanik pöördub tagasi hilisemates romaanideski.“ (Tsitaadid on Erna Siiraku järelsõnast Tammsaare „Kogutud teoste“ 3. köitele, mis sisaldas miniatuure, jutustusi ja novelle aastaist 1909-1921.)

* Enno Ootsing (sünd 18. aprillil 1940) on eesti kunstnik (graafik, raamatukunstnik ja akvarellist).

* Erna Siiraku (1911-1987) põhihuvialaks kirjandusteadlasena oli ilukirjanduslik stiil, näiteks kirjutas ta 1936. a Tartu Ülikooli lõpetades oma magistritöös Tammsaare lauseehitusest. Lisaks Tammsaarele uuris põhjalikumalt ka Johannes Semperi ja Marie Underi elu ja loomingut.

„Päikese varaait“

Mihhail Prišvin
„Päikese varaait“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Rein Nurkse.
Kaanejoonise valmistanud ja J. Ratšovi motiividel illustreerinud Väino Paris.

Olin nelja-aastane, kui see raamat ilmus. Ise ma veel kirjutada ei osanud ja ema käekirjaga on raamatusse kirjutatud minu nimi. Küllap lugesin seda esimest korda juba mõne aasta pärast. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt sain selle raamatu liiga vara. Igatahes oli Prišvini kaunis muinasjutt minu jaoks liiga kurb ja pärast esmakordset lugemist võtsin selle kätte alles palju hiljem, kuid selle tõelisest ilust ja sisukusest sain aimu alles täiskasvanuna. Lugejamäärangus on kirjas, et teos on mõeldud kooliealiste keskmisele astmele.

Prišvini jaoks „on muinasjutt üldinimliku usu väljendus headuse võidust kurjuse üle.“ Seda usku ilmutab ta nii oma paljudes looduseteemalistes jutukestes ja jutustustes kui ka „Päikese varaaidas“. Muinasjutt-tõsiloo peategelased on kaks last, kes jäid orbudeks, sest nende ema suri haiguse kätte ja isa hukkus sõjas.

Nastja oli armas tüdruk, „nagu kullakarva kanake kõrgeil jalgadel“, Mitraša oli õest kahe aasta võrra noorem, vaid jupike üle kümne aasta, aga tugev ja kangekaelne poiss, keda naljatamisi kutsuti „Mehepoeg-mehike“. Nad pidid hoolt kandma majapidamise, koduloomade ja muidugi ka iseenda eest.

Ühel kevadhommikul läksid lapsed jõhvikale, otsima marjakurukest, millest neile oli rääkinud isa ja kus nad lootsid leida palju ületalve lume all magusaks muutunud jõhvikaid. Kuid Hälbesoos oli teel selle juurde Sõgevete lagelaugas, kus oli hukkunud nii inimesi, kui ka lehmi ja hobuseid.

„Aga vahel juhtub, et üks naisinimene satub marjadele, ja vaadanud ümber, kas keegi ei näe, heidab maha märja soo peale ning aina ahmib ja roomab, ja enam ei märkagi, et tema juurde roomab teine, kes pole ülepea inimese nägugi. Nii nad kohtuvad üksteisega ja – mis muud kui kisklema!

Algul Nastja murdis jõhvi küljest iga marja eraldi, kummardas maani iga punakaunikese auks. Kuid varsti lakkas ühe marja pärast kummardamast, tahtis rohkem saada.“

Raamatuke on sellest, mis lastega soos juhtub, kuidas nad tülitsedes lahku lähevad ja millised ohud neid varitsevad. Appi tuleb võtta leidlikkus ja kangekaelsus. Laste saatusele elab kaasa kogu mets, kõik loomad ning linnud – kes sõbralikult, aga kes tahaks nende käest oma osa krahmata.

Sellele põnevale muinasjutt-tõsiloole on õhukeses köites lisatud kaks saatesõna, millest ühe autor on tollane nõukogude juhtivkirjanik Maksim Gorki ja teise – Mihhail Prišvini elu ja loomingu tutvustuse on kirjutanud tuntud eesti õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo. Viimase sisutihedast tekstist saab teada, kuidas Prišvin on kogu elu otsinud ja lihvinud oskust kirjutada laste jaoks ideaalseid jutustusi.

* Mihhail Prišvin (23. jaan 1873 - 16. jaan 1954) oli vene kirjanik ja väga suur loodusesõber ja -tundja. Eesti keelde on tõlgitud mitu tema raamatut, esmajoones meenuvad jutukogud „Kuldne aas“ ja „Rebase leib“. Siinne G. Vereiski joonistus temast on pärit eestikeelsest „Päikese varaaida“ väljaandest.

Olen Mihhail Prišvinist ja tema imepärasest loomingust kirjutanud varem siin: „Panen suveraamatu tagasi riiulisse“.

Михаил Пришвин „Кладовая солнца. Сказка-быль“ (Детгиз 1948).

Vahepala: raamatusari „Muinaslugusid kogu maailmast“ 1975-1993

Kirjastus Kunst on tegevust lõpetamas. Olen tähele pannud, et selle 1957. a loodud teeneka kirjastuse välja antud raamatutest ja panusest meie kultuuriellu kirjutatakse selle kurva lõpuga seoses vähe, sest põhitähelepanu ja kirjutajate n-ö kogu aur läheb kõmulisele poliitperekonnale, kellega on seotud olnud kirjastuse viimased aastad. Tegelikult aga on kirjastuse Kunst osa meie raamatu- ja kultuurielus olnud suur: välja on antud tuhandeid raamatuid kunstist, kultuuriajaloost, ajaloost laiemalt ja veel mitmesugustel teemadel. Oma hiilgeajal oli see meie parimaid ja sisukamaid kirjastusi.

Siinse blogi sisuga haakuvalt ja minu meelest üldse on kirjastuse Kunst üks toredamaid raamatusarju olnud taskuformaadis kaunite illustratsioonidega sari „Muinaslugusid kogu maailmast“. Tõsi, see sari ilmus kuidagi aeglaselt, aastas vaid üks-kaks raamatut, kui sedagi. Arvatavasti johtus see aeglus sellest, et kunstnikel ja kujundajatel oli sarja iga väikese raamatuga palju tööd. Need pisiköited on sõna otseses mõttes kunstiteosed ja neis on enamasti niisugused lood, mille tõlkimist ei pidanud patuks ka Eesti tunnustatumad tõlkijad.

Raamatukois on praegu müügil 17 selle sarja raamatut, minul olemas 15. Umbes 20 neid vist ilmuski, aastatel 1975 kuni 1993. Aastaarvudest nähtub, et esimene oli Prantsusmaa päritolu „Lood Lotringist“ (1975) ja seejärel meie oma loomamuinasjutud „Tere, tere, Tiipajalga!“ (1976). neile järgnes „Lendav laev ja teisi vene muinasjutte“ (1977), milles muu hulgas ka „Muinasjutt Ivanist kaupmehepojast ja Imetargast Vassilissast“ ning muinasjutt, mille pealkirjaks on kõigile tuntud ütlus: „Mine sinna – ei tea kuhu, too seda –  ei tea mida“.

Aga jätkan loetelu. Järgmine oli „Aus talupoeg Massaro Veritá. Itaalia muinasjutte“ (1978), Siis „Retoromaani muinasjutte“ (1979) Šveitsist.

Kui sarja senised raamatud olid olnud heledama kujundusega, siis „Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte" (1981) pälvib tähelepanu huvitava must-valge kujundusega, millele vahetevahel ka tibake muud värvi lisandub. Vahvad illustratsioonid pärinevad Kalju Põllult. Raamatukese koostaja Andres Ehin kirjutas saatetekstis: „Loomulikult on need karmides tingimustes jutustatud lood ka ise karmid, tihtilugu koguni õudsed, aga ometi ununesid muinasjuttude võluilmas viibijatel nende endi hädad ja vaevad. Jutuvestmisega taheti rajust võitu saada ja omal kombel saadigi. Iga muinasjutt lõpetati uhkete sõnadega: Wango, jotskin tinmugan! (Ohoi, ma olen tapnud tormi!)“

Järgnesid: Ludwig Bechsteini „Kuldkeegel. Valik saksa muistendeid“ (1984),
„Valge kana ja Kuldsõrg. Provence'i muinasjutte“ (1984). Koostanud André Pézard.
„Paadimehe tõed. Katalaani muinasjutte“ (1985) ilmus mõttehiiglase Uku Masingu tõlgituna.

„Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte“ (1986) aga tõlkis inglise keelest Jaan Kaplinski, kes tutvustas raamatukest niimoodi: „Siia raamatusse on mitmetest väljaannetest ja ajakirjadest kokku kogutud muinaslugusid indiaanlastelt, kes elavad Põhja-Ameerikas Atlandi ja Vaikse ookeani vahel umbes samadel laiuskraadidel kui Eestigi.“

Järgmisena ilmuski Eesti oma  „Antsu torupill. Lugusid rumalast Vanapaganast“ (1987) Pille Kippari koostatuna. Seejärel „Kaksteist hobust ja neiu ujuvalt saarelt. Mustlaste muinasjutte" (1988) mille oli koostanud Jerzy Ficowski ja poola keelest tõlkinud meie tõlkekorüfee Aleksander Kurtna.

„Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid“ on Raamatukoi andmetel
koostanud P. Chr. Asbjørnsen ja Jørgen Moe ning norra keelest tõlkinud Sigrid Kangur. Ilmumisaastat ma ei tea, sest see on üks kahest selle sarja raamatust, mida minu kogus pole.

Seejärel ilmus Charles P. Mountfordi väikekogumik „Unenägude aegadest.
Austraalia põlisasukate müüte“ (1990) Boris Kaburi tõlgituna ja saatesõnaga, mis on ise nagu muinasjutt ja mida tsiteerin: „Austraalia põlisasukad tunnevad sügavat huvi ümbritseva maailmaruumi – tähtede, taeva, ja eriti maa enda vastu. Sellest igavesest huvist on välja kasvanud rikkalike müütide ja uskumuste pärand: maa ujub keset piiritut maailmamerd, ta on lõpliku suurusega ketas, mis liigub taevas otse tähtede all. Ja silmapiiri taga on surnute maa; seal voolavad ojad, on varjulisi puid, palju toitu ja alati hea ilm.
Üks muistne jutt räägib, kuidas taevas olnud nii madalal maa kohal, et varjutas valguse ja sundis kõiki roomama pimedas, kus inimesed käsikaudu pidid korjama toiduks seda, mis pihku sattus.
Aga harakad, kes on ühed kõige targemad linnud, otsustasid: kui nad kõik koos pingutavad, siis suudavad nad taeva kõrgemale tõsta, et saada rohkem liikumisruumi. Aegamisi tõstsidki linnud taevast pikkade ritvadega, nad toetasid need algul madalatele, siis aina kõrgematele kaljurahnudele, kuni viimaks kõik said püsti tõusta.
Kui harakad parajasti vaeva nägid, et tõsta taevast oma laagriplatsi kohal kõrgemale, lõhenes see äkki ja harakad nägid esimese päikesetõusu ilu. Valgus ja soojus tegid harakatele nii suurt rõõmu, et nad puhkesid kõlavalt laulma, ja laulmise ajal rebenes pimeduse vaip tükkideks ning tükid hõljusid pilvedena minema.
Nendest kaugetest aegadest peale kuni tänaseni tervitavad harakad alati päevatõusu oma võrratult kauni kädinaga."

Järgmisena ilmus „Maputše, kes ronis vulkaanile. Tšiili indiaanlaste muinasjutte“ (1991), mille hispaania keelest tõlkis Jüri Talvet. Siis tuli Marie Catherine D'Aulnoy „Sinilind“ (1992), mille tõlkis prantsuse keelest Guido Ivandi, kuid frankofiil Lauri Leesi kirjutas selle kohta: „Krahvinna Marie Catherine Le Jumel de Barneville d'Aulnoy (1650-1705) loomingust tuntakse tänapäeval vaid ta muinasjutte, neist enim tuntud on „Kuldjuustega kaunitar“, „Valge kass“ ja „Sinilind“. Sinilinnu sümboolikat võib pidada Madame d'Aulnoy originaalideeks. Ikka ja jälle inspireerib tema „Sinilind“ kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid.“

Vist viimasena ilmus selles sarjas „Muinasjutuvestja. Läänemeresoome väikerahvaste muinasjutte“, mille oli koostanud ja tõlkinud Pille Kippar ja mis sisaldas vadja, liivi, vepsa, ingerisoome, isuri ja karjala muinasjutte igale eale – ka seda raamatukest mul ei ole. (Siinsete kaanepiltide hulgast on puudu ka nende kahe minu kogust puuduoleva raamatu kaanepildid.)

Kujundanud ja illustreerinud on selle sarja raamatuid Silvi Liiva, Henno Arrak, Jüri Arrak, Vladimir Makarenko, Mai Einer, Naima Neidre, Piret Selberg, Jaan Tammsaar, Roman Kutsjuba, Eva Kask, Maie Helm, Piret Niinepuu, Mari Kaarma jt.

Kogu see imeline sari mahub ära ühe käe peopesale, aga on sisu poolest võrratult rikkalik ja võluv. Aitäh tegijatele!

„Üheksa muinasjuttu...“

Karel Čapek
„Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Illustreerinud Josef Čapek.
Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas.

Karel Čapeki muinasjuttude puhul on mul alati olnud tunne, et need on kirjutatud pigem täiskasvanutele, kuigi kirjanik nende alguses pöördub laste poole, et kui keegi peaks neile ütlema, et muinasjuttudes pole teragi tõtt, siis ärgu nad teda uskugu. Need on nii mitmetahulised, avanevad lugejale kihiliselt ja lastel jääb minu meelest ilma täiskasvanu selgituseta nende mõistmiseks teadmistest veidike napiks. Minu lapseeas ei olnud need veel eesti keeles ilmunud ja ma lugesin neid juba järgmise põlvkonna lugemisvara hulgast.

Čapeki kohta on öeldud, et oma religioosse taustaga lugudes kirjutas mitteusklik kirjanik eetilisest elust ja käitumisest keerulistes olukordades.  Samuti armastas ta kirjutada igasugustest kriminaalsetest juhtumitest ja kõikvõimalikest ametmeestest, olgu tegu siis „Juttudega ühest ja teisest taskust“ või „Aedniku aasta“ humoorikate aiaseiklustega..

Igatahes on tema muinasjutud väga kaunid, alates vanast tummast kerjusest, keda jälitab vargapoiss, ja kelle tuhast tõusevad pärast surma sädemed, mis muudavad kõigi ümbritsejate silmad heasoovlikeks ja lahketeks, või looga sellest, kuidas linnud oma lauluviisid saavad. Teised muinasjutud jälle on hoogsamad, lustakamad, aga samamoodi südamlikud, olgu juttu kuningast või lihtinimestest.

Lisaks kahele nimetatud muinasjutule sisaldub raamatus veel lugu „Õnnelik pobul“, pikk muinasjutt kassist, teine koerast, paar lugu röövlitest, samuti veel vetevaimudest, hulkurist, politseinikest, postiljonidest ja arstidest. Ma ei hakka neid ümber jutustama, natuke aimu ehk annavad siinsed pildid, mille nautimiseks tuleks neile klõpsata, aga tekstide avastamisrõõm jäägu selle raamatu võimalikule lugejale või ettelugejale.

Üks tsitaat raamatust maitsmiseks ka, sedapuhku sellest loost, mis pärit kirjaniku vennalt:

„Nõnda tutvustas Lurjussino lordile kogu oma teatrit: lautoga Hingevõtjat, kes tinistas ühe lookese, siis röövel Muukrauda, kes laskus põlvili, vandus truudust ja hüüdis kolm korda hurraa, mustkunstnik Suur Suller viskas hundiratast, karu Dünamiit mõmises ja tammus kohmakalt ringi, trummilööja Taskupühkija lõi sinnajuurde trummi ja leierkastimees Tuhkur väntas leierkasti.
„Ohoo,“ tähendas lord, „ilusad liikuvad nukud! Mis te nende eest tahate, maestro Nukulino?“
„Teie kõrgeausus,“ kostis Lurjussino, „kuna see olete teie, siis teile annan ma nad odavalt. Olge lahke ja määrake ise hind.“
„Annan sada tuhat,“ otsustas lord. „Minu varahoidja maksab raha teile homme välja. Ma panen need nukud oma magamistuppa.“
Kui Lurjussino nägi, et lord ronib ise tema püünisesse, lõi ta rõõmust lausa särama. Milline harukordne juhus tema jõugule: kui kõik magavad, siis lord tappa ja röögatu röövimine korda saata!““

* Karel Čapek (9. jaanuar 1890 - 25. detsember 1938 ) oli tšehhi kirjanik. Palju tema raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde.

* Josef Čapek (23. märts 1887 - tapetud 1945. a aprillis Bergen-Belseni koonduslaagris) oli Karel Čapeki vanem vend, kunstnik, fotograaf, esseistina ka üsna sõnaosav mees – ta leiutas sõna „robot“, mida Karel kasutas oma teoses „R.U.R.“ 1920. a.

Karel Čapek „Devatero pohádek, dvě navíc a ještě jedna od Josefa Čapka jako přívažek“ (1932).

„Suur onu ja väike vennapoeg“

August Jakobson
„Suur onu ja väike vennapoeg“
Eesti rahva muinasjutte ja muistendeid.
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Illustreerinud Vive Tolli.
Motiivid võetud Matthias Johann Eiseni „Rahvaraamatust“ (I-V).

Mina lugesin lapsena selle kogumiku esimest trükki, aga siinsete piltidega väljaanne on ära loetud juba järgmise põlvkonna poolt. Sisaldab ligi 40 vahvat juttu, mille ümbertöötamisega tegi Jakobson küll ühe ütlemata hea teo, sest vaevalt lähevad lapsed oma algatusel Eiseni „Rahvaraamatut“ lugema, ümberjutustused aga pakkusid põnevat värskendust iga pere lugemislauale.

Neis lugudes sai seakarjane Mihkel kuningaks, Vana-Jaagup tüssas surma, sulane pidas koera ametit; sai kohtuda virmaliste, krattide, haldjate, argpüksist kolli, varastaja tondi ja töökate maa-alustega.

Sai käia lolle otsimas ja sel teekonnal näha, kuidas liiga lühikeseks saetud palki püüti pikemaks venitada ja kuidas lehma püüti kogu külarahva kaasabil mööda kitsast redelit katusele saada, et ta võiks seal kasvama hakanud rohu ära süüa.

Ja veel:
„Perepoeg rändas edasi. Mõne aja pärast,  kord õhtul jõudis ta tallu, kus parajasti einestati. Pudrukauss seisis toas laual, piimavitsik aga aidas, üle suure õue. Ja nõnda jooksid kõik nobedasti edasi-tagasi – kes pudruga toast aita piima järele, kes tühja lusikaga aidast tuppa pudru järele.
Perepoeg naeris ja hüüdis:
„Oi-oi, teid lollikesi küll! Viige piimavitsik kah tuppa, siis pole teil tarvis nii palju vaeva näha!“
„Õige küll!“ hüüdsid sööjad ning tegidki nõnda. Ja ka see oli hea nõu.“

Lisaväärtuseks on raamatule Vive Tolli vaimukad pildid, millest mõne näite siia veel lisan.

Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“

Kenneth Grahame
„Tuulesahin pajudes“
Inglise keelest tõlkinud Linda Tinnu Targo.
Illustreerinud Ernest H. Shepard.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle raamatu võlumõju katsetamiseks oleks mul vaja läinud mõnda last, kellele neid jõekalda ja metsikmetsa elanike juhtumisi ette lugeda. Esialgselt olid need ju Kenneth Grahame’i unejutud pojale, tollal nelja-aastasele Alistairile. Mõni aasta hiljem täiendas Grahame neid jutukesi ja avaldas sõprade soovitusel 1908. a raamatuna. See osutus ülimenukaks ja neid lugusid kuulates on unne suikunud mitu põlvkonda britte, kelle jaoks „The Wind in the Willows“ on sama armas nagu karupoeg Puhhi seiklused või Alice Imedemaal. I

(Selle blogipostituse panen ühekorraga oma kahte blogisse, mille lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Tuulesahin pajudes“ mõlemasse. Varrakult lugeda saadud raamatuid olen tutvustanud Kruusatees, aga oma raamatublogis Tütarlaps linnast kirjutan peaasjalikult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest praeguse tagasipilguga. „Tuulesahin pajudes“ mu lugemisvara hulka lapseeas küll ei jõudnud, aga mul on alust arvata, et see muinasjutuline raamat oleks mulle väga meeldinud.)

„Tuulesahin pajudes“ tegelasteks on Mutt, (Vesi)rott, Mäger, Konn, Saarmas oma lapsukesega, metsikmetsa küülikud, kärbid ja muud loomad, sekka ka inimesed. Kõik nad sekeldavad koguaeg, kolm esimesena nimetatut ja neist eriti isand Mäger paistavad silma oma meeldivate ja abivalmite iseloomujoontega. Nad aitavad üksteist ja püüavad ümber kasvatada oma tegevuse eest tihti vastutusvõimetut autohullu Konna-saksa. Mis sellest kõigest saab, moodustabki kokku ühe vahva raamatu täis seiklusi ja sekeldusi, aga ka helgeid lüürilisi kirjeldusi elust jõekaldal, niitudel ja metsas, sekka ka tol ammusel ajal nii uutel autodel ja veduril, aga ka lodjal ja paadis reisimist ning koguni vangimajas olemist.

„Tuulesahin pajudes“ kuulub lastekirjanduse klassikasse, aga on pakkunud palju uurimisvõimalusi ka täiskasvanutele, keda eriti on köitnud Grahame'i lugude antropomorfism. Tema kirjeldatud loomad käituvad nagu inimesed, neil on palju inimlikke omadusi, nad suhtlevad inimestega ja on sellistena inimlastele eeskujukski. See omakorda on mõnikord pannud lugejaid väitma, et autor on kirjutanud allegooriliselt ja läbi satiiriprisma inimeste elust.

Selles raamatus on ka palju imeilusaid looduskirjeldusi, milles on seda pehmust ja leebust, mida tunneb igaühe süda talle meelepärastes ja armsates kohtades.

„Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.“

Grahame'i lugusid on aegade jooksul illustreerinud paljud kunstnikud. Varrak on oma väljaandes kasutanud Ernest H. Shepardi pilte. Sama kunstnik illustreeris  ka karupoeg Puhhi raamatu – nii on tegu meile juba vana hea tuttava pildikeele ja -stiiliga.

Aga üheks näiteks, kui inimtaolistena võib Grahame'i loomakesi kunstis käsitleda, panen siia raamatukaane ja ühe pildinäite väljaandest, millest minu tutvus „The Wind in the Willows“-iga algas – see on NLiidu kirjastuse Progress Publishers väikeseformaadiline raamatuke 1981. aastast, kunstnikuks keegi A. Markevitš.

Eks ole ju Shepardi piltide loomakesed palju südamlikumad ja soojemad. Räägitakse, et kui Shepard 1931. a neid loomajutte kujundama asus, külastas ta tollal juba vana ja haiget Grahame'i. Kirjanik vabandas, et ei jaksa kunstnikuga kõndida talle nii lähedase jõe kaldal, aga ta rääkis põhjalikult oma raamatu tegelastest ja ütles: „Neid kõiki ma armastan; olge nende vastu lahke.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.