"Timur ja tema meeskond"

Arkadi Gaidar
"Timur ja tema meeskond"
Raamatust "Jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud L. Kurai.
Illustreerinud F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

Kuigi võib jääda mulje (võimalik, et mingite ideoloogilist laadi hilisemate muudatuste tõttu), et see kiiresti väga populaarseks saanud noorsoojutustus on kirjutatud Suure Isamaasõja ajal, on kirjutamise daatumiks 1940.

Jutustus usinatest pioneeridest, kes abistasid rindemeeste perekondi, üksikuid vanureid ja eakaid, kutsus esile laiaulatusliku timurlaste liikumise, mis otsapidi ka Eestisse jõudis.

Pean tunnistama, et see siin on juba mu mitmes katse sellest loost kirjutada - eelmistes kippus vähem juttu olema Gaidari teosest ja rohkem mu enda lapsepõlvemälestustest ühest Nõmme koolist, kus samuti timurlased olid, vanamemmedele puudeladumisel abiks käimisest ja "Timurlaste laulu" muusika autorist. Seekord otsustasin need meenutused siinsest tekstist välja jätta ja rohkem Gaidari timurlastele keskenduda.

Jutustuse tegevus toimub 1939. a suvel, mil polkovnik Aleksandrovi tütred 13aastane Ženja ja juba neiueas Olga kohtuvad 13aastase Timuriga, kes juhib asula salapärast poisteorganisatsiooni, mille liikmeid aeg-ajalt huligaanideks peetakse (sest asulas on ka teine poisterühmitus, mis põhiliselt õuna- ja muude pisivargustega tegeleb), aga mis tegelikult on loodud inimeste abistamiseks. Oma kaitse alla võetakse ka Ženja ja Olga.

Kirjanduslikult pole tegemist erilise meistriteosega, kuid tekstis on hoogu ja innustust, mis pani selle tegelased elama ja lugeja neile kaasa elama, ning inimlikku mõistmist, et need, kes rohkem suudavad, võivad ja saavad juba maast-madalast abiks olla neile, kel jaksu vähem.

Peategelane kannab Arkadi Gaidari poja Timuri nime. Tegelikult oli see puhas juhus, sest jutustuse esimene versioon oli pealkirjastatud "Duncan ja tema meeskond", kuid seda avaldama hakanud kirjastus ei tahtnud, et peategelasel oleks inglise nimi. Nii asendaski Gaidar Duncani nime oma poja omaga.

Timuri ja tema meeskonna teema juurde pöördus Gaidar tagasi veel vähemalt kaks korda. Samal, 1940. aastal kirjutas ta jutustuse "Lumekindluse komandant" ning 1941. aastal sõja alguspäevil filmistsenaariumi "Timuri vanne", mille tegevus toimub taas samas suvilas ja asulas, kus "Timuri ja tema meeskonna" oma.

2013. a koostas Venemaa haridusministeerium nimekirja sajast raamatust, mida soovitatakse sealsetele koolilastele lugemiseks. Selles loetelus on ka "Timur ja tema meeskond".

ERR.ee Raadioteatrist saab kuulata "Timuri ja tema meeskonna" järgi 1952. a tehtud kuuldemängu. http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/timur_ja_tema_meeskond

Аркадий Гайдар "Тимур и его команда" (1940)

"Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus"

Arkadi Gaidar
"Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus"
Raamatust "Jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud L. Kurai.
Illustreerinud F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

Üks esimesi raamatuid, mille kaudu mu lapsemällu kinnistusid kohanimed Krimm ja Kaukaasia, oli tõenäoliselt Arkadi Gaidari "Jutustused". Mitme jutustuse tegevus toimus just Krimmis. Eesti keeles ilmus see suur kogu veel Stalini ajal.

Raamat sisaldab jutustusi "Timur ja tema meeskond" ("Тимур и его команда", kirjutatud 1940. a ja sellest jutustusest kirjutan tulevikus siin blogis eraldi pikemalt, mistõttu sellel praegu rohkem ei peatu), "Sõjasaladus" ("Военная тайна", 1935), "Neljas blindaaž", "Helesinine tass" ("Голубая чашка", 1936), "Las valgustab!", "RSN" (РВС, 1926), "Tšuk ja Gek" ("Чук и Гек", 1939), "Trummilööja saatus" ("Судьба барабанщика", 1939) ja "Suits metsas" ("Дым в лесу", 1939).

Kõik need on kirjutatud suure sõja eel, seepärast on neis omamoodi revolutsioonilis-romantilises stiilis jutustustes palju juttu patriotismist ja kodumaa-armastusest, usust punaarmee võitudesse samuti. Lapsena ma mõistagi ei tulnud selle peale ja ka teadmisi ning kogemusi polnud. Olid lihtsalt põnevad jutud. Praegu, mil nende jutustuste kirjutamisajast on rohkesti vett merre voolanud, on neid ajaloolisest vaatevinklist üpris huvitav taas vaadata.

Sevastoopolit, Kiievit, Krimmi koos Arteki pioneerilaagriga jm praegu päevauudistes väga aktuaalseid kohanimesid kohtab eelkõige jutustustes "Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus". Neist esimeses sõidab energiline Natka Šegalova Krimmi parimasse pioneerilaagrisse puhkusele. Ta on kaheksateistkümneaastane ja ei aimagi, millised seiklused teda ees ootavad.

"Natkale, kes lapsest saadik oli harjunud suplema alati külmas ja kiirevoolulises jões, tundus ujumine soolaseis rahulikes lainetes imelikult kergena. Ta ujus kaugele. Küpressipargid, rohelised viinamarjaistandused, kõverad teerajad ja laiad alleed - kogu see laager, mis oli laotunud võimsa mäe nõlvale, paistis siit, merelt, heledana ja suurepärasena."

"Sergei pöördus ümber. Nähtavasti oli midagi juhtunud, sest ta lõi tuikuma. Ühel ja samal hetkel nägi ta vangitornide raskeid paasikuid, roostetanud ahelaid ja elutu Maritsa tõmmut nägu. Ja veel nägi ta tornide kõrval kuiva teravat rohtu. Ning sellel rohul lamas liikumatult, näoga allapoole ja kiviga meelekoha juures, Maailmarevolutsiooni Esimese Oktoobrilaste Rühma ratsanik - väike Alka.
Sergei sööstis juurde ja tõstis Alkat. Ent Alka ei tõusnud.
"Alka," palus Sergei peaaegu sosinal, "palun tõuse...""

"Trummilööja saatusel" aga oli suur mõju Arkadi Gaidari enda saatusele. Selle jutustuse peategelane 13aastane Serjoža jäi üksi: ta ema oli surnud, isa arreteeritud, võõrasema ära sõitnud. Poisi üksindust kasutasid ära kurjategijad, võimalik et spioonid. Jutustuse lõpus aga taipab poiss tõde ja takistab spioone nende kavatsuste elluviimisel. Ka isa vabaneb ennetähtaegselt.

Tol ajal ei kirjutatud Nõukogude massiteabevahendites arreteerimistest ja läbiotsimistest üldse. Et Gaidar seda oma jutustuses tegi ja tundis arreteeritule kaasa, see oli üsna ootamatu.

"Trummilööja saatus" pidi ilmuma järjejutuna üleliidulises väga suure trükiarvuga pioneerilehes Pionerskaja Pravda, seejärel ajakirjas Pioner ja siis eraldi raamatuna. Kui selle esimesed peatükid aga 1938. a novembris ajalehes ilmusid ja need ka raadios ette loeti, kaebas keegi Gaidari peale. Jutustus keelati ära, hävitamisele kuulusid ka Gaidari teised seniilmunud raamatud. Kuid kolm kuud hiljem saatus pöördus, Gaidari autasustati ordeniga ja hävitatud raamatute asemel otsustati välja anda uued, "Trummilööja saatus" ilmus 1939. a raamatuna.

Siia aga panen ma lihtsalt ühe lõigu tolleaegse Kiievi kohta, kus toimus osa "Trummilööja saatuse" tegevusest:

"...ärkasin vagunikupees alles siis, kui me selgel soojal hommikul mingisugusele ennenägematult kaunile linnale lähenesime.
Mürinal kihutasime üle kõrge raudsilla. Meie all voolas taevassinine jõgi, millel ujusid suured valged ja helesinised aurikud. Oli tunda vaigu, kalade ja vesitaimede lõhna. Kisasid hallid valgerinnalised kajakad - linnud, keda ma nägin esimest korda elus. /- - -/ 

Mäel, järsaku kohal, aga kuhjusid paleedena näivad valged hooned ning heledad, suursugused, tornid. Ja kui meie lähenesime, siis nemad keerasid, asetusid poolpöördesse ja vaatasid üksteise tagant üle võimsate kivist õlgade ning sädelesid helesinise klaasiga, hõbedaga ja kullaga.
Onu võttis mu õlast kinni.
"Mu sõber! Oled sa kangestunud või totraks jäänud? Mina hüüan, sakutan... Pane asjad kokku."
"Mis see on?" küsisin ma otsekui poolunes ja osutasin käega akna poole.
"Ah see? Seda kõike nimetatakse Kiievi linnaks." /- - -/

Kas pimestas inimesi lõunamaine päike või olid kõik riietatud teisiti kui põhja pool - kirevamalt, lihtsamalt, kergemalt, - igatahes näis mulle, et kogu linn sumiseb ja naeratab.
"Kiievlased!" muigas onu, pühkides taskurätikuga laupa. "See on säherdune rahvas! Teda võid peksta, tema aga tantsib ikka edasi!""

Аркадий Гайдар "Военная тайна" (1935); "Судьба барабанщика" (1939).

"Tšuk ja Gek"

Arkadi Gaidar
"Tšuk ja Gek"
Jutustus, 1939.

Taas üks niisuguseid lastejutte, mis mulle lapsepõlves oli filmina (1953) ja kuuldemänguna (1950) ehk tuttavamgi kui raamatutekstina.

Kaks poisikest, kes koos emaga sõidavad Moskvast elama isa juurde taigasse:

"Tšuk ja Gek ei mõtelnud poolt sekunditki, vaid teatasid kohe nagu ühest suust, et nad on valmis sõitma mitte ainult tuhande, vaid isegi saja tuhande kilomeetri taha. Neid ei kohuta miski. Nemad on julged. Nemad kihutasid eile kividega minema hoovi lipsanud võõra koera."

Aga enne, kui sõit algas, tuli kaugelt telegramm, mille poisid mänguhoos kogemata aknast välja viskasid ja mida ema ei näinud. Seiklused rongis, kuni lõpuks jõuti väikesesse jaama, kus aga isa vastas polnudki. Teda polnud ka lummetuisanud majakeses, milles ema ja lapsed ööbisid enne edasisõitu.

Polnud ka Geoloogiliste Uurimiste Baasis number kolm. Ja siis sai ema teada telegrammist ja sellest, et isa tuleb oodata veel kaua...

"Järgmisel päeval otsustati hakata näärikuuseks ettevalmistusi tegema.

Mis nad kõik välja mõtlesid, et kuuseehteid saada!

Vanadest ajakirjadest lõikasid nad välja kõik värvilised pildid. Riideribadest ja vatist õmblesid nad loomakesi ja nukke. Nad tõmbasid isa laekast välja kogu paberossipaberi ja keerutasid sellest toredaid lilli. Valvur oli muidu küll sünge ja seltsimatu, aga temagi seisis puid tuues kaua ukse juures ja imetles nende üha uusi ja uusi mõtteid. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tõi neile teepakendeist hõbepaberit ning suure tüki vaha, mis tal kingsepatööst järele oli jäänud.

See oli suurepärane! Ja kuuseehete vabrik muutus otsekohe küünlatehaseks. Küünlad tulid kohmakad, kõverad. Kuid nad põlesid niisama heledalt kui kõige uhkemad ostetud küünlad."

Ja siis, varsti tulid ka geoloogid tagasi. Ja isa. Ja õhtul enne uue aasta tulekut laulis Gek laulu:

"Missugust, seda ma praegu enam ei mäleta. Mäletan ainult, et see oli väga ilus laul, sest kõik inimesed muutusid seda kuulates vaikseks. Ja kui Gek peatus, et hinge tõmmata, siis oli kuulda, kuidas pragisesid küünlad ja akna taga vingus tuul..."

Ülipopulaarse "Tšuki ja Geki" kuulsad väga pateetilised lõpulaused sellest, mis on õnn, tiivustasid paljude põlvkondade inimesi kuni NLiidu lagunemiseni.

Kuuldemängu "Tšuk ja Gek" (dets 1950) saab kuulata ERR ahiivist. Raadiole on selle seadnud Ly Tuiman, osades Alari Sarri, Jüri Martin, Erna Korjus, Rudolf Nuude, Ants Jõgi, Helmut Vaag ja Salme Reek.

Arkadi Gaidari "Jutustused", millest ma seda juttu esimest korda lugesin, ilmusid eesti keeles L. Kurai tõlkes 1952. aastal. Kui selle raamatu üles leian, panen siia ka sealt mulle meelde jäänud illustratsiooni. Siinne värviline  illustratsioon on pärit A. Gaidari "Jutustused II", 1963 ja selle on joonistanud Hugo Mitt; fotod on kaadrid 1953. aasta mängufilmist "Tšuk ja Gek". Siinses tekstis toodud tsitaadid pärinevad aga L. Soe tõlkest (samuti "Jutustused II", 1963.)

EDIT:  15. märts 2014. Nagu lubatud, panen nüüd siia ka 1952. a kogumikust pärineva illustratsiooni, mille autorid on F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

* Arkadi Gaidar (Arkadi Golikov; 22. jaan [vkj 9. jaan] 1904 - 26 okt 1941) oli nõukogude kirjanik ja sõjakorrespondent, kelle laste- ja noorsoojutustused olid NLiidus väga populaarsed. Neist tuntuim on "Timur ja tema meeskond".

Аркадий Гайдар "Чук и Гек" (1939).