„Kajakas“

Nikolai Birjukov
„Kajakas“
Romaan.
Kirjastus „Ilukirjandus ja Kunst“, Tallinn 1948.
Tõlkinud Maria Arak.

Olin selle raamatu ilmumise ajal umbes kaheaastane. Küllap oli see meil kodus raamaturiiulil seisnud ja mulle üsna varakult kätte sattunud, sest olen viiendas klassis ajakirjale Pioneer antud usutluses kindlalt väitnud, et see on mu lemmikraamatute hulgas. Nii on kirja pannud tollane küsitleja, siis alles noor lastekirjanik Silvia Truu.

Tsiteeringi teda: „Linda kogus on olemas peaaegu kõik viimastel aastatel ilmunud lastele ja noorsoole määratud teosed, alates suurekaustalistest mudilaste raamatuist kuni seiklusjuttude sarjani. Mõned neist ta arvukaist sõpradest on saanud talle eriti armsaks, nende tegelased eriti lähedasteks. Üks neist, partisanisalgas julge ja kodus abivalmis tüdruk, kelle elu ta on raamatu abil juba viis korda kaasa elanud, on Birjukovi „Kajaka“ tegelane Katja...“ (Silvia Truu artikkel „Tema sõbrad“, Pioneer, märts 1958.)

Viis korda läbilugemine, mida ma ise ei mäleta, on kindel märk sellest, et raamat mulle meeldis, sest „Kajakas“ on üle 400 lehekülje paks, mida on ju lapse jaoks päris palju. Lasteraamat see oma sisu poolest polnud. Hästi on meelde jäänud, kuidas Katja lina kasvatas (selle õied olid sama sinised kui neiu silmad) ja linakasvatajate brigadiriks sai, kuidas ta partisaniks läks, kuidas reetur ta ära andis ja kuidas tema armastatu Fedja üleöö hallipäiseks muutus.

Birjukovil oli õnnestunud kõike kirglik-valusalt kirja panna ja mulle mõjus see romaan emotsionaalselt väga tugevasti. Otsisin tollasest ajakirjandusest materjale Liisa Tšaikina kohta (Katja oli ju kirjutatud tema järgi; tšaika tähendab vene keeles kajakat) ja lõikasin kuskilt välja ning kleepisin raamatu tiitellehele tema pildi, et oleks kohe näha, kellest raamatus juttu.

Jah, praegu võib mõni blogi lugeja pahanegi olla, miks ma nõukogude-aegsest propagandaraamatust kirjutan. Aga olen seisukohal, et sõjas hukkunud lapsed ja noored olid sõja ohvrid ja nende mäletamine pole patt.

* Liisa Tšaikina (28. aug 1918 – 23. nov 1941) sai 1942. a postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse.

* Nikolai Birjukov (1. /14./ veebr 1912 – 31. jaan 1966) oli vene nõukogude kirjanik.  1930. a jäi ta komsomoliehitusel saadud külmakahjustuste tõttu alatiselt voodihaigeks. Ta kirjutas luuletusi ja romaane, õppis kaugõppe teel koguni kahes instituudis võõrkeeli ja kirjandust. 1942. a alustas ta oma tuntuimat romaani „Kajakas“, mis ilmus 1945. a kevadel.

Николай Бирюков „Чайка“ (1945).

"Jutupaunik 1."

"Jutupaunik 1."
EN Kirjanike Liidu juures asuva
Noorte Autorite Koondise koguteos.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Koostanud Heino Väli.
Illustreerinud Edgar Walter.

Üks minu lapsepõlveaja lastekirjanduse tippteoseid. See imetore raamat sai eelmisel aastal 55aastaseks. Ja mäletan, et kohe, kui "Jutupaunik 1." ilmus, muutus see laste hulgas üheks armastatumaks raamatuks ja suurtegi jaoks oluliseks kirjandussündmuseks.

Tundus ka, et tegijad olid seda koguteost, millesse jagus nii jutte kui ka luuletusi, teinud suure lustiga. Koostaja Heino Väli oli lastekirjanduses juba mõnevõrra tuntud tegija, sest 1957. a oli ilmunud tema jutukogu "Kui vanaema tukastab". Illustreerija oli tollal noor kunstnik, karikatuurimeister Edgar Walter, kelle lõbusad joonistused olid tuttavad igale ajalehe Säde ja ajakirja Pioneer lugejale.

Suureks väärtuseks on koguteose lõpus avaldatud lühitutvustus "Kes on autorid?". Kui seda vaadata, siis on üsna põnev näha, kellest, tol ajal üsna noorest kirjutajast, on tänaseks tuntud kirjanik saanud, olgu siis lastele või täiskasvanutele või mõlematele kirjutaja. Väga paljusid neist ei ole enam elavate kirjas, aga nii mitmedki kirjutavad ka praegu, näiteks Ain Kaalep, Heljo Mänd jt.

Oma esimese jutustusega esines selles kogumikus Jaan Rannap. Juba tuntumad nimed olid Eno Raud, Uno Leies, Harri Jõgisalu, Juta Kaidla ja Silvia Truu.

Aasta enne "Jutupaunik 1." ilmumist oli Silvia Rannamaa alustanud nüüdseks vist küll kõigile tuttava "Kadri" kirjutamist. Nii et ka "Kadri" katkendi esmaavaldamine toimus just selles koguteoses,  kus Kadrit joonistas Edgar Walter, nagu ka "Kadri" esmailmumisel raamatuna 1959. a. (Ja, muide, Walteri nimes pole ma teinud viga, "Jutupaunik 1." kasutab just nimelt W-tähte, mis hilisemates raamatutes on V-ks teisendunud.)

Mäletan, et mulle meeldis tollal üsna hästi Sigrid Kaugveri jutuke "Lapi-Leenu" - tüdruk Mallele tädi Aliide tehtud kaltsunukust, mida Mall väga inetuks pidas, aga millest pärastpoole sai veel tema kõige armsam nukk.

Järgmistest "Jutupaunikutest" teen tulevikus siin blogis ka juttu, aga esimene neist oli ikkagi parim.

Ja lõpetuseks üks nüüdisajal mõnevõrra ootamatuna mõjuv tekstinäide Ain Kaalepilt, kes tol ajal oli juba tuntud luuletõlgete, luuletuste ja artiklitega, kuid kelle kohta autoritutvustuses lubati: "Seni lastele kaunis vähe kirjutanud, on autoril tuleviku jaoks sel alal siiski üht-teist mõttes."