"Armas luiskaja"

Jerome Kilty
"Armas luiskaja"
Bernard Shaw' ja mrs. Patrick Campbelli kirjavahetuse põhjal koostatud näidend kirjades.
"Loomingu" Raamatukogu 29 (297).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Inglise keelest tõlkinud Valda Raud.

Linda Rummo

Esimesena tuleb meelde Linda Rummo (5. aug 1921 – 16. dets 2015) ja eelkõige tema mälestuseks kirjutan praegu oma meenutusi sellest õhukesest, kuid sisult säravast ja kaalukast raamatukesest.

Teisena meenub Ants Eskola (17. veebr 1908 – 14. dets 1989). Selles näidendis olid nad laval unustamatu paar. Olen seda kaunist etendust teatris mitu korda vaatamas käinud, ka raadios kuulanud. Ikka tänulikuna...

Wikipediast: "Algul mängisid L. Rummo ja A. Eskola J. Kilty „Armast luiskajat“ hoopiski televisioonis. Kui nad aga palusid Voldemar Pansol 1966. aastal see lugu lavale seada, siis olnud Panso kõigepealt vastu. Kartvat, et kukub läbi, ei ole huvitav. Lõpuks, kui lavastus Kadrioru lossis välja tuli, saatis seda aga suur edu ja kiitvad arvustused. /- - -/  Linda Rummo on tagantjärele öelnud, et Stella Campbelli peab ta enda lemmikrolliks."

Ants Eskola

Kilty juhtnöörid etenduse esitamiseks olid väga lihtsad ja neist oli lähtutud ka Voldemar Panso lavastuses. Tumedas riietuses meesnäitleja; meeldivate kleitidega näitlejatar, kelle ilu ta riietus pidi esile tõstma, kusjuures "viimane kleit pidi olema kõige lihtsam ja aitama näitlejataril tunduda vanemana, kui ta oli näidendi algul"; väga lihtne lavakujundus. Meelde on jäänud küünlajalad, aga võib-olla et küünlaid polnudki, oli ainult lavatulede valgus, mis sedamööda kustus, kuidas peategelased hääbusid.

Oli kahe andeka, omapärase ja nii oma loomingus kui ka elus kirgliku inimese ilus suhe.

"Armastuskirjad (leitud mrs Patrick Campbelli voodi alt vanast kübarakarbist), asjalikud kirjad, õnnelikud, kurvad, lootusrikkad, meeleheitlikud kirjad, terve eluaja kirjad - ja see kirjavahetus, nende omad sõnad, moodustabki meie näidendi."

Tsitaate sellest tihedast tekstist on raske valida - kirjad voogavad nagu kahe ühtekuuluva südame tukslemine -, seepärast panen siia ainult mõne ja soovitan rohkemat kuulata allolevatelt linkidelt Eesti Raadio arhiivist, kus Linda Rummo ja Ants Eskola suurepärast esitust talletatakse.

Shaw: "Huvitav, kuidas teie hambaarst toime tuleb? Ta p e a b teid armastama - ja ometi on tal vaja teile mõnikord haiget teha, meelega ja teaduslikult haiget teha.M i n a tema asemel lööksin endale noa rindu ja sureksin teie jalgade ees. Praegu aga tõmban teil siiski pooled hambad välja, ja ilma tuimestuseta. Jätkan oma professionaalses kirjanduslikus stiilis. Kuulake kirjanikku. /- - -/
Aga kust ma pean teile kohase partneri leidma? Teile meeldib, kui teid ümbritsevad laval armetud ussikesed. Nendega ei ole mingit tüli, ja näidendites, milles peaasi on l a v a s t u s, on nad kõigiti omal kohal. Kuid minu näidendites tuleb mängida, mängida nagu kord ja kohus."
-
Campbell: "Oo, mu lemmik! Nüüd ei ole enam midagi parata - teid tuleb võtta ja armastada sellisena, nagu te olete, aga kui te olite väike poiss, oleks keegi küll pidanud teile kas või kordki ütlema: Kuss!"
-
"31. detsember 1913...
Campbell: "Soovin teile uueks aastaks, et te võiksite mängida kuuga ja suudelda tähti ... ning hoida maakera oma süles..."
Shaw: /- - -/ eelmisel vana aasta õhtul ja kõigil vana aasta õhtutel enne seda oli meil igavik ja ilu, oli lõputu, ääretu armsus ja rahu. Ma mõtlen sellele traagilise meeleheitega, sest te olete minus äratanud tundlikkuse traagilise suhtes, olete läbi murdnud minu uhkest üleolevast lõbususest, mis pistis kogu maailma tragöödiad nagu suled mu kübarasse, et ma võiksin neid naerdes kanda. Ja kui teie osa selles peaks olema illusioon, siis ma olen üksinda nagu jumal. Teie aga peate olema minu inglite ülem, endale aeg-ajalt jumaluse rüü selga tõmbama ja istuma taevas minu kõrval. Sest kui targaks me endid ka peame, on see õieti ainus asi, milleks me kahekesi tegelikult kõlbame. Ärge seda unustage, sest selles olen ma teile ustav lõpuni... ustavam kui armastuses..."
-
Campbell: "Hakkan juba harjuma vaesuse ja ebamugavuste ning sellega, mis on raskem kõigest, - et keegi ei ulata mulle kätt, kui ma lähen üle tee, kandes Kuukiirekest läbi kohutava liiklusrüsina... Stella."

"Armas luiskaja" Eesti Raadio arhiivis:
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" I pilt. 1966. Mängivad Linda Rummo (Stella Campbell) ja Ants Eskola (Bernard Shaw).
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-i-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" II pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-ii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" III pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" IV pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iv-pilt

* George Bernard Shaw (26. juuli 1856 – 2. nov 1950) oli iiri päritolu inglise näitekirjanik, kriitik, lektor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

* Mrs. Patrick Campbell (sünd Beatrice Stella Tanner; 9. veebr 1865 – 9. apr 1940) oli inglise näitleja. 1890ndate aastate alguses tutvus ta George Bernard Shaw'ga, kes oli tollal The Saturday Review teravapilguline teatrikriitik ja kutsus teda üles mängima paremaid rolle. Hiljem kirjutas Shaw mitme oma näidendi tegelasi mõeldes sellele, kuidas Mrs. Patrick Campbell neid mängiks. Eelkõige kehtib see "Pygmalioni" kohta, aga mitte ainult...

* Jerome Timothy Kilty (24. juuni 1922 – 6. sept 2012) oli ameerika näitleja ja dramaturg. "Armas luiskaja" (Dear Liar: A Comedy of Letters. 1960) oli tema menukaim näidend.

Linda Rummo ja Ants Eskola fotod on "Armsa luiskaja" heliplaadiümbristelt, Bernard Shaw' ja mrs Patrick Campbelli fotod on internetist.

"Kiin"

E. Voinitš
"Kiin"
Romaan.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Rudolf Sirge.
Illustreerinud P. Aljakrinski.

Kui täna 150 aastat tagasi ei oleks Iirimaal sündinud tütarlaps, kes sai nimeks Ethel Lilian, siis ei oleks keegi kunagi kirjutanud romaani "Kiin", samuti ei oleks Tallinnast pärit tuntud näitleja Oleg Striženov 1955. a mänginud peaosa filmis "Kiin" ja helilooja Dmitri Šostakovitš ei oleks kirjutanud sellele filmile oma imelist vapustavat muusikat, millest minu kõige suurem lemmik on lühike hingeminev romanss.

Ethel Lilian Voynich
"Kiin"
Sarjas "Ajast aega".
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Tõlkinud Valda Raud.
Illustreerinud Henno Arrak.

Mu lapsepõlves ja noorusajal oli Ethel Lilian  Voynichi "Kiin" väga populaarne romaan. Selle teemaks on itaalia rahva rahvuslik vabadus- ja ühinemisvõitlus 1830.-1840. aastatel Austria ülemvõimu vastu.

Esmakordselt ilmus "Kiin" eesti keeles juba 1938. a. 1951. ja 1977. a väljaannete tõlkijad ja kunstnikud on erinevad. 1951. a väljaande illustratsioonid on pärit Moskvas 1948. a ilmunud venekeelsest väljaandest. Ka on 1951. a väljaanne tõlgitud vene keele vahendusel, 1977. a väljaanne aga inglise keelest. Kuid raamatu sisu see ei muuda: armastus, kirg, vaprus, eneseohverdus, lootus, unistus, reetmine - need on igikestvad teemad.

Olen sellest raamatust kord juba kirjutanud oma teises blogis pealkirja all "Olen õnnelik liblikas..." Sealt leiab ka  romansinäite ja viite 1955. a filmile.

Siia panen mõne näite mõlema väljaande illustratsioonidest.

* Ethel Lilian Voynich (sünd Boole; 11. mai  - 28. juuli 1960) oli iiri (või inglise) kirjanik ja muusik. Tema isa George Boole oli matemaatik, ema Mary Everest aga feminist. Ethel Lilian õppis Berliini konservatooriumis, sõbrunes vene kirjaniku Sergei  Stepnjak-Kravtšinskiga, töötas paar aastat Venemaal õpetajana, siis sai kodulinnaks London. 1902. a abiellus neiu Wilfrid Michael Voynichiga, kes oli Siberist asumiselt põgenenud Poola revolutsionäär, antikvaar ja bibliofiil. Alates 1920. aastast elas Ethel Lilian Voynich New Yorgis, kus tegutses muusikuna ja tõlkijana ning avaldas lisaks "Kiinile" veel mitu raamatut. (Kirjaniku foto on Wikipediast.)

"Kiin" ilmus 1897. a juunis Ameerika Ühendriikides ja sama aasta septembris Inglismaal. "Kiini" sündmustik areneb põhiliselt Itaalias ja Ladina-Ameerikas, kuid meeletult populaarseks sai "Kiin" Nõukogude Liidus ja Hiinas. Teised Voynichi teosed nii suurt menu ei pälvinud.

Ethel Lilian Voynich "The Gadfly" (1897).