„Kivid ja linnud“

Pablo Neruda
„Kivid ja linnud“
Sarjast „XX sajandi luule“
Eesti Raamat. Tallinn 1968.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Heldur Laretei.

Pablo Neruda luuletusi lugesin esmakordselt väikesest rohelisekaanelisest raamatukesest „Valik luuletusi“, mis ilmus 1953. a ja mille oli tõlkinud Johannes Semper. Aeg on selle raamatukese mu riiulitelt minema viinud, kaanepildi siiski leidsin kõikemäletavast internetist.

Toonasest lugemisest ei jäänud mulle küll midagi eriti meelde, aga olin siis ka alles seitse või kaheksa aastat vana ja ilmselgelt liiga noor selle kauge maa luuletaja mõistmiseks..

Järgmisena mäletangi kogumikku „Kivid ja linnud“, millel on erakordselt mõjuv kujundus. Panen siiagi palju näiteid selle raamatukese vahelehtedest.

Johannes Semper tutvustas autorit:

„Pablo Neruda loov vaim on alatasa pulbitsev ja lainetav ääretu ookean, mis järjest uusi aardeid kaldale paiskab. Reaalsest maailmast lähtudes kujundab ta oma uue luulemaailma.
Tema jaoks pole maailmas asju, mida ei saaks luuleks muuta või millest ei saaks luulet välja lugeda. Missugune teine poeet on oma teose pühendanud ainult kividele või lindudele?
Paistab, nagu  oleks Apollon Pablo Nerudale kinkinud Midase võime oma puudutuse läbi kõik kullaks muuta, ainult selle vahega, et tema puudutusest kõik luuleks muutub.“

Veel on öeldud, et Neruda värss ei tunne mingeid kammitsaid. Minugi jaoks on olnud huvitav just see paindlikkus, mängulisus, mitmekesisus, värvikus, nauditav erootilisus ja kõik muu, mida Semper nimetab moodsa luule peadpööritavate kaugushüpetega seostuvaks.

Ka proosas on Neruda lummav. Mulle on suurt lugemishuvi ja -mõnu pakkunud tema mälestused, mis eesti keeles ilmusid pealkirjaga „Tunnistan, et olen elanud“  (Eesti Raamat. Tallinn 1983, tlk Tatjana Hallap) ja mille alustuseks luuletaja ütles:  „Minu elu on elu kõikide elust – poeedi elu.“

Muu hulgas meenutab Neruda selles, et vaevalt kirjutama õppinuna oli tema esimene luuletus „pühendatud emale, see tähendab tollele, keda emaks pidasin, minu ingellikule kasuemale, kelle mahe vari kaitses tervet mu lapsepõlve.“

„Tunnistan, et olen elanud“ on üks neist raamatutest, mida olen lugenud mitu korda ja tahan ikka ja jälle uuesti lehitseda, leides sealt alati mingi huvitava varjundi. On täiesti võimalik, et kunagi siin selle raamatu kohta ka pikemalt kirjutan.

Aga lõpetuseks lisaks eelnenud armastussonetile, mis ühel siinsel pildil, väike luuletus ohakalinnust.

OHAKALIND

Vilksatas paplite vahel
väike kollane jumal,
tuuletiibadel tõustes
jättis taevasse värina,
kivise flöödi helina,
vee vertikaalse niidi,
kevadeviiuli vindi.
Otsekui tuuleiilist kantud sulg
vilksatas tilluke olend,
see päevatuksatus,
see tolmukübe, see lilletolm,
see mittemiski! Ent mis jäi,
oli värisev valgus, päev ja kuld.

Olgu need luuletused rahustuseks neile, kes on kuulnud, et Pablo Neruda  (12. juuli 1904 – 23. september 1973) oli oma aja poliitilisemaid luuletajaid. Oli küll, aga talle polnud võõrad sügavad tunded, armastus ja ilu, mida tema värssides võib ikka ja jälle kohata.

Pablo Neruda „Las Piedras de Chile“ (1961), „Los Pájaros de Chile“ (1965).

"Gregeriiad"

Ramón Gómez de la Serna
"Gregeriiad"
"Loomingu" Raamatukogu nr 2 (842). 1974.
Kirjastus Perioodika. Tallinn.
Valinud ja hispaania keelest tõlkinud Jüri Talvet.

Ega ma nii väga tütarlaps linnast enam polnud, kui see raamatuke eesti keeles ilmus. Aga selles on lugemist igale eale. Ühtaegu nii lustakust kui mingisugust seletamatut nukrust, natuke vimkaline muhe vaade maailmale, toimuvale, nähtavale ja varjutaguselegi. Olen sel ammusel esmalugemisel 40 aastat tagasi mõned gregeriiad linnukesega ära märkinud, sestap on hea siia üles tähendada just neid, mis siis millegipärast pilku ja mõtet köitsid.

Niisiis mõned Ramón Gómez de la Serna gregeriiad:

"Ta suudles pikalt: nii kestis ta armastus kauem.

Jõed ei tea oma nime.

Kui pilvituse pükstes on auk, võib loota, et ilm läheb selgeks.

Too naine vaatab mind nagu vaba taksot.

Klaveritool on kontserdi korgits.

Et kiiremini koju jõuda, kobas ta oma taskus võtmeid.

On abielupaare, kes magades pööravad teineteisele selja, et üks ei varastaks teiselt ideaalseid unenägusid.

Kiilaspeal on kammi vaja selleks, et teha endale paralleelset kõdi.

Vastavalt loomade hulgale on zoopark z park kas suurema või väiksema arvu o-dega: zoooooooooopark.

Meri ainult vaatab reisimist, tema ei ole reisinud kunagi.

Oleks laimav oletada, et austril on igav; ta lõbustab end, vaadates oma naba, et näha, kas sinna kasvab juba pärl.

Inimestele meeldib saada küllakutset järgmisteks päevadeks, sest nii näib, nagu oleksid nad saavutanud teatava õiguse tulevikule.

Nabal puudub nööp.

Ta oli üks neid naisi, kes kraani kunagi kinni ei keera.

Beebi teretab iseennast, andes kätt oma jalale.

Pikkade varrastega, millega vanaema lapselapsele kampsunit koob, peavad kahevõitlust väimehe ämm ja tütre ema.

Nudistide juures on halb see, et istudes kleepuvad nad tooli külge.

Lutiga beebid vaatavad piibutõmbajat kui seltsilist oma vankrikesest.

Hommiku esimeses trammis leidub veel unenägusid möödunud ööst.

Nõnda tilluke oli aeg tema käekellas, et kunagi ei jätkunud tal seda millegi jaoks.

Pühapäev on täidetud kõigepealt apelsinidega, millega mängivad lapsed, ja siis nende apelsinide koortega.

Põlve pealt on jalad märkimisväärselt kiilad.

Need, kes salgas trammi ootavad, on peatuse sugulased.

Kui koit ajab end läbi kellatorni silma, õmmeldakse küla külge uus päev.

Kui uks hooga kinni lüüakse, jäävad vahele vaikuse sõrmed.

Ettenägelikud inimesed kasvavad neist lastest, kes teritavad pliiatsil ära mõlemad otsad.

Kevade algus - see on väike üksik poiss karussellil.

Mehe ja naise vahel on alati uks, mille tagant kostab: "Ma panen ennast riidesse."

Sipelgatel on kiire, justkui pandaks nende eest pood kinni.

Meie elu teeb lühikeseks see, et magame pikaliasendis, peatades niiviisi oma südame pendli. Kui magaksime seistes, elaksime palju kauem.

Ainuke paha asi surmas on see, et meie luukere võib segi minna mõne teisega.

Mis siis, kui sipelgad äkki ongi Maale saabunud Marsi-elanikud?

Toolid kasutavad pimedust selleks, et oma peremeestele jalga taha panna.

Taldrikutega mees ootab löögivalmilt taktikepi märguannet, et üles ajada need, kes magavad.

Ta oli nii vana kunstnik, et ta pintslite pead olid paljad.

Ülitundlik naine: "Mul valutab sünnimärk."

Vaikuse samet.

Naist õpite tundma, kui palute temalt nõela: annab ta selle pika või lühikese niidiga.

Rodini "Mõtleja" on malemängija, kellelt on ära võetud laud.

Kassil olid juba väikesest peast valged vurrud.

Kõike saab vältida, välja arvatud seda, et naine oma pead peseb, millal heaks arvab."

Need olid siis väljakirjutused selle raamatukese esmalugemisel märgistatud gregeriiadest. Praegu valiksin loetust välja mõned teistsugused ütlemised.

Aga ka praegu ei saa mööda tõigast, et Jüri Talvetil selle raamatukese tõlge hästi õnnestus, nõnda nagu ka saatesõna, mis oli informatiivne nii hispaania kirjanduse, kirjaniku elu ja loomingu kui ka gregeriiade olemuse suhtes, mida ehk kõige lühemalt väljendavad Ramón Gómez de la Serna sõnad: "Gregeriia on katse defineerida defineerimatut, kinni püüda mööduvat."

Aastaid hiljem paelus mind Ramón Gómez de la Serna "El Greco. Valgustatud nägija" (kirjutatud 1930ndatel aastatel, eesti keelde tõlkinud Asta Põldmäe ja Ain Kaalep, kirjastus Kunst, Tallinn 1990), mille poeetilisust on raske kirjeldada ja mida Serna hakkas sisuliselt kirjutama gregeriialikult, alustades seda nii:

"Lummatud oma teotsemise mõistlikkusest ei suuda mõistlikud inimesed mõista hullust
.
Hakkan kirjutama niisugust El Greco elulugu, mis puhkeb sõnavalingutena, mis lähtub enamasti inspiratsioonist ja mida juhib selgeltnägija pilk."

Olen ladunud pasjanssi tema piltidega, et tabada tema horoskoobi endeid, et jõuda ühe või teise lauseni, mis võiks olla võtmemärgiks El Greco seletamisel."

* Ramón Gómez de la Serna (5. juuli 1888 - 5. jaan 1963) oli Hispaania esimene avangardist. Tšiili poeet Pablo Neruda on oma mälestusteraamatus "Tunnistan, et olen elanud" tema kohta kirjutanud:

"Mina pean Ramón Gómez de la Sernat üheks meie keele suurimaks kirjanikuks, tema geniaalsuses on midagi Quevedo ja Picasso värvikast ülevusest. Ramón Gómez de la Serna mis tahes lehekülg uurib nagu nuhk füüsikat ja metafüüsikat, tõde ja viirastusi; kõike, mida ta teab ja on kirjutanud Hispaania kohta, pole keegi öelnud nõnda nagu tema. Ta on salamaailma akumulaator. Oma kätega muutis ta keele süntaksit, jättes sellesse oma sõrmejäljed, mida keegi ei suuda kustutada." (Tlk Tatjana Hallap. Eesti Raamat, Tallinn 1983.)
Foto allikas: https://literaturame.net/autores-2/ramon-gomez-de-la-serna/

Ramón Gómez de la Serna "Greguerías" (1910-1960).