"Totu Kivilinnas"

Igor Nossov
"Totu Kivilinnas"
Kirjastus Fantaasia. 2008.
Tõlkinud Leiger Luts.
Illustraator: Olga Zobnina.

Tuli tahtmine midagi kerget ja lustakat lugeda.

Nikolai Nossovi raamatud olid mu lapsepõlves väga loetavad. Neznaikast, nagu Totu originaalnimi on, ja tema sõpradest (1953-1954) lugesin esmakordselt millalgi kolmandas-neljandas klassis, kusjuures see oli üks esimesi raamatuid, mida lugesin vene keeles. Ega ma vist muidu seda mäletaks, aga kirjutasin kord lastelehele Säde enda loetud venekeelsetest raamatutest ja see looke on mul senini alles.

"Totut Päikeselinnas" (1958) ei ole ma vist lugenud, "Totu Kuul" (1964-65) aga oli mu lugemisvara hulgas juba koos pojaga. Vana Totu-lugude kolmiku oli eesti keelde ümber pannud Iko Maran, jäädes tüübitruuks, suutes neile igati paslikud nimed panna ja nende olemust oma sõnavaraga edasi anda.

Nikolai Nossovi raamatutest "Lõbus pere" ja "Vitja Malejev koolis ja kodus" on selles blogis varemgi juttu olnud. Viimase juures on ka tema foto ja natuke eluloolist. Igor Nossov on tema lapselaps, keda vanaisa juba poisieas oma kaasautoriks nimetas. Ju nad siis kahekesi lugusid välja mõtlesid ja ju on Igorile neist mõtlemistest üht-teist meelde jäänud, sest ta on kirjutanud "Totu saare" ja "Totu Kivilinnas".

Nii et Igor Nossovi raamatuid ei saanud ma lapsepõlves kuidagi lugeda ja ainus õigustus selles blogis nendest kirjutamiseks ongi tema vanaisa loomingust vaimustumine lapsepõlves. "Totu Kivilinnas" on tore ja üsna siledalt kulgev lugu lastele, aga selles ei ole enam nikolainossovlikku hoogu ja veidi mõistatuslikku naljatlemist elu ja inimeste üle.

Kuid marakannide laevareis on ikkagi vahva ja seiklused Kivilinnas samuti ning kui nad kord Lillelinna tagasi jõuavad, siis on nad - vist isegi Totu - mingis suhtes kindla peale targemaks saanud.

Panen siia paar postkaarti ka. Neil kujutas Neznaikat ja tema sõpru kunstnik Leonid Vladimirski 1957. a.

Ehk küll Totut on joonistanud paljud kunstnikud, neist kõige õnnestunumalt Aleksei Laptev (1905-1965) ja eestlane Genrihh Valk, kellest siin blogis on juttu seoses "Vanake Hottabõtši" illustratsioonidega, on minu jaoks Totu-Neznaika visuaalne kujutelm alati seostunud just Vladimirski piltidega.

Игорь Носов "Путешествие Незнайки в Каменный город" (2002).

"Lõbus pere"

Nikolai Nossov
"Lõbus pere"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Berta Kuusberg.
Illustreerinud Allex Kütt.

See oli hea lugemine eriti noortele tehnikahuvilistele, kes sellest raamatust said/saavad üsna põhjaliku õpetuse inkubaatori valmistamiseks ja kasutamiseks, ning loodusesõpradele, kelle jaoks see raamat võib edukalt kanakasvataja käsiraamatu rolli täita. Kahe poisi, Kolja ja Miša, sõpruse lugu peale selle.

""Aga peab ju kolm nädalat jändama, enne kui nad välja kooruvad," ütlesin mina.
"Mis jändama? Teeme inkubaatori, küll see nad ka välja haub."
Jäin mõttesse. Miška vaatles mind rahutult. Nägin, et tal on suur himu asjast kiiremini kinni hakata.
"Noh, olgu!" nõustusin. "Teha meil niikuinii midagi ei ole, teeme katset."
"Ma teadsin seda, et sa oled nõus!" rõõmustas Miška. "Ma võtaksin ise selle asja käsile, aga ilma sinuta on igav.""

Poiste ette kerkivad ootamatud takistused. Näiteks ei luba ema neil kasutada inkubaatori soojendamiseks petrooleumilampi, aga siis leiavad nad, et elekter ajabki munade soojendamise paremini korda.  Tädi Natašalt toovad nad viisteist muna ja haudumine läheb lahti.

Sobiva temperatuuri hoidmine aga osutub arvatust keerulisemaks. Appi tulevad Miška õde Maika ja hiljem koguni noorte naturalistide ring. Kõik on ootusärevil.

Kümnele vastkoorunud tibule korraldavad poisid sünnipäeva pudruga, lillede ja lehvidega.

Ja et tibukeste elu veel paremaks kujuneks, viivad nad need tädi Nataša juurde maale suureks kasvama.

""Noh, hüvasti, meie lõbus pere!" ütles Miška tibudele. "Hingake siin õhku, soojendage end päikese käes, karastage oma organismi, koguge rohkesti jõudu. Elage omavahel sõbralikult, nii nagu siiamaani elasite. Pidage meeles, et olete kõik vennad - ühe ema lapsed... see on - ptüi! - ühe inkubaatori lapsed, milles te kõik lamasite reas, ku olite veel harilikud, lihtsalt munad, ja veel ei osanud ei joosta, ei rääkida... see on - ptüi! - ei piiksuda... Ja ärge unustage ka meid, kuna need olime meie, kes tegid inkubaatori, ja tähendab, need olime meie, kes andsid teile elu, mis on nii ilus ja suurepärane... Kõik!""  

Николай Носов "Весёлая семейка" (1949). 

Vaata ka: Nikolai Nossov "Vitja Malejev koolis ja kodus".

"Vitja Malejev koolis ja kodus"

Nikolai Nossov
"Vitja Malejev koolis ja kodus"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Eugen Hange.
Illustratsioonid: Niina Aljak.

"Ühel kaunil hommikul - see oli esimesel septembril - tõusin varakult üles, panin oma raamatud pauna ja läksin kooli. Sel päeval, nagu öeldakse, valitses tänaval suur elevus. Kõik poisid ja tüdrukud, suured ja väikesed, olid nagu käskluse peale välja ilmunud ja sammusid koolimaja poole. Nad läksid ühe- ja kahekaupa ja koguni tervete salkadena, igaühes mitu inimest. Mõni kõndis tõttamata, nagu mina, mõni aga kihutas ülepeakaela justkui tulekahjule. Pisikesed tassisid lilli, et nendega klassi kaunistada. Tüdrukud kiljusid. Ka poistest kiljus mõni ja naeris. Kõigil oli lõbus. Ka minul oli lõbus."

Ja kuigi parim sõber Fedja sel sügisel enam kooli ei tulnud, polnud neljanda klassi õpilane Vitja Malejev kaua ilma pinginaabrita: saabus Kostja Šiškin ja temaga koos hulk sekeldusi ja seiklusi. Nikolai Nossov oskas need lustakalt ja kaasakiskuvalt kirja panna.

Matemaatika tekitas  Vitjale kõige rohkem muret. Kui ükskordüks kuidagiviisi pähe oli saadud, siis ülesannete lahendamisega oli endiselt tükk tegemist. Mõni ime siis, et ka dresseeritud koer Lobzik koolipeol esinedes publiku antud ülesannetele valesti vastama kippus.

Klassikaaslased tögasid poissi ka, koguni seinalehes: "Meie Vitja sõprust peab / etteütlemisega, / kuid see teda sisse veab - / tasub number kahega." Ometi pole Vitja ainus, kel pahandusi kipub olema, kuid sõpradena ja hea tujuga saadakse kõigest üle.

Mõned pildid sellest raamatust on mulle teistest paremini meelde jäänud. See, kui poisid klassiseinale madruse joonistasid. See, kus Kostja ja Vitja Lobzikuga esinevad.

Ja muidugi see, kuidas nad kahekesi lustakat hobust tegid - koguni nii lustakat, et see oma kõrvalehvitamisega etenduse kõige kurvematel kohtadel vaatajad naerma ajas.

Tegelikult on nii, et ega ümberjutustamine suudagi seda vahvat raamatut õigesti edasi anda. Küll aga võiks huviline kuulata ERR arhiivist 1952. aastal lindistatud kuuldemängu "Vitja Malejev koolis ja kodus".

Kuuldemängu seadis raadiole Iko Maran, režissöör oli Ellen Liiger. Osades: Väino Luup (Vitja Malejev), Lisl Lindau (tema ema); Franz Malmsten (tema isa); Ilotar Värik (Vitja õde Lika); Aino Talvi (õpetaja Olga Nikolajevna); Hugo Sein (pioneerijuht Volodja). Teistes osades: Madis Ojamaa, Mäido Tõnnus, Jaan Ennulo, Lembit Viirpalu, Tõnu Aav ja Jaak Talva. Palju unustamatuid hääli Eesti raadio ja teatri ajaloost...

* Nikolai Nossov (1908-1976) on praegustele lugejatele vist iseäranis hästi tuntud Totu ja tema sõprade seikluste kaudu. Eesti keeles on tema raamatutest lisaks "Vitja Malejevile..." ilmunud: jutukogu "Elav kaabu", "Lõbus pere" (millest siin blogis tulevikus juttu teen), "Totu ja ta sõprade seiklused", "Totu Kuul", "Totu Päikeselinnas" jt.

Mul pole õrna aimugi, kui palju Nikolai Nossov oma raamatute ja filmistsenaariumite eest raha teenis, kuid 2008.aastal laskis Venemaa Keskpank tema 100. sünniaastapäeva auks välja hõbemündi.
Nikolai Nossovi foto on Venemaa kultuurisündmuste kalendrist.

Николай Носов "Витя Малеев в школе и дома" (1951).