"Häbi südames"

Rudolf Sirge
"Häbi südames"
Romaan
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud E. Järv.
<<< Ümbrispaber: H. Mitt.

Tänapäevase terminoloogia järgi psühholoogiline romaan "Häbi südames" on paeluv, kuid masendav lugemine. Lugesin seda üsna varakult, umbes 13-14aastaselt ja ei saanud siis paljustki aru. Mida teab noor rõõmus laps kellegi tundlikest siseheitlustest? Aga kirjutatu oli mõjus ja hiljem olen seda raamatut mitut puhku üle lugenud või uuesti lehitsenud.

Romaan ilmus esmatrükis 1938. a Eesti Kirjastuse Kooperatiivi kirjastuses. Nüüdseks olen lugenud selle tutvustust ajalehes Uus Eesti (nr 14, 15. jaan 1939; B. Taggo) ja tuleb tunnistada, et see tutvustus annab romaani tegevustikku paremini edasi, kui 1959. a väljaande kaanepaberile kirjutatu. Romaani nimetatakse kahe õilsameelse inimhinge hukkumise kirjelduseks. Nii ongi. Tsiteerin arvustuses antud raamistikku, mis lugejat teose juurde pidi kutsuma:

"Väikeses alevis elutsev postiametnik Irma Varep saab oma minemaläinud sõbralt, kes võitleb nüüd Hispaanias valitsusvägedes, kirja ühes mehe päevikuga. Ta loeb seda, meenutades ühtlasi oma minevikku. Eelmisel õhtul pummelungil tema peiuks saanud kaupmees Külv saab nüüd Irmalt korvi. Varahommikul ilmub aga oma tütre juurde Irma ema, kes toob temale ajalehe sama Hugo Ohjaku surmakuulutusega, kes langenud võitluses. Irma jääb vapustusest pimedaks. Kõrtsis trallib aga sel ajal kaupmees Külv koos postiametnik Leetmaga ja arst Linderiga. Viimane paneb ette juua Irma terviseks, "kes ohverdas end armastusele"."

Ja veel:

"Hugo on liiga siirameelse, liiga õiglase südametunnistuse ohver ja Irma kannatab liiga ebamaise armastuse pärast."

"Meie viimseaja kirjanduses on Irma Varep võib olla kõige Õilsamaid naiskujusid."

Olnuksin seda arvustust lugenud romaani esmalugemisega ühel ajal, jäänuksin ma selle kirjutajaga üksmeelele, sest Sirge poolt romaani peategelaseks kavandatud Hugo Ohjaku hingeheitlustest ja ummikusse jooksnud elust hoopis rohkem köitis mind neiu Irma. Tema nukrus Ohjaku päevikuid lugedes ja tema ohver pimedaksjäämise kaudu.

Kirjanduslikult on romaan õnnestunud, sel on kõik lugejat köitvad ja kaasa elama panevad komponendid.

Paar juhuslikku tekstinäidet:

"Elu vaheldusrikkus on veider nagu karussell: kõige tavalisemale tuimale puuhobusele järgneb samas rivis pehme, polsterdatud tõld, lihtsale ja loomulikuma arenguga päevale erakordne, meeli erutav sündmus."

"Harmoonilised inimesed omavad hea ja laia tutvusringkonna, hulga sõpru ja mõtteosalisi, nad on kõikjal meeleldi nähtud külalised, neid imetletakse ja nad imetlevad teisi. Neil on oma kõlapind. Minul pole aga kedagi. Käin tummalt, võõra pealtvaatajana ringi, liigun kesk kärsitumatki elu nagu unenägija. Minu sõpradeks olid peadpööritavad unistused ning mu tuttavaiks mõned ranged raamatud või neis arendatud veelgi rangemad eluteooriad. Närtsitav romantika nagu troopikapalavus on see, mis minust on teinud eluvõõra, kitsaid unistuste jalgradu tallaja."

Juba mõni aasta pärast "Häbi südames" teise trüki ilmumist (1959) laideti seda romaani ajakirjas Looming, heites ette positiivse kangelase puudumist ja kaasaegsuse nõudele mittevastamist:

"Selle peategelane on tüüpiline kodanliku aja väljapääsmatuse produkt, kelletaoliste hingelist ummikut kodanlik psühholoogiateadus seletas kui inimese igavest olemust.” (L. Remmelgas, Kõne all on kaasaegsus. Looming, 1961, nr 7, lk. 1087.)

Paraku tähendas niisugune hinnang keskses kirjandusajakirjas seda, et "Häbi südames" lugemist ja selle üle arutlemist laiemalt ei soovitatud, isegi sellest hoolimata, et Sirgelt juba ka ta suurromaan "Maa ja rahvas" ilmunud oli. Võib-olla aga oli põhjuseks, miks raamat n-ö maha vaikiti, hoopiski illustraatori elukäik.

* Nii "Häbi südames" esimese kui ka teise trüki illustratsioonid on teinud E. Järv. See peaks olema Eduard Järv (1899-1941), raamatugraafik, kes oli  õppis 1920-21 Petrogradi Kunstiakadeemias ja oli  Rakenduskunstnike Ühingu liige.

Kunstiteadlane Kaalu Kirme on tema kohta kirjutanud: "Eduard Järve loomingut peeti nõukogude võimu aastail õigeks ära unustada, kustutada eesti kunsti ajaloost. Selleks oli mitu põhjust. Kõigepealt oli Eduard Järv surma saanud asjaoludel, mida tookordsed võimumehed pidasid paremaks maha salata. Nimelt haigestus 1941. aasta sügisel mobiliseeritud Eduard Järv just enne tema ja ta saatusekaaslaste Leningradi saatmist, ilmselt pimesoolepõletikku. Teda nähti kahe püssimehe vahel Kopli poolsaare poole vankuvat. Pärast Saksa vägede Tallinna tungimist avastati Koplist ühe punaarmee õhutõrjeüksuse laatsareti juurest ühishaud, kus lebas ka Eduard Järv. Ilmselt pidasid Tallinnast pagevad punaarmeelased õigemaks kõik mahajäävad haiged enne lahkumist hukata. Ja Eduard Järve tunnustamine silmapaistva kunstnikuna oleks kaheldamatult tekitanud ebasoovitavat huvi tema surma asjaolude vastu.
Teiseks oli ta kujundanud nõukogude ideoloogide kõige vihatumat romaani, Albert Kivika "Nimed marmortahvlil". Tema ülejäänudki loomingu suurem osa oli kujundused ideoloogiliselt vastuvõtmatule kirjandusele, milles heroiseeriti eesti muistset iseseisvusaega." (Eduard Järv kui kunstnik ja kodanik, Sirp, 5. veebr 1999).

Võib-olla sellepärast ei olegi 1959. a väljaandes kunstniku eesnimi välja kirjutatud, ka on ümbrispaberi teinud teine kunstnik.

"Kiin"

E. Voinitš
"Kiin"
Romaan.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Rudolf Sirge.
Illustreerinud P. Aljakrinski.

Kui täna 150 aastat tagasi ei oleks Iirimaal sündinud tütarlaps, kes sai nimeks Ethel Lilian, siis ei oleks keegi kunagi kirjutanud romaani "Kiin", samuti ei oleks Tallinnast pärit tuntud näitleja Oleg Striženov 1955. a mänginud peaosa filmis "Kiin" ja helilooja Dmitri Šostakovitš ei oleks kirjutanud sellele filmile oma imelist vapustavat muusikat, millest minu kõige suurem lemmik on lühike hingeminev romanss.

Ethel Lilian Voynich
"Kiin"
Sarjas "Ajast aega".
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1977.
Tõlkinud Valda Raud.
Illustreerinud Henno Arrak.

Mu lapsepõlves ja noorusajal oli Ethel Lilian  Voynichi "Kiin" väga populaarne romaan. Selle teemaks on itaalia rahva rahvuslik vabadus- ja ühinemisvõitlus 1830.-1840. aastatel Austria ülemvõimu vastu.

Esmakordselt ilmus "Kiin" eesti keeles juba 1938. a. 1951. ja 1977. a väljaannete tõlkijad ja kunstnikud on erinevad. 1951. a väljaande illustratsioonid on pärit Moskvas 1948. a ilmunud venekeelsest väljaandest. Ka on 1951. a väljaanne tõlgitud vene keele vahendusel, 1977. a väljaanne aga inglise keelest. Kuid raamatu sisu see ei muuda: armastus, kirg, vaprus, eneseohverdus, lootus, unistus, reetmine - need on igikestvad teemad.

Olen sellest raamatust kord juba kirjutanud oma teises blogis pealkirja all "Olen õnnelik liblikas..." Sealt leiab ka  romansinäite ja viite 1955. a filmile.

Siia panen mõne näite mõlema väljaande illustratsioonidest.

* Ethel Lilian Voynich (sünd Boole; 11. mai  - 28. juuli 1960) oli iiri (või inglise) kirjanik ja muusik. Tema isa George Boole oli matemaatik, ema Mary Everest aga feminist. Ethel Lilian õppis Berliini konservatooriumis, sõbrunes vene kirjaniku Sergei  Stepnjak-Kravtšinskiga, töötas paar aastat Venemaal õpetajana, siis sai kodulinnaks London. 1902. a abiellus neiu Wilfrid Michael Voynichiga, kes oli Siberist asumiselt põgenenud Poola revolutsionäär, antikvaar ja bibliofiil. Alates 1920. aastast elas Ethel Lilian Voynich New Yorgis, kus tegutses muusikuna ja tõlkijana ning avaldas lisaks "Kiinile" veel mitu raamatut. (Kirjaniku foto on Wikipediast.)

"Kiin" ilmus 1897. a juunis Ameerika Ühendriikides ja sama aasta septembris Inglismaal. "Kiini" sündmustik areneb põhiliselt Itaalias ja Ladina-Ameerikas, kuid meeletult populaarseks sai "Kiin" Nõukogude Liidus ja Hiinas. Teised Voynichi teosed nii suurt menu ei pälvinud.

Ethel Lilian Voynich "The Gadfly" (1897).

"Väike, aga tubli"

Rudolf Sirge
"Väike, aga tubli"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Ei tea, kui paljudele, kes kasutavad kõnepruugis väljendust "väike, aga tubli", tuleb seejuures meelde õhuke raamat jutukesega koerast, milles kirjeldatakse, kuidas:

"Kasvas väike koeranähvits,
vapralt haukus, kilkas, klähvis.
Tuuseldas ja hullas ringi,
aina kilkas: "Mängi, mängi!""?

See oli minu lapsepõlves väga laialt levinud koeralugu, kirjutatud 1949. aastal, kuid 1954. aasta väljaande jaoks veidi ümber tehtud.

"Väike, aga tubli" algab sellega, kuidas Henn koera saab ja talle nime mõtleb. Toomas-poiss või Poiss, või Toomas - heal lapsel ikka mitu nime.

Rudolf Sirge kirjeldab, kuidas koer kasvab ja koeratarkusi omandab, kuidas hea ja halva vahet tegema õpib. Suhted Kiisu-Liisuga, kanaperega, orikaga, vana ruunaga jt avardavad vaatevälja veelgi. Siis püütakse temast karjakoera kasvatada. Kuid seda temast ei saa, sest liiga ahvatlevad on metsa ja karjamaa võlud, linnu- ja loomalõhnad. Kaotatud asju üles leidma õpib ta küll, samuti rebaseid jahtima ja õue valvama. Ja kaugelt koju tagasi tulla oskab see visa hingega koer ka.

"Aga üks oli Toomale nüüd päris selge: kui koer kodu unustab, läheb tal halvasti ja ta jääb üksi. Kodus aga on kõik sõbrad, on hea olla. Kodust paremat paika ei olegi.".

* Rudolf Sirge (30. detsember 1904 - 24. august 1970) oli eesti kirjanik. Teinud mitmesuguseid juhutöid, alustas ta 1920ndatel aastatel kirjanduslike katsetustega, seejärel sai ajakirjanikuks, muu hulgas osales koos Evald Tammlaanega Ahto Valteri purjejahi ümbermaailmareisil (1932). 1929. a oli ilmunud tema kaheosaline romaan "Rahu! Leiba! Maad!", kunstiküpsematest teostest väärib meenutamist "Häbi südames" (1938). Klassivõitluse kajastuseks peetakse tema romaani "Maa ja rahvas" (1956), mis kohemaid ka keskkoolides kohustuslikuks kirjanduseks sai. Oli ka viljakas arvustaja ja tõlkija.