Jakob ja Wilhelm Grimm „Muinasjutte“

Jakob ja Wilhelm Grimm
„Muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Tõlkinud L. Ronk ja S. Tui.
Kujundanud Erik Vaher.

Hiljuti kirjutasin Perrault' muinasjuttudest, nüüd siis loogilise jätkuna tema järglastest, veelgi rohkem tuntud muinasjutuvestjatest.

Minu esimene vendade Grimmide muinasjutukogu nägi välja selline, nagu siin kõrval (pilt internetist). Selle 1951. a ilmunud poolesajaleheküljelise raamatukese oli illustreerinud Avo Keerend ja selles oli seitse muinasjuttu: „Hunt ja seitse kitsetalle“, „Lumivalgeke“, „Vaene möldripoiss ja kassike“, „Noor hiiglane“, „Tark talutütar“, „Magus puder“ ja „Vaim pudelis“.

Mäletan, et tollal meeldis mulle eriti „Magus puder“, mis oli küll väga lühike, kuid lapse jaoks õpetlik: olulisi asju tuleb teada ja meeles pidada, muidu võib juhtuda nii nagu tolles jutukeses:

„Pajake keetis ja keetis, puder tõusis üle ääre ja kees ikka edasi. Varsti oli terve köök putru täis ja kogu maja ja naabermaja ja lõpuks terve tänav. Näis, nagu tahaks pajake tervet maailma toita; oli lausa häda, ja keegi ei teadnud, kuidas aidata.“

Järgmine Grimmide muinasjutukogu, mis tänini alles, oli 1960. a ilmunud väljaanne, mida rõõmsalt lugesin, kuigi olin juba oma arust muinasjuttude east välja kasvanud. Aga lugedes ja veidi hiljem selgus, et ei ole – kellele muinasjutud on kunagi südame külge ja mällu jäänud, neil on muinasjuttudest võimatu välja kasvada.

See sisaldas rohkem kui poolsada lugu, millest enamik on pärast ikka ja jälle mitmesugustes kogumikes ja eraldi ilmunud ja mida on põnevalt kujundanud paljud kunstnikud, kellest eriti Siima Škopi ja Jaan Tammsaare illustratsioone esile tõstaksin.

Vendadest muinasjutuvestjatest ja nende juttudest on tehtud filme ja kirjutatud uurimusi, nende loomingut on igatpidi analüüsitud ja seletatud, näiteks juba üksnes „Punamütsikese“ kohta on olnud palju arvamusi, millest veidi olen kirjutanud oma blogis „Suleke“ ja siin blogis teisal. 1960. aasta „Muinasjutte“ sisaldab ka Walther Pollatscekki kena kokkuvõtet vendade loomingust:

„Nad nägid, kuidas hiiglasi, vaime ja koletisi võidetakse, kui julge ja tark ollakse – omadused, mis on palju enam väärt kui toores vägivald. Ja vennad nägid, kuidas muinasjuttudes aidati neid, kes inimeste ja loomade vastu head olid. Nad nägid, kuidas ka muinasjutus saab kõike väärtuslikku ainult suure vaevaga saavutada ja kuidas rõhutuid kas või nõiduse abil aidatakse.“

Ma ei hakka kõigile tuttavaid muinasjutte siin rohkem kirjeldama, las jutustavad need mõned pildid, mis lisasin.

* Jakob Grimm (4. jaan 1785 – 20. sept 1863), Wilhelm Grimm (24. veebr 1786 – 16. dets 1859) olid maailmakuulsad saksa kirjanikud ja keeleteadlased.
<<< Foto allikas: Projekt Gutenberg-DE.

Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm (1812).

„Imeflööt“

Emil Kolozsvári Grandpierre
„Imeflööt. Ungari muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Ungari keelest tõlkinud Valmen Hallap, Tiiu Kokla, Paul Kokla, K. Kont, Heldur Niit,  Paula Palmeos, Aino Pervik ja Huno Rätsep.
Illustreerinud Erik Vaher.

Nägin internetist, et Varrakul on augusti lõpul taas kordustrükina ilmumas üks mulle lapsepõlvest väga tuttav raamat – Emil Kolozsvári Grandpierre ungari muinasjuttude kogumik „Imeflööt“. Kui see esmakordselt eesti keeles ilmus, olin 13aastane. Küll mulle meeldis see raamat. Imepõnev oli!

Ja Erik Vaheri illustratsioonidel on oma kordumatu fluidum – need lapsemeelselt kelmikas-sõbralikud joonistused ja eriliselt meeldesööbinud kaanepilt meeldisid mulle ja paarkümmend aastat hiljem ka mu pojale.

Veel on mu koduriiulis selle muinasjutukogumiku uuem väljaanne (1981), mis sai ostetud samuti vahvate piltide pärast.  Seekord oli kunstnikuks Heldur Laretei, kelle pildikeel on hoopis teistsugune,  ja trükitehnika võimaldas ka selle, et raamat on erakordselt värvikirev ja lustakas.

Muinasjutud ise on mul praeguseks vaid üksikute juppidena meeles – tulekski uuesti üle lugeda, et püsiks kindlamini mälus kuningas, kelle üks silm nuttis, teine naeris, kuningatütar, kes tantsis habemenugadel, kiviks muudetud mees, tark kuninganna ja kõik need teised poolesaja muinasjutu tegelased, kes kunagi nii lõpmatult paelusid ja lapsehinge jäid.

* Emil Kolozsvári Grandpierre (15. jaanuar 1907 – 11. mai 1992) oli Ungari kirjanik, kriitik, tõlkija ja ajakirjanik.

Emil Kolozsvári Grandpierre „A csodafurulya“ (1955).

„Kured“

Mykolas Slutskis
„Kured“
Valimik jutte noorsoole.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Leedu keelest tõlkinud Mart Pukits.
Illustreerinud Erik Vaher.

Sisaldab 13 jutustust, mis minuvanustele olid vist esimeseks põhjalikumaks tutvuseks leedu kirjandusega.

Mykolas Sluckise (kasutan siin nime leedukeelset kirjapilti) tegelased on tavalised Leedu poisid-tüdrukud, üsna samamoodi askeldavad, nagu meie kirjanduse kõigile tuttavad koolipoisid kas Palamuselt või mujalt.

Esimeses jutus „Protest“ läheb vaese pere poeg Petriukas kaupmehelt heeringaid ja leiba tooma, lootes saada need võlgu, sest isa pole veel palka saanud. Poiss saab kolm roostekarva, rebenenud seljaga heeringat ja kannika kuivanud leiba ning palub oma haige õe jaoks barankat, mida kaupmees talle aga ei anna. Koduteel tulevad talle kallale rikkamad poisid, kes löövad heeringad jalaga porilompi. Petriukas astub selle ülekohtu vastu...

Mitu juttu on kirjutatud kirjaniku enda elujuhtumite põhjal. Nendes pajatab ta oma lapsepõlvemeenutusi, aga kirjutab ka sellest, et on ristuvatel sõjateedel kohanud paljusid poisikesi: „Ma nägin neid lahinguis ja pommituslennukite rünnaku ajal, ja rindelähedases maani mahapõletatud külakeses, nägin, kuidas nad tassisid suuri kompse, mida enne olid kandnud nende emad, kes nüüd lebasid purustatud peadega kraavis. Ma hakkasin neid armastama, armastama kogu südamest. Võib-olla sellepärast, et nad, nösuninalised ja heledajuukselised, olid alati muretud ja ühtlasi oma ea kohta liiga tõsised...“

Tüdrukuid on Sluckise tegelaste hulgas ka. Mulle meeldis esmasel lugemisel eriti tema jutt „Kirjakandja tütarlaps“, mille peategelane kannab kirju laiali ja rõõmustab nende saajatega koos. Siis aga märkab ta, et ühele vanale kojamehele ei kirjuta keegi ja tal hakkab vanast mehest kahju...

Raamatu kaanepilt meeldis mulle: see vana maja ja need kured... Võib-olla needsamad, kes valimiku nimijutus Vytukasele ja tema perele õnne tõid...

* Mykolas Sluckis (20. okt 1928 – 25. veebr 2013) oli leedu kirjanik. Tema esimene kirjatöö avaldati 1945. a. Pärast Vilniuse ülikooli lõpetamist hakkas ta usinasti kirjutama ja avaldas mitu lühijutukogumikku. Kahe tema romaani järgi on tehtud täispikk film. Eakana, pärast Leedu taasiseseisvumist kirjutas Sluckis vähe, kuid pälvis 2004. a Vytautase Risti ordeni suure risti, mis on Leedus üks kõrgemaid autasusid.
Foto internetist.

* Erik Vaher (11. aprill 1921 – 18. jaanuar 1992) oli graafik, raamatute illustraator ja karikaturist.

* Mart Pukits (30. aprill 1874 – 7. juuni 1961) oli eesti graafik, tõlkija ja ajakirjanik. Valdas leedu, ungari ja läti keelt. Oli üks kunstiühingu Pallas asutajaid.

Mykolas Sluckis „Gandrai“ (1957).

"Hilised võililled"

Erni Krusten
"Hilised võililled"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Erik Vaher.

Kuigi selles lastejuttude kogus on ainult 72 lehekülge, on sellesse mahtunud 18 lugu. Erilises vaimustuses ma neist lapsena ei olnud, aga omamoodi toredad olid need küll. Erni Krusten valdas hästi lühidalt kirjutamise kunsti - sestap võib mõnda neist soojatoonilistest lugudest soovitada lastele unejutuks; lugejamäärang oli kooliealiste nooremale astmele.

Loodusesse sõbralikult ja hoolivalt suhtuma õpetasid need  jutukesed  ka. Olgu siis tegu suusaraja äärest lumest leitud siiliga või kassipojaga, kes onu portfellis kitsikuses häälitseb - ikka on lapsed varmad nende eest hoolitsema.

Kui siili ninaots on märg, tuleb talle taskurätt õmmelda, otsustas Killu:

"Kui siil teist korda ärkas, oli Killul ninarätt siili jaoks valmis. Kuid sellest ei olnud kasu, sest siil oli tõrges nagu mõni paha laps, kes ei lase oma nina puhtaks pühkida. Killu katsus seda teha siis, kui siil piima lakkus, aga sellestki ei tulnud midagi välja.

Kui siil magama jäi, jättis Killu ninaräti siili juurde, uskudes, et siil pühib oma nina siis, kui teised seda ei näe. Ent kuigi ta valvas vargsi ja kaua aega, ei juhtunud ta kordagi nägema, et siil oleks oma nina pühkinud."

See ja teised lood, nood vanad varesed ja väsinud hobused, räägud ja tildrid, kutsikad, rebased ja kuked-kanad, kes neis elasid, olid lapsele huvitavad. Ei teagi, kuidas tänapäevased linnalapsed, kes ehk vähe maal on käinud, neid vastu võtavad?

* Erni Krusten (Ernst Krustein; 30. aprill 1900 - 16. juuni 1984) töötas aedniku ja ajakirjanikuna, oli proosa- ja näitekirjanik ning luuletaja. Tema esimene raamat oli lühiproosakogu "Kanarbik" (1927), seejärel ilmus romaan "Mineviku jahil" (1928), millele järgnes rohkelt loomingut.

Siinkirjutajale on tema romaanidest kõige rohkem meeldinud "Nagu piisake meres" (1962), samuti ka tema luuletuste ja miniatuuridekogu "Juka", millest "Tütarlaps linnast" tõenäoliselt kunagi tulevikus kirjutab.

"Hiina muinasjutte"

"Hiina muinasjutte"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Vene keelest tõlkinud Kaarel Puskar.
Värvilised illustratsioonid: Ants Viidalepp.
Vinjetid: Erik Vaher.

Mäletan, et mulle meeldis lapsena väga 1954. a välja antud suureformaadiline kõvakaaneline lasteraamat "Hiina rahva muinasjutte" siin blogis juba korduvalt nimetatud illustraatori Nikolai Kotšergini piltidega. Sel oli ülimalt vägev kaanepilt! Milline lohe!!! (Siin kõrval on see internetist leituna näha.) Raamat ise on vist mitme põlvkonna poolt läbiloetuna olematusse haihtunud, igatahes ei leidnud ma seda oma järelejäänud ühikute hulgast enam üles. Aga võrreldes hilisemas elus nähtud rohkete hiina muinasjuturaamatutega on see mulle kustumatu mulje jätnud.

Kuid seekord kirjutan teisest raamatust.

1960. aasta "Hiina muinasjutte" sain lastelehe "Sädeme" toimetuselt kingituseks 1960. a ajakirjanduse päeval. Olin siis juba aastaid oma koolis "Sädeme" korrespondent olnud ja lastelehe toimetusel oli väga hea tava oma kirjasaatjatele raamatud kinkida.

Selleski raamatus olid vägevad lohed ja vaprad mehed, aga nii palju see mulle ei meeldinud kui eespool nimetatu. Ümbrispaberil öeldi, et käesolev muinasjutukogumik tutvustab "noortele lugejatele vana kultuuriga hiina rahva elu, tööarmastust ja tagasipõrkamatut visadust. Muinasjutte läbib sellele rahvale nii omane südamlik huumor ja suur elutarkus. nad toovad lähedale osakese kauge Hiina minevikust, tema loodusest ja rahva kommetest."

Avaloost "Muinasjutt esimesest jutuvestjast":

"Vürst võttis noorukil kätest kinni, pani ta enda kõrvale istuma ja lausus:
"Taevas on mulle teist korda poja kinkinud ja seekord ma temast lahti ei ütle. Sa oled pime, aga näed paremini kui nägija, kus on headus ja kus on kurjus. Minu silmad on veel teravad, ma näen saja sammu taha, sina aga võid südamega ära näha, mis sünnib Taevaaluse teises otsas. Võin nüüd rahulikult surra - mul on, kellele vürstkonna jätan."

Aga šošudõ kostis:
"Kunagi tulin ma metsloomade juurest ära, et inimesed mind päikesevalgust nägema õpetaksid. Päikest ma küll pole näinud. Aga sa ise ütlesid, et ma sinust, nägijast paremini näen. Ma liigun inimeste keskel, kuulan, mida nad kõnelevad, ja siis saab sellest muinasjutt, mis toob valgust nii mulle kui ka neile. Kui ma sinu kotta jään, siis muutun ma jälle pimedaks, kes midagi ei näe. Ära hoia mind kinni."
Vana vürst Lo Vang langetas pea.

Šošudõ läks ära. Lautot mängides ja muinasjutte vestes liikus ta Keskriigi teedel kuni surmatunnini."

Ühtekokku on raamatus üle 40 muinasjutu.

Tõlke aluseks on olnud: "Сказки старого Сюня", Leningrad 1957.

"Ühe härja elulugu"

Ernst Särgava-Peterson
"Ühe härja elulugu"
Raamatust "Teosed. Jutustused".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Erik Vaher.

Kui Eesti NSV rahvakirjaniku Ernst Särgava-Petersoni mitmetuhandepäine matuserongkäik 1958. a aprillis Tallinna kesklinnas Metsakalmistu poole suundus vaatasin selle möödumist Narva maanteel lastehaigla aknast. See oli lapsesilme jaoks tohutu rahvamass ja ma mõtlesin, et küll seda kirjameest ikka pidi austatama, kui teda nii hulgakesi ära saatma tuldi. Tema jutte ma teadsin, pika habemega vana mehe pilti raamatukaantelt ka.

Praeguseks on Särgava looming peaaegu unustatud, ma ise ei mäleta seda ka enam kuigi palju, aga tema jutustustekogu ja Mudila alevikust pajatavat pikemat jutustust, romaanimõõtu "Rahvavalgustajat" (1904) üle lehitsedes tuleb koolitundide jaoks loetu meelde.

"Ühe härja elulugu" on muidugi klassika, kui ka muu looming enam eriti suurepärasena ei näi. See ilmus jutustusteseeria "Paised" I andes ja on kirjutatud 1898. a.

Kui ma koolis käisin, rõhutati meile, et et härja elulugu on jutustuses süžeeks, mille kaudu paljastatakse külas valitsenud jõhkrat kurnamissüsteemi. Härg - see on õigupoolest talupojast tööloom, tööori. Nii oli seda jutustust käsitletud juba varsti pärast ilmumist ajalehes Sakala, nõnda käsitleti seda ka koolitundides.

Praegu lehitsedes hakkas mulle rohkem silma kirjutaja südamlikkus.

""Härja elulugu? Taga paremaks! nüüd ei ole neil muust kirjutada? See asi on enam kui inetu! Rumalatest loomadest kirjutavad nad! Nii kaugele alla on kirjanikkude maitsed langenud!"
Nõnda arvab ehk naaber, võib-olla ka mõni muu, kui ta selle raamatu pihku võtab.
Palun vabandada: ma pole kirjanik.
Mõlgub mul meeles aga ammust ajast ühe härja elulugu. Ta näib väga igapäevane olevat ja sellepärast ma temast just kirjutan; kirjanikud aga otsivad iseäralikke lugusid, et nendega lugejaid huvitada.
Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. Tutvustan teda siis oma jutu kangelasega.
Kirjukannu Eeva, keda meie nurga keeles lihtsalt "Iba" kutsuti, oli tema Uuemõisa härra käest toonud."

Härg kui kangelane, kui külapere unistus, kui parema elu sümbol, kelle üleskasvatamisest ja müügist loodeti tulu tõusvat. Pere oma armas Punu.

"Missugune taluinimene eestlane ei peaks loomi armastama, iseäranis veel lehmi ja hobuseid?! Hakka pisukesest karjapoisikesest peale ja lõpeta viimase vana inimesega majas, - loomi armastavad nad kõik. On küll mõni kuri inimene ka taluinimeste seas, kes loomi piinab, hobuseid peksab, neile pähe virutab, aga niisuguseid põlgavad teised väga.
Pange tähele, kuidas ema pisukese poisi või tüdruku karja saadab, kuidas talle pisukese vitsaraokese kätte annab ja kuidas ta ise eeskujuks muidu lehelise oksaga Mustikut või Päitsikut ajab enam sõnadega: "Viss, viss, kas näe, kas lähed, viss, metsa!" kui vitsaoksaga.
Jah, taluinimene eestlane armastab tõesti loomi; ta kasvab nende külge elu ja südamega. Ta ei põlga neid sugugi; külmal ajal toob ta oma lamba isegi tuppa sooja. Ta tooks suuremadki loomad sinna, aga ega need kõik ei mahu! Ja siis üteldakse: eestlane on must, elab loomadega ühes! Ah, et kõik inimesed nii mustad oleksid, et nad oma vendadest, kes nende pärast külmas ja nälja, hädas ja viletsuses, vaesuses ja haiguses on ja kes juba ammu pikisilmi jumala laste au ilmumist ootavad, umbes niigi palju lugu peaksid kui eestlased oma loomadest: neid tuppa sooja võtaksid, neid eneste sarnasteks peaksid! - Oh, oleks nii ropp terve maailm!"

1952. a ilmunud jutustustekogus on ühtekokku kaheksa jutustust, siia panen neist veel mõne illustratsiooni.

* Elupõline õpetaja, kelle kirjanikunimi oli Ernst Särgava-Peterson (29. apr 1868 - 12. aprill 1958), oli kirjanikuna kriitilise realismi esindaja.

"Mumuu"

Ivan Turgenev
"Mumuu"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Erik Vaher.
Tõlkija nime raamatus pole.

Maailma kõige kurvem koeralugu oli minu lapsepõlves kooliealiste noorema astme kohustusliku lugemisvara hulgas. Võimalik, et on ka praegu.

Turgenev kirjutas "Mumuu" 1852. a. Kirjutamise ajal oli Turgenev arestis, sest ta oli tsensuuri tahte vastaselt avaldanud nekroloogi seoses Gogoli surmaga. Kirjastaja Ivan Aksakov vaimustus jutustusest, mille Turgenev talle saatis märkusega, et see on kirja pandud arestisoleku ajal, ja tahtis seda avaldada oma Moskva-lugude kogumikus. Aga tsensuur keelas kogumiku avaldamise ära. Nii ilmuski "Mumuu" esmakordselt alles 11 kuud hiljem, 1854. a ajakirjas Sovremennik.

Väidetavalt olid "Mumuu" kirjapaneku ajendiks tõsielusündmused, mis toimusid Turgenevi ema majas. Kurttumma Gerassimi asemel oli tegelikus elus kojameheks kurttumm pärisori Andrei. Andreil oli tõepoolest koerake Mumuu, kelle ta uputas majaemanda käsul. Ainult kui jutustuses Gerassim pahasena lahkus ja kodukülla tagasi läks, siis tegelikus elus jätkas Andrei ustavalt kojameheteenistust oma proua juures.

Lapsena ma eelnevat ei teadnud, aga lugu kojamees Gerassimist, kes oma ainsa sõbra, ustava koerakese uputas, mõjus niimoodi, et me sellest koolitundides eriti rääkida ei tahtnud. Miks ta ometi pidi nii toimima!

Kui kustus Gerassimi lootus abielluda pesupesija Tatjanaga, olnuks ta tõenäoliselt väga suures masenduses, kui ei oleks leidnud väikese mustalaigulise kutsika. Koerake "oli haruldaselt tark, hellitses kõikidega, kuid armastas ainult Gerassimit. Gerassim ise armastas teda meeletult... ja temale oli ebameeldiv, kui teised koera silitasid: kas ta kartis tema pärast, või oli ta armukade - jumal teab!"

Kui proua tahtis koera silitada, näitas Mumuu talle hambaid. Sellest piisas proua tusatuju tekitamiseks. Ta käskis koera majast minema viia. Seda tehtigi Gerassimi teadmata, kuid koerake tuli tagasi. Õnnetuseks kuulis proua ta haukumist ja seega oli loomakese saatus otsustatud.

"Gerassim pööras näo kõrvale, pigistas silmad kinni ja laskis käed lahti... ta ei kuulnud midagi, ei kukkuva Mumuu lühikest vingatust, ei rasket veelaksatust: temale oli kõige kärarikkam päev hääletum ja kõlatum kui kõige vaiksem öö meile, ja kui ta jälle silmad avas, ruttasid jõel endiselt väikesed lained, otsekui üksteist taga ajades; endiselt loksusid ja koputasid nad vastu paadikülgi, ja ainult kaugel tagapool jooksis mingeid laiu sõõre kalda poole."

Gerassim läks kodukülla tagasi, aga ei võtnud enam kunagi endale koera.

Mäletan, et mõtlesin lapsena, miks Gerassim koera uputas, kui ta oleks võinud teda kodukülla kaasa võtta. Ja lastelooks ei pea ma seda jutustust tänini.

Иван Тургенев "Муму" (1852).

"Inetu pardipoeg ja teisi muinasjutte"

H. Chr. Andersen
"Inetu pardipoeg
ja teisi muinasjutte"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1951.
Tõlkinud /vene keelest/ A. Kabral.
Illustreerinud E. Vaher ja H. Mitt.

Kas see oli esimene raamat, millega Suur Muinasjutuvestja mu ellu tuli, et sellesse jäädagi, seda ma enam ei mäleta. Tundub, et "Kindlameelne tinasõdur" ja "Ööbik" olid mul väiksemate vihikukestena olemas ka varem, kui see muinasjutuvalimik 1953. aastal Näärivana kotis minuni jõudis. Lisaks nimetatutele on selles ka "Tuleraud", "Kuninga uued rõivad", "Metsluiged" ja "Inetu pardipoeg".

Anderseni loen meelsasti ikka ja jälle. Aga väga palju aastaid oligi mul endal ainult see väike kogumik.

1966. a hakkasid mulle meeldima Konstantin Paustovski Anderseni-põhised poeetilised jutustused, eriti "Õine postitõld" Anderseni teekonnast Veneetsiast Veronasse. Siinne tsitaat ongi Paustovski jutustusest, kuigi mitte veetlevate daamidega koos tehtud tõllasõidu kohta:

"Tõsi küll, kui Christian Andersen sellesse võõrastemajja elama asus, siis oli tinast tindipotis veel veidike tinti. Ta hakkas sellega muinasjuttu kirjutama. kuid iga tunniga muutus muinasjutt silmanähtavalt kahvatumaks, sest Andersen lisas mitu korda tindile vett juurde. Nii ei õnnestunudki tal muinasjuttu lõpetada - selle lõbus lõpp jäi tindipoti põhja."
(Konstantin Paustovski "Valitud teosed", Eesti Raamat, 1966.) 

1973. aastal sain jutuvestja elulooraamatu - I. Muravjova "Andersen" Eesti Raamatu biograafilisest sarjast. See enam minu jaoks uut teavet ei sisaldanud, sest olin selleks ajaks Anderseni kohta palju lugenud, kogudes kildhaaval kokku selle, mille praegu võib internetist eri allikatest ühe klõpsuga kätte saada. Aga tol ajal ju polnud internetti veel isegi mitte muinasjuttudes.

Veidi varem olin ühel oma tööreisil Moldaaviasse saanud tollases Kišinjovis täiesti juhuslikult Anderseni muinasjuttude ja lugude hästi mahuka kaheköitelise venekeelse väljaande õnnelikuks omanikuks - see rõõmustas mind tohutult, kuigi selle trükikvaliteet polnud suurem asi. Aga sisu oli kuldaväärt!

Alles palju hiljem jõudsid mu kogusse Eestis ilmunud kogumikud "Väike merineitsi" ja "Lumikelluke". "Ei osanud ma seesugusest õnnest unistadagi, kui olin alles Inetu pardipoeg!"

Aga see Näärivana toodud kuue muinasjutuga raamat tundub endiselt täiesti erilisena ning selle illustratsioonid on meelde sööbinud. Neid pole suutnud tumestada ka kõikvõimalik multi-kulti.