24/11/2020

„Punapäine Anne“


L. M. Montgomery
„Punapäine Anne“

Sarjast „Minu raamat“ nr. 11, 1939.
Tõlkinud Valve Ristkok.
Illustreerinud Alo Hoidre.

Mainisin seda toredat raamatut korra, kui kirjutasin siin blogis sõjaeelsetest lasteraamatutest ja Ülevalttädist, kelle juures neid lugemas käisin (vt siit). Praegu tuntakse „Punapäist Annet“ rohkem „Roheliste Viilkatuste Annena“ ja ma vist ei eksi, kui arvan, et hästi paljud on seda taas lugenud seoses selle ainetel tehtud Kanada telesarjaga „Anne, E lõpus“ („Anne with an E“; 2017-2019), mis ka mulle selle ammuloetud raamatu jälle meelde tõi.

„Punapäist Annet“ ja uuemaid väljaandeid mul endal pole, kaanepildi leidsin internetist. Mäletan, et olin lapsena natuke tõre, sest minu arvamist mööda ei olnud kaanel kena tüdruk, kuid Anne ometi mõjus raamatus kena tegelasena. Aga omapärane oli see kaas küll ja meelde jäi ka hästi

Anne-loo pani 1908. a kirja kanadalanna Lucy Maud Montgomery (kirjanikunimega L.M. Montgomery; 30. november 1874 - 24. aprill 1942)), kes sai selle teosega lastekirjanduse klassikuks.

Anne-raamatuid on tegelikult mitu, kui ma ei eksi, siis kaheksa, ja enamik neist on jõudnud ka filmiks saada. „Roheliste Viilkatuste Anne“, see lastekodust lootusrikkana toodud 11aastane lennuka vaimueluga tüdruk, poleks vist küll ka oma kõige julgemates unistustes ja fantaasiapiltides iialgi osanud arvata, et tulevikus teda nii paljud raamatusõbrad armastavad. Teost on tõlgitud vähemalt 36 keelde ja seda on müüdud üle 50 miljoni eksemplari.

Internetist, näiteks Wikipediast, leiab nii romaani kui ka selle autori kohta palju huvitavat teavet. Muuhulgas seda, et Montgomery magamistoa seinal oli noore näitlejanna Evelyn Nesbiti foto, mille kirjanik oli ajakirjast välja lõiganud, sest kujutles oma raamatu Annet just sellisena, tulvil nooruslikku idealismi ja vaimsust.

„Anne with an E“ on hästi tore sari ja paljud selle vaatajad olid pettunud, kui selle tootmine pärast kolmandat hooaega lõpetati. Nii väga oleks tahetud näha, kuidas läheb Anne ja ta lahkete kasvatajate ning sõprade elutee edasi sellises versioonis, kuhu on raamatuga võrreldes toodud nii uusi tegelasi kui ka uusi juhtumisi. 

Vaatajate heaks tuttavaks  said selle sarja kaudu nooruke Amybeth McNulty Anne Shirleyna (postril kõrval), Geraldine James Marilla Cuthbertina, R. H. Thomson Matthew Cuthbertina jt.

13/11/2020

„Kuunar „Kolumbus““


Nikolai Trublaini
„Kuunar „Kolumbus““

Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Tõlkinud Aino Gross.
Illustreerinud Henn Rooneem.

Olen tähele pannud, et palju on neid, kes seda raamatut mittelugenuna arvavad, et tegemist on teosega, mis Kolumbuse Ameerika avastusretkest pajatab. Aga pole! On hoopis üks päris hea nõukoguliku seikluskirjanduse näide, kus tegelasteks nii nutikad kangelasmeelsed noored kui ka kõigeks halvaks võimelised diversandid.

Kui ma seda äraloetud köidet nüüd vaatasin, siis ega kohemaid suurt midagi küll ei meenunud peale vapra isemeelse neljateistaastase tüdruku Zorja Nahhodka, kes mulle sügava mulje jättis, aga oma ilmumise ajal oli see minu meelest üks ütlemata põnev raamat, mida ma hästi mitu korda lugesin. Ka illustratsioonid sobisid selle põnevusega ja olid meeldejäävad.

Omamoodi põnev on juba seda raamatut sissejuhatav autori elu- ja loometee tutvustus, sest Nikolai Trublainil oli sündmustest tihe ja seiklusrikas elu.

Esimese osa alguses tutvub lugeja kuunar „Kolumbuse“ junga Markoga, kes on seitsmeteistaastane ja just kohtunud talle tundmatu neiuga, kes on torianiitliiva uuriva professor Ananjevi tütar Ljuuda. Lisaks kuunar „Kolumbuse“ meeskonnale saab lugeja tuttavaks ka teise laevaga, miiniristleja „Tormilinnuga“. Nendega seotult hakkavadki sündmused arenema.

Eriti meisterlikult see teos kirja pandud pole, kuid selles on kaasahaaravat hoogu, mis paneb noorte saatusele kaasa elama ja hoiab lugejat selles õhinas kuni raamatu lõpuni. Vähemasti oli see nii minu põlvkonnaga, kuid praegusajal olen kuulnud nooremate inimeste nurinat, et seiklusjuttude sarja raamatud on liiga ... aeglased.

Olgu, kuidas on, maitsmiseks panen siia ühe lõigukese:

„Pimeduses hiilis oma kajutist erakordse ettevaatlikkusega välja hullumeelne, keda oli haaranud tahe sundida professor Ananjevi tütart avaldama isa saladusi.

Ljuuda astus kiiresti tagasi oma kajutisse ja lõi ukse kinni. Vaevalt oli ta jõudnud riivi ette lükata, kui Anton kogu jõuga uksele vajus. Tuli kuuldavale mürtsatus, siis aga oie. Hullumeelne kukkus peajuhiruumis komandöri kajuti ukse ette maha.

Ljuuda istus toolile, laskus seljatoele ja mõtles jubedustundega oma olukorrale.“

* Nikolai Trublaini (25. aprill 1907 – 4.okt 1941) oli Ukraina kirjanik. Praegu leiab tema kohta teatmeveebidest andmeid nime Mikola Trublaini all. Küllap oli Nikolai selle venestatud vorm. Mikola (Mykola) Trublaini perekonnanimi oli tegelikult Trublaevski.

1925. aastal suundus ta kodukülast Olšankast (Vinnitsa oblast) Harkivisse ajakirjandust õppima ja naasis sealt vabariikliku ajalehe kaastöölisena, kellest hiljem sai erikorrespondent. Jäälõhkuja „Litke“ katlakütjana võttis ta osa Arktika ekspeditsioonist, hiljem osales veel mitmel polaarekspeditsioonil ja kirjutas neist raamatuis. Samuti kirjutas ta Arktika kohta noortele lugejatele.

Mikola Trublaini langes Suures Isamaasõjas. Loomingulise töö kümne aasta jooksul oli ta kirjutanud üle 30 raamatu.
Internetist leitud fotol on Mikola Trublaini meremehe vormis.

Микола Трублаїні „Шхуна „Колумб““ (Київ: Видавництво дитячої літератури ЦК ЛКСМУ, 1940).

03/11/2020

„Koduvõimleja ABC“


Enn Loo
„Koduvõimleja ABC“

Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1976.
Kaas: H. Mikiver.
Joonised: M. Torim.

Jooga ei olnud Nõukogude Liidus soosingus. Hulk aastakümneid oli see lausa keelatud. Sestap ei mäleta ma oma lapse- ja noorpõlvest ühtegi joogaraamatut, mis praeguste noorte jaoks elu elementaarne osa on. Üht-teist jooga kohta avaldati küll moeajakirjas Siluett, kuid enamasti varjati joogat neis kirjutistes mõne muu nimetuse taha.

Kui 1976. aastal ilmus 20 000-lise trükiarvuga „Koduvõimleja ABC“, muutus see kohe väga tagaotsitavaks raamatuks, sest lugejad said silmapilkselt aru, et tegelikult on Enn Loo sellesse üsna väikeseformaadilisse raamatusse kogunud hulga joogaharjutusi. Kusjuures sõna „jooga“ selles raamatukeses polnud.

Vajalik tarkus oli nii hästi ära peidetud, et võimud raamatukesele ilmumisloa andsid, sest kuidas ikkagi hakata vastu võimlemisharjutustele, mille saatesõnas autor tragilt isegi tollase riigimehe Kliment Vorošilovi sõnu tsiteeris: „Kes järjekindlalt ei tegele kehaliste harjutustega, sarnaneb inimesega, kes on teadlikult otsustanud vananeda 45. eluaastaks ja forsseerida oma raugastumist“.

Enn Loo pealkirjastas oma raamatukese peatükid tagasihoidlikult: harjutused kaelale, õlavööle ja kätele, puusavööle ja jalgadele, kerele; spetsiaalsed hingamisharjutused; harjutused kaaslasega ja koduvõimlemise kompleksid. See oli tõeline väike joogavaramu, mis mind läbi elu saatnud on.

Üheksa aastat hiljem ilmus Enn Loolt veidi värvikam ja suurem raamat. Selleks ajaks olid võimurid aru saanud, et jooga on nii kasulik asi, et Nõukogude inimesed võivad sellega tegeleda. Selle raamatu pealkiri oli küll veel „Võimle terviseks!“ (kirjastus Valgus, Tallinn 1985), kuid nutika kaanepildi kaudu oli kaanele paigutatud sõna „jooga“ – tolle aja ja ajastu kohta väga kõva sõna. Selle joogaraamatu tiraaž oli juba 50 000 ja võib öelda, et selle raamatuga algas jooga täielik võidukäik Eestis.

Selles kirjutati joogast esmakordselt täiesti avalikult ja põhjalikult ning Enn Loo ütles saatesõnas, et on joogat harrastanud üle 20 aasta ning oma tervise ja töövõime säilitamisel saavutanud üpris tõhusaid tulemusi. Enam ei pidanud raamatu autor enesele ja joogale kaitsekilbiks tsiteerima Nõukogude riigijuhte ja võis vabalt kirjutada India filosoof Patandžali joogasüsteemist, soovitada kasulikke aasanaid (tollane kirjapilt), mis kergendavad ja soodustavad paranemist mõnede haiguste puhul, nimetada neid sanskriti keelest pärinevate nimetustega. 


Eelmise raamatukese tagasihoidlikud joonistused on asendunud märksa tugevamate ja avameelsemate B. Grodinski joonistustega ning äratuntavate asanasooritajate fotodega.

Seegi raamat kadus lettidelt nagu soe sai. Mina sain selle ühelt kolleegilt kingituseks.

Kolmas joogaraamat, millest läbi aastate lugu pidanud olen, on Anti Kidroni ja Holger Oidjärve „Harrastame joogat. - Elamistarkus. Harjutused. Enesetervendamine“ (Mondo; Tallinn 1996).

Selles raamatus on kirjeldatud „pehmet joogat“, mis erineb mõnes suhtes india joogide praktikast, kuid saatesõna kirjutaja teadmamees Gunnar Aarma arvates leiab ilmselt just sellisena siinmail ka enam järgijaid. Veel tõdes Aarma, et selles käsitluses on kõik tasakaalus – miski pole liigne ning midagi olulist pole ka puudu.

„Harrastame joogat“ illustreeris hästi mõistetavate lihtsate joonistustega tuntud joogatreener Holger Oidjärv.


Need on senini kolm olulisemat joogaraamatut minu riiulil.