„Imeveski“

„Imeveski“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.
Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1946.
Illustreerinud Valli Lember.
Ümber jutustanud Karl Aben, Ene Ambur, Lea Nurkse.

Minu lapsepõlve kõige imelisemad raamatud olid kahtlemata suured paksud muinasjutukogumikud, tõelised varalaekad rahvaste muinasjuttude sarjadest: „Imeveski“ (1946), „Võlupeegel“ (1948), „Tuulesõlmed“ (1948) ja „Sõbralikud vennad“ (1950).

Need on mul alles; kolm esimest pehmekaanelist, mis olid suurest lugemisest veelgi pehmemaks kulunud, lasksin aastaid tagasi ära köita, „Sõbralikud vennad“ aga oli kohe ilmudes kõvade kaantega ja pidas lugemisele hästi vastu, kaotades aegade jooksul ainult oma ümbrispaberi.

Sellesse blogipostitusse panen meelega palju pilte. Minuga ühevanuse „Imeveski“ meeleolukad ja kaasahaaravad illustratsioonid olid Valli Lemberilt, keda me pikki aastaid Valli Lember-Bogatkinana tundsime ja kelle eludaatumid on 30. oktoober 1921 – 14. juuni 2016.  Olgu need pildid siin ühe mu lapsepõlve lemmikkunstniku mälestuseks.

Need olid väga meeldejäävad ja loodan, et keegi ei pahanda, et tollal, kui alles õppisin värvipliiatsitega ümber käima, olen neid mustvalgeid illustratsioone oma suva kohaselt täiendanud. Aga ikka on  nii, et kaunimaid kaunitare ja koledamaid koletisi on isegi raske ette kujutada...

„Imeveski“ ja teised nimetatud olid mu meelest kui laste unistuste raamatud. Olin väga õnnelik, et mul need olemas olid ja vaatasin neid ikka ja jälle. Muidugi olid mõned pildid ja lood lemmikumad kui teised, aga kogumuljena ei osanud ma lapsena vist paremaid raamatuid soovidagi. Nüüd, mil pakse ja värvikirevaid muinasjuturaamatuid palju on, on võib-olla noorematel inimestel isegi raske ette kujutada, et kunagi oli teisiti ja selline raamat võrdus tohutu aardega.

Kogumikus oli muinasjutte armeenlastelt, baškiiridelt, eestlastelt, kalmõkkidelt, kasahhidelt, lätlastelt, tšetšeenidelt-ingušidelt, ukrainlastelt ehk nn väikevenelastelt, valgevenelastelt ja venelastelt ehk nn suurvenelastelt - kõigi nende elukohad olid raamatus järelmärkuses samamoodi tähestiku järjekorras ka ära seletatud. Huvitav on seegi, et sõnaseletustes oli tollastele lastele öeldud, mis või kes on näiteks bassein, killavoor, kukkur, lohe, palee, rüütel, ätt jt.

Kokku oli „Imeveskis“ 19 muinasjuttu, millest minu vaieldamatud lemmikud olid meie „Südi sõsar“ ja slaavipärased kunstmuinasjutud „Helesinine vaip“, „Helepunane lilleke“, „Konn-kuningatütar“ ja „Kaksteist kuud“.

"Kaluri poeg"

Vilis Lācis
"Kaluri poeg"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Läti keelest tõlkinud Karl Aben.

Ma ei mäleta enam kuigi täpselt, millest "Kaluri poeg" rääkis. Ja uuesti üle lugemast seda noorena mitu-mitu korda loetud romaani takistab mind pelg, et võib-olla ei mõju loetu enam nii haarav-lummavalt, nagu toona.

Jah, muidugi oli see Soomuste küla kalurite raskest elust seal, kus muud hooned olid viletsamad, ainult üks uhkeldas punaseks värvitud plekk-katusega. Selles, Soomuste küla jõukaima mehe Banderi kaupluses oli küla süda, "siia voolavad kokku kõik igapäevased pisiasjad ning siit levivad uudisteated imestamisväärse kiirusega kõigisse majadesse".

Klava talus elas teiste hulgas Oskar, vanim perepoeg. Banderil oli tütar Anita. Mõlemad niisuguses ilusas vanuses, kus armastus on kerge puhkema. Mõlemad elamas oma vastuolulisi elusid vastuoluliste inimeste seas. Palju tugevaid karaktereid. Ja meri ning kõik ootamatused, mis rannaeluga seostuda võivad. Aga siinkohal... stopp!

Tänapäeval kasutatakse sõna "spoilerdama", mis tähendab, et asjadest antakse teada enne nende lugemist või vaatamist. No kellel siis enam põnev on! Aga "Kaluri poeg" on just niisugune raamat, mida nüüdisnooredki võiksid lugeda, sest sisu ja põnevust on selles üle 500 lehekülje.

Võtame näiteks ühe "Kaluri poja" tsitaadi:

"Vähehaaval hakkas Oskargi kõnelema. Alles nüüd said teised aru, millises olukorras oli ta naasnud: noodad puruks rebitud, Garozaga tülli läinud, oma kaaslastest lahkunud. Siis polnud ju mingi ime, et ta näis joobnu moodi. Sellisena nagu nüüd polnud Anita teda veel kunagi näinud: nii löödud ja siiski veel mitte murtud, täis traagilist vastupanu, sitke nagu pragunenud puu -- ta küll paindus, kui raju teda liiga tugevasti raputas, kuid maani painutada ei suutnud see teda mitte kunagi. Ikka ja jälle uuesti ajas ta tagasi sirgu oma purustatud ladva. Isesuguses järeleandmatuses vaikides vaatles Anita Oskarit, taas hakkas see mees teda huvitama -- see ei olnud enam igapäevane inimene, kellest tema vaade oli kogu viimasel ajal libisenud ükskõikselt üle."

Ja ärgu lasku võimalik lugeja end häirida sellest, et Vilis Lācisest hiljem kommunistist poliitik sai. Selle raamatu kirjutamise ajal (1933-1934) oli ta hea kirjanik, tuntud juba oma "Tiivutute lindudega" (triloogia, 1931-1932), väärt lugemine on ka "Kaluri poja" järg "Küla mere ääres" (1954).

* Vilis Lācis (12. mai 1904 - 6. veebr 1966) oli läti kirjanik ja Läti NSV poliitik. Eesti keelde on tõlgitud palju tema romaane, mina olen peale eespool nimetatute lugenud veel triloogiat "Torm" (1946-1948), romaani "Uuele rannale" (1952) ja "Pärast äikest" (1962).

Vilis Lācis "Zvejnieka dēls" (1933-1934).