„Džamilja“

Tšingiz Aitmatov
„Džamilja“
„Loomingu“ Raamatukogu, nr. 15 (127).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1960.
Vene keelest tõlkinud Ardo Sivadi.

Kui see väike raamatuke, mille pealkirjaks on kaunis idamaine naisenimi Džamilja, eesti keeles ilmus, oli see siinsete lugejate esmatutvus kirgiisi kirjaniku Tšingiz Aitmatoviga. Selle teose ilmumisega (1958) oli temast saanud väga tuntud nõukogude kirjanik.

Kirgiisi keelest pärit nimede kirjutamine eestikeelsetes tekstides oli tollal lapsekingades, Džamiljast sai hilisemates väljaannetes Džamila, kirjaniku enda nimi muutus Tšingiz Aitmatovist Tšõngõz Aitmatoviks ja Ajtmatoviks. Tema järgmiseidki teoseid loeti Eestis suure huviga.

„Džamiljat“ on nimetatud kauneimaks armastuslooks nõukogude kirjanduses. Tohutult vaimustusid sellest jutustusest prantslased, kellele armastuskirjandus on alati südamelähedane olnud.

See jutustus meeldis mulle juba selle ilmumisjärgsel esmalugemisel, mil ma Kirgiisiast ja kirgiisidest peaaegu mitte midagi ei teadnud. Nüüd seda üle lugedes tulevad mulle meelde ajakirjanikuna Kirgiisias kohatud inimesed, nende mäed, järved ja jõed, nende põllud, karjamaad, kalmistud ja külad. Ka „Džamilja“ autorit ennast kohtasin, küll mitte tema koduvabariigis, vaid hoopiski Turkmeenias, ühel sealsete kirjanike mammutkoosolekul, kus ta aukülalisena viibis.

Aga see kõik pole kuigi tähtis, oluline on, et ilmselt loen nüüd „Džamiljat“ teistmoodi tunnetega kui noorena. Pääsu selle armastusloo ilu eest pole ikkagi kuskile, kuigi raamatus kirjeldatud sõja-aastate tagalana muserdunud Kirgiisias kellelgi kerge polnud.

Aitmatov on sellesse jutustusse mahutanud lisaks armastusloole ka noormehe mehistumis- ja kujunemisloo, kirgiisi naiste raske allasurutud elu, traditsioonide tugevuse ja nende murdmise valu, rindemeeste kogetud raskused, kolhoositöö koormava olemuse, Kirgiisia omamoodi looduse ja üllad laulud kodumaast ja armastusest. Armastus on laul, armastus on vaba inimese õnn – niimoodi on kriitikud kokku võtnud „Džamilja“ põhiteesi.

Eesti kunstnik Allex Kütt on Džamilat raamatus „Muinasjutu järellugu“ (1976) kujutanud niimoodi:

Kõrgõzstani postmargil (2009) on Džamila aga selline:

„Ma jätsin jumalaga kõige kallimad ja lähedasemad inimesed. Alles nüüd, maas lamades, sain ma äkki aru, et armastasin Džamiljat. Jah, see oli mu esimene, alles lapselik armastus.

Nii lamasin ma tükk aega, nägu vastu märga käsivart. Ma ei lahkunud mitte üksnes Džamiljast ja Danijarist, ma jätsin jumalaga ka oma lapsepõlve.“

* Tšingiz Aitmatov (Tšõngõz Aitmatov; 1928-2008) oli kirgiisi kirjanik, kes saavutas oma loominguga maailmakuulsuse ja kelle teoseid on praegugi huvitav lugeda. Eesti keelde on neist olulisemad ka tõlgitud.

"Džuraa"

Georgi Tuškan
"Džuraa"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud Oskar Raunam.

Ärge laske end häirida kaanel lehvivast punalipust. See oli ajastu(te) märk. Raamatu tegevus toimub Pamiiris (Nõukogude Turkestani alal) 1928. a. Kirjutatud on see aga 1940. a, mil samuti punalipuline surve tugev oli. Eesti keelde tõlgitud ja illustreeritud Stalini ajal.

Aga "Džuraa" on põnev tempokas noorsooraamat, milles on kõik hea ja köitva seikluskirjanduse komponendid: mäed ja orud, püssid ja noad, vaprad ratsanikud ja silmipimestavalt kaunid neiud, piirivalvurid ja piiririkkujad, traditsiooniliselt elada tahtvad mägilased ning rubiinide- ja kullahimust pimestunud silmadega uustulnukad, baid ja basmatšid, vaimud ja vägilaslegendid, sõprus ja vihkamine, armastus ja reetmine, truud koerad, eriti Džuraa ustav jahikoer Tekee,  ja salakavalad vaenlased...

Ega siis asjatult ei tehtud selle seiklusromaani põhjal koguni kolm korda samanimelisi filme: 1940. ja 1964. a ning kuueosaline telefilm 1985. a.

Džuraa on noor kirgiis, võitlejahingega jahimees piirilähedasest Min-Arhaari kišlakist, kuhu 1918. a, mil Turkestanis kehtestati nõukogude võim, teated sellest ei jõudnud. Teed kišlakki tundsid vaid vähesed inimesed ja vana aksakall polnudki huvitatud, et neid rohkem oleks. Aga möödus aastakümme, inimesed hakkasid tulema üle mägede ja koos nendega ka kõiksugused sekeldused ja seiklused.

On ka kaunis armastuslugu: Džuraa ja Zeineb, kes ei nõustu olema rikka rajajuhi Tagai orjatar.

"Tagai ulatas parandžaa Zeinebile.
"Pane see ümber. Muhameedlannal ei sobi näidata meestele oma nägu. Me oleme juba Sarõkolis, kus austatakse koraani."
"Ei pane," vastas Zeineb ja viskas parandžaa tolmusele maanteele.
"Paned!" karjus Tagai.
"Ei pane! Olen kirgiisitar. Mu ema pole seda kandnud, ega vanaema, ega vana-vanaema. Ma ei pane seda ümber!"
/- - -/
Tagai polnud rahul. Ta oli harjunud naiste alistuvusega. Talle meeldis Zeineb ning ühtlasi teda ärritas see julge ja uhke tüdruk, kes söandas temale vastu rääkida."

"Pillikeelte helin täitis Džuraa kõrvad mägituule vingumisega, übajõgede kohinaga ja võitluse mürinaga. Tahtmatult pääses ta suust oie. Noort kütti polnud lasknud nõrkeda lootuseks muutunud unistused vabast, õnnelikust sõjameheelust ja kättemaksust, ning need unistused olid tal aidanud vangipõlve taluda.

Armastus kodumägede, kodukišlaki ja oma rahva vastu, tunne, mis varem oli olnud ebateadlik, lõi nüüd iga vangisolekupäevaga üha enam lõkkele. See pani ta silmad heledalt särama ja tõi puna palgesse. See puna oli vastuhelgiks sellele sisemisele tulekahjule, mille lõõmas ta poisikese- ja noorukieksimused ära põlesid."

* Georgi Tuškan (19. veebr 1905 - 11. märts 1965) oli nõukogude kirjanik, seiklus- ja ulmeteoste autor.
Huvitav on see, et tema Poltaavast pärit isa oli poseerinud kunstnik Ilja Repinile kuulsa maali "Zaporoožlased kirjutavad kirja Türgi sultanile" jaoks ja on sellel talletatud kirja kirjutajana. Emaliini pidi oli Georgi Tuškan aga kirjanik Nikolai Gogoli kauge sugulane.

Pärast Harkovi teraviljakasvatusinstituudi lõpetamist töötas Tuškan kõrgmäestikualadel. Reisis palju Kesk-Aasias. Ka "Džuraa" sündis tänu neile reisidele: "Pamiiris viibimisel kohtasin ma kaht mägilast - Džuraad ja Kutšakki. Nendest jutustab see raamat."

* Oskar Raunam (aastani 1936 Zahn, 24. mai 1914 Paide - 24. jaanuar 1992 Tallinn) oli Eesti maalikunstnik. Oskar Raunam kujundas 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel Balti paviljoni, mida auhinnati grand prix'ga. Sõjajärgsetel aastatel nihkus vabalooming tahaplaanile ning Raunam teostas end kunstipedagoogina ERKI-s ja TPedI-s.

Георгий Тушкан "Джура" (1940).