„Kümnes kiri Ingile“

Henrik Visnapuu
„Väike luuleraamat“
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Koostanud Paul Rummo.

Jaanuarikuu luuletuseks valisin sel tänavusel lumeta talvel Henrik Visnapuu kaunilt lumise armastusluuletuse „Kümnes kiri Ingile“. 2. jaanuaril oli Visnapuu 130. sünniaastapäev.

KÜMNES KIRI INGILE

Henrik Visnapuu

Mäletad, Ing, seda alleed,

seda üksikut lumist teed?

Kuused olid kui suhkrupääd,

suhkrupäie all sina läed.

Kuused latvadel kandsid kuid,

lumilinnud painutid puid,

unen nägid nad unest und,

langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed,

seda üksikut lumist teed,

kust me jooksime kinni käest

lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lunde sa

kiskusid minu endaga.

Mäletad, veersime alla mäest

võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest

igalt poolt „armas“ eest.

Kuused olid kui suhkrupääd,

suhkrupäie sean sina läed.

Nüüd olen sinuta siin,

südamen sõnatu piin.

Mäletad, Ing, seda alleed?

Sa mida minuta teed?

/1919/

* Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 – 3. aprill 1951)  oli eesti kirjanik ja kirjanduskriitik, rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.
Portree-puulõige: Ernst Kollom.

340.

„Vabadus, armastus“

 
Sándor Petőfi
„Vabadus, armastus“
Valik luuletusi ja poeeme.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ellen Niit.
Kunstiliselt kujundanud Rudolf Pangsepp.

See luulekogu ilmus mu abituuriumiaastal ja ma armusin sellesse silmapilkselt. Või oleks ehk õigem öelda, et ma armusin Sándor Petőfisse – tema nooruslikku uljusesse, tema kirge ja hoogu, isamaa-armastusse ja ülimasse hingestatusse, tema vabadusse ja armastusse.

MIS ON KUULSUS?

Mis on kuulsus?... Vikerkaareviir.

Pisarates murtud päiksekiir.

/1846/

Ma ei olnud ainus vaimustunu. Minu põlvkonnas teadsid paljud Petöfi värsse peast, väga sageli kõlasid need parimate näitlejate ettekandes raadiost – me elasime neis ja nemad elasid meis.

VABADUS, ARMASTUS

Vabadus, armastus,

need on mu igatsus.

Elu ma ohverdan

sinu eest, armastus,

ohverdan armu ma

sinu eest, vabadus.

/1847/

„Ma olen madjar“, kirjutas Petöfi ja muutis oma luulega ka pärast oma surma madjarite maa meile lähedaseks. See oli aeg, mil me teadsime kindlalt, et oleme lisaks soomlastele ka ungarlastega sõbrad ja sugulasrahvas.

Oma südames olime me kõik looduse metsikud lilled.

LOODUSE METSIK LILL

Mis te haugute siin, penid,

mis te minust purete!

Viskan teile kondi kurku,

nii et sellest surete.

Murdke igerikke õisi

kasvuhoonest kusagil;

mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Luulet koolis mulle pole

sisse taotud kepiga.

Reeglitega ma ei ole

iial suutnud leppida.

Reegleid austagu, kes hirmust

priiuses on ärevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Õitsta teile, jõudesoole,

pole tahtmist vähemat!

Teie kõhud kehvapoolsed

kohe rikki lähevad.

Tervitab mind see, kel meeled,

puhtad on ja elevil.

Mind lõi loodus piiramatu,

olen tema metsik lill.

Rahule mind igaveseks

jätke parem kisata.

Tõesti tühi töö on herneid

vastu seina visata.

Ja kes siiski otsib tüli

kunagi või kusagil –

puutugu mind vaid! Ma olen

okkaline metsik lill.

/1844/

Olen alati olnud väga tänulik Ellen Niidule, kes Petöfi luulet nii meeldejäävkaunilt eesti keelde tõlkis. Ka tema järelsõna sellele raamatule oli poeetiline ja seda soovitan ma kindlasti lugeda. Üks katke sellest:

„/Sándor Petőfi/ oli sündinud nääriööl, ööl vastu esimest jaanuari 1823, ja eluaastaid sai ta lugeda kakskümmend kuus. 1849. aasta juulis jäi ta elu pooleli loomingulise ja füüsilise nooruse haripunktil. Ta langes Ungari revolutsiooni viimases lahingus. Tema saatus oli selle poolest õnnelikum kui Ungari vabadusvõitluse saatus. Tema lakkas olemast elu kõrgseisus. Võitlus, mille vaimne juht ta oli olnud, taandus reaktsiooni ees. Selle kiuste, aga võib-olla ka just selle tõttu sai Petöfi ülev kuju ungarlaste jaoks veelgi sümboolsust juurde.“

Ka Petöfi pilt on pärit sellest raamatust, Ernst Kollomi puulõige. >>>

* Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Eesti keeles on tema luuletusi ja poeeme avaldatud korduvalt, kuid viimasel ajal vist kahjuks mitte.

Petöfi Sándor „Összes költeményei“.

Petöfist, eriti tema poeemist "Sangar János" (János vitéz) olen kirjutanud ka oma blogis Suleke, vt siin. 

"Paastukuu tuuled"

Juhan Sütiste
"Väike luuleraamat"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.

Märtsikuu luuletuseks valisin sellest väikesest valikkogust luuletuse, mis esmakordselt ilmus Juhan Sütiste kogus "Valgus ja varjud" (1939).

Siinsetest luuleridadest meeldivad mulle eriti sõnad "tujude paast" ja mõte, et selle lõppedes võib jälle rumalusi teha.

PAASTUKUU TUULED
Juhan Sütiste

Nüüd lõõtsuvad jälle paastukuu tuuled,

täis sügavat koha,

täis laulvaid ja murdlikke hääli.

Õhk elab kui hing, mis luues

on lõikav kui ohak

ning vabades mõtetes kääriv.

Tähiseid öid saadavad vihurite tuiked

ja katusepleki tujukad põrinad,

korstnalõõrid on täis kirglikke huikeid

ning aknad jääkildude viimaseid kõrinaid.

Nüüd jälle minus tõstavad pääd

igirahutuse suured rõõmud,

nüüd voolavaks veeks sulatavad jää

taliharja sügavad sõõmud.

Alla jõgedesse uhtub

vana kõnts ning korisev saast,

terasekarva ehas

lõpeb minu paatunud puhkus

ja tujude paast -

nüüd võin jälle rumalusi teha.

Võtke meilt ära pühad rumalused,

rõõmud, kired ja kinnisideed -

siis oleme hoolsad kui kumalased,

ent surnud kui seisvad veed.

Sest sügav kurbus on see,

mis meid hingeni haarata suudab,

mis murrab kui voog;

suur rõõm on see,

mis ängistund vaimu uueks loob

ja enesepäraseks maailma muudab.

* Juhan Sütiste (1936. a-ni Johannes Schütz; 28 /16/ dets 1899 - 10. veebr 1945) oli eesti luuletaja ja näitekirjanik. Noorpõlves harrastas sporti, võitis 1927. a Roomas üliõpilaste olümpiaadil odaviskes kuldmedali.
Portree-puugravüür: Ernst Kollom.

"Ahvenapoiss Sulev"

  
Johannes Selg
"Ahvenapoiss Sulev.
Lugu vaprast kalakesest"
Loodus, "Targad tähed" nr 2, Tartu 1939.
Illustreerinud Ernst Kollom.
Kaas Richard Kivit.

"Tiigi ääres askeldasid kaks poissi suure ümmarguse klaasnõuga, mis ettevaatusest oli asetatud vanaema pruuni, vitsadest punutud korvi. Ja selles klaasnõus ujus kiiresti edasi-tagasi väike hõbedaselt helkiv kala: noor, punakate uimedega ahven, kelle poisid olid ristinud Suleviks.

Nad tõstsid klaasnõu ettevaatlikult vanaema korvist, asetasid selle tiigi kalda lähedale madalasse vette, kallutasid pisut - ja nagu hõbedane nool lipsas väike kalake klaasnõust tumeda veega tiiki; välgatas vaid korraks veepinna all - ja oligi kadunud poiste silmist."

Nii said alguse ahvenapoiss Sulevi seiklused 1938. a lastekirjanduse võistluse auhinnateoses, mis mulle juba lapsena mõnevõrra ilutsev tundus, aga veteelu põnevasse maailma siiski üpris hea sissevaade oli.

Et ühes tiigis nii palju kõiksugust siginat-saginat võib toimuda, et seal lisaks konnaisand Kvaak-Kvaagile ka vesiherned, tiigikirbud, kaanid, teod, vesiämblikud ja paljud muud olevused sekeldavad, seda linnatüdruk ju ei teadnud ja need kirjeldused olid talle omamoodi avastuseks.

Minu teada ilmus see raamatuke 2003. a ka uuesti, kuid ma ei oska arvata, milliste tundmustega loevad seda nüüdislapsed, kes looduse keerulist maailma on väga tihti juba nii telekast kui internetist palju näinud ka siis, kui nad ise veel päriselt looduseskäikude kogemust ei oma.

* Johannes Selg (20. märts 1908 - 12. nov 1973) oli tihedasti Viljandiga seotud kirjamees. Tema sulest on nii näidendeid ("Viljandi paadimees", "Granaattüdruk", "Aavo vabadusrist"jt) kui ka jutustusi ja romaanegi ("Patt", "Lubjaahi" jm). Luuletamine ("Aegade vaim") polnud talle samuti võõras.

* Ernst Kollom (18. detsember 1908 - 17. oktoober 1974) oli Eesti raamatugraafik. Laiemalt tuntuks sai ta 1930. aastate populaarsete sarjade "Nobeli laureaadid", "Põhjamaade romaane" ning "Sõjaromaane ja memuaare" kaaneümbriste kujundajana. Väga meisterlikult valdas ta puugravüüri.