Vahepala: kuidas BBC uus „Tuhkur Hobune“ mu tuju rikkus

Panen ka siia mu teise blogi „Kruusatee“ postituse Agata Christie „Tuhkur Hobuse“ järgi tehtud uuest filmist. Esiteks pole siin ammu vahepalasid olnud ja teiseks sobib „Tuhkur Hobune“ kui mu noorpõlvetuttav hästi siinse blogi postituste hulka. Topelt ei kärise :)

Ei tea, kuidas on teistega, aga kui ma poest mingit kindlat minu vajadustele vastavat ja väljakujunenud kaubamarki ostes saan toote, millel on hoopis teised omadused, siis olen mõistagi pettunud. Mingil määral võib seda tõdemust laiendada ka siis, kui mõnda kirjanduslikku ammust ja head tuttavat eest leida lootes juhtutakse vana loo täiesti uutmoodi serveeritud sündmustikule ja tegelastele.

Mark Easterbrook on „Tuhkur Hobuse“ uues versioonis (The Pale Horse,.BBC 2020, stsenarist Sarah Phelps) meeldiva ja sõbralikult ontliku noormehe asemel otsekui mingi patoloogiline sarimõrvar. Tema esimese naisega seotud sünge saladus laheneb ootamatult, aga ka teise naisega juhtub õnnetus, nüüd juba tellituna. Kannatada saab juhtunut uuriv inspektor Lejeune. Midagi meeldivat on kohati lausa saatanlikus Easterbrookis raske leida.

Agatha Christie teose „Tuhkur Hobuse“ (1961) Mark Easterbrook on hea inimene, arutab oma asju tuntud krimikirjanik Ariadne Oliveriga, uurib krimisaladusi koos sümpaatse ja hoogsa Ginger Corriganiga, kes tõe selgumise huvides on valmis ka ise kannatama. Lõpplahendusena saab eluvõõrast ja naiivsest Easterbrookist ning särtsakast Gingerist paar.

Filmis pole neid raamatu kaht olulist tegelast – Ariadne Oliveri ja Gingerit – üleüldse olemaski. Selle asemel on suurt tähelepanu pööratud Easterbrooki kahele naisele ja naisseiklustele, mida omakorda raamatus ei ole. Ka mr Osborne'iga seotud lõpplahendus on filmis jõhkram kui Agatha Christie raamatus, mille ilmumisel kriitikud sõnasid, et Christie „hoiab lugejat haardes, mis on ühtaegu õrn ja tugev.“ Õrnus on BBC filmist hoopiski kadunud. Sujuvalt kulgevast krimipõnevikust on saanud maitsetult jõhker intensiivne triller.

Kolm nõida ja nendega seostuv on raamatus märksa huvitavamad kui filmis. Kusjuures, meenub mulle kõrvalepõikena, olen kunagi ammu Soome televisioonist näinud ka sellist „Tuhkur Hobuse“ filmi, vist prantslaste tehtut, kus prantsuskeelse teksti sisse hakkasid ootamatult kõlama eestikeelsed nõiasõnad, mille peale mõtlesin, et ei saa ju nii olla. Kuivõrd aga selle ammuse filmi lõputiitrites oli ära märgitud, et filmi konsultandiks oli Vladimir Karasjov-Orgussaar, said eestikeelsed nõiasõnad nii põhjenduse kui seletuse. Toona nähtud film oli Christie-lähedasem ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui praegune.

2010. aasta (ITV, rež Russell Lewis) versioon, kus Mark Easterbrookiga koos tegutses miss Marple, ei olnud ka kuigi hea, kuid siiski minu meelest parem, kui praegune BBC oma (mida veel ka Jupiterist vaadata saab).

BBC uus versioon tekitas minus vastumeelsust juba kuskil esimese kolmandiku kestel, aga ma lootsin et asi lõpupoole paraneb, sest ei uskunud, et ajaproovile vastu pannud Christie romaani nii põhjalikult ümber muudetakse. Lõppkokkuvõttes olin tõepoolest väga pettunud ja pahane.

Pildil on Agatha Christie "Tuhkur Hobuse" eestikeelsed väljaanded 1968. ja 1982. aastast. Filmikaadrit ei tahtnud ma siia illustratsiooniks panna.

Märkus: Teises blogis on selle postituse all ka asjakohaseid kommentaare.

„Oakene“

OAKENE
Heljo Mänd

Emal on üks väike uba,
aina veereb mööda tuba,
pea tal märg  ja  juuksed sassis,
oma kõhu tühjaks rassis.

Tuleb uperdades kööki,
ripub põlles, nõuab sööki,
endal peoke rusikas,
 rusika sees lusikas.

  Uba taburetist pisem,
  aga süüa tahab ise.
Maadleb, kuni lõpuks võidab:
 lusikatäis suhu sõidab.

Selle luuletusega astus mu lapsepõlve lugemiste hulka noor luuletaja Heljo Mänd, kelle esikkogu „Oakene“ ilmus 1957. a.

Seda värsivihikut ei ole mul enam alles ja teisi selles olnud luuletusi ma ei mäleta, aga nimiluuletus oli hästi meeldejääv, eriti selle algussalm, mis senini peas. Lastele luuletus meeldis ja uus eesti lastekirjanik oli sellega sündinud.

Nüüd on see mu tollane esimene tutvus Heljo Männiga siin blogis tema mälestuseks. Tema pika elu daatumiteks jäid 11. veebruar 1926 - 6. detsember 2020; 94 eluaastat, üle 100 raamatu. Aitäh!

Veel selles blogis: Heljo Mänd.

Veerg kirjaniku portreefotoga on pärit EKBL-ist, 1975.
„Oakese“ illustreerisid Asta Vender ja Olev Soans.

Kui Nõmmel raba veerel Heljo Männi pingi juurde juhtute (see pandi paika tema 90. sünnipäevaga seoses 2016. a), siis võtke viivuks aega, istuge, puhake jalgu, värskendage mõtteid ja tuletage meelde nii teda kui ka tema loomingut.

Minu foto (teisest blogist), 2016.

„Vambola“

Andres Saal
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“
Trükitud Joh. Solba kuluga. Tartu 1889.

See oli esimene raamat, mida ma lapsena lugesin gooti kirjas. Andis ikka pusida ja kuskil teise kolmandiku juures tüdisin ära. Aga sellest gooti kirja pusimisest oli mulle kasu palju aastaid hiljem, kui juba ülikoolis gooti kirja nii lugema kui ka kirjutama õppisime. Tol ülikooliajal lugesin ka „Vambola“ lõpuni, sest seda oli eesti kirjanduse eksamiks vaja.

Nüüdsetel lugejatel on lihtsam, sest „Vambolat“ saab nüüd lugeda tavalises trükikirjas nii tavaraamatutest kui e-raamatuna. Iseasi, kas seda lugeda viitsitakse. Lappasin ka ise raamatu ühe uuema väljaande läbi, et sündmustik paremini meenuks.

Andres Saal
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“
„Loomingu“ Raamatukogu nr. 17-20 (961-964).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1976.

Aga ma ei hakka oma muljeid siia eriti kirja panema, vaid tsiteerin hoopiski „Eesti kirjanduse ajaloos“ (II kd. kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1966) Saali loomingut käsitlenud peatüki autorit Endel Nirki:

„Saali raamatuis domineerib kaleidoskoopiliselt kirev juhtumuste ja ootamatute pöörakute ahel. Siin tuleb ette suurem jagu tolleaegses seikluskirjanduss ja romantilises ajaloolises proosas kasutamist leidnud iseloomulikke motiive: sünnipära saladusi, kuratlikke intriige, elupäästmisi, äraeksimisi, põgenemisi ja jälitamisi, varitsemisi ja lõksumeelitamisi, vangilangemisi ja ootamatud pääsemisi, tundmatuks jäämisi või järske äratundmisi, ekslikult surnuks peetuid, röövitud lapsi, saladuslikke sõpru, maskeerimisi võõraste riietega, esinemisi valenimega, tähendusrikkaid unenägusid, pihtimisi surivoodil jne. jne. Kõike seda on kuhjatud täiesti mõõdutundetult, küllaldase motiveeringuta, vähese kunstilise vaistuga. Seal, kus oleks piisanud ühestki sõlmest, on Saal neid pahatihti pununud üheksa tükki ülestikku.“
 
Ja veel sealtsamast:
„Saali teoste rahvavanemad, nende mõrsjad, naised ja lapsed on tavaliselt ikka vaid ühest seiklusest ja saladuslike juhtumuste keerisest teise sattuvad üksikkangelased vanade rüütliromaanide laadis, nagu nende vastasedki meenutavad rohkem literatuurseid kurjuse kehastusi kui ajalooliselt eksisteerinud vaenulikke jõude.“

Kohati lausa roosinupuliselt õhetav-romantiline, siis jälle kurbusest nõretav – sedamööda, kuidas tegelaste armu- ja sõjaseiklused kulgevad, on seda raamatut aeg-ajalt tüütu lugeda ja erilist elamust see ei paku. Kuid mõnevõrra mõjub see sissevaatena oma kirjutamise aega, mil rahvusromantiline õhkamine lugejatele hästi peale läks ja nende hingi erutas.

Tsitaat „Vambola“ lõpust:
„Sõjad ning orjapõlv kaotasid isamaa aasadelt paradiisi-ilu, rõõmuhelinad ja laulukaja. Kui palju suurust ja ilu pole hauda läinud! Teekäija ei aimagi, mis rusudel rändab ta jalg. Õnn käib maailmas keerdu: kui päike läheb ühele rahvale looja, siis tõuseb ta teisele.“

Andres Saali ja Eduard Bornhöhe aeg on meie kirjandusloos ajaloolise romantismi ajajärk, mille alguseks võib lugeda Bornhöhe „Tasujat“. 19. sajandi 80. ja 90. aastail langes pearõhk  ajaloolistes jutustustes  tegelastele, kelle kangelaslikkusel pole tihti mingeid piire. Saali umbes kümnest ajaloolisest jutustusest on menukaimad ja ka ajaloolise tausta poolest tugevaimad triloogia moodustanud „Vambola“, „Aita“ ja „Leili“, kus käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust.

* Andres Saal (21. mai /vkj 9. mai/ 1861 – 23. juuni 1931) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, fotograaf, kartograaf ja etnoloog.] Saali romantilise ajaloolise proosa eeskujuks oli Walther Scotti looming. Kui 1893. a keelustati ametliku ettekirjutusega Eesti ajalugu käsitlevate kirjandusteoste avaldamine, suundus Saal välismaale. Tema edasine elu kujunes parajaks seikluseks. 1897. aastast tegutses Saal Indoneesias, seejärel ka mujal välismaal, 1920. a asus elama Los Angelese tuntud aedlinnas Hollywoodis, kus ka suri. Kirjaniku põrm toodi Eestisse.

„Punapäine Anne“

L. M. Montgomery
„Punapäine Anne“
Sarjast „Minu raamat“ nr. 11, 1939.
Tõlkinud Valve Ristkok.
Illustreerinud Alo Hoidre.

Mainisin seda toredat raamatut korra, kui kirjutasin siin blogis sõjaeelsetest lasteraamatutest ja Ülevalttädist, kelle juures neid lugemas käisin (vt siit). Praegu tuntakse „Punapäist Annet“ rohkem „Roheliste Viilkatuste Annena“ ja ma vist ei eksi, kui arvan, et hästi paljud on seda taas lugenud seoses selle ainetel tehtud Kanada telesarjaga „Anne, E lõpus“ („Anne with an E“; 2017-2019), mis ka mulle selle ammuloetud raamatu jälle meelde tõi.

„Punapäist Annet“ ja uuemaid väljaandeid mul endal pole, kaanepildi leidsin internetist. Mäletan, et olin lapsena natuke tõre, sest minu arvamist mööda ei olnud kaanel kena tüdruk, kuid Anne ometi mõjus raamatus kena tegelasena. Aga omapärane oli see kaas küll ja meelde jäi ka hästi

Anne-loo pani 1908. a kirja kanadalanna Lucy Maud Montgomery (kirjanikunimega L.M. Montgomery; 30. november 1874 - 24. aprill 1942)), kes sai selle teosega lastekirjanduse klassikuks.

Anne-raamatuid on tegelikult mitu, kui ma ei eksi, siis kaheksa, ja enamik neist on jõudnud ka filmiks saada. „Roheliste Viilkatuste Anne“, see lastekodust lootusrikkana toodud 11aastane lennuka vaimueluga tüdruk, poleks vist küll ka oma kõige julgemates unistustes ja fantaasiapiltides iialgi osanud arvata, et tulevikus teda nii paljud raamatusõbrad armastavad. Teost on tõlgitud vähemalt 36 keelde ja seda on müüdud üle 50 miljoni eksemplari.

Internetist, näiteks Wikipediast, leiab nii romaani kui ka selle autori kohta palju huvitavat teavet. Muuhulgas seda, et Montgomery magamistoa seinal oli noore näitlejanna Evelyn Nesbiti foto, mille kirjanik oli ajakirjast välja lõiganud, sest kujutles oma raamatu Annet just sellisena, tulvil nooruslikku idealismi ja vaimsust.

„Anne with an E“ on hästi tore sari ja paljud selle vaatajad olid pettunud, kui selle tootmine pärast kolmandat hooaega lõpetati. Nii väga oleks tahetud näha, kuidas läheb Anne ja ta lahkete kasvatajate ning sõprade elutee edasi sellises versioonis, kuhu on raamatuga võrreldes toodud nii uusi tegelasi kui ka uusi juhtumisi. 

Vaatajate heaks tuttavaks  said selle sarja kaudu nooruke Amybeth McNulty Anne Shirleyna (postril kõrval), Geraldine James Marilla Cuthbertina, R. H. Thomson Matthew Cuthbertina jt.

„Kuunar „Kolumbus““

Nikolai Trublaini
„Kuunar „Kolumbus““
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Tõlkinud Aino Gross.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Olen tähele pannud, et palju on neid, kes seda raamatut mittelugenuna arvavad, et tegemist on teosega, mis Kolumbuse Ameerika avastusretkest pajatab. Aga pole! On hoopis üks päris hea nõukoguliku seikluskirjanduse näide, kus tegelasteks nii nutikad kangelasmeelsed noored kui ka kõigeks halvaks võimelised diversandid.

Kui ma seda äraloetud köidet nüüd vaatasin, siis ega kohemaid suurt midagi küll ei meenunud peale vapra isemeelse neljateistaastase tüdruku Zorja Nahhodka, kes mulle sügava mulje jättis, aga oma ilmumise ajal oli see minu meelest üks ütlemata põnev raamat, mida ma hästi mitu korda lugesin. Ka illustratsioonid sobisid selle põnevusega ja olid meeldejäävad.

Omamoodi põnev on juba seda raamatut sissejuhatav autori elu- ja loometee tutvustus, sest Nikolai Trublainil oli sündmustest tihe ja seiklusrikas elu.

Esimese osa alguses tutvub lugeja kuunar „Kolumbuse“ junga Markoga, kes on seitsmeteistaastane ja just kohtunud talle tundmatu neiuga, kes on torianiitliiva uuriva professor Ananjevi tütar Ljuuda. Lisaks kuunar „Kolumbuse“ meeskonnale saab lugeja tuttavaks ka teise laevaga, miiniristleja „Tormilinnuga“. Nendega seotult hakkavadki sündmused arenema.

Eriti meisterlikult see teos kirja pandud pole, kuid selles on kaasahaaravat hoogu, mis paneb noorte saatusele kaasa elama ja hoiab lugejat selles õhinas kuni raamatu lõpuni. Vähemasti oli see nii minu põlvkonnaga, kuid praegusajal olen kuulnud nooremate inimeste nurinat, et seiklusjuttude sarja raamatud on liiga ... aeglased.

Olgu, kuidas on, maitsmiseks panen siia ühe lõigukese:

„Pimeduses hiilis oma kajutist erakordse ettevaatlikkusega välja hullumeelne, keda oli haaranud tahe sundida professor Ananjevi tütart avaldama isa saladusi.

Ljuuda astus kiiresti tagasi oma kajutisse ja lõi ukse kinni. Vaevalt oli ta jõudnud riivi ette lükata, kui Anton kogu jõuga uksele vajus. Tuli kuuldavale mürtsatus, siis aga oie. Hullumeelne kukkus peajuhiruumis komandöri kajuti ukse ette maha.

Ljuuda istus toolile, laskus seljatoele ja mõtles jubedustundega oma olukorrale.“

* Nikolai Trublaini (25. aprill 1907 – 4.okt 1941) oli Ukraina kirjanik. Praegu leiab tema kohta teatmeveebidest andmeid nime Mikola Trublaini all. Küllap oli Nikolai selle venestatud vorm. Mikola (Mykola) Trublaini perekonnanimi oli tegelikult Trublaevski.

1925. aastal suundus ta kodukülast Olšankast (Vinnitsa oblast) Harkivisse ajakirjandust õppima ja naasis sealt vabariikliku ajalehe kaastöölisena, kellest hiljem sai erikorrespondent. Jäälõhkuja „Litke“ katlakütjana võttis ta osa Arktika ekspeditsioonist, hiljem osales veel mitmel polaarekspeditsioonil ja kirjutas neist raamatuis. Samuti kirjutas ta Arktika kohta noortele lugejatele.

Mikola Trublaini langes Suures Isamaasõjas. Loomingulise töö kümne aasta jooksul oli ta kirjutanud üle 30 raamatu.
Internetist leitud fotol on Mikola Trublaini meremehe vormis.

Микола Трублаїні „Шхуна „Колумб““ (Київ: Видавництво дитячої літератури ЦК ЛКСМУ, 1940).

„Koduvõimleja ABC“

Enn Loo
„Koduvõimleja ABC“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1976.
Kaas: H. Mikiver.
Joonised: M. Torim.

Jooga ei olnud Nõukogude Liidus soosingus. Hulk aastakümneid oli see lausa keelatud. Sestap ei mäleta ma oma lapse- ja noorpõlvest ühtegi joogaraamatut, mis praeguste noorte jaoks elu elementaarne osa on. Üht-teist jooga kohta avaldati küll moeajakirjas Siluett, kuid enamasti varjati joogat neis kirjutistes mõne muu nimetuse taha.

Kui 1976. aastal ilmus 20 000-lise trükiarvuga „Koduvõimleja ABC“, muutus see kohe väga tagaotsitavaks raamatuks, sest lugejad said silmapilkselt aru, et tegelikult on Enn Loo sellesse üsna väikeseformaadilisse raamatusse kogunud hulga joogaharjutusi. Kusjuures sõna „jooga“ selles raamatukeses polnud.

Vajalik tarkus oli nii hästi ära peidetud, et võimud raamatukesele ilmumisloa andsid, sest kuidas ikkagi hakata vastu võimlemisharjutustele, mille saatesõnas autor tragilt isegi tollase riigimehe Kliment Vorošilovi sõnu tsiteeris: „Kes järjekindlalt ei tegele kehaliste harjutustega, sarnaneb inimesega, kes on teadlikult otsustanud vananeda 45. eluaastaks ja forsseerida oma raugastumist“.

Enn Loo pealkirjastas oma raamatukese peatükid tagasihoidlikult: harjutused kaelale, õlavööle ja kätele, puusavööle ja jalgadele, kerele; spetsiaalsed hingamisharjutused; harjutused kaaslasega ja koduvõimlemise kompleksid. See oli tõeline väike joogavaramu, mis mind läbi elu saatnud on.

Üheksa aastat hiljem ilmus Enn Loolt veidi värvikam ja suurem raamat. Selleks ajaks olid võimurid aru saanud, et jooga on nii kasulik asi, et Nõukogude inimesed võivad sellega tegeleda. Selle raamatu pealkiri oli küll veel „Võimle terviseks!“ (kirjastus Valgus, Tallinn 1985), kuid nutika kaanepildi kaudu oli kaanele paigutatud sõna „jooga“ – tolle aja ja ajastu kohta väga kõva sõna. Selle joogaraamatu tiraaž oli juba 50 000 ja võib öelda, et selle raamatuga algas jooga täielik võidukäik Eestis.

Selles kirjutati joogast esmakordselt täiesti avalikult ja põhjalikult ning Enn Loo ütles saatesõnas, et on joogat harrastanud üle 20 aasta ning oma tervise ja töövõime säilitamisel saavutanud üpris tõhusaid tulemusi. Enam ei pidanud raamatu autor enesele ja joogale kaitsekilbiks tsiteerima Nõukogude riigijuhte ja võis vabalt kirjutada India filosoof Patandžali joogasüsteemist, soovitada kasulikke aasanaid (tollane kirjapilt), mis kergendavad ja soodustavad paranemist mõnede haiguste puhul, nimetada neid sanskriti keelest pärinevate nimetustega. 

Eelmise raamatukese tagasihoidlikud joonistused on asendunud märksa tugevamate ja avameelsemate B. Grodinski joonistustega ning äratuntavate asanasooritajate fotodega.

Seegi raamat kadus lettidelt nagu soe sai. Mina sain selle ühelt kolleegilt kingituseks.

Kolmas joogaraamat, millest läbi aastate lugu pidanud olen, on Anti Kidroni ja Holger Oidjärve „Harrastame joogat. - Elamistarkus. Harjutused. Enesetervendamine“ (Mondo; Tallinn 1996).

Selles raamatus on kirjeldatud „pehmet joogat“, mis erineb mõnes suhtes india joogide praktikast, kuid saatesõna kirjutaja teadmamees Gunnar Aarma arvates leiab ilmselt just sellisena siinmail ka enam järgijaid. Veel tõdes Aarma, et selles käsitluses on kõik tasakaalus – miski pole liigne ning midagi olulist pole ka puudu.

„Harrastame joogat“ illustreeris hästi mõistetavate lihtsate joonistustega tuntud joogatreener Holger Oidjärv.

Need on senini kolm olulisemat joogaraamatut minu riiulil.

„Buhaara“

Sadriddin Aini
„Buhaara“
Mälestused.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Eugen Hange.

Kaua aega pidasin Sadriddin Ainit usbeki kirjanikuks, sest, kuigi ma lapsena „Buhaarat“ mitu korda lugesin, ei jäänud ta mulle meelde tadžikina. Tegevus kulges ju Buhaaras ja see oli minu teada ajalooline Usbeki linn, nagu seda oli ka teine vanade ehitistega kuulus linn Samarkand. Aga Aini „Buhaarat“ oli põnev lugeda – see oli ju hoopis teine maailm, tadžiki rahva elu Buhaara khaaniriigi tingimustes 19. sajandi lõpul.

„Buhaaras“ sisaldub kaks osa Aini mitmeköitelistest „Mälestustest“. Esimeses osas kirjutab ta oma lapsepõlve kerjuslikest küladest viletsate savimajakestega. Ta meenutab isalt ja emalt kuuldud lugusid oma esivanematest ja kaugetest aegadest, aga kirjutab ka tollal kõigile idamaa poisikestele osaks saanud valusast ümberlõikamisest ja nendesamade poisikeste suurest unistusest õppima minna.

Iseäranisti jäi mulle meelde halvaa tegemise kirjeldus. Minu lapsepõlves ei olnud halvaa meie poodides igapäevaselt müügil, vaid seda sai harva, kui õnnestus juhuslikult peale sattuda. Nüüd, täiskasvanuna seda raamatut uuesti sirvides, olen hämmastunud, kuidas peatükk majast, kus keedeti halvaad, mulle nii domineerivana meelde jäi. Seda on ju ainult kaks lehekülge, aga ju siis kasvas selles kirjeldatud halvaatükk mu mälus aastatega ihaldatud maiusena ikka suuremaks ja suuremaks.

Kurb oli lugeda võitlusest liivatormiga, mis hävitas niigi vaeste meeste viinamarja-aiad.

Toredad on muinasjutud, mida Aini külalapsena kuulis. Eriti meeldisid mulle lood, mida lastele jutustas Printsess Tutaa – vanakene, kellele muinasjutuvestmise eest tasuti leiva ja piimaga. Lisaks muinasjutuvestjale kirjeldab Aini kohtumisi poeetidega ja kirjaoskajate meestega, kes äratasid temas igatsuse ka ise poeediks saada.

Aini oli sündmuste hea kirjeldaja ja inimeste tabav iseloomustaja. Tema tegelased ärkasid lugeja jaoks otsekui ellu, tulid välja raamatulehekülgedelt ja tegid idamaad põnevaks. Neile, kel tänapäeval õnnestub Usbekistani sõita, soovitan ma „Buhaara“ lugemist reisieelse või -järgse lektüürina kindlasti, sest selle kauge maa värvikast ajaloost ja elanike hingeelust saab Aini teose kaudu palju teada.

Raamatu teine, Buhaara-osa käsitleb peamiselt tulevase kirjaniku õpiaega sealses Mir Arabi medressees. Õppurid elasid kongides:
 
„Ainult otse kongi lae all võlvi sees oli pilu, kitsas nagu laskeava. Selle kaudu langes päikesepaistelise ilmaga täpselt keskpäeval põrandale kausisuurune valguselaik. See särav sõõrike tumedal põrandal, keset kongi igavest hämarust, näis oma ohvrit uuriva koleda kiskja silmana.

Mu elu selles kongis kulges üksluiselt. Hommikul ja õhtul – kuiv leib, mille olin toonud maalt kaasa, ja tee. Kell üks päeval valmistas vend mingit sooja toitu. Ka see oli lihtne ja üksluine: riis või puder veega, või mašš – kohalikud herned, mida keedeti vahel riisiga, või piobaa, väga maitsev süüa kuiva leivaga.“

Kuigi see 1949. a valminud teos sai 1950. a Stalini preemia, puudub selles igasugune nõukogude võimu ülistus ja ammustest aegadest pajatav raamat on minu arvates huviga loetav ka nüüdisaegse lugeja jaoks.

* Sadriddin Aini (15. aprill 1878 - 15. juuli 1954) oli tadžiki kirjanik ja poeet, kes kirjutas mitu teost ka usbeki keeles. Teda pidasid oma kirjanikuks mõlemad rahvad.
Foto on pärit „Buhaara“ eestikeelsest väljaandest.

„Džamilja“

Tšingiz Aitmatov
„Džamilja“
„Loomingu“ Raamatukogu, nr. 15 (127).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1960.
Vene keelest tõlkinud Ardo Sivadi.

Kui see väike raamatuke, mille pealkirjaks on kaunis idamaine naisenimi Džamilja, eesti keeles ilmus, oli see siinsete lugejate esmatutvus kirgiisi kirjaniku Tšingiz Aitmatoviga. Selle teose ilmumisega (1958) oli temast saanud väga tuntud nõukogude kirjanik.

Kirgiisi keelest pärit nimede kirjutamine eestikeelsetes tekstides oli tollal lapsekingades, Džamiljast sai hilisemates väljaannetes Džamila, kirjaniku enda nimi muutus Tšingiz Aitmatovist Tšõngõz Aitmatoviks ja Ajtmatoviks. Tema järgmiseidki teoseid loeti Eestis suure huviga.

„Džamiljat“ on nimetatud kauneimaks armastuslooks nõukogude kirjanduses. Tohutult vaimustusid sellest jutustusest prantslased, kellele armastuskirjandus on alati südamelähedane olnud.

See jutustus meeldis mulle juba selle ilmumisjärgsel esmalugemisel, mil ma Kirgiisiast ja kirgiisidest peaaegu mitte midagi ei teadnud. Nüüd seda üle lugedes tulevad mulle meelde ajakirjanikuna Kirgiisias kohatud inimesed, nende mäed, järved ja jõed, nende põllud, karjamaad, kalmistud ja külad. Ka „Džamilja“ autorit ennast kohtasin, küll mitte tema koduvabariigis, vaid hoopiski Turkmeenias, ühel sealsete kirjanike mammutkoosolekul, kus ta aukülalisena viibis.

Aga see kõik pole kuigi tähtis, oluline on, et ilmselt loen nüüd „Džamiljat“ teistmoodi tunnetega kui noorena. Pääsu selle armastusloo ilu eest pole ikkagi kuskile, kuigi raamatus kirjeldatud sõja-aastate tagalana muserdunud Kirgiisias kellelgi kerge polnud.

Aitmatov on sellesse jutustusse mahutanud lisaks armastusloole ka noormehe mehistumis- ja kujunemisloo, kirgiisi naiste raske allasurutud elu, traditsioonide tugevuse ja nende murdmise valu, rindemeeste kogetud raskused, kolhoositöö koormava olemuse, Kirgiisia omamoodi looduse ja üllad laulud kodumaast ja armastusest. Armastus on laul, armastus on vaba inimese õnn – niimoodi on kriitikud kokku võtnud „Džamilja“ põhiteesi.

Eesti kunstnik Allex Kütt on Džamilat raamatus „Muinasjutu järellugu“ (1976) kujutanud niimoodi:

Kõrgõzstani postmargil (2009) on Džamila aga selline:

„Ma jätsin jumalaga kõige kallimad ja lähedasemad inimesed. Alles nüüd, maas lamades, sain ma äkki aru, et armastasin Džamiljat. Jah, see oli mu esimene, alles lapselik armastus.

Nii lamasin ma tükk aega, nägu vastu märga käsivart. Ma ei lahkunud mitte üksnes Džamiljast ja Danijarist, ma jätsin jumalaga ka oma lapsepõlve.“

* Tšingiz Aitmatov (Tšõngõz Aitmatov; 1928-2008) oli kirgiisi kirjanik, kes saavutas oma loominguga maailmakuulsuse ja kelle teoseid on praegugi huvitav lugeda. Eesti keelde on neist olulisemad ka tõlgitud.

„Kalevipoeg kunstis“

„Kalevipoeg kunstis“
Album.
Kirjastus „Eesti NSV Kunst“. Tallinn 1962.
Koostanud Irina Solomõkova ja Helmi Üprus.
Kujundanud Paul Luhtein.

Kui mu isa selle kunstiraamatu 1962. a oma töökohast kingituseks sai, ajasin selle tema käest ruttu ära. Mulle meeldis sellest pilte vaadata.

Mõned neist olid mulle varasemad tuttavad „Kalevipoja“ erinevatest väljaannetest ja paarist sõjaeelsest lasteraamatust Kalevipoja tegude kohta. Aleksander Uuritsa joonistus kündvast Kalevipojast (1913) meenub mulle just ühest niisugusest raamatukesest.

Johann Köleri maal Friedrich Reinhold Kreutzwaldist (1864) aga rippus mu koolimajas koridoriseinal kõigile hästi nähtaval kohal. Ühesõnaga oli selles kunstialbumis mulle palju tuttavat, huvitavat ja meelepärast.

Tuntud kunstnike töid oli selles albumis rohkesti, sest Kalevipoja kujutajatena on end ajalukku joonistanud nii Kristjan Raud kui ka Evald Okas, aga veel paljud teisedki. Paul Luhtein on „Kalevipoja“ illustraatorina teinud niihästi põnevaid pilte kui ka igasuguseid omapäraseid rahvuslikul ainesel põhinevaid suurtähti, päiseid, vinjette jm.

Lisaks on selles raamatus ka mitmesuguseid näiteid kujurite, keraamikute, klaasikunstnike jt taiestest. Lemmikpildiks sai mulle aga Ants Viidalepa Saarepiiga kujutis (1961), mõtlik ja unistuslik.

Raamatututvustus ütles, et albumi „Kalevipoeg kunstis“ eesmärgiks on tutvustada eepose ainetel loodud kunstiteoseid ning anda üldpilt selle tähtsa teema arengust eesti kunstis. Seda ülesannet täitis ka tolle aja tuntud kunstiteadlaste Irina Solomõkova ja Helmi Üpruse põhjalik ülevaade nendest teostest ja nende loojatest. Raamat oli kakskeelne, sest sisaldas rööptekstina sama juttu vene keeles. Lisaks oli raamatu vahel vihikuke ingliskeelse tekstiga ja illustratsioonide loeteluga. Nii et igati toekas teos.

Kunstiraamatuid tollal veel eriti palju ei olnud ning sellise albumi ilmumine oli suur sündmus.

* Irina Solomõkova (14. september 1925 – 7. detsember 1989) oli kunstiteadlane, pikaajaline Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektori juhataja.

* Helmi Üprus (15. oktoober 1911 – 27. august 1978) oli kunstiteadlane.

* Paul Luhtein (22. märts 1909 – 8. veebruar 2007) oli kirjakunstnik, raamatu- ja tarbegraafik ja kunstipedagoog.

* Aleksander Uurits (12. mai 1888 – 10. august 1918) oli graafik ja maalikunstnik.

* Ants Viidalepp (6. jaanuar 1921 – 9. jaanuar 2012) oli maalikunstnik ja raamatuillustraator.

„Valged ööd“

Fjodor Dostojevski
„Valged ööd“
Sentimentaalne romaan (unistaja mälestusi).
Eesti Raamat. Tallinn 1971
Tõlkinud A. Raid.
Kunstiliselt kujundanud Silvi Liiva.

Peterburi valged ööd ja äkitselt puhkenud kirglik armastus on Dostojevski selles väikeromaanis omavahel nii läbi põimunud ja tihedalt seotud, et köidavad järjest rohkem filmitegijaid ja teatrimaailma. „Valgete ööde“ järgi tehtud filmide hulgas leidub üle kogu maailma niihästi filmitudengite esimesi katsetusi kui ka vanade meistrite andekaid linateoseid. Mõnda neist olen näinud. Sama kehtib ka paljudes teatrites lavastatud dramatiseeringute kohta.

Lugesin üksildase unistaja ja Nastenka kohtumiste kirglikku lugu juba aastaid enne selle väikese raamatukese ilmumist. Venekeelses originaalis oli Dostojevski mahukate romaanide kõrval lausa filigraanselt peen. Ka eesti keeles oli see varem ilmunud.

Tolle väikese raamatu muudavad aga kuidagi õhkõrnaks Silvi Liiva kujundus ja pildid (mis postituse jaoks skännimisel veidi moondusid). Muide, toona 27 kopikat maksnud väljaanne maksab praegu kaks eurot või isegi rohkem, olenevalt müüjast.

Teoses on erilisel kohal poeetilised Peterburi kirjeldused, unistaja vaated linna hoonetele, kanalitele ja elanikele, tema üksilduse kurbus ja tohutu vajadus armastada, mida järsku tabab lootusekiirena Nastenka ilmumine. Noored jutustavad teineteisele oma elust ja selgub, et Nastenkal on oma mured, ta ei taha enam elada nööpnõelaga vanaema kleidi külge kinnitatuna, vaid on armunud ja vajab selle armastuse teoks saamiseks unistaja abi...

„„Noh, lähme!“
„Lähme!“
„Vaadake taevast, Nastenka, vaadake! Homme tuleb imeilus ilm, milline sinine taevas, milline kuu! Vaadake: näete, see kollane pilv katab ta nüüd kinni, vaadake, vaadake!... Ei, ta läks mööda. Vaadake ometi, vaadake!...“
Kuid Nastenka ei vaadanud pilve, ta seisis vaikides nagu post. Hetke pärast surus ta end kuidagi aralt, kõvasti minu vastu. Ta käsi minu käes hakkas värisema; ma vaatasin teda... Ta toetus minu vastu veel tugevamini.
Sel hetkel möödus meist noormees. Äkki jäi ta seisma, vaatas meid teravalt ja astus siis jälle mõne sammu edasi. Mu süda hakkas värisema...“

Федор Достоевский „Белые ночи“ (1848).

„Kaks punast kaelarätti“

Holger Pukk
„Kaks punast kaelarätti“
Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Kui see raamat ilmus, õppisin esimeses klassis. Esimesi lugemismuljeid sellest ei mäleta, ju siis polnud tegu minu jaoks eriti põneva raamatuga, aga piltidest meeldis mulle kõige rohkem see, millel lapsed koos juttupuhuva külalisega sädemeid pilduva lõkke ümber istuvad. Illustratsioonid on praegugi vaatamiseks huvitavad, sest neil on palju tollele ajale iseloomulikku.

See jutustus on omamoodi objektiivne kirjeldus asjadest, mis tollastele poistele köitvad tundusid: seikluslikkusest, otsingutest ja leidmistest. Julgen öelda, et tüdrukutele pakkus see raamat märksa vähem huvi, aga selle põhjal tehtud kuuldemängu, mis raadioarhiivis praegugi alles, mäletan küll kuulanud olevat.

„Kaks punast kaelarätti“ sai 1952. a. lastekirjanduse võistlusel teise preemia ja oli Holger Puki esimene raamat. Ma ei hakanud seda siinse blogipostituse jaoks uuesti üle lugema, aga mäletan, et selles leidis viiest koolipoisist koosnev pioneeride matkagrupp maja alusmüüri peidetud kaks punast kaelarätti ja sai hiljem teada, kes need sinna peitis ja miks seda tehti. Aga sellele teadasaamisele eelnesid mõned seiklused, nagu poiste elus ikka tavaks.

Holger Pukist ja tema raamatutest selles blogis:
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/search/label/Holger%20Pukk

„Öine valu“

Ilmi Kolla luuletusi olen ma tüdrukuna mitmesse kaustikusse ümber kirjutanud. Ei mäleta, missugustest väljaannetest või tolle aja almanahhidest need pärinevad.

Ilmi Kolla luuletused olid erilised. Läksid hinge ja südamesse. Mõjutasid tundeelu. Jäid meelde. nagu jäi meelde ka see kurbusetunne, mis oli pärit teadmisest tema haiglasoleku ja surma kohta. Sisaldasid nii surmahirmu kui ka noore inimese vaibumatut eluiha. Sellistena olid need minu jaoks väga olulised ja tähendusrikkad.

On imetore, et Ilmi Kolla luuletusi on ka viimastel aastatel välja antud.

Üks neist luuletustest, mille olen oma tüdrukupõlve kaustikusse talletanud:

ÖINE VALU

Ilmi Kolla

On sirel oma õitehelbed kaotand,

nüüd öises kastes lõhnab ristikhein.

Nii nagu hämarus mu üle laotab

end tume, ääretu ja raske lein.

Ma pole matnud ema ega venda,

ma vanu sõpru leinamas ei käi.

Ja lapsigi ei ole minul endal –

need mured südamele võõraks jäid.

Kuid minu mure – tal ei ole nime,

mu süda kokku tõmbub tema käes.

Ta kogu öö on piiritu ja pime

ja läbi temast kuhugi ei näe.

Kui oled lüürik, mõistad minu muret,

kui oled kurb, siis aru sellest saad, --

kui oled üksi ja kui kauged tuled

kord kaovad, kumavad ja kustuvad.

Kui aga sinu lõunamaiseis silmis

on tuld ja kirge, uhket rahutust,

siis minu murelikku laulusalmi

sa peaksid mõistma seda enam just.

Mu laul on nagu mahajäänud luige

kurb kaeblik kutse tühjas sügises.

On läinud kõik ja seegi üksik huige

kaob tinavärvilistes pilvedes.

Ja nüüd, kui suveöö on soe ja tüüne,

ma nälgin hulluks ses kaunis kuus.

Nüüd haaraks nii, et rebeneksid küüned,

su järel, särav õnnevarjutus.

/13. juuni 1953./

* Ilmi Kolla (4. juuni 1933 - 18. dets 1954). Õpiaastatel Pärnu 2. keskkoolis haigestus tuberkuloosi, pidi palju olema haiglas, kus surigi. Luuletusi ilmus 1948. aastast alates ajalehtedes ja -kirjades, esimene väike valimik ilmus 1957. a postuumselt.

Kriitikud on öelnud, et tema värssidele on iseloomulik ergas kodanikutunne, elamuslik loodusetaju, hell, sageli nukker lürism, nooruse rahutus, siirus oma elamuste sõnastamisel.

„Noorema poja tänav“

Lev Kassil, Maks Poljanovski
„Noorema poja tänav“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud A. Dahlberg ja E. Võborova.
Kujundanud N. Šišajeva.

Ma ei hakanud seda aastate jooksul järjest kollakamaks tõmbunud lehtedega paksu raamatut selles blogis kirjutamise jaoks uuesti üle lugema. Lapsepõlves meeldis see mulle väga, oli põnev ja kurb, Volodjast oli väga kahju. Nüüdne lugemismulje oleks ilmselt hoopis teistsugune. Küllap tiksuksid kogu aeg meeles uued tõigad, toimub ju raamatu tegevus sõjapäevade Krimmis.

Sõda ja lapsed on alati raske teema. Väga sageli kasutatakse seda ära kõiksuguste propagandategijate poolt. Pärast Teise maailmasõja lõppu ilmus väga palju raamatuid lastest, keda oli hakatud kutsuma kangelaspioneerideks ja kangelased nad olidki, kuid samavõrra olid nad noored saatused, kelle elu rikkus ära ja sageli julmalt lõpetas sõda. Kangelasteks said nad ajaloo keerdkäikude paratamatuse tõttu ja, olgem ausad, sellist saatust ei sooviks me maailmas küll ühelegi lapsele.

Lev Kassili ja Maks Poljanovski teos on hästi kirjutatud – Kassil oli üldse oma ajastu parimaid noorsookirjanikke –, olemuse poolest dokumentaaljutustus, kannab see märke päriskirjanduse poole pürgimisest. Kaasahaarav jutustus ühe poisi lapsepõlvest, poisieast ja alles vaevu alata saanud noorusest. Kodu ja vanemate mõjust, poiste alati kõike teada tahtvast seikluslikust iseloomust, sellest, kuidas vaenlasega võitlemine nende elu mõtteks muutus ja kuidas tuli hukkumine. Sellisena on see lugu väga valus.

Volodja Dubinini elu jäi lühikeseks (29. august 1927 - 4. jaanuar 1942). Ta kasvas üles Kertšis, hulkus koos poistega lähedalasuvates Starõi Karantini kivimurru kaevanduskäikudes, mis hiljem said partisanide koduks ja võitluskohaks, tegeles lennumudelismiga ja sai vahetult Suure Isamaasõja eel 1941. a tuusiku üleliidulisse pioneerilaagrisse Artek. Seejärel aga muutus kõik.

„Kuid päeval ja öösel põles inimeste silmis karm, mõnikord torkav, pilkumatu tuli. Ja Volodjale tundus, et kõigi silmad olid korraga muutunud sellel alatiseks meeldejääval päeval – 22. juunil, kus kogu elu otsekui laev eemaldus omasekssaanud rannast ega saanud sinna enam tagasi tulla. Tundus, nagu oleks vaikne rand jäänud kaugele seljataha, nüüd aga puhuvad vastu ähvardavad, tundmatud tormituuled.“

13aastast Volodjat oli kasvatatud nii, et ta iga hinna eest tahtis oma kodumaa vaenlastega võidelda. 100liikmeline partisanisalk sai tema näol endale hea luuraja. Koos sõprade Tolja Kovaljovi ja Vanja Gritsenkoga oli partisanidel temast palju kasu. Volodja oli väikest kasvu ja mahtus liikuma ka kitsamates käikudes. Kord õnnestus tal teada saada, et fašistid valmistuvad kaevanduskäike uputama. Ta hoiatas partisane ja päästis salga kindlast hukkumisest. Lahingute ajal aga tõid poisid partisanidele käikude kaudu tarvilikku laskemoona.

Näis juba, et kõik läheb hästi, sest pärast Kertši vabastamist asuti kivimurdudesse viivaid teid demineerima. Otsest sõjategevust seal enam polnud ja Volodja läks sapööridele appi, et näidata käike katakombides. Neli sapööri said miiniplahvatuses surma, Volodja koos nendega.

Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis on tänini alles 1953. a valminud kuuldemäng „Volodja Dubinin“, mis on tehtud „Noorema poja tänava“ järgi ja milles Volodjat mängis Salme Reek. Seda kuuldemängu lasti raadios mu lapsepõlves hästi sageli ja nii sööbiski Volodja meie põlvkonna mällu Salme Reegi häälega.

Лев Кассиль, Макс Поляновский „Улица младшего сына“ (1949).

„Stepi päike“

Pjotr Pavlenko
„Stepi päike“
Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Orest Vereiski.
Kaane kujundanud Viktor Karrus.
Tõlkinud Kaarel Puskar.

Aeg läheb kiirelt. See blogi sai eile juba seitsmeaastaseks. Veidi noorem olin siis, kui ilmus raamat, millest seekord kirjutan, kuigi see mulle lapsepõlves erilist muljet ei jätnud.

Aga mu maailma avardas see raamat küll. Sain teada, kes on tšumakk, mis on stepp ja kui suured võivad olla seal laiuvad viljapõllud. Sain teada, et steppidesse saadeti viljakoristustöödele (ja küllap ka külviajaks) tuhandeid inimesi NLiidu kõiksugustest kantidest. Peagi läks lahti uudismaade hõlvamise kampaania, siis sõitsid sinna ka paljud vabatahtlikud, kuid enamasti ei oodanud neid kerge elu.

Pavlenko jutustuses läks steppi viljakoristustöödele autobrigaad. Leseks jäänud Andrei Jemeljanov võttis sinna kaasa oma kümneaastase poja Serjoža. Poiss jälgis autojuhte  terava pilguga ja tundis suurt huvi eesootava vastu. Sageli meenutas ta aga oma varasurnud ema ja kodust elu.

Stepp oli Serjoža jaoks algul väga võõras ja ebameeldiv.

„Pikk loksutamine mööda kuuma steppi oli teda hirmsasti väsitanud. Stepp oli juulikuu keskpäeval talumatult lämmatav, õhk oli palav ja virvendas vastikult ning veel vastikumalt kiunus tsikaadide häältest. Siiamaani tal kumises kõrvus ja oli janu. Stepp temale peaaegu meelde ei jäänud ja praegu ta seda ei kahetsenudki.“

Kui ta vett juua sai ja tutvus samuti kümneaastase kohaliku pioneeri Zina Tšumakovaga, läks tuju paremaks ja eesootav näis jälle põnevana. Tal ei tulnud pettuda.

Põnevaks osutusid nii viljakoristus kombainidega kui ka kohalikud pioneerid, kes sageli õhtuti lõkke ümber kogunesid. Päeval tegid nad tööd, aitasid täiskasvanuid.

Serjoža elas üle kohaliku suure tormi suhhovei, mehistus, kasvas suuremaks ja kui viljakoristamine lõppes, oli ta isegi hämmastunud, et nüüd tuleb koju sõita ja kooli minna.

„Hüvasti, stepp!
Hüvasti, lühikesed ööd uute inimeste hulgas ja pikad-pikad päevad teiste uute inimeste hulgas!
Hüvasti, kombainid!
Hüvasti, orkaanid!
Hüvasti, rohutirtsud!
Kuni uue kohtumiseni!“

Kirjutamismeisterlikkusega see jutustus silma ei paistnud, kuid noil ammustel aegadel peeti seda heaks näiteks sotsialistliku realismi laste- ja noorsookirjandusest.

* Pjotr Pavlenko (29. juuni /11. juuli/ 1899 – 16. juuni 1951) oli vene nõukogude kirjanik ja stsenarist. Neli korda pälvis ta oma teoste eest Stalini preemia (kolm filmistsenaariumit ja romaan „Õnn“, mis tõlgiti kohe n-ö kohustuslikus korras eesti keelde). Lugejate hulgas polnud ta populaarne, kuid  võimulolijatele igati meelepärane. Foto internetist. >>

* Orest Vereiski (7. /20./ juuli 1915 – 2. jaan 1993) oli nõukogude graafik, illustraator ja kunstiõpetaja.

Пётр Павленко „Степное солнце“ (1949).

„Delfiinia“

Dagmar Normet
„Delfiinia“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Illustreerinud Siima Škop.

Kui „Delfiinia“ ilmus, ostsin selle oma pojale. Sellest sai üks tema põlvkonna lemmikraamatuid nii tänu Dagmar Normeti pajatamisoskusele kui ka Siima Škopi taas kord imelistele illustratsioonidele.

Raamatu autorit tundsin ma oma lapsepõlvest: ta oli minust aasta eespool õppiva koolivenna Ingo ema ja hästi sage külaline kõikvõimalikel koolis korraldatud üritustel: näiteringi õhtustel proovidel ja esietendustel, mitmesugustel kirjandussündmustel ja ka spordipäevadel, naeratades alati oma ilusat sõbralikku naeratust.

„Delfiinia“ oli raamat inimeste ja delfiinide vastastikusest usaldusest ja sõprusest. Vaikse ookeani kohal säraval sinisel hommikul tukkusid delfiinilapsed Sirri-Sii ja Torro-Too veteväljal ja ei osanud aimatagi, mida tulevik toob. Nad mängisid oma vanaemaga, kohtusid hoolimatu kaheksajalaga ja said teada delfiinide olulise esmaabivõtte, et kui delfiin ise ujuda ei jaksa, tuleb ta veepinnale tõsta, et ta hingata saaks.

Saja kilomeetri kaugusel delfiinide kodupaigast asus inimeste maa suurel Lõunamere saarel. Seal elasid kümneaastane tüdruk Lik ja tema vanem vend Lok koos oma vanematega ja väikese eesli Karusselloga.

Ja kui raamatus on tegelased tuttavaks tehtud, saab nende seiklus alata. Muu hulgas saavad inimlapsed teada vanaloo inimese ja delfiini sõprusest – see on Kreeka müüt laulik Arionist, kelle delfiin oma hukkumise hinnaga päästis.

Aga ma ei hakka raamatu sisu ümber jutustama, seda enam, et minu teada on vanaraamatuäridest saada nii 1975. a ilmunud „Delfiiniat“ kui ka selle uustrükki. Usun, et see muinasjutuline teos lastele endiselt meeldib.

* Dagmar Normet (13. veebr 1921 – 16. okt 2008) oli teatrikriitik, laste‑ ja näitekirjanik, spordipedagoog.
Vt elulugu siit: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/normet_dagmar2
Samast on pärit ka tema foto. >>>

„Laevakoer Tuhk“

Evald Tammlaan
„Laevakoer Tuhk“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1979.
Illustreerinud Sándor Stern.

Selles blogis on varem juttu olnud mitmest koeraraamatust, laevakoera lugu on neile hea täiendus.

„Laevakoer Tuhka“ lugesin lapsepõlves teistsugusest raamatukesest, kui see, millest pärinevad juuresolevad pildid. Seda vana raamatut (1940) pole mul enam alles. Pildid aga on väljaandest, mille ostsin selle ilmudes oma pojale.

Tuhk sattus laevale Inglismaal. Võimalik, et ta nimi oli varem Lord või midagi sellesarnast. Supilõhn meelitas hulkuva koera laevale, kus kokk kapteni käsul ta selga pesi, aga loom ei läinud puhtamaks, sest ta oligi tuhakarva hall.

Tuhk õppis üle elama laeva kiikumist tormisel merel, aga raskem oli taluda kuumust ja laevakokk pügas koera kasuka maha. Tuhk oli nüüd nagu lõvi lasteraamatus. Neegritemaal elas ta läbi mitu seiklust, mis kõik noorele lugejale põnevad on. Leidis aafrika koerast sõbra Sambo, kes talle Aafrika loomariigis valitsevaid ohte selgitas.

Kui Tuhk krokodilli sabast hammustas, sai ta sõbraks ka vana elutarga koera Simbaga, kes teda õpetas endale toitu püüdma, Tuhk sai teada, kuidas aafriklased elevandijahil käivad, nägi kaelkirjakut ja kohtus lõviga. Kõige pahuramaks loomaks aga osutus hoopis ninasarvik.

Tekstinäide:
„Simba tuli ja limpsas keelega Tuha ninaotsa. „Hästi tehtud, merekoer,“ ütles ta. „Las see ninasarvik olla siin veidi aega sarvepidi vangis. Kulub temale õpetuseks ära – ärgu laiselgu päevad läbi ja ärgu hirmutagu sebrasid, kaelkirjakuid ning teisi loomi, kes tulevad jõele jooma. Keegi teda ei puuduta, aga tema kiusab teisi puhtast kadedusest. Küll ta pikapeale enese lahti kangutab.““

* Evald Tammlaan (Evald Stein, kirjutas nime all Jänkimees; 15. veebruar 1904 – 17. märts 1945) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Hingelt meremees, kuid oma rohketel laevasõitudel kannatas merehaiguse all. Oli sõber kuulsa purjetaja ja rännumehe Ahto Valteriga, kuid pidi merehaiguse tõttu katkestama nende ühise suurreisi ümber maailma. Tema rohke publitsistika sisaldab poliitilisi artikleid, vesteid ja reisikirju. Tuntud on ta näitekirjanikuna: „Valge lagendik“(1937) ja „Raudne kodu“ (1938), viimase aineil on loodud Eino Tambergi samanimeline ooper (1967), millest pärineb ka laialdaselt tuntud laul „Laev tõstis üles purjed...“ Suri Stutthofi koonduslaagris.
Foto allikas: EKBL, 1975. >>>