„Daam koerakesega“

Anton Tšehhov
„Daam koerakesega“
Kogumikust „Novelle ja jutustusi“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Väino Linask.

Kirjutades oma teise blogisse teispoolsusesse lahkunud kuulsa näitleja Aleksei Batalovi (20. november 1928 –15. juuni 2017)  meenutuseks postitust lugesin taas üle Tšehhovi imelise jutustuse „Daam koerakesega“, mille ekraniseeringus Batalov 1960. aastal peategelast kehastas. Muidugi mäletasin nii seda kaunist lugu kui ka filmi oma lapsepõlvest, mil need mulle väga hinge läksid.

„Daam koerakesega“ on nagu pastelltoonides elupilt suvituslinna Jalta kaldapromenaadil kohtunud paarist. Ennast hingelt vanana tundev moskvalane Dmitri Gurov, kes pole veel neljakümnenegi, puhkab ilma naise ja lasteta, ning nägus S-linna noorik Anna Sergejevna, kes on puhkama saabunud ilma abikaasata, keda ta lakeiks nimetab ja keda tõenäoliselt ei armasta.

Igavleva mehe ja temast hulga noorema naise armuloos ei nähta praegusajal midagi ebatavalist, tõenäoliselt ei nähtud ka siis, kuigi moraalituks ja pikantseks muutsid tekkiva suhte asjaolud, et peategelased olid abielus. Suhteliselt banaalse loo on Tšehhov imeilusasti kirja pannud. Lausa tajutav on suvituslinna tolm ja aeglaselt kulgevad päevad, vaikselt rannale rulluvad lained ja tunde tärkamine, Anna Sergejevna kahetsus ja juhtunuga leppimine...

Lõpuks ei suudeta enam olla teineteiseta, lahkutakse, kohtutakse Gurovi algatusel uuesti, tegevus kandub naise kodulinna ja Moskvasse ning vaikselt heliseb üle kõige armastuse ja lootusetuse nukravõitu meloodia.

Seda jutustust on nimetatud Anton Tšehhovi meistriteoseks, tema paremate novellide ja jutustuste hulgast parimaks.

Mõned tekstinäited:
„Tarbetud toimingud ja kõnelused ikka ühest ja sellestsamast võtavad ära parima osa ajast, parimad jõud, ja lõpuks jääb järele mingi nudi, tiivutu elu, mingi mõttetus, ja ära minna, põgeneda pole võimalik, otsekui istuksid hullumajas või vangiroodus!“

„Iga isiklik olemasolu püsib saladusel ja võib-olla osalt sellepärast kultuurne inimene hoolitsebki nii närviliselt selle eest, et isiklikust saladusest lugu peetaks.“

„Anna Sergejevna ja tema armastasid teineteist nagu väga lähedased, omased inimesed, nagu mees ja naine, nagu õrnad sõbrad. Neile tundus, et saatus ise on nad teineteisele määranud, ja polnud arusaadav, miks on Gurov naisemees ja Anna Sergejevna mehenaine. Nad olid justkui kaks rändlindu, isalind ja emalind, kes on kinni püütud ja sunnitud eraldi puurides elama. Nad andestasid teineteisele seda, mida häbenesid oma minevikus, andestasid kõik olevikus ja tundsid, et see nende armastus on muutnud neid mõlemaid.“

Piltidel:
Ülal: Kaader filmist „Daam koerakesega“ (rež Jossif Heifits, 1960),  kus Gurovit mängis Aleksei Batalov, Anna Sergejevna osas oli Ija Savvina. Film kujunes menukaks, sai auhinna Cannes’i filmifestivalil ja seda vaadati paljudes maades. Näiteks on Marcello Mastroianni seda nimetanud oma lemmikfilmiks. Praegu on üks vaatamisvõimalus You'Tubes'is:
https://www.youtube.com/watch?v=v9fkGWooVhE

All: Jaltas avati 2004. aastal skulptuurirühm, mis kujutab daami koerakesega ja teda veidi eemalt seiravatTšehhovit.  Praegu peetakse seda taiest Jalta kui kuurordilinna sümboliks. (Foto internetist.)

Антон Чехов „Дама с собачкой“ (1898).