28/12/2021

„Rob Roy“ ja „Rummu Jüri“



Walter Scott
„Rob Roy“

Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Tõlkinud I. Torga.
Illustreerinud Hugo Mitt.

Walter Scotti ajaloolisi romaane on lugenud ja kiitnud paljud põlvkonnad. Minu lemmikute hulka pole ta siiski kunagi kuulunud. „Ivanhoe“ meeldis tiba rohkem, „Rob Roy“ aga tundus raskepärasena. Võib-olla peaksin selle nüüd vanas eas uuesti läbi lugema, et aru saada Scotti teoste igikestvusest. Pildid uljast kangelasröövlist aga olid lennukalt köitvad.
Siiski rohkem meeldis mulle tollal meie oma Rummu Jüri, kellest mu lapsepõlves veel liikusid lood rahvasuus, raadios mängiti kuuldemängu, mille aluseks vist oli näitemängu raamatuke, mis meil mõnda aega ka kodus oli ja mida ma hästi palju lugesin.

Sagedase lugemise ja tihti korratud kuuldemängu või opereti (1954, Leo Normet ja Edgar Arro) tõttu jäid mulle sealsed laulud hästi meelde ja ujuvad aeg-ajalt ka praegu kuskilt mälusügavustest esile. Ikka see:

„Leidub töid ja maid
lahke päikse all,
leidub paiku paremaid
kui Vetla mõisa tall.“


(Mu mälus on Vetla mõis, aga võimalik, et peab olema mõni teine kohanimi.)

Eelnevad read kirja pandud, otsisin ma internetist selle raamatukese kaant, mis meil toona kodus oli ja mind põnevile ajas. Leidsin ka:

Alfred Mering, Huko Lumet
„Rummu Jüri“

Muusikaline komöödia viies vaatuses kuues pildis.
Eesti Riiklik Kirjastus, 1955.

Aga mingem tagasi Rob Roy juurde. Väidetavalt suri uljas metsavend täna 287 aastat tagasi ehk 28. detsembril 1734. Sündinud olevat ta 350 aastat tagasi, 7. märtsil 1671, kuid eri allikad pakuvad erinevaid aegu. Scotti romaan on sisuliselt noore Franki ja Diana armastuslugu, mille taustaks ajaloolised sündmused ja nendega kaasnevalt Rob Roy, šotlaste iidol, õilis röövel, kellest sai Šotimaa rahvuskangelane.

„„Vana Andrew Fairservice armastas ikka öelda: „Ilmas on palju sihukesi asju, mis on kiitmiseks ülearu alvad, aga kirumiseks ülearu ead – nagu näituseks Rob Roy.““

* Sir Walter Scott (15. august 1771 – 21. september 1832) oli šoti kirjanik, kes on eriti tuntud ajalooliste romaanide poolest, kuid ta kirjutas ka luulet ja näidendeid.

24/12/2021

„Õnne jahil“


Ellinor Rängel
„Õnne jahil“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Kujundanud Olev Soans.

Ellinor Rängeli „Kullimaja Marta“ (ERK, 1956) oli mu lapsepõlve suur lemmik. Selle järjed aga kujunesid pettumuseks. Õigupoolest lugesin ma ainult triloogia teist osa, Marta-loost viis aastat hiljem ilmunud „Õnne jahil“, kolmanda osa „Karmid tuuled“ aga olengi jätnud lugemata.

Kui „Kullimaja Marta“ oli südamlik ja siiras, vahetu ja usutav, siis „Õnne jahil“ oli tunduvalt skemaatilisem, igavam. Jah, ma lugesin Marta noorema õe ja tema ema käekäigust alguses päris suure huviga, aga loetu ei jõudnud minuni, oli justkui rutiini all, mittepäris, ei see ega teine. Nagu oleks kirjanik tahtnud kirjutada märksa hoogsamalt ja köitvamalt, aga keegi või miski püüdis teda kogu aeg vaigistada, et paha, paha...

On vägagi tõenäoline, et autor oli sunnitud olema truu mitte selles romaanis kirjeldatud ajale, sõjaeelsele Eesti Vabariigile, vaid kirjutamise ajale – sotsialistlikule Eestile. Näiteks algab teos vana-aastaõhtuks valmistumise kirjeldusega, kuid loogilisem oleks, et autor tahtnuks alustada oma kirjapanekut jõuludega, mida sõja eel sundimatus õhkkonnas peeti, aga mille tähistamine Eesti NSVs (isegi ainult raamatulehekülgedel) oli soovimatu ja pahakspandav.

„Kell lõi kaksteistkümmend rasket lööki, Nad tõusid, lõid jälle kokku klaasid pika elu tinktuuriga. Vaikisid. Kibe tunne nööris mõlemal kurku. Vihma sadas endiselt. Küünlad kuusel vaakusid hinge, heites seintele ja lakke tontlikke varje.“

Lilli abielu rikka mehega, selle untsuminek ja kohtumine ning vist ka õnne leidmine Martiniga ei haaranud mind lugejana kaasa. Praegu arvan ma, et tegelased elasid autori kujutlustes oma elu ja ta tahtnuks kirjutada teistsugust raamatut, välja tuli aga see, mida tollane ideoloogia temalt ootas.

Ajalehes „Sirp ja Vasar“ ilmunud pikas retsensioonis võrdleb keegi L. Pender Lilli õnneotsinguid vene kirjandusega ja rõhutab, et peategelase vähese kandvuse tõttu kujunes sellest rohkem üks paljudest võimalikest piltidest kodanliku riigi elust kui kandev teos inimese õnne teemal. (SV nr 21, 26 mai 1961).

Hilisemad kriitikud on rõhutanud, et romaan räägib  päris põhjalikult seltskonnaelust  1930.  aastate Eestis. Praegu paigutub „Õnne jahil“ naistekate või ajaviiteromaanide hulka.

09/12/2021

Nikolai Nekrassov „Valik luuletusi“


Nikolai Nekrassov
„Valik luuletusi“

Tõlkinud August Sang.
Kujundanud Villu Toots.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.

Homme möödub 200 aastat Nikolai Nekrassovi (10. dets 1821 – 8. jaan 1878) sünnist. Siin blogis on varemgi olnud juttu tema luuletustest ja poeemidest, olgu siis seekord ka, sest tema  „Valik luuletusi“ on mul lapsepõlves lausa ära loetud nii selle tõttu, et mõned värsid sellest kuulusid koolis kohustusliku kirjanduse hulka, kui ka sellepärast, et tema luule mulle meeldis. (Siinne poeedi pilt on samast raamatust. >>>)

Mu esimese klassi salmikusse kirjutasid vanemad mulle ridu tema luuletustest. Need read sööbisid mulle meelde kogu eluks. Ühe neist luuletustest panen tervikuna siia:

PRIIUS
Nikolai Nekrassov


Kodumaa! Iialgi pole ma veel
säärase tundega sõitnud su teel.

Lapsukest ema seal käte peal kannab,
rõõmsale mõttele tiivad see annab.

Sündisid ilusal ajal! Kui hea!
Laps, sina pisaraid tundma ei pea.

Hirm sind ei rõhu ja sundus ei taba,
ise töö valid – sa oled ju vaba.

Tahad, siis põllutööst elatad end,
suudad – kui kotkal on kõrge su lend.

Kas aga unistust uskuda maksab?
Nõtke on inimvaim – leida see jaksab

kammitsaid uusi, mis rõhuvad meid
orjuse asemel... Olgu, kuid neid

kergem on lõhkuda rahval. Oh astu
lootes, mu laul, priiuspõlvele vastu!

/1861. a/

Николай Некрасов „Избранное“.

30/10/2021

„Kajakas“


Nikolai Birjukov
„Kajakas“

Romaan.
Kirjastus „Ilukirjandus ja Kunst“, Tallinn 1948.
Tõlkinud Maria Arak.

Olin selle raamatu ilmumise ajal umbes kaheaastane. Küllap oli see meil kodus raamaturiiulil seisnud ja mulle üsna varakult kätte sattunud, sest olen viiendas klassis ajakirjale Pioneer antud usutluses kindlalt väitnud, et see on mu lemmikraamatute hulgas. Nii on kirja pannud tollane küsitleja, siis alles noor lastekirjanik Silvia Truu.

Tsiteeringi teda: „Linda kogus on olemas peaaegu kõik viimastel aastatel ilmunud lastele ja noorsoole määratud teosed, alates suurekaustalistest mudilaste raamatuist kuni seiklusjuttude sarjani. Mõned neist ta arvukaist sõpradest on saanud talle eriti armsaks, nende tegelased eriti lähedasteks. Üks neist, partisanisalgas julge ja kodus abivalmis tüdruk, kelle elu ta on raamatu abil juba viis korda kaasa elanud, on Birjukovi „Kajaka“ tegelane Katja...“ (Silvia Truu artikkel „Tema sõbrad“, Pioneer, märts 1958.)

Viis korda läbilugemine, mida ma ise ei mäleta, on kindel märk sellest, et raamat mulle meeldis, sest „Kajakas“ on üle 400 lehekülje paks, mida on ju lapse jaoks päris palju. Lasteraamat see oma sisu poolest polnud. Hästi on meelde jäänud, kuidas Katja lina kasvatas (selle õied olid sama sinised kui neiu silmad) ja linakasvatajate brigadiriks sai, kuidas ta partisaniks läks, kuidas reetur ta ära andis ja kuidas tema armastatu Fedja üleöö hallipäiseks muutus.

Birjukovil oli õnnestunud kõike kirglik-valusalt kirja panna ja mulle mõjus see romaan emotsionaalselt väga tugevasti. Otsisin tollasest ajakirjandusest materjale Liisa Tšaikina kohta (Katja oli ju kirjutatud tema järgi; tšaika tähendab vene keeles kajakat) ja lõikasin kuskilt välja ning kleepisin raamatu tiitellehele tema pildi, et oleks kohe näha, kellest raamatus juttu.

Jah, praegu võib mõni blogi lugeja pahanegi olla, miks ma nõukogude-aegsest propagandaraamatust kirjutan. Aga olen seisukohal, et sõjas hukkunud lapsed ja noored olid sõja ohvrid ja nende mäletamine pole patt.

* Liisa Tšaikina (28. aug 1918 – 23. nov 1941) sai 1942. a postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse.

* Nikolai Birjukov (1. /14./ veebr 1912 – 31. jaan 1966) oli vene nõukogude kirjanik.  1930. a jäi ta komsomoliehitusel saadud külmakahjustuste tõttu alatiselt voodihaigeks. Ta kirjutas luuletusi ja romaane, õppis kaugõppe teel koguni kahes instituudis võõrkeeli ja kirjandust. 1942. a alustas ta oma tuntuimat romaani „Kajakas“, mis ilmus 1945. a kevadel.

Николай Бирюков „Чайка“ (1945).

05/10/2021

Debora Vaarandi „Valik luuletusi"


Debora Vaarandi
„Valik luuletusi“

Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1966.
Kujundanud Vive Tolli.

Kummaline, et ma pole selles blogis juba varem Debora Vaarandist kirjutanud. Ometi oli ta hästi palju aastaid mu kindel luulelemmik.

Eriti on mulle meeldinud tema luuletus „Lihtsad asjad“ – see lihtsate asjade juurde astumine ja lihtsale heale toetumine, mis peaks igale inimesele elus omane olema. Selles on nii palju soojust tekitavat.
1966. a ilmunud valik luuletusi on senini mu riiulil ja igal aastal sirvin seda ikka üsna mitu korda. Täna märkasin kuskil veebilehel fakti, et Debora Vaarandi saanuks mõni päev tagasi, 1. oktoobril 105aastaseks. Taas võtsin luulevalimiku riiulist, astusin lihtsate asjade juurde, aga vaatasin ka teisi vanu tuttavaid.

Olen Debora Vaarandit paar korda ka elavana oma silmaga näinud. Eriti on meeles suvepäev, mil käisime Koguva külas Juhan Smuuli ja Debora Vaarandit EÜE Muhu rühmaga kohtuma kutsumas. Hästi päikest täis olid need meie tollase lühivestluse minutid. Juhan oli just sõnnikuveolt tulnud ja nad tahtsid sauna minna. Õuel mängisid kassipojad...

See raamat on meeleolu. Õigupoolest palju meeleolusid. Selle ilmumisajal paelus igati silma ka kujundus, mille Vive Tolli hästi huvitavaks suutis mängida.

22/09/2021

„September“


 Erni Krusten
„Juka“

Luuletusi ja miniatuure
Kunstiliselt kujundanud Heldur Laretei.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.

Täna algab sügis. September on kalendri järgi viimane suvekuu, aga tunnetuslikult sügis. Pärast pikka suvist blogipausi panen siia septembriluuletuse kogust, mis mulle läbi aastate väga meeldinud on. Enamikule on tuttavamad selle nimiluuletus „Juka“ ja nn aedniku-luuletused, aga allolevgi on kaunilt lüüriline.

SEPTEMBER
Erni Krusten


Septembrihommikud on rasked kastest,
ei välja joosta enam paljajalu,
õu tühjaks jäänud päikesest ja lastest
ja varjus jahedas on lahkumise valu.

Aeg suvine on saanud käsu minna;
ta põgeneb, ta kannul kurjad ilmad,
ja külma põhjatust on tekkind taevasinna,
nii osavõtmatut kui armust võõrdund silmad.

Neil hommikuil ma mütsi surun pähe,
krae tõstan üles, kepi kätte võtan
ja karmilt mõtlikuna teele lähen –
sind, suve lembus, nagu saatma tõttan.

Kuid juhtub mõnikord, et südapäeval
septembriski meid päike soojalt paitab
ja liblikad, kes tardund vihma ajal
või hallaööl, taas tiibadele aitab.

Siis õitsev ristikheina ädal laotab
mu teele lõhna nagu mälestusi,
ja tundub: armsam veel kord huuled paotab –
ma kuulen jälle õrnu sosistusi.

05/07/2021

„Jäine raamat“


Juhan Smuul
„Jäine raamat“

Antarktise-reisi päevik
Sarjast „Maailm ja mõnda“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Kujundanud Vive Tolli.

Valetaksin, kui ütleksin, et „Jäine raamat“ mulle kohe ilmudes meeldis. Olin selle mõistmiseks veel liiga noor. Aga see on üks neid teoseid, millega mul on tulnud elus palju kokku puutuda ja mis on andnud ainestikku mulle oluliste kohtumiste ja vestluste jaoks.

Juhan Smuulil oli meremehe ja seikleja hing, millesse ometi mahtus palju nukrust. Lapseeast mäletan, et pärast „Jäise raamatu“ ilmumist tuli paljude inimeste kõnepruuki sõnapaar „Suur Hall“. Aga tulid ka uued teadmised Antarktikast ja polaaruurijate argielust, samuti Austraaliast, mida Smuul tagasisõidul külastas.

Ligi kakskümmend aastat pärast „Jäise raamatu“ ilmumist leppisin noore ajakirjanikuna kokku kohtumise NSV Liidu Arktika ja Antarktika Instituudi direktori, teeneka polaaruurija Aleksei Trjošnikoviga. Tema oli olnud Nõukogude teise Antarktise-ekspeditsiooni ülem, üks Smuuli „Jäise raamatu“ tegelastest. Muu hulgas rääkisime ka „Jäisest raamatust“ ja Juhan Smuulist. Panin selle loo – „Vastamisi jääga“ (1978) – nüüd ka oma teise blogisse.

Läks veel aastaid ja mul õnnestus käia Austraalias, kus kohatud eestlaste hulgas oli veel neid, kes mäletasid, kui „Kooperatsija“ ja Juhan Smuul seal külas käisid.
„Kooperatsija“ (raamatus „Kooperaatsia“) Mirnõi reidil. See visa laev on „Jäise raamatu“ olulisemaid peategelasi, Smuuli sõnul: „sõber, kelle nõrkusi teatakse, aga keda armastatakse“.

„Jäisest raamatust“ on olnud juttu ka siis, kui olen vestelnud mõnega neist eestlastest, kes Antarktise uurimisjaamades töötanud on.

See iselaadne reisikiri on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse).

„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus (nr 3/2010) tänapäevasest vaatenurgast analüüsinud ja tutvustanud Kadri Tüür: „“Jäine raamat“: 50 aastat hiljem“

19/06/2021

„Kaptenid“ / „Andruse õnn“


Hans Leberecht
„Kaptenid“

Vene keelest tõlkinud J. Tamm.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.

Enne kui Hans Leberechti romaan vene keelest tõlgitud sai ja eesti keeles ilmuda jõudis, olin näinud selle põhjal tehtud mängufilmi „Andruse õnn“ (1955, Lenfilm koostöös Tallinna Kinostuudioga, rež Herbert Rappaport). Kõiki osi mängisid eesti näitlejad: Enn Adusson (Andrus), Ita Ever (Reet), Hugo Laur (Vaga), Ruth Peramets (Linda), Ants Lauter, Rudolf Nuude jt.

Eriti märkimisväärne on see, et Ita Everi, Jaanus Orgulase, Lembit Eelmäe, Ervin Abeli ja Jüri Järveti jaoks oli tegemist filmidebüüdiga. Enn Adusson rohkem filmides ei mänginud. Ruth Perametsale ennustati säravat näitlejatulevikku, kuid ta mängis hiljem veel vaid ühes filmis („Jahid merel“) ja seejärel sai temast kolmekümneks aastaks Eesti Televisiooni armastatumaid diktoreid – tädi Ruth. (Kõrval on kaader filmist: Enn Adusson ja Ruth Peramets.)

Nii romaani kui ka filmi tegevus hargneb Eesti põlevkivilinnas Suur-Sondas. Tegelasteks on gaasitehase töölised ja insenerid. Insener Kopli leiutise rakendamisele teeb igati takistusi tehase peainsener Metslang. Aga Metslangi tütar Reet sõbruneb Kopliga ja ka Metslang leebub.

Raamatu ja filmi peategelaseks on rannakülast pärit noormees Andrus Laane, kes on unistanud kapteniks saada, kuid põrub merekooli eksamitel. Ta otsustab uuesti katsetada ja uute eksamiteni jäänud aastakese töötada gaasitehases. kuid tehaseelu muutub talle huvitavaks, pealegi kohtub ta Lindaga, kellesse armub. Kopli leiutise ümber toimuvas segaduses tuleb tal oma pool valida.

Tekstinäide:
„Järjekord jõudis Andruse kätte. Kassapidajanna ulatas talle valge, pealtnäha üsna paksu ümbriku, Andrus astus kõrvale, avas põlevkivituhast mustade näppudega ümbriku ja luges raha üle. Rohkem kui nelisada rubla! Nii palju raha polnud Andrusel eluilmaski veel olnud.
/ - - -/
Kas saab lõpuks unustada sedagi erilist päeva, mil me tehase kontoris kassapidaja juures asusime järjekorda oma esimest töötasu saama koos auväärsete meistritega, kes meid vaadates heasüdamlikult habemesse muigasid. Ei, ka seda suurt au – võtta vastu esimene tööga teenitud raha – ei suuda me kunagi unustada!“


„Andruse õnn“ on mulle lapsepõlvest meelde jäänud värvika ja päikeselise filmina. Muusika lõid sellele Eugen Kapp ja Boris Kõrver. Lauludest sai eriti populaarseks „Linda laul“ algussõnadega: „Kui särab päike, soojust toovad tuuled...“ Sõnade autor oli L. Tormis (kas Lea Tormis?), viisi tegi Boris Kõrver. Siia panen selle laulu sõnade üleskirjutuse minu lapsepõlvelaulikust – kulunud üldvihikust, kuhu olen selle kirjutanud 1956. a kolmanda klassi õpilasena. Viimase salmi read on mul sassi läinud ja ma olen nende järjestust numbritega korrigeerinud.
* Hans Leberecht (1. dets 1910 Peterburi – 10. nov 1960 Tallinn) oli Eesti nõukogude kirjanik. Tema tuntuim teos oli Stalini preemia pälvinud olukirjelduslik  „Valgus Koordis“ (1949) kolhooside moodustamisest. Veel on talt ilmunud jutustused „Teel“ (1951) ja „Ühes majas“ (1958), romaanid „Sõdurid lähevad koju“ (1957) ja  „Vassarite paleed“ (1960), novellikogu „Pronkssõrmus“ (1961).

Ганс Леберехт „Капитаны“ (1954).

29/05/2021

„Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest“


Ruvim Fraerman
„Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest“

Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Vene keelest tõlkinud Vilge Linikoja.
Illustreerinud Endel Palmiste.

Ma ei mäletanudki enam, kui ilusasti kirjutatud jutustus see on. Kui see raamat ilmus, olin just ülikooli sisse astumas ja viieteistaastase peategelase Tanja lugu ei huvitanud mind nii väga. Ostsin raamatu vaid sellepärast, et teadsin hästi filmi „Metsik koer dingo“ (1962), mis oli mulle meeldinud. Nüüd enne selle blogipostituse kirjutamist üle lugedes aga sain väga kena elamuse.

Juba jutustuse algus, jõe ja forelle püüdva tüdruku kirjeldus on poeetiline ja samamoodi luulelise ja romantilisena lugu ka jätkub.

„Avali silmi vaatas ta igilõpmatult tõttavat vett ja püüdis ette kujutada noid tundmatuid paiku, kust ja kuhu jõgi voolab. Ta igatses näha teistsuguseid maid, teistsugust maailma: näiteks austraalia koera dingot. Peale selle tahtis ta veel olla lendur ja sealjuures natuke laulda. Ta hakkaski laulma. Algul tasakesi, pärast valjemalt.“

Tanjal on hea truu sõber, nanai poiss Filka. On armastav ema. On palju toredaid inimesi nii klassikaaslaste, õpetajate kui ka naabrite hulgas. Aga tal pole isa – õigupoolest on, aga lahkus tema ja ema juurest juba siis, kui Tanja väga väike oli. Ja ootamatult teatab see isa, et tuleb koos oma uue naise ja kasupoeg Koljaga elama Tanja kodukohta. Veel hullem, Kolja hakkab Tanjaga lausa samas klassis õppima ja saab Filka pinginaabriks.

Tanja on segaduses. Ta ei tea, kas armastada või vihata isa. Ta näeb ema keerulisi tundeid. Ta suhtub harjumusliku soojusega Filkasse, aga ei suuda kuidagi aru saada oma tunnetest Kolja vastu. Ta tunneb, et ei ole enam laps, sest lapsepõlv on lahkumas.

„Kes teab, kunas lapsepõlv lahkub?“

Niimoodi küsinud Fraerman kirjutas oma jutustust väga peenetundeliselt ja andis selles edasi kõiki neid nüansse, mis teismeealisi iseloomustavad: tujude kiiret vaheldumist, tahtmist võimalikult palju ise otsustada, ise teha, vajadust sõpruse ja armastuse, tunnustuse ja heasoovlikkuse järele.

Kindlasti väärinuks see raamat paremaid illustratsioone. Ei saa ju kiita kunstniku sellist nägemust teoses nii kesksel kohal olnud saatuslikust lumetormist:
1962. aastal lavastas režissöör Juli Karassik kinostuudios Lenfilm Fraermani jutustuse järgi filmi „Metsik koer dingo“. Tanja osas oli Galina Polskihh (fotol kaader filmist), kellele see oli esimene filmiroll ja kes sedamaid väga tuntuks sai. 15aastast tüdrukut mänginud näitlejanna oli tol ajal 22aastane lavakunstitudeng, aga suutis teismeliste ellu tõetruult sisse elada.
Film muutus ruttu populaarseks, ka pälvis see igasuguseid auhindu rahvusvaheliselt: nii Veneetsia ja Londoni filmifestivalidelt kui ka mujalt. Seda mustvalget filmi saab praegugi tervikuna vaadata YouTube'ist.

* Ruvim Fraerman (10. /22./ sept 1891 – 28. märts 1972) oli lastekirjanik ja ajakirjanik. Eesti keeles on temalt veel avaldatud Pavel Zaikiniga kahasse kirjutatud „Maadeuurija ning meresõitja kaptenleitnant Golovnini elu ja ebatavalised seiklused“ (sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“; Eesti Riiklik Kirjastus 1956, tõlkinud Leonid Parašin).

Рувим Фраерман „Дикая собака динго, или Повесть о первой любви“ (М., 1939).

06/05/2021

„Tormi sünnitatud“


Nikolai Ostrovski
„Tormi sünnitatud“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Vene keelest tõlkinud Magnus Kaldma.
Illustreerinud Siima Škop.

Nikolai Ostrovski teostest kirjutamist peaks siin blogis alustama tema esimesest raamatust, nõukogude kultusteoseks kujunenud „Kuidas karastus terasest“. See postitus on siiski „Tormi sünnitatud“ kohta, sest lapsena meeldisid mulle väga Siima Škopi illustratsioonid – kõik neil kujutatud naised olid väga kaunid, justkui eelaimus kunstniku tulevasest Lumivalgekesest. Seda mäletan ka, et neil naistel olid ilusad lennukad ukraina ja poola nimed: Olesja, Sarra, Jadwiga, Francesca.
Peategelane oli hoogsa ja ägeda iseloomuga noormees Andri Ptahha. Sisu ennast ma suurt ei mäleta, aga kogu raamatut iseloomustanud hoogsus on meeles. Üle lugema ma seda siiski praegu ei hakanud, lehitsesin vaid veidike. Aeg on kehval paberil leheküljed üsna koltunuks muutnud.
Raamatututvustuses öeldakse, et romaan on pühendatud ukraina proletariaadi ja talupoegade võitlusele Poola imperialismi vastu. Tegevusaeg: 1918. aasta lõpp ja 1919. aasta algus.

Romaani „Tormi sünnitatud“ hakkas Ostrovski kirjutama 1936. a, kuid varem oli tal valminud sama pealkirjaga jutustus (1928) kotovskilaste võitlusest, revolutsioonilistest sündmustest ja kodusõjast Lääne-Ukrainas. Ta kirjutas hoolimata valudest pimedates silmades ja kõikides lihastes ning liigestes. Tema kõige suurem hirm oli, et haigus tabab ka aju. Seda siiski ei juhtunud, kuigi organism oli peaaegu tervikuna tõvele alla vandunud.

„Tormist sünnitatud“ oli kirjanikul kavandatud kolmeosaliseks. Minu arvates ei olnud see kirjanduslikult eriti märkimisväärne teos, kuigi invaliidistunud ja voodivangis kirjaniku tohutu töövõit, vaatamata sellele, et ta raamatuga lõpule ei jõudnud. Surm segas vahele.

Üks tsitaat ka seda eespool nimetatud hoogsust tunnistamas:

„„Tead mis, Raimond, ma kingin püstoli sinule! Võta! Tunne minu sõprust! Ma muretsen endale teise!“
Olesja pöördus järsult tema poole.
„Mis, kas tahad jälle kellelegi kallale tungida? Ära käi meiega! Kuuled! Ära käi!“
„Ah jäta! Miks sa mul täna tuju rikud? Mina annan puhtast südamest, tema aga... Ma ütlesin, et ei tee enam tempe, mis siis veel? Kas  ma ei või seda endale ükskõik kust muretseda? Mis see sinu asi on? Säh, Raimond, võta kabuur ja kanna kui palju jaksad... Mis need naised sõjaasjast teavad!“
„Ole sa naiste suhtes tasem!“
Kuid Andri ei kuulanud enam teda. Võtnud Raimondi piha ümbert kinni ja naeratades kohmetult, sosistas ta:
„Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Said aru? Aga selle riistapuuga laseme sobivas kohas kordamööda. Eks ole?“
Vastuse asemel pani Raimond talle käe õlale.“

* Nikolai Ostrovski (29. sept /vkj 16. sept/1904 – 22. dets 1936) oli nõukogude kirjanik. Ma ei tea, kas Venemaa ja Ukraina vaidlevad praegu, kumma maa oma ta on, sündides Volõõnias, mis on praegu Ukraina osa, ja surres Moskvas. „Kuidas karastus terasest“ ja kirjaniku elukäigust kirjutan rohkem tulevikus.

Николай Островский „Рождённые бурей“ (1936).

03/04/2021

„Minu lapsepõlve põiktänavad“, „Kuidas metsa osteti“

 Esimest korda lugesin Juri Nagibinit tõenäoliselt 1959. aasta paiku, mil Loomingu Raamatukogus ilmus tema jutuvihik „Öine külaline“, aga ei mäleta sellest midagi. Kuid need kaks raamatut, millest siin postituses juttu tuleb, köitsid mind kohe oma ilmumisajal eriliselt heleda meeleoluga, kuigi see, millest neis kirjutatud, alati kuigi hele ja helge polnudki.

Juri Nagibin
„Minu lapsepõlve põiktänavad“

Eesti Raamat, Tallinn 1974.
Vene keelest tõlkinud Mare Lott.
Värsid vene keelest tõlkinud Kalju Kangur.
Kujundanud T. Leškina-Stankunova.

Kogumikus on 13 üsna lihtsalt kirjutatud elulähedast lugu, mille tegelased on täiesti tavalised inimesed, nende argielu, lootused ja ootused. Lühijutud olid kirjaniku lemmikžanr ja nende kirjutamist on ta käsitlenud ka oma esseedes. Sest nendega on nii, nagu ta kirjutab ühes oma jutus:

„Peab jätma mingi jälje nende hinge, kellega sind elu kokku viib.“

Oma jutustustes lapsepõlvest ja noorusest on Nagibin üsna mõtlik ja poeetiline, kõike katab mälestuste tuhmumatu sära.

„Jätsin poisid sinnapaika ning läksin kõige lühemat teed Soljanka ja Starosadski kaudu koju. Hiljem olen sageli mõelnud, miks mu meel pärast seda nii nukker oli sel ebatavalisel päeval, mil suudlesin tüdrukut, kandsin lippu ja sain teada, mida tähendab sõprus.“

Veel poeetilisemad ja romantilisemad on  Juri Nagibini kaks jutustust helilooja Pjotr Tšaikovskist ja tema  metseenist proua Nadežda von Meckist.

Juri Nagibin
„Kuidas metsa osteti“

Eesti Raamat. Tallinn 1976.
Vene keelest tõlkinud Merike Rõtova.
Kujundanud Peeter Ulas.

Ühtlasi on jutustused „Kuidas metsa osteti“ ja „Kui tulevärk kustus“ väga harmoonilised ja mõistatuslikud. Oli see suur armastus, harjunud kiindumus, kõikelubav vastastikune sümpaatia või midagi muud, mis heliloojat ja tema metseeni ning küllap ka muusat sidus? Kas nad olid selles suhtes õnnelikud või õnnetud või oli see lihtsalt pelk rahaline side?

Nad justkui saavutasid tänu teineteisele selles seoses – Helilooja ja tema Daam – palju, kuid ei jõudnud kuhugile. Ja need mõlemad lood, mida Nagibin jutustab, on imeilusad ja kultuurilooliselt olulised. Sellistena on need jõudnud ka paljude teatrite lavale.

„Nadežda Filaretovna mõtles mitmeidki kordi, küll põlglikult oma kuivi huuli kõverdades, et Pjotr Iljitšile võlgneb ta tänu selle eest, et ta maine elu ainult füüsilisega ei piirdu, vaid et ta ka ajalukku püsima jääb, ja seal loovad jõudeolijad valelegendi inimestest, kes pole teineteist m i t t e  k u n a g i näinud, ja kannavad tingimata Tšaikovski arvele kogu selle omamoodi ainulaadse kokkuleppe – sõbrustada ilma kokku saamata – millest nad nii vankumatult kinni on pidanud. Jah, selline oli olnud Pjotr Iljitši tingimus, kuid see oli vastanud ka tema kavatsustele.“

* Juri Nagibin  (3. aprill 1920 – 17. juuni 1994) oli nõukogude kirjanik, dramaturg ja stsenarist. Tema stsenaariumide järgi loodud filmidest on tuntud „Tšaikovski“ (1969, rež Igor Talankin), „Punane telk“ (1969; Umberto Nobile ekspeditsioonist Põhjapoolusele), Nõukogude-Jaapani ühisfilm „Dersu Uzala“ filmimeister Akira Kurosawalt (Oscar 1976) jpt.
Juri Nagibini foto on internetist. >>>

Юрий Нагибин „Переулки моего детства. Сборник рассказов“ (1971);
„Как был куплен лес“, „Когда погас фейерверк“ – повести (1972, 1974).

20/03/2021

„Maa rinnal“, „Sinine rohtaed“


Katri Vala
„Maa rinnal“

Luuletused.
„Loomingu“ Raamatukogu nr 51/111.
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
Soome keelest tõlkinud Debora Vaarandi.

Katri Vala
„Sinine rohtaed“

Sarjast „XX sajandi luule“.
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1974.
Soome keelest tõlkinud Debora Vaarandi.
Kujundanud Maarja Vannas.

 

Täna kell 11.37 algas meil ametlikult kevad. Mõni tund pärast seda tuleb ilmajaama väitel küll lumetuisk, aga kevad on ikkagi kohal. Sel puhul panen siia kaks luuletust Soome tundlikult poetessilt, kelle loominguga tutvusin esmakordselt koolitüdrukuna.


ENNE KEVADET
Katri Vala

Kevad  magab aimavana
pimedas metsas.
Astu hääletul sammul,
ära kõnele kuumi sõnu
nende puude keskel,
mis värisedes ootavad!
Mu käsi on su käes
kui idu pimedas mullas.
Päike, ära tõuse veel,
ära kummardu äratades mu üle!
Tahan veel unelda su vägevusest
magava kevade ääres,
keset veel sündimata elu
jumalikku veetlust.

KEVAD
Katri Vala

Öötaeva sinikaare alla painutan
kui oksa kastemärja
ja hõõguvale näole vajutan.
Õrnvalge põimin täheõitest pärja
ja tunnen, kuidas elu hele
puupung mu hinges pakatab.
Ta rõõm mind laulma nakatab,
ta lõhnu laotub hõbepilvedele.

* Katri Vala (sünninimi Karin Alice Wadenström, kodanikunimi abielus Karin Alice Heikel; 11. september 1901 – 28. mai 1944) oli soome luuletajatest üks esimesi, kes kasutas vabavärssi. Tema luules oli algul palju päikeseihalemist, kuid hiljem see tumenes ja muremõtted sagenesid. Seda põhjustasid nii tollase Soome majandusolud kui ka poetessi raske haigus – tuberkuloos, millesse ta ka suri.

Tema luulet tõlkinud Debora Vaarandi ütles saatesõnas luulevihikule „Maa rinnal“: „Katri Vala looming on soome luule omapärasemaid nähtusi, jäädes seni jäljendamatuks ning kordumatuks. Ta luulekujundid on äärmiselt intensiivsed ja samal ajal lakoonilised, moodustades alati orgaanilise terviku. Terviklik, ühtlane on ka ta luule sisu ja põhihääl, milles kõlab hümn elule, ühtekuuluvustunne inimeste-vendadega, mure nende saatuse pärast, kogu maailma haarav emasüdame-armastus ja võitlushüüd tuleviku nimel.“

Eestlased armastavad väga tema sõnadele loodud imekaunist laulu „Kordan sinu nime“", mille tõlkis Debora Vaarandi, viisistas Eino Tamberg 1968. a ja laulis kuulsaks Helgi Sallo.
https://youtu.be/dmoZrmnVydI

17/03/2021

„Armukadedus“


Johannes Semper
„Armukadedus“

„Teosed“ III
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Ümbrispaberi kujundanud Paul Reeveer.

Johannes Semperit peetakse enamasti punakirjanikuks (eelkõige seoses 1955. a ilmunud vägagi keskpärase romaaniga „Punased nelgid“, kuid tegelikkuses on ta olnud palju mitmekülgsem ja erksam väljendusviiside ja -vormide otsija.

Mäletan, et romaan „Armukadedus“ pakkus mulle esmalugemisel (olin siis keskkoolitüdruk) palju mitmesuguseid tundevirvendusi, kohati peategelaste hingeelu väga täpset lahkamist. Oli kuidagi eriliselt hõrk lugemine.

Nüüd seda postitust kirjutades ei hakanud ma seda romaani uuesti üle lugema, küll aga vaatasin, mida on aegade jooksul sellest romaanist arvanud kirjandusteadlased. Neid tsiteerin ja refereeringi. (Siinjuures ei kirjuta ma samas „Teoste“ III köites ilmunud novellidest „Õed“ ja „Umbrohi“, mis mulle kuigi sügavat muljet ei jätnud.)

1935. a sai Semper romaani „Armukadedus“ eest Riigivanema kirjandusauhinna.

Friedebert Tuglas avaldas oma ülevaates „Eesti romaan 1934“ (vt veebilehelt „Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika“: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=9 ) arvamust, et Johannes Semperi romaan „Armukadedus“ on kahtlemata eesti kirjanduse erakordsemaid ilminguid, ülevaate kirjutamise aja „kirjanduslikkude nähtuste taustal midagi sootuks erinevat“.

Tsitaate sellest ülevaatest:
„Ma ei tea viimasel ajal olevat lugenud ühtki eesti raamatut sellise põnevuse ja ühtlasi sellise kergusega, ilma vähimalgi määral tähelepanu väsitamata vormi seikadega, millele autor küll palju vaeva on kulutanud, kuid mis on ometi ainult sisu võimalikult selgeiks vahendajaiks, ilma mingi muu eesmärgita. Semperi raamatu tunnuseks on nimelt äärmine moodsus koos äärmise lihtsusega.“

„Romaani sündmustikuline sisu on võrdlemisi lihtis, kuigi üksikosis erakordne. Siin on feminiinseiks kujudeks noor klaverikunstnik Herma Uustal ja preili Krista Leetmaa, kelle ümber rühmituvad minategelane Enn Maiste, ajakirjanik Uhak, üliõpilane Raudhammas, tenor Link, pastor Remmelgas ja teised. Lõplik konflikt kujuneb Krista, Maiste ja Lingi vahel. Maiste on alles platooniliselt mõtisklev noormees ega taipa tõelist seisukorda, kuni Krista enneaegsel sünnitamisel sureb. Ja sellega ongi lõpp. Kuid see mõnerealine kokkuvõte ei ütle teose olemusest mitte midagi.“

„Niisama raske oleks mõne sõnaga anda käsitust tema psühholoogilisest sisust ja probleemest.“

„Eesti kirjanduse ajaloo“ IV köite 1. raamatus (1981) kirjutas Erna Siirak, et 1934. a „Noor-Eesti“ kirjastuses avaldatud psühholoogilises romaanis „Armukadedus“ väljendas kirjanik oma ammust huvi inimese siseelu vastu.

„Romaanis koondub peatähelepanu armastuse ja armukadeduse vahelisele dünaamikale, psühhoanalüütiliselt koolitatud pilk on suunatud ka teadvuse alakihtidesse. Romaani minategelane advokaat Enn Maiste analüüsib kümneaastasest kaugusperspektiivist oma armuelamusi, mis küpsetasid illusioonidega nooruki kogenud meheks.“

Siirak nimetas romaani läbimurdeks tõenäolisest tõeni ja arvas selle olevat mõjutatud  prantsuse romaanidest.

Tekstinäide romaanist:
„„Ütle parem, kus sa olid eile õhtul?“
„Kodus,“ vastasin külma rahuga, kuid ilma selle loomuliku imestuseta, mida niisugune ootamatu küsimus täiesti süütus vastajas oleks võinud äratada. Ei, ma ei valetanud veel päris täiesti, aga juba ma tundsin, kuidas mind kiiresti ummikusse aetakse ja kuidas ma sealt võin välja pääseda ainult osava valetamise teivashüppega.“


* Johannes Semper (22 /vkj 10. märts/ 1892 – 21. veebruar 1970) oli luuletaja, novelli- ja romaanikirjanik. Kuulus rühmitustesse „Siuru“ ja „Tarapita“. Pani alguse vabavärsile eesti luules. Oli noorena vene kirjanduse mõjul uusromantismi viljeleja ja ekspressionist, loomingu lõpuperioodil realist. Kirjutas reisikirju ja esseesid. Juhtis kirjandustegevust ja hariduselu. Uuris ilukirjandusliku stiili probleeme. Tõlkis eesti keelde paljude tuntud kirjanike loomingut, huvitudes enim prantsuse kirjandusest. Vähem teatakse seda, et Eesti NSV hümni sõnade autor ja punakirjanikuks peetud Semper langes 1950. a EKP Keskkomitee  8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega „kodanliku natsionalistina“ põlu alla.

16/02/2021

„Katk“


 Albert Camus
„Katk“

„Loomingu“ Raamatukogu nr 43-46 (311-314).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi.

Teos, mis nüüdse koroonapandeemia ajal on muutunud üliaktuaalseks. Minagi olen sellest kavatsenud juba peaaegu aasta kirjutada. Maailmas on välja antud palju selle raamatu uustrükke ja vist üsna varsti on neid ka Eestis lisaks tulemas.

„Katku“ on raske pidada lemmikraamatuks. Nii masendav on selles kirjutatu, kuid samas on see filosoofilises plaanis ülihuvitav. Inimese üksildus ja vajadus võidelda ka nähtamatu vaenlasega. Ühtaegu allegooriline müüt ja hoiatav ettekuulutus.

Esmakordselt seda lugedes õppisin kümnendas klassis, olin elu hakul ja must masendus ei läinud mulle hästi peale. Pigem hakkasin Camus' kirjatöid pelgama, kuigi hiljem olen tema teisi eesti keelde tõlgitud teoseid huviga lugenud. „Võõras“ ja „Sisyphose müüt“ meeldivad mulle eriti.

Henno Rajandi tõlge oli suurepärane ja on pidanud ajaproovile vastu. Ka Ott Ojamaa eessõna „Katku“ tõlkele on sisukas, andes lühiülevaate nii Camus' elukäigust kui ka maailmavaate kujunemisest. Hiljem ülikoolis, kuulasin ka Ojamaa loenguid prantsuse kirjanduse, sealhulgas Camus' kohta. Oli ju tegemist Nobeli 1957. aasta kirjanduspreemia laureaadiga.

„Katku“ kirjutamisega tegi Camus algust juba 1941. a. Kirjanik ise ütles, et mõtleb katku all fašismi, kuid Daniel Defoe „Robinson Crusoest“ võetud moto viitab kirjandusteadlaste arvates hoopis laiemale üldistusele:

„Ühtmoodi vangipõlve kujutamine teistmoodi vangipõlve kaudu on niisama põhjendatud kui mis tahes tõelise asja kujutamine teise asja näol, mida ei ole olemas.“

Jätan „Katku“ lugejatele võimaluse ise raamatusse süveneda ja ei jutusta siin seda ümber. Sest, nagu ütleb tsitaat, mille olen ära märkinud siis, kui „Katku“ esmakordselt lugesin:

„Võõra linnaga tutvumiseks on üks lihtne viis – tuleb tundma õppida, kuidas seal töötatakse, kuidas seal armastatakse ja kuidas seal surrakse.“

* Albert Camus (7. november 1913 – 4. jaanuar 1960) oli prantsuse filosoof, kirjanik ja ajakirjanik. 44aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks. Kolm aastat hiljem hukkus koos oma kirjastaja Michel Gallimard'iga autoõnnetuses.

Albert Camus „La Peste“ (1947).

01/02/2021

„Kohtumine Marianne'iga“


Lilli Promet, Ralf Parve
„Kohtumine Marianne'iga. Reisirevüü“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Illustreerinud Evald Okas.

See on päris kindlasti niisugune raamat, mille kirjanduslik sisu on hoolimata autorite sõnameisterlikkusest aastate jooksul mõneti väsinud, aga mis kunstiraamatuna muutub järjest väärtuslikumaks ja huvitavamaks.

Evald Okka illustratsioonid, vähemasti enamik nendest, on selles täiesti iseseisvad kunstiteosed, andes edasi nii ajastu omapära Prantsusmaal, kui ka kunstniku jaoks huvitavamat ja meeliköitvamat, kelleks on lisaks vaatamisväärsustele kaunid prantslannad.

Raamatut kutsusid autorid ise „reisirevüüks“ ja revüülikult kirju selle ümbrispaber ongi. 1963. aastal olid sellise formaadi ja kireva väljanägemisega raamatud enamasti lastele mõeldud. Seetõttu läksid paljud raamatuostjad õnge, arvates, et „Kohtumine Marianne'iga“ on lasteraamat. Kui raamatupublik aga omapärase kunstiraamatu avastas, tekkis kohe ka kihin-kahin, et oi, mida kõike Okas on sellesse joonistanud.

„Reisirevüü“ alapealkirjana andis ka kirjanikepaarile vabamad käed. Ehkki reisikirjas on suur osa nö kohustuslikke nõukogude turistide kriitilisi tähelepanekuid Prantsusmaa elust-olust, on selles ka vallatust, rõõmu, sõnamaalinguid ja sõnastamislusti.

„Me seisame sillal, mis ei ole mitte Waterloo sild, sest proosaline Waterloo sild ei tee kedagi arust lagedaks, vaid paneb igale armastajale kaine mõistuse pähe. Kui juba suudelda, siis siin, Seine'i ääres. Me ei pidanud vastu ja proovisime, kuidas on... Tagantjärele, alles järgmisel päeval selgus, et olime selle tükiga toime tulnud oma kuueteistkümnendal pulmapäeval...

Muidugi, me saame aru ja kahetseme, et oleme oma kergemeelsusega kurvastanud kõiki kõrgelt moraalseid sõpru, kes meist seni heal arvamusel olid.“


Ja veel:

„Sokratest näidates seletavad giidid: „Nina on tal nagu kartul, kuid mis loeb see igaviku ees!“ ning teda tutvustatakse järgmiselt: „See on see mees, kes surres oma õpilastele, kes palusid: „Oo, ütle midagi!“ ütles: „Ma tean, et ma midagi ei tea!““

Me täname südamest ka oma giidi seletuste eest Louvre'is, millele ta armsalt vastab:
„Naisele ei valmista miski suuremat naudingut kui see, et teda kuulatakse.““


Raamatu rohked põnevad illustratsioonid tekitavad suure tahtmise neid ka blogisse rohkem panna, kuid seekord lausa sundisin end vaid mõnega piirduma.
Muide, vanaraamatupoodides on „Kohtumine Marianne'iga“ täitsa saadaval kõigest 1-3 euro eest ja minu meelest on see kunstisõpradele hea ost.

21/01/2021

Kaks Jaan Kaplinski luuletust

Homme, 22. jaanuaril saab Jaan Kaplinski 80-aastaseks. Palju õnne!
Sünnipäevaks panen siia kaks tema luuletust kogust „Tule tagasi helmemänd“ (kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1984).

*
Kõik mis minul on öelda
on ainult see
pole tõde ja elu
on ainult tee

ma ei tea kust ta algab
kas algusest
temast mina siis räägin
ja valgusest

mis paistab all ja ülal
ja vahel ees
ja valust mida ei näe
sest see on sees

valu on valgus ise
ja valguse mõõt
ja tee tõde ja elu
ja rist ja mõõk

*
Ma olen madalal sündinud
mu hälli on varjanud rohi
ma olen madalal sündinud
kuid siia ma jääda ei tohi

ma olen madalal sündinud
kesk sammalt ja lehekõdu
ma olen madalal sündinud
kuid madalal pole mu kodu

ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
mu kodu on taeva tuulte peal
ja vahel külmas ja näljas

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

Jaan Kaplinski foto on teatmikust „Eesti kirjanduse biograafiline leksikon“ (Eesti Raamat. Tallinn 1975).
Värsivihiku „Tule tagasi helmemänd“ kujundas Jüri Kaarma, illustreeris Mari Kaarma.