25/03/2022

„Eesti rahva ennemuistsed jutud“


Friedrich Reinhold Kreutzwald
„Eesti rahva ennemuistsed jutud“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Günther Reindorff.
Toimetanud ja järelsõna kirjutanud Immanuel Pau.

Minu lapsepõlve ja ka hilisema elu üks olulisemaid raamatuid. Siinne meenutus on aga pärit ajast, mil koostasin Õpetajate Lehte (nr. 16, 17. aprill 2003, lk 13) lehekülge „Iga eestlase lapsepõlve muinasjutumaailm“. Lehekülje ajendiks sai tõik, et 6. märtsist 2003 6. jaanuarini 2004 oli Eesti Rahvusraamatukogus Kreutzwaldi aasta raames avatud näitus „F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud““.

Kreutzwaldi muinasjutud valmisid 1850.–1860. aastatel. 1860. a ilmus Tallinnas Lindforsi pärijate trükikoja väljaandel „Eesti-rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud…“ esimene vihk.

„Ennemuistsete juttude“ illustreerijana on eesti raamatukujunduse ajalukku läinud Günther Reindorff (1889–1974), kes illustratsioonide, initsiaalide, päis- ja lõppvinjettide ning kaane ja esilehe kujunduse kallal töötas aastatel 1945–1948. Esmakordselt ilmus muinasjutukogu Reindorffi illustratsioonidega 1951. a. See ongi mu lapsepõlve uhke raamat, mille kaanepilt ja illustratsioonid siin näha on.
Õpetajate Lehes kirjutasid ennemuistsetest juttudest siis Eesti Rahvusraamatukogu infospetsialist Tiina Ritson, tollase näituse korraldaja Signe Suursöödi, minu kolleeg ajakirjanik Karl Kello ja mina. Panen oma toonase mõttekillu nüüd tervikuna siia:

IGATSUSED JA NUKRUS

Esimeses klassis viis õpetaja meid Estoniasse balletti vaatama. See oli mu esimene teatrielamus üldse. Tantsiti „Kullaketrajaid“. Mäletan imelist, tõepoolest kuldset muljet.
 
„Kullaketrajaid“ ma teadsin, sest kaks aastat varem oli ilmunud ilus suur raamat „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. See köide oli meil kodus ja kullaketrajate-lugu oli seal esimene. Olin seda juba ise lugenud.
 
Seda pidulikult kaunist raamatut tuli hästi hoida. Tuhka-Triinu loo alguse suure tähe olen siiski tol ammusel ajal veelgi uhkemaks teinud: värvinud roosa pliiatsiga ära selle sisse joonistatud ballikingad. Ühel teisel pildil olen tuleleeke apelsinivärviliseks kohendanud. Muidu on raamat senini päris hästi säilinud, kuigi juba rohkem kui pool sajandit vana ja üle elanud ka minu poja muinasjutulugemised. Kui minule meeldis rohkem „Tuhka-Triinu“ haldjapilt, siis tema lemmikuks oli „Kivialuste ristitütre“ loo määratu madu, kes tõlla hobustega tükkis alla neelas, nagu oleksid need pisikesed hiirepojad olnud. Tõele au andes on üht või teist pilti paljude hulgast väga raske esile tõsta – need kõik on haruldased.
 
Olen täiesti nõus Enn Vetemaaga, kes paar aastat tagasi Maalehes kirjutas: „Nooruses imetlesin ma Günther Reindorffi muinasjutuillustratsioone. Need tekitasid kummalisi igatsusi ja täiesti ootamatult ka seletamatut nukrust. Sellist filigraanset poeetilist realismi peeti vahepeal maitselageduse tipuks – mõni iga-hinna-eest-avangardist peab ehk praegugi –, kuid mul on alati kahju olnud, et vanameistril järelkäijaid, oma koolkonda pole.“

Too pidulik ja imeline väljaanne on kindlasti üks eelmise sajandi väärtuslikumaid raamatuid üldse. Paatoslik sõna „kodumaa-armastus“ mõjus minu põlvkonnale hästi lihtsalt – just selle ilusa paksu köite kaudu. Need jutud olid peaaegu peas, vähemalt kõik olulisemad tegevusliinid. Ja tänu piltidele uskusime ka, et siin Eestimaal lisaks meile veel igasuguseid imeelukaid ja -olendeid elab. Enamasti heatahtlikke.

Praeguste laste elus pole vist „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ üldse nii olulisel kohal, nagu oli meil – nende maailm algab võõramaiste Miki-Hiire ja Barbiega. Võib-olla just sellepärast ei mõista nad sirgudes eriti hästi, mida imelist on küll siinses karmis maas, kus valgust kipub liiga vähe ja jahedust liiga palju olema. Kreutzwald ja Reindorff koos tuletavad meile iga kord, kui nende ühisraamatu avame, meelde, et tegelikult elame ju lapsepõlvest alates muinasjutumaal, ainult ei mäleta seda alati.

* * *
Tänavu ilmus „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ taas, kaanepildiks seekord Põhja konn. Küll tahaks loota, et see raamat praegustele lastele nende elus sama tähtsaks saab, nagu oli minu põlvkonnale, aga ka neile, kes olid enne meid, ja neile, kes sirgusid suureks pärast meid.

Ja kuigi tolles vanas leheloos „Tuhka-Triinu“ haldjapilti kiitsin, on vist minu tuju aegade jooksul kõige rohkem tõstnud muhenaljakas „Paristaja-poja“ illustratsioon, millel kurat end pilve piirini venitanud on, et Paristaja-poeg Kõue-taadi pilli näpata saaks.

„Ja kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa...“

18/03/2022

Mõkola Vingranovski „Armastuse akna all“


Mõkola Vingranovski
„Armastuse akna all“

Ukraina keelest tõlkinud Harald Rajamets.
Kujundanud Raoul Kolk.
Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1975.

Panen siia kolm luuletust Ukraina luuletaja Mõkola Vingranovski (7. nov 1936 – 26. mai 2004) väikesest luulevihikust. Selle õhukese valimiku ilmumise ajal kirjutati, et luuletaja „on jäänud kontakti ukraina luule traditsioonipärase romantilise laadiga, ent otsib intensiivselt uusi väljendusvahendeid, on vahel õige punktiirne ja alati väga rahutu. Tema talendi hindajad leiavad ta luules vastavalt oma nägemisele ja lugemisele tihti üsna erinevaid väärtusi.“

Mõkola Vingranovski oli andekas mitmel alal: filmirežissöörina, näitlejana, luuletajana ja lastekirjanikuna.

FUUGA
Mõkola Vingranovski

Pimenes. Puhkes põrgupillerkaar. Vaade veritses...
Pilveskafandris käis maad mööda taevas.
Pimenes.
Pilduge pomme ja pomme ja pomme ja
pekske vabadust pähe ja näkku!
Paremale ma paiskusin, viskusin vasakule...
Taevas käis maad mööda pilveskafandris
ja pommide ja pommide ja pommide
põrgus
puhmles maa taeva jalge all.
Ma paiskusin paremale –  ja endasse...
Taevas käis karkudel maad mööda
ja pommide ja pommide ja pommide
purustuses
puhmles juba nii taevas kui maa.
Ma peatusin.
Pimenes...
Ja nüüd nägin ma taeva süles –
kus pommide ja pommide ja pommidega –
nägin taeva süles
teda.
Taevas kandis teda, valgesse sitsi mähitut,
ta oli taeval süles, 
mähitud odavasse valgesse sitsi.
Ja taevas käis karkudel maad mööda,
läks ja naeratas... Samal ajal
tema järel – vabaduse järel – juba joosti, 
juba jooksid mered ja metsad
ja meie saatused ja neidude silmad,
et kiskuda temast endale tükikest
ja saada temaks kas või viivuks! Osaliseltki!
Pommide,
pommide, 
pommide all...

ESIMENE HÄLLILAUL
Mõkola Vingranovski

Maga, sa mu kallis lapseraas,
maga, väike, sõstrasilmad sule.
Unes rukkinurme kohal taas
kõrge täht on läitnud oma tule.

Maga, sa mu pehme pesalind,
õnn ja vaikne rahu on mu põues.
Kuid su valjuhäälne saatus sind
juba kutsub akna taga õues.

Maga, väike, sul on kõik veel ees.
Tukuvad ka vahtrad tumedaina.
Nagu taevas meie Dnepri vees
ärgu sinus uinugu Ukraina.

Ärgu magagu ta sinu sees,
täitku virgelt sind ja su maailma.
Äiu-äiu, sa mu väike mees,
uni pillab hõbepiisku silma...

MARIA
Mõkola Vingranovski

Tüdruk turul müügi katki jättis,
pintsak seljas, valge rätik peas,
pehme leivapätsi padjaks sättis,
uinus leiva põsel, rahva seas.

Säärikud ja seelik musta värvi,
põllel valge täpimuster harv,
magab tüdruk keset turulärmi,
aga herilasi paras parv

sumiseb ta ploomidel... Ta magab.
Päiksekiiri juustes kustub tal.
Unes ploome ostjatele jagab.
Leivapäts on padjaks põse all. 

06/03/2022

„Ukraina muinasjutte“

Kirjutan selles postituses kolmest raamatust. Esimene neist jõudis minuni, kui olin kaheksa-aastane ja hästi lugemismaias.


„Ukraina muinasjutte“

Tõlkinud Eugen Hange ja Kaarel Puskar.
Illustreerinud Jevgeni Ratšev.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.

See oli päris kopsakas kõvakaaneline raamat, minu meelest hästi meeldejääva ja lapsesõbraliku kaanepildiga. Viimane oma lustakate loomadega (minu mäletamist mööda oli üks neist isand Kotofei) on igatahes praeguseni meelde jäänud, kuigi raamatut ennast mul (vist) enam alles ei ole, küllap sai äraloetuks, sestap pidin kaanepildi siia otsima internetist.

Kui nüüd sisukorda vaatasin – kokku 20 lugu –, siis meenusid mõned muinasjutud mulle kohe, teisi pidin kauem meelde tuletama, mõned aga ei ole enam meeles. Oli toredaid loomalugusid, neile lisaks muinasjutte inimeste nutikusest ja kavalusest. Igatahes meeldis see raamat mulle väga.

Selles kogumikus oli ka eesti laste hulgas hästi populaarne „Õlepullike-tõrvamullike“, mis ilmus mitu korda. Minul oli lapsena see väljaanne:

„Õlepullike-tõrvamullike“
Ukraina rahva muinasjutt.
Ukraina keelest tõlkinud Eugen Hange.
Illustreerinud T. Mavrina.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.

Muinasjutt rääkis väga vaeselt elavatest eidest ja taadist. Neil ei olnud ühtegi looma. Eidele lohutuseks meisterdas taat talle  õlgedest pullikese ja tõrvas selle küljed ära. Õlepullike aitas neil varaliselt tuntavalt kosuda.

Kolmas raamat ilmus mu poja lapsepõlves, saja rahva lugude sarjas. See vist on ka blogilugejatele kõige tuttavam.

„Ukraina muinasjutte“

Ukraina keelest tõlkinud Ludmilla Raudtits.
Illustreerinud Evi Valdov.
Eesti Raamat. Tallinn 1979.

Selles on lood vapratest, kavalatest, vahel ka äpudest inimestest: kasakas Mamarõga, nahaparkal Kirõll, nutikas tüdruk, tengelpunga loovutanud mees, laiskvorst, Mordho, kes pettis jumalat, ja härra, kes saksa keelt kõneles – muudkui „Vuhri-muhri! Vuhri-muhri!“

Lisan siia tsitaadi just sellest raamatust, muinasjutust „Nahaparkal Kirõll“, samuti ka mõned Evi Valdovi toredatest piltidest.