„Suur onu ja väike vennapoeg“

August Jakobson
„Suur onu ja väike vennapoeg“
Eesti rahva muinasjutte ja muistendeid.
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Illustreerinud Vive Tolli.
Motiivid võetud Matthias Johann Eiseni „Rahvaraamatust“ (I-V).

Mina lugesin lapsena selle kogumiku esimest trükki, aga siinsete piltidega väljaanne on ära loetud juba järgmise põlvkonna poolt. Sisaldab ligi 40 vahvat juttu, mille ümbertöötamisega tegi Jakobson küll ühe ütlemata hea teo, sest vaevalt lähevad lapsed oma algatusel Eiseni „Rahvaraamatut“ lugema, ümberjutustused aga pakkusid põnevat värskendust iga pere lugemislauale.

Neis lugudes sai seakarjane Mihkel kuningaks, Vana-Jaagup tüssas surma, sulane pidas koera ametit; sai kohtuda virmaliste, krattide, haldjate, argpüksist kolli, varastaja tondi ja töökate maa-alustega.

Sai käia lolle otsimas ja sel teekonnal näha, kuidas liiga lühikeseks saetud palki püüti pikemaks venitada ja kuidas lehma püüti kogu külarahva kaasabil mööda kitsast redelit katusele saada, et ta võiks seal kasvama hakanud rohu ära süüa.

Ja veel:
„Perepoeg rändas edasi. Mõne aja pärast,  kord õhtul jõudis ta tallu, kus parajasti einestati. Pudrukauss seisis toas laual, piimavitsik aga aidas, üle suure õue. Ja nõnda jooksid kõik nobedasti edasi-tagasi – kes pudruga toast aita piima järele, kes tühja lusikaga aidast tuppa pudru järele.
Perepoeg naeris ja hüüdis:
„Oi-oi, teid lollikesi küll! Viige piimavitsik kah tuppa, siis pole teil tarvis nii palju vaeva näha!“
„Õige küll!“ hüüdsid sööjad ning tegidki nõnda. Ja ka see oli hea nõu.“

Lisaväärtuseks on raamatule Vive Tolli vaimukad pildid, millest mõne näite siia veel lisan.

"Kolme Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"

August Jakobson
"Kolme Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"
Romaan.
"Valitud teoste" 6. köide.
Eesti Riiklik  Kirjastus. Tallinn, 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.
Kunstiliselt kujundanud Paul Luhtein.

Väga masendav ja enamjaolt raskemeelne raamat algusest lõpuni.

"Kolme Vaeva Tee oli avali kõigi maailmakaarte tuultele. /---/ See oli linna päramine sopp, lömakile vajunud majade vilets rodu, kokkusurutud, üksteise ligi pigistatud inimelamute tihedast salgast esile ulatuv tipuke. /---/ Rampraske, varjusurma taoline loidus laotus üle hallide liivaluidete. Mere igav kohin ei vaikinud hetkekski. Ja ööd olid sügavad ning tapvad nagu viirastuslikud nägemused."

Sellest masendusest ja rusutusest hoolimata oli "Kolme Vaeva Tee" minu jaoks huvitav raamat. Kuigi, tunnistan ausalt, Jakobson oma Pärnu-teemaliste romaanide ja jutustustega võttis minult ära igasuguse tahtmise pikemaks ajaks Pärnusse sõita. See pelg kestis kaua aastaid.

Romaani jagude pealkirjad on "Seisev vesi", "Kevad", "Rabamaastik", "Öö saabumine". Need pealkirjad iseloomustavad ka peategelase elukulgu.

"Kolme Vaeva Tee" valmis autori sõnul aastail 1928-1929, mil Jakobson oli vaevu 24aastane, ilmus trükist 1930. a ja selle tegevus algab 1926. a kevadsuvega, mil raamatulehekülgedele sisenevad "kolm üleni musta rõivastatud naist. Kaks neist olid vanad, väsinud nägudega, nende kaaslane aga vaevalt paarikümne-aastane neiu."  Need on tädi Cloo elik Clothilde Anette, tema liebe Schwester Rosalie ja nende noor sugulane ning ühtlasi valvealune neiu Heleene, kes tihti mõtleb, "et nõnda jookseb tühja kogu ta aeg, et nõnda ta vananeb aina mõttetumaks muutuvas kohaltammumises, - et nõnda jääb ta kindlasti ilma tollest suurest õnnest, millest ta oli näinud und, millele ta oli mõelnud ärkvel olles."

Kõik näibki nii kulgevat, hoolimata neiuigatsusest, hoolimata sügavast armumisest ja kiriklikust laulatusest, hoolimata abielust, millelt neiu Heleene nii palju oli lootnud. Ka osutub ta, olles harjunud vanapreilide keeldude ja käskudega, täiesti abituks tingimustes, kus tal rohkem vabadust on, kus ta pidi "lausa üleöö muutuma iseteadvaks täiskasvanuks, kes oskab otsustada kainelt nagu kunagi mõistlik inimene".

Ka rasedus ei tule tema elule kasuks, seda enam, et naise lapseootus muudab ta mehe veel võõramaks, kuni ühel hetkel oli ta "õnnelik, kui mees oma lihava keha kohe tekkidesse mähkis ning uinus, püüdmata talle läheneda. jah, kõik oli möödas, - lõplikult ja tagasipööramata; ta tundis inimese vastu, keda ta oli kogu oma noorusejõuga armastanud, veel vaid järjest tugevnevat vastikust."

Kuid raamat läheb veel edasi, soovitan lugeda ja ei hakka sisu detailideni lahti seletama. Raamatu lõpp aga on väga-väga sarnane Jack Londoni "Martin Edeniga" (1909), võib-olla koguni sellest otseselt mõjutet, sest kahtlemata oli Jakobson Londonit lugenud.

1956. a väljaande järelmärkuses ütleb Jakobson, et sai ainestikku neist "alati musta rõivastatud, sirge ja range hoiakuga vanadest ja noortest daamidest, kes liikusid ringi nii mu kaunis kodulinnas kui teisteski meie väikelinnades veel kolmekümnendate aastate keskpaiku - naftaliini-lõhnalised, kibestunud, oma rahvast irdunud ja selle poolt põlatud, unustanud emakeele, oskamata aga küllaldaselt ka saksa keelt." Oma teost nimetab Jakobson ühiskondlik-psühholoogilist laadi romaaniks ja väidab, et on teist väljaannet võrreldes 1930. a omaga põhjalikult redigeerinud, välja jättes tarbetud naturalismi-elemendid jne.

"Ööbik ja vaskuss"

August Jakobson
"Ööbik ja vaskuss"
Eesti rahva muinasjutte lindudest ja loomadest.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1949.
Illustreerinud Evald Okas.

"Ööbik ja vaskuss" on väga hea muinasjutukogu. Selle 57 lugu olid mulle lapsepõlves lausa pähe kulunud. Vist on need, vähemalt mõned neist, praegugi koolis kohustusliku või soovitusliku kirjanduse hulgas. Küllap pole ühtki lugemisoskusega eestlast, kes neid loomajutte või vähemasti seda raamatupealkirja ei teaks.

Just selle kõigiteadmise pärast ei hakka ma siia tekstinäiteid ja lootutvustusi panema. Olgu vaid pildipostitus Evald Okase illustratsioonidest, mis samuti olid pähe kulunud.

Eks niisugune pähekulumine olegi hea raamatu tunnus - halba ju meeles ei hoiaks.

* August Jakobson (2. sept /20. aug/ 1904 - 23. mai 1963) oli prosaist ja näitekirjanik, kelle loomingust tänapäeval vähe räägitakse, sest rohkem teritatakse hambaid tema rolli kallal riigi- ja ühiskonnategelasena. Aga raamatuid kirjutas ta väga palju ja juba esimese romaaniga ("Vaeste patuste alev", 1927) tuli ka tunnustus.

Lapsepõlves lugesin tema näidendeid ("Kaitseingel Nebraskast", Elu tsitadellis" jt), jutustusi ja ka mõnda romaani, millest mulle eriti meelde jäi "Kolme vaeva tee" (1930). "Ööbik ja vaskuss" ilmus esmakordselt 1947. a ja sellest on rohkesti kordustrükke.