31/03/2015

"Ründan äikest"


Daniil Granin
"Ründan äikest"
Sarjast "XX sajandi raamat"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Hans Luik.
Kujundanud Henn Rooneem.

Lugesin täna ajaleheuudist, et Venemaa vanim kirjanik Daniil Granin on Peterburis haiglas. Ühtede allikate järgi puusaluu murru tõttu, teiste järgi aga korralisel läbivaatusel. Uudis tõi meelde, kui populaarne oli mu keskkooliaastatel Daniil Granini romaan "Ründan äikest", mis ilmus eesti keeles sarjas "XX sajandi raamat".

See oli pingeliselt ja põnevalt kirjutatud romaan nõukogude teadlastest, füüsikutest, kes uurisid atmosfäärielektri nähtusi, et alistada äikest. Romaan oma kutsumuse järgimisest, konkurentsist, õnnestumistest ja ebaõnnest, hukkumisest ja armastusest. Huvitav ja kuidagi unistuslik. Füüsikat ja füüsikuid romantiseeriv.

Teadus oli noil aastatel au sees, raamatud teadlaste elust loeti lausa ribadeks ja kahtlemata mõjutasid need minu põlvkonda suuresti. On kummaline mõelda, et toona nooruslikult energilisest Daniil Graninist on saanud 96aastane taat, oma kodumaa vanim kirjanik.

Mõned ammusel lugemisel ära märgitud tsitaadid:

""Te ise olete egoistid," vastas Krõlov. "Ainult et teid on palju ja seepärast nimetate te endid kollektiiviks.""

"Kes teab, kus ja millal inimese hinges pööre toimub? Me näeme, kuidas miski pulbitseb, sulab, piisab ainsast sõnast, ja see miski hangub äkki saatuseks; Krõlovile tuli mõte, et meie ise teeme inimesi halbadeks või headeks."

Sergei Krõlov oli romaani peategelane, noor füüsik.

"... ei tohi andetuid juhtima lasta. Kuid andetud ise ei taju ealeski oma andetust. nad ei piinle, vaid kadestavad ja tigetsevad. Aga igaüks on ju mõnel alal andetu..."

"Galaktika kihutas mitte-eukleidilises lõpmatuses, pulseeriv kosmos tõmbas kokku ning paisus jälle. Ent tibatillukesel planeedil Maa, mis millegipärast on riigipiiridega osadeks jaotatud, koperdasid olesklejad oma elamutes nagu tarudes, midagi kuulmata-nägemata.
Krõlov tundis end Gulliverina."

"Tee seda, mis sulle endale südamelähedane on, siis ei kohuta sind ükski viga ega nurjaminek."

"Maailm ei või arvudest koosneda. tulutut ei tohi tarbetuga ära vahetada. Tulutud asjad on tihtipeale kõige tarvilikumad. Kas te kuulete, kuidas linnud laulavad?"

"Ma ei keeldu võitlemast, kuid ma tahan ausalt võidelda, sest kui ma ise alatuid võtteid kasutaksin, siis ei võitleks ma enam lurjuste vastu, vaid oma koha pärast nende hulgas."


Lenfilmi film "Иду на грозу" (1965):
https://www.youtube.com/watch?v=uFXEq46SPKY

* Daniil Granin (kodanikunimega Danil German, 1. jaan 1919 - 4. juuli 2017). Eesti keelde on tõlgitud tema 12 teost.

Даниил Гранин "Иду на грозу" (1962).

23/03/2015

"Imelik peegel"


Juhan Kunder
"Imelik peegel"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Ott Kangilaski.
Kaane kujundanud Felix Valdvere.

Minu lapsepõlve üks ilusamaid raamatuid oma heleda kaanekujunduse ja rahvuslik-romantiliste illustratsioonidega. Nõnda ilus ja puhas oli see raamat, et kohemaid enne esimest lugemahakkamist sai sellele kibekiiresti ümbrispaber pandud, mis on jäänud tänini, lapsemeelselt pealkiri peale kirjutatud ja kaunistatud.

Heldur Niit oli huvitava eessõna kirjutanud, mis muinasjuttude olemuse ja Juhan Kunderi elutöö kokkuvõtvalt ära seletas. Sellest sai laps muu hulgas teada, et kaheksa populaarse muinasjutu näol on (peale viimase, "Vigura rehepapi") tegemist ime- ehk nõidusmuinasjutuga. Eks olnud see lummav teadmine! Nagu ka kinnitus, et headus võidab alati kurjuse.

"Imeliku peegli" muinasjutud on pärast seda kaunist raamatut veel korduvalt trükis ilmunud, aga minu jaoks ongi just see väljaanne kõige ilusamaks jäänud. Kõigile tuttavaid muinasjutte ma siin ümber jutustama ega arutama/hindama ei hakka. Vaadake lihtsalt Ott Kangilaski pilte ja mõtisklege sellest, mida need teile meelde toovad.










* Kui ma lapsena Juhan Kunderi fotosid nägin, mõtlesin ikka, et missugune tark vanamees. Millegipärast käsitas mu teadvus teda just sellisena. Ausalt öeldes ei muutunud selline suhtumine ka mu ülikooliaastatel, kuigi ma ta sünni- ja surma-aastat teadsin. Aga nüüd, vaadates aastaarve 1852-1888, tuleb tunnistada, et tegelikult suri Juhan Kunder noore mehena, kõigest 36aastasena. Aga tema jälg eesti kirjanduse ja folkloristika ajaloos on endiselt ülitugev.

Kunderi 1884. aastal ilmunud „Eesti muinasjutud” oli pärast Kreutzwaldi kogumikku „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1866) üldse teine eestikeelne muinasjuturaamat.

13/03/2015

"Hiina muinasjutte"


"Hiina muinasjutte"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Vene keelest tõlkinud Kaarel Puskar.
Värvilised illustratsioonid: Ants Viidalepp.
Vinjetid: Erik Vaher.

Mäletan, et mulle meeldis lapsena väga 1954. a välja antud suureformaadiline kõvakaaneline lasteraamat "Hiina rahva muinasjutte" siin blogis juba korduvalt nimetatud illustraatori Nikolai Kotšergini piltidega. Sel oli ülimalt vägev kaanepilt! Milline lohe!!! (Siin kõrval on see internetist leituna näha.) Raamat ise on vist mitme põlvkonna poolt läbiloetuna olematusse haihtunud, igatahes ei leidnud ma seda oma järelejäänud ühikute hulgast enam üles. Aga võrreldes hilisemas elus nähtud rohkete hiina muinasjuturaamatutega on see mulle kustumatu mulje jätnud.

Kuid seekord kirjutan teisest raamatust.

1960. aasta "Hiina muinasjutte" sain lastelehe "Sädeme" toimetuselt kingituseks 1960. a ajakirjanduse päeval. Olin siis juba aastaid oma koolis "Sädeme" korrespondent olnud ja lastelehe toimetusel oli väga hea tava oma kirjasaatjatele raamatud kinkida.

Selleski raamatus olid vägevad lohed ja vaprad mehed, aga nii palju see mulle ei meeldinud kui eespool nimetatu. Ümbrispaberil öeldi, et käesolev muinasjutukogumik tutvustab "noortele lugejatele vana kultuuriga hiina rahva elu, tööarmastust ja tagasipõrkamatut visadust. Muinasjutte läbib sellele rahvale nii omane südamlik huumor ja suur elutarkus. nad toovad lähedale osakese kauge Hiina minevikust, tema loodusest ja rahva kommetest."

Avaloost "Muinasjutt esimesest jutuvestjast":

"Vürst võttis noorukil kätest kinni, pani ta enda kõrvale istuma ja lausus:
"Taevas on mulle teist korda poja kinkinud ja seekord ma temast lahti ei ütle. Sa oled pime, aga näed paremini kui nägija, kus on headus ja kus on kurjus. Minu silmad on veel teravad, ma näen saja sammu taha, sina aga võid südamega ära näha, mis sünnib Taevaaluse teises otsas. Võin nüüd rahulikult surra - mul on, kellele vürstkonna jätan."

Aga šošudõ kostis:
"Kunagi tulin ma metsloomade juurest ära, et inimesed mind päikesevalgust nägema õpetaksid. Päikest ma küll pole näinud. Aga sa ise ütlesid, et ma sinust, nägijast paremini näen. Ma liigun inimeste keskel, kuulan, mida nad kõnelevad, ja siis saab sellest muinasjutt, mis toob valgust nii mulle kui ka neile. Kui ma sinu kotta jään, siis muutun ma jälle pimedaks, kes midagi ei näe. Ära hoia mind kinni."
Vana vürst Lo Vang langetas pea.

Šošudõ läks ära. Lautot mängides ja muinasjutte vestes liikus ta Keskriigi teedel kuni surmatunnini."

Ühtekokku on raamatus üle 40 muinasjutu.


Tõlke aluseks on olnud: "Сказки старого Сюня", Leningrad 1957.

08/03/2015

"Laine jagab kogemusi"

Üks naistepäevaluuletus ka:


LAINE JAGAB KOGEMUSI
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Teguderohked päevad".

Toolid sirgeis ridades
seisavad kesk tuba.

Hinge kinni pidades
veerand tundi juba
raadiolt me ei pööra vaadet,
oodates siin lastesaadet.

Kogu meie maja teab -
täna lastesaates peab
kogemusi jagama
meie Laine Tagamaa.

Raadio tasa suriseb,
vakka kõik on veel.

"Kus ta jääb siis...?"
nuriseb
keegi saate eel.
"Tst!"
Enn paneb sõrme suule.
"Tasa! Muidu me ei kuule..."

------

Noor kui vana meie majast
seda juba ammust ajast
täie selgusega teab:
esimeseks õpilaseks
Lainet nimetama peab!

Aastat kolm
on koolis käinud
seni alles ta,
kuid on
klassist
klassi
läinud
kiituskirjaga.

Laine õpib koolis
nii, et
kõigis ainetes saab viied!

Raadio nimelt selle tõttu
soovis tema sõnavõttu:
tulgu Laine Tagamaa
kogemusi jagama!

- Eks töökangelased ka
raadio kaudu jutusta,
millised on nende kavad,
kuis nad plaani ületavad...

Miks siis kuulama ei peaks
Lainet kogu maa -
kuidas meie riigi heaks
koolis töötab ta!

Kuulgu kõik me töökat Lainet,
õpilast,
kes hästi teab,
kuidas iga õppeainet
koolis omandama peab,
kuidas koolitöös on
kindel
päevakava
peamine -
samuti kui tootmisrindel, -
ja et suured teadmised
eal ei tule üle öö,
vaid siin aitab järjekindel,
väsimatu, hoolas töö...

...Äkki kõlavad fanfaarid -
ja siis saade algabki!
Erutatud silmapaarid
raadiole on pöördund siin.

Igaühel rõõm on vaates,
kuuldes Lainet raadiosaates,
sest me teame:
üle maa
kõigile on kuuldav ta.
(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.
150.

02/03/2015

"Karjala muinasjutte"


Maria Mihhejeva
"Karjala muinasjutte"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Endel Priidel.
Illustreerinud Elmar Kits.

Oma lapsepõlvest ma neid muinasjutte väga ei mäleta. Põhjus selleks oli lihtne: karjala muinasjutud, enamasti loomamuinasjutud, olid eesti muinasjuttudele nii sarnased, et lugedes lapse jaoks kuigivõrd ei eristunud. Tegelased olid ju tuttavad - rebane ja taat kalal, rebane ja hunt põllumeesteks, harakas ja kurg, orav, kinnas ja nõel, kaur ja tihane jt - tundus, et nendega ei saagi juhtuda midagi eriskummalist, mida tollal palju loetud ja kuuldud eesti muinasjuttudes juba poleks juhtunud.

Nüüdse pilguga vaadates on karjala muinasjutud toredad. Võtame või lookese sellest, kuidas Kalina pulmas lõppes liha otsa ja loomad pagesid, et neid pulmaliha tarvis ei tapetaks. Või kuidas tark tütar karu üle kavaldas. Või kuidas savitaat Tshuli kõik ära sõi, aga  kitsed neil jälle ta kõhust pääseda aitasid. Või Sööjatari lood, muinasjutt Lepapakust, virga tüdruku ja Virr-tüdruku vastandamine jpm.

Kokku on muinasjutukogus veerandsada juttu, millest kõige lühem on see:

KURE JA REBASE SÕPRUS

Rebane ütles kurele:
"Tule, vennike, homme meile ketrama!"
Järgmisel päeval võttis kurg koonla ja värtna ja läks rebase juurde. Rebane hakkas kurge-vennikest kostitama. Keetis körti. Kallas selle kaljule. Kört valgus mööda kaljut laiali. Siis ütles rebane kurele:
"Tule, vennike, körti sööma!"
Kurg läks sööma. Nokkis, nokkis, aga ei saanud midagi süüa. Rebane lakkus ise kogu kördi kaljult ära.
Kurg läks näljaselt minema ja ütles:
"Tule, vader rebane, homme meile ketrama!"
Järgmisel päeval võttis rebane oma koonla ja värtna ja läks kure juuurde ketrama. Nüüd otsustas kurg omalt poolt rebast kostitada. Keetis körti ja kallas selle kõrgesse kibusse. Siis ütles rebasele:
"Tule, vader rebane, sööma!"
Rebane läks sööma. Lakkus, lakkus kibu ääri ega saanud körti niigi palju kui kurg oli saanud kaljult. Sellevastu pistis kurg oma pea kibusse ja sõi ära kogu kördi. Rebane läks pahuralt minema ja ütles:
"Ma isegi ei täna sind, sest ise sõid sa ära kogu kördi."
Siis ütles kurg:
"Kuidas küla mulle, nõnda mina külale. nagu sina söötsid mind eile, nii mina sind täna."
Nii pikuke see ongi.



* Tõlkija Endel Priidel tutvustas raamatu lõpus kenasti selle kokkupanijat, Karjala muinasjutuvestjat Maria Mihhejevat (7. aprill/25. märts 1884 - 1969), keda "ainult rõõmus loomus suutis päästa murede murdvast jõust" ja kes oma viie lapse kasvatamise kõrval teenis leiba kalapüüdjana ja oskas lisaks muinasjuttude vestmisele laulda "Kalevala" kangelastest, aga ka oma kaasaja suurtest sündmustest. Muinasjutte ja runosid oli ta kuulnud oma vanavanematelt ja tema muinasjuturaamatu kaudu on need jõudnud ka paljudeni pärast teda.

* Endel Priidel (sündinud 16. juulil 1932) on eesti kirjandusloolane, toimetaja ja tõlkija.

* Elmar Kits (27. aprill 1913 - 24. märts 1972) oli eesti maalikunstnik.

Maria Mihejeva "Karjalaisia kansansatuja" (Petroskoi, 1951).