„451° Fahrenheiti“

Ray Bradbury
„451° Fahrenheiti“
„Loomingu“ Raamatukogu 23/24 (83/84).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
Inglise keelest tõlkinud Hans Luik.

Olen teiste blogisid lugedes tähele pannud, et praegu loevad hästi paljud Ray Bradbury 1953. a kirjutatud romaani „451° Fahrenheiti“. Mina lugesin seda esmakordselt umbes 13aastasena, kuus aastat pärast raamatu ilmumist. Olen üsna kindel, et tänastele lugejatele mõjub raamat hoopis teistmoodi.

Tollal oli see fantaasia, tulevikuennustus. Nüüd on see tulevik suures osas käes ja muutused on enamjaolt just sinnapoole kulgenud, nagu Bradbury kirjutas.

Tollal oli see nagu värske lonks vett, sõõm õhku. Nüüd on võib-olla kohati isegi igav ja näib naiivsena.

Tollal oli see ehmatav, sest oli kujuteldamatu, et ühiskond võib nii totaalselt hakata raamatuid põlgama, nüüd aga tuleb niisuguseid ilminguid sageli ette. Ja tohutult on kasvanud ka soov tarbida rohkem, olla teistest tarbimise ja omamise läbi parem.

Samas leidub alati inimesi, kes kõikvõimalike massihullustega kaasa ei lähe, vaid oma peaga mõtlevad – ja selles aitavad neid raamatud, mida Bradbury on pidanud kogu inimkonna kultuuri sümboliks.

Tõlkija eessõnas 1959. a  on kirjas: "Rääkides oma raamatus küll XXI sajandist, mõtleb Bradbury kaasaega." Nüüd elame XXI sajandis ja taas on see raamat meie kaasajast.

Lapsena ei süvenenud ma raamatu pühendusse. See on adresseeritud Don Congdonile, kes oli Ray Bradbury esindaja rohkem kui pool sajandit. Bradbury on 2000. a öelnud: „Abiellusin Don Congdoniga samal kuul, kui võtsin naise.Nii olen ma 53 aastat olnud seotud oma naise ja Don Congdoniga. Me ei ole kunagi vaielnud oma argumentide üle, sest ta on alati puhastanud mu teed draakonitest, koletistest ja valedest.“

Romaani motot ei pannud ma samuti lapsena tähele. 
„Antakse sulle joontega paber, teistpidi kirjuta read!“ – Juan Ramón Jiménez.
Tegemist oli tuntud hispaania luuletajaga (1881–1958), kes 1956. a sai Nobeli kirjanduspreemia. Väidetavalt valis Bradbury just selle mõtte oma motoks, et kinnitada: ära järgi käske ja seadusi ainuüksi sellepärast, et sulle öeldakse, mida sa tegema pead. Kirjuta nii, nagu tahad ja kuhu tahad; ela nii, nagu pead õigeks.

„451° Fahrenheiti“ tekstinäide:
„Seda linna võiks kätte võtta ja lehitseda – igal inimesel on teatud hulk lehekülgi peas, ja kunagi, kui sõda on möödas ja on jälle võimalik raamatuid kirjutada, kutsutakse inimesed ükshaaval jutustama, mida nad teavad, ja me trükime kõik ära, kuigi võib tulla teine vaimupimeduse ajastu, mil me peame kogu seda hullu tööd algusest peale uuesti tegema. Aga inimesel on üks imeväärne omadus: ta ei löö kunagi nii araks ega tüdine nii ära, et ei teeks seda kõike veel kord, sest ta teab väga hästi, et see on vajalik ja v ä ä r i b tegemist.“

* Ray Douglas Bradbury (Raymond Douglas Bradbury; 22. august 1920 – 5. juuni 2012) oli USA kirjanik, ulmeklassik.

Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ (1953).

„Lõuna-Ameerika variant“

Sergei Zalõgin
„Lõuna-Ameerika variant“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Vladislav Staniševski.

Nõukaajal öeldi, et see on raamat kaasaegsetest intelligentidest. Praegu omistataks sellele kindlasti nimetus „naistekas“, eriti soovitatav 40+ lugejale. Mõlemad on õiged väited. Eelkõige on see romaan ühe naise armastusest. Sellest, kuidas ta hakkab järjest vähem hindama oma üsna head abikaasat ja pereelu ning kiindub üha rohkem oma unistuste mehesse. Unistused aga ei moodusta alati jalge all kindlat pinda.

Peategelasel Irinal ei vea peale armastuse ka pojaga, tööga, tema arvates eluga üldse. Nii ta uneleb ja unistab ja kõik läheb kuskile mööda.

Ilmumise ajal oli sellise sisuga romaan paljudele üllatus – nii tugevasti erines see nõukogude paatoslikest, kohustuslikult reibastest teostest. Ja see üllatus võeti rõõmuga vastu, raamat osteti kiiresti ära, lugemistubadesse tekkisid järjekorrad. Üllatuti, kui hästi ja täpselt on meeskirjanik suutnud kirjeldada naistegelase kõige peenemaid tundmusi ja hingeliigutusi. Zalõgini tundlikkust võrreldi Maupassanti, Flauberti ja Tšehhovi omaga.

Mõnevõrra teisiti arvas Juri Rjurikov (kelle armastusekäsitlustest on eesti keelde tõlgitud „Kolm kiindumust. Armastus eile, täna, homme“; ilmunud nii ajakirjas Noorus kui ka eraldi raamatuna). Ta leidis, et „Lõuna-Ameerika variandi“ peategelane on mehistunud naine, kes on küll emotsionaalne, kuid seda mõistusele tuginedes. Ta nagu tunneks mõtetega, tõelisi tundeid tal aga ei ole, nende asemel mõtleb ta tunnetest, muutudes niimoodi mingisuguseks naiselikkuse skeemiks või õigupoolest sootuks olevuseks. Ta mõtleb naiselikult, kuid tema mõtted on viljatud ja meenutavad ilma lehtedeta puuoksa. Sellist naist nimetas Rjurikov emantsipeerunud naiseks.

Mõni tsitaat mulle meeldinud romaanist:

„Mees oli Irina Viktorovnale väga lähedal, alati liiga kättesaadav; praegu ägises ta sügavas unes – tal oli alati terve inimese oivaline uni, eriti veel nüüd, pärast uneta ööd /---/ Ta oli läbilõhki tuttav ja rohkem kui reaalne, sellepärast vist Irina Viktorovna ei mõelnudki midagi muud, kui et ta on liiga lähedal ja liiga silmanähtavalt reaalne. Liiga!
Irina Viktorovna ja tema mõtlemisaine, saati siis veel unistuste objekti vahel pidi ikka olema teatav distants. Seda nappi, kuid vaba ruumi ta armastaski täita oma mõtetega.“

„Arvatavasti jaguneb maailm ka kõikide teiste inimeste silmis kaheks – inimeseks endaks ja kõigeks, mis teda ümbritseb –, Irina Viktorovnal aga oli esimene osa üha valdavamalt ülekaalus, ja ainult mõnikord, tundes end välismaailma ees võlglasena, ta lausa lahustus kõiges ümbritsevas, vaatas, kuulas, aistis seda kõikide meeltega, nagu alles hiljaaegu, oma neljakümne viiendal sünnipäeval.“

* Sergei Zalõgin (23. nov /6. dets/ 1913 –  19. aprill 2000) oli nõukogude kirjanik, kirjandusajakirja Novõi Mir peatoimetaja.

Сергей Залыгин „Южноамериканский вариант“ (1973).

„Kallas“

Juri Bondarev
„Kallas“
Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Jaan Tammsaar.

Meie raamatukauplustes praegu pilke püüdev presidendikandidaadi perekonnanimega pealkirjastatud raamat „Kallas“ tuletas mulle meelde ühe teise sama pealkirjaga teose, mida omal ajal nõukogude sõjakirjandust ümberkujundavaks ja murranguliseks nimetati. Seda lugesin ma küll juba täiskasvanuna, nõnda ei sobi see otseselt siia blogisse, kuid aeg-ajalt sirvin siin ka mitte ainult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatuid. Nii  seekordki.

Kui see romaan 1977. aastal eesti keeles ilmus, ütles raamatututvustus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar: „Tuntud vene nõukogude kirjaniku Juri Bondarevi teostest on seni eesti keeles ilmunud jutustus „Viimased kogupaugud“ ning romaanid „Vaikus“ ja „Kuum lumi“. Filosoofilises romaanis „Kallas“ käsitleb autor aktuaalseid probleeme, sealhulgas ka rahvusvahelisele pinnale viidud ideoloogilist võitlust.“

Bondarev oli nooremleitnandina sõdinud Stalingradi ja ka muudes lahingutes, tema teosed on suurel määral tema enese elust ja elamustest lähtunud. Usutavasti ka „Kallas“ (1975), mille peategelane, nõukogude kirjanik Vadim Nikitin sõidab Hamburgi, kus hiljuti anti välja tema raamat.  Reisil meenutab ta lahinguid Saksamaal 1945. aastal ja Königsdorfi suvituslinnakeses kohatud noort sakslannat Emmat, kellesse ta oli armunud.

26 aastat hiljem kohtuvad nad taas, sest kirjaniku külla kutsunud proua Herbert osutub selleks Emmaks, ja tuleb välja, et nende armastus tuikab endiselt. Aga aated ja ideaalid pole kummalgi enam nii üllad ja puhtad, nagu olid nende raske sõja-aastate nooruse ajal. Võiks öelda, et nad lähenevad kaldale, aga Nikitin ei jõuagi selleni...

„Nikitin ei tundnud enam valu;  iseendaga hüvasti jättes sõitis ta heintest lõhnava parvega aegamisi üle keskpäevaselt sooja jõe, üha lähemale kutsuvalt haljendavale, ent ometi kättesaamatuks jäävale vastaskaldale, sellele tõotatud päikesemaale, mis andis talle lootust, et kogu elu on alles ees.“

„Kallas“ kujutas endast esimest osa triloogiast, kuhu kuulusid veel „Valik“ (1980) ja „Mäng“ (1985), milles endisest sõjamehest oli saanud kultuuritegelane, vastavalt siis kirjanik, kunstnik ja filmilavastaja. Kõik need kolm peategelast tunnetasid, et nende sõja-aastate moraalne tugevus on asendunud kombelõtvuse ja moraalitusega. Ühiskond oleks nagu kaotanud mälu, samas oli inimestel raske mõista mitte ainult oma lähemaid sõpru, vaid ka iseennast.

„Teie arvamus – ma olevat pessimist – on liiga kategooriline. Te eksite: ma olen optimist. Mulle tundub kogu aeg, et tõe võti on minu kirjutuslaua laekas. Romaani kirjutamiseks peab jätkuma kannatlikkust, eesmärgile jõudmiseks tuleb läbi käia vaevarohke tee. See annabki elule mõtte. Kuni järgmise raamatuni.“

Ma ei saa öelda, et mulle oleks "Kallas" meeldinud, kuigi kriitikud seda erakordseks kirjandussündmuseks, lüüriliseks ja vastupandamatuks elukäsitluseks nimetasid. Kuid selles üsna raskepäraselt kirjutatud ja tõlgitud romaanis oli tunda mingisugust püüet värskendada seisaku all kannatavat riiki, tuua sellesse uusi tuuli.

Aga ka uuendust toov perestroika aeg ei olevat Bondarevile kuigivõrd sobinud. Ta pidas seda Venemaale hukatuslikuks. Praegu austatakse teda Venemaal kui (üht?) vanimat elusolevat nõukogude kirjanikku.

* Juri Bondarev  (sünd 15. märtsil 1924)  on olnud autasude ja aunimedega pärjatumaid kirjanikke ja stsenariste Venemaal. Sotsialistliku töö kangelane, Lenini preemia ja kahe NSV Liidu riikliku preemia laureaat, lisaks veel rohkesti ordeneid ja medaleid.

Юрий Бондарев „Берег“ (1975).

"Ründan äikest"

Daniil Granin
"Ründan äikest"
Sarjast "XX sajandi raamat"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Henn Rooneem.

Lugesin täna ajaleheuudist, et Venemaa vanim kirjanik Daniil Granin on Peterburis haiglas. Ühtede allikate järgi puusaluu murru tõttu, teiste järgi aga korralisel läbivaatusel. Uudis tõi meelde, kui populaarne oli mu keskkooliaastatel Daniil Granini romaan "Ründan äikest", mis ilmus eesti keeles sarjas "XX sajandi raamat".

See oli pingeliselt ja põnevalt kirjutatud romaan nõukogude teadlastest, füüsikutest, kes uurisid atmosfäärielektri nähtusi, et alistada äikest. Romaan oma kutsumuse järgimisest, konkurentsist, õnnestumistest ja ebaõnnest, hukkumisest ja armastusest. Huvitav ja kuidagi unistuslik. Füüsikat ja füüsikuid romantiseeriv.

Teadus oli noil aastatel au sees, raamatud teadlaste elust loeti lausa ribadeks ja kahtlemata mõjutasid need minu põlvkonda suuresti. On kummaline mõelda, et toona nooruslikult energilisest Daniil Graninist on saanud 96aastane taat, oma kodumaa vanim kirjanik.

Mõned ammusel lugemisel ära märgitud tsitaadid:

""Te ise olete egoistid," vastas Krõlov. "Ainult et teid on palju ja seepärast nimetate te endid kollektiiviks.""

"Kes teab, kus ja millal inimese hinges pööre toimub? Me näeme, kuidas miski pulbitseb, sulab, piisab ainsast sõnast, ja see miski hangub äkki saatuseks; Krõlovile tuli mõte, et meie ise teeme inimesi halbadeks või headeks."

Sergei Krõlov oli romaani peategelane, noor füüsik.

"... ei tohi andetuid juhtima lasta. Kuid andetud ise ei taju ealeski oma andetust. nad ei piinle, vaid kadestavad ja tigetsevad. Aga igaüks on ju mõnel alal andetu..."

"Galaktika kihutas mitte-eukleidilises lõpmatuses, pulseeriv kosmos tõmbas kokku ning paisus jälle. Ent tibatillukesel planeedil Maa, mis millegipärast on riigipiiridega osadeks jaotatud, koperdasid olesklejad oma elamutes nagu tarudes, midagi kuulmata-nägemata.
Krõlov tundis end Gulliverina."

"Tee seda, mis sulle endale südamelähedane on, siis ei kohuta sind ükski viga ega nurjaminek."

"Maailm ei või arvudest koosneda. tulutut ei tohi tarbetuga ära vahetada. Tulutud asjad on tihtipeale kõige tarvilikumad. Kas te kuulete, kuidas linnud laulavad?"

"Ma ei keeldu võitlemast, kuid ma tahan ausalt võidelda, sest kui ma ise alatuid võtteid kasutaksin, siis ei võitleks ma enam lurjuste vastu, vaid oma koha pärast nende hulgas."

Lenfilmi film "Иду на грозу" (1965):
https://www.youtube.com/watch?v=uFXEq46SPKY

* Daniil Granin (kodanikunimega Danil German, 1. jaan 1919 - 4. juuli 2017). Eesti keelde on tõlgitud tema 12 teost.

Даниил Гранин "Иду на грозу" (1962).