„Elagu inimene!“

Leida Kibuvits
„Elagu inimene!“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Kujundanud Silvia Liiberg.

Ehkki tegemist polnud lasteraamatuga ega isegi noortele mõeldud teosega, olin ma sellest novelli- ja jutukogust vaimustunud. Ei oskagi selle vaimustuse täpset põhjust nimetada, aga küllap paelus mind kirjutatu isesugune kirkus ja tundelisus. Igatahes lugesin „Elagu inimest…“ alates selle ilmumisest korduvalt ja palju. Viimastel aastatel aga on mul selle kogu suhtes mingi tõrge. Võib-olla on see kartus, et üle lugedes kaob hõrk meeleolu, mis minu jaoks neis lugudes peitus, ja ma leian, et need lood polegi nii head, nagu mulle noorena tundus.

„Elagu inimene!“ sisaldab Leida Kibuvitsa kolmeteist nõukogudeaegset novelli , aga ka kaheksat vanemat pala, mis on koondatud osasse pealkirjaga „Endistest aegadest“. Millegipärast jäi mulle eriti meelde lugu „Orfeus II“, milles Ott Tambek ja tema lastearstist naine Marju hoiavad oma kodus alles sõja-aastatel laevateekonnal hukkunud Lille fotot ja selle ette kogu aeg lilli toovad. Lille oli Oti esimene armastus. Ootamatult aga selgub, et Lille on elus ja kui ta kohale ilmub, selgub, et elusana pole ta hoopiski niisugune, nagu Tambekite mälestustes ja kujutlustes. Võib-olla huvitas see jutuke mind sellepärast, et sõjajärgsetel aastatel oli paljudes peredes neid, keda meenutati ja keda loodeti elus olevat. Nüüd täiskasvanuna seda lugedes pole selles sisus ja kirjapanekuviisis justkui midagi erilist.

Jutustusest „Surma nägu“ jäädvustus mu meelde imekauni lauluhäälega naine, kelle näo oli moonutanud pommikild ja kes seepärast paljudesse hirmu sisendas, kuigi võinuks hääle poolest olla maailma lavade säravaim täht. Lühipalas „Kuldne laev läks merele“ päästeti kassipoeg uppumisest ja tema saatusele kaasa elanud poisike ja neiu said rõõmu tunda.

Niimoodi neid lugusid ümber jutustades näib, nagu polekski neis midagi erilist, aga hinge ja südamesse läksid need paljudele lugejatele. Leida Kibuvitsa novellide elujõud ja -jaatus on seda hinnalisemad, et nende autoril endal tuli 1950ndatel aastatel olla vangina stalinlikus sunnitöölaagris, kus paljud igasuguse elurõõmu kaotasid. Vangilaagrimuljeist on näiteks novell „Medaljon“.

Leida Kibuvits oli minust vanematele lugejatele hea tuttav juba oma 1932. a avaldatud romaaniga „Soomustüdruk“, mis oli võitnud Looduse romaanivõistluse ja mille uusväljaanne oli ilmunud 1957. a, aga minule meeldis „Elagu inimene!“ rohkem. 1977. a juba pärast autori surma ilmunud valik proosat aastatest 1934-1941, mille pealkirjaks samuti „Endistest aegadest“ ja mis sisaldas ka 1934. a kirjutatud romaani „Paradiisi pärisperenaine“, mulle enam nii lummavana ei mõjunud.

Üks Leida Kibuvitsa stiilinäide ka, sedapuhku sõjaeelsest ajast, 1937. aastast, jutust „Nisuviin“:

„Tukun lauanurgal ja mind kiusab unenägu: läheduses astub hõbehall isakass, tunnen ta lõhnagi. Unustan kõik teised ja piidlen ainult teda. Aga tema kaob kaugete katuste varju..
Avan järsku silmad, arvan: ega vist olegi säärast hõbehalli isakassi… olgu muidu igatsuseks ja unistuseks.
Ma mõtlen, et meeste ja kasside kiindumus on pisut sarnane. Isakass ei mäleta kuigi kaua oma armatsemiskaaslast, temale jääb vimmaks verre emakass, kes temast põrmugi ei hoolinud. Ja mehedki mäletavad ikka kauem neid naisi, kes kadusid kättesaamatult kaugete katuste varju, nende juuksevärvigi muudab aeg, kuldab kujutelm.“

* Leida Kibuvits (18. oktoober 1907 – 5. detsember 1976) oli eesti kirjanik. Siinne foto on kogumiku „Elagu inimene!“ ümbriselt.

Lugemissoovitus:  Maarja Vaino „Rist ja rõõm. Lisandusi Leida Kibuvitsa eluloole“. Keel ja Kirjandus nr 10, 2012.
http://kjk.eki.ee/ee/issues/2012/10/211

„Daam koerakesega“

Anton Tšehhov
„Daam koerakesega“
Kogumikust „Novelle ja jutustusi“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Väino Linask.

Kirjutades oma teise blogisse teispoolsusesse lahkunud kuulsa näitleja Aleksei Batalovi (20. november 1928 –15. juuni 2017)  meenutuseks postitust lugesin taas üle Tšehhovi imelise jutustuse „Daam koerakesega“, mille ekraniseeringus Batalov 1960. aastal peategelast kehastas. Muidugi mäletasin nii seda kaunist lugu kui ka filmi oma lapsepõlvest, mil need mulle väga hinge läksid.

„Daam koerakesega“ on nagu pastelltoonides elupilt suvituslinna Jalta kaldapromenaadil kohtunud paarist. Ennast hingelt vanana tundev moskvalane Dmitri Gurov, kes pole veel neljakümnenegi, puhkab ilma naise ja lasteta, ning nägus S-linna noorik Anna Sergejevna, kes on puhkama saabunud ilma abikaasata, keda ta lakeiks nimetab ja keda tõenäoliselt ei armasta.

Igavleva mehe ja temast hulga noorema naise armuloos ei nähta praegusajal midagi ebatavalist, tõenäoliselt ei nähtud ka siis, kuigi moraalituks ja pikantseks muutsid tekkiva suhte asjaolud, et peategelased olid abielus. Suhteliselt banaalse loo on Tšehhov imeilusasti kirja pannud. Lausa tajutav on suvituslinna tolm ja aeglaselt kulgevad päevad, vaikselt rannale rulluvad lained ja tunde tärkamine, Anna Sergejevna kahetsus ja juhtunuga leppimine...

Lõpuks ei suudeta enam olla teineteiseta, lahkutakse, kohtutakse Gurovi algatusel uuesti, tegevus kandub naise kodulinna ja Moskvasse ning vaikselt heliseb üle kõige armastuse ja lootusetuse nukravõitu meloodia.

Seda jutustust on nimetatud Anton Tšehhovi meistriteoseks, tema paremate novellide ja jutustuste hulgast parimaks.

Mõned tekstinäited:
„Tarbetud toimingud ja kõnelused ikka ühest ja sellestsamast võtavad ära parima osa ajast, parimad jõud, ja lõpuks jääb järele mingi nudi, tiivutu elu, mingi mõttetus, ja ära minna, põgeneda pole võimalik, otsekui istuksid hullumajas või vangiroodus!“

„Iga isiklik olemasolu püsib saladusel ja võib-olla osalt sellepärast kultuurne inimene hoolitsebki nii närviliselt selle eest, et isiklikust saladusest lugu peetaks.“

„Anna Sergejevna ja tema armastasid teineteist nagu väga lähedased, omased inimesed, nagu mees ja naine, nagu õrnad sõbrad. Neile tundus, et saatus ise on nad teineteisele määranud, ja polnud arusaadav, miks on Gurov naisemees ja Anna Sergejevna mehenaine. Nad olid justkui kaks rändlindu, isalind ja emalind, kes on kinni püütud ja sunnitud eraldi puurides elama. Nad andestasid teineteisele seda, mida häbenesid oma minevikus, andestasid kõik olevikus ja tundsid, et see nende armastus on muutnud neid mõlemaid.“

Piltidel:
Ülal: Kaader filmist „Daam koerakesega“ (rež Jossif Heifits, 1960),  kus Gurovit mängis Aleksei Batalov, Anna Sergejevna osas oli Ija Savvina. Film kujunes menukaks, sai auhinna Cannes’i filmifestivalil ja seda vaadati paljudes maades. Näiteks on Marcello Mastroianni seda nimetanud oma lemmikfilmiks. Praegu on üks vaatamisvõimalus You'Tubes'is:
https://www.youtube.com/watch?v=v9fkGWooVhE

All: Jaltas avati 2004. aastal skulptuurirühm, mis kujutab daami koerakesega ja teda veidi eemalt seiravatTšehhovit.  Praegu peetakse seda taiest Jalta kui kuurordilinna sümboliks. (Foto internetist.)

Антон Чехов „Дама с собачкой“ (1898).

„Tihnikus“ ja „Rashōmon“

Ryūnosuke Akutagawa
„Tihnikus“
Kogust „Hammasrattad“
Loomingu Raamatukogu nr 43/44 (1091/1092).
Perioodika. Tallinn 1978.
Jaapani keelest tõlkinud Ülle Udam.

Vaatasin eile Akira Kurosawa 1950. aasta filmi „Rashōmon“. Esimest korda nägin seda vist umbes 16aastasena, dubleerituna vene keelde. Toonasele muljele ei oska ma mingit hinnangut anda, liiga võõrapärane näis mulle kõik.

Hiljem olen „Rashōmonist“ siin-seal katkeid näinud, paremini mõistma hakanud selle filmi sügavaid tähendusi. Eile tervikut uuesti vaadates nautisin täiega.

ETV2 järelvaatamisest saab seda veel nädala jooksul näha ja laupäeval, 25. märtsil on see uuesti teleekraanil. Jaapanikeelsena, eestikeelsete subtiitritega. Soovitan juhust kasutada, kuigi näiteks ka Youtube'is on „Rashōmon“ täispikkuses olemas.

Kurosawa film on saanud oma pealkirja jaapani kirjaniku Ryūnosuke Akutagawa samanimelise lühijutu järgi. Eesti keeles ilmus see („Rashō värav“) viimati novellivalimikus „Mandariinid tihnikus“. Sisu poolest aga järgib film üsna täpselt teist Akutagawa lühijuttu „Tihnikus“ (1921), mille eestikeelset tõlget lugesin „Rashōmoni“ esmasest vaatamisest palju aastaid hiljem, kui see Loomingu Raamatukogus ilmus.

„Tihnikus“ kujutab endast puuraiuja, rändmunga, vangivalvuri, ja vana naise tunnistusi kohtuametnikule, röövel Tajōmaru ülestunnistust, naise pihtimust ja kadunu vaimu juttu selgeltnägija suu läbi. Kurosawa on oma filmis neid kõiki (välja arvatud vana naise oma) kasutanud peaaegu sõna-sõnaliselt.

Tsiteerin rändmunka:
„Ma poleks uneski võinud aimata, et mees nõnda surma saab. Tõepoolest, inimelu on üürike nagu kastepiisk või välgusähvatus. Oi, oi, ma ei oskagi öelda, kui kurb see on.“

Ja Tajōmaru:
„... teie aga ei tapa mõõgaga, te tapate võimuga, rahaga, ükskõik millega, tihtipeale ka paljalt valelike sõnadega. Tõsi küll, te ei vala verd, ning inimene elab edasi, kuid ometi ta on tapetud. Kuriteo suurust vaagides ei teagi, kumb neist on suurem, kas teie või minu oma.“

Röövel Tajōmaru osatäitjast Toshiro Mifunest (1. apr 1920 – 24. dets 1997) sai tänu Kurosawa filmide edule tõeline rahvusvaheline superstaar.

„Rashōmoni“ menule läänes aitas kindlasti kaasa seegi, et helilooja Fumio Hayasaka kohandas filmi jaoks Kurosawa palvel Raveli „Boléro“ muusikat. Kriitikud rõhutavad ka, et rohkeid autasusid pälvinud rikkalikult sümbolistlikus „Rashōmonis“ tasuks tähele panna Kazuo Miyagawa omapärast ja tol ajal uuenduslikku operaatoritööd.

* Akira Kurosawa (23. märts 1910 – 6. sept 1998) oli jaapani filmirežissöör ja -produtsent. Ta on väljaspool Jaapanit tõenäoliselt tuntuim jaapani filmimees.

* Ryūnosuke Akutagawa (1. märts 1892 – 24. juuli 1927) oli jaapani kirjanik, keda peetakse jaapani lühijutu isaks. 35aastasena enesetapu teinud kirjanikust olen kirjutanud oma teises blogis: Tahan sulle aknast mandariine visata

„Siug“

Aleksei Tolstoi
„Siug“
Loomingu Raamatukogu nr 8 (32).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.Tallinn 1958.
Tõlkinud Debora Vaarandi.

Õhuke vihik, mis ilmus Aleksei Tolstoi 75. sünniaastapäeva puhul, sisaldas kolme novelli: „Mees näpitsprillidega“ (1916), „Lihtne hing“ (1919) ja „Siug“ (1928). Kahte esimest, tuleb tunnistada, ei mäleta ma eriti ja pidin neid nüüd üle lugema, seevastu kolmas, erutav lugu tugeva karakteriga kirglikust naisest, on esimesest lugemisest saadik vägagi hästi meeles. Seda on ju ka peetud üheks huvitavamaks ja mõjukamaks novelliks vene (nõukogude) kirjanduses üldse.

Tuletan siinkohal lugejatele meelde, et paljud neist on „Siugu“ näinud, kui mitte kinos (Dovženko-nim kinostuudio 1965. a, peaosas Ninel Mõškova, plakat kõrval), siis lavalaudadel meie oma Eestimaal.  „Rästiku pihtimus“ esietendus Noorsooteatri väikeses saalis 7. septembril 1979 ja selle teatritükiga kinnistas Marje Metsur end paljude vaatajate südamesse. Ettepaneku lavastada Aleksei Tolstoi „Siug“ oli teinud Noorsooteatri tollane kirjandusala juhataja Mati Unt, kes tüki ka lavastas. Kokku esitati seda etendust 200 korral. Praeguseks on „Rästiku pihtimusest“ tehtud uuslavastust (2016) ka teles näidatud.

Aga enne selle erilise novelli juurde suundumist panen siia kaks katket raamatu esimesest kahest novellist. Need iseloomustavad hästi Aleksei Tolstoi üldist suhtumist oma tegelastesse. Otsesõnu öeldes kollitab tema tegelasi üksindus oma eri variantidega.

„Stabessov istus trepiastmele ja toetas lõua kätele... Pimedusse mattunud maad polnud näha. Ta oli siin täiesti üksi. Maa oli nagu ära lennanud sinna, tähtede juurde, ja maast, elust, mis ainult üheks hetkeks oli meelitanud teda kauniduse ja soojusega, lahutas teda käsitamatu eetrimeri.“

„Kuid keegi ei julgenud temast halvasti mõelda. Katja oli vallaline, üksik neiu, teenis endale ise leiba, ja kui ta ka alalõpmata armunud oli, eriti sügiseti ja sügissesoonil, siis polnud tal võib-olla endalgi säärase iseloomu üle hea meel ja ta ei teinud seda sugugi selleks, et oma klientidele meelehärmi valmistada.“

Siug – ühiskorteris elav Olga Zotova mõjub oma naabritele ohtlikuna, niisugusena, et nad soovitavad temast eemale hoida. Tema askeetlik tuba on naabrite arvates nagu mõne demobiliseeritud soldati oma, kord ülikorras, siis jälle pööraselt korratu. Ka naise hingeelu on samasugune, kord talitsetud ja isegi vagur, siis aga ülipöörane. See toob kaasa tema elu järjekordse katastroofi.

Juba noorena „nuttis ta vist välja kõik pisarad, mis talle elus määratud olid. Ta mureta ja hooleta noorus oli katkenud. Hing kattus korbaga nagu kinnikasvav haav. Ta ei teadnud veel, kui palju oli temas varjul sünget ja kirglikku jõudu.“

See on taas niisugune kirjandusteos, mille ümberjutustamine oleks patt – lugejal jääks siis suur elamus saamata. „Kahekümne kahe aastaselt tuli tal alustada kolmandat elu,“ aga sellegi õnnestumisele sai takistuseks temas peituv „metsiku vihkamise laine“. Praegu nimetatakse niisugust seisundit, kui inimene ei saa üle kunagisest sõja- ja surmakogemusest, „sõjasündroomiks“. Olga elu keerdkäigud on novellis sedavõrd keerulised ja tema olemus nii mitmetahuline, et neisse peaks igaüks ise süvenema.

* Aleksei Tolstoi (10. jaanuar 1883 /vkj 29. detsember 1882/ – 23. veebruar 1945) peateoseks võib pidada romaanitriloogiat „Kannatuste rada“ (1922–1941). Ajalooliste romaanide hulgas on kindlal kohal tema mahukas „Peeter I“ (1929–1945).

Väga köitvad ulmekad on „Insener Garini hüperboloid“ (1925–1927) ja „Aeliita“ (1922–1923), lapsi aga on vaimustanud „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused“ (1936).  Eesti keelde on tema rikkalikust loomingust lisaks eelnimetatutele tõlgitud ka kodusõjateemaline jutustus „Leib“ (1937).

Алексей Толстой „Гадюка“ (1928).

„Ameerika novellid“

Henryk Sienkiewicz
„Ameerika novellid“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud E Levina.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Minus lapsepõlves väga tugevaid tundeid tekitanud raamat. Kurb ja sügav. Mõeldud oli see kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele, aga mina lugesin varem, töinasin ja elasin kaasa.

Seda postitust kirjutades märkasin, et kirjaniku surmast möödub mõne päeva pärast sada aastat. Ta oleks nagu ise mulle oma nukrat ja kirglikku raamatut meelde tuletanud, sest selle, oma ühe kunagise lemmikraamatu leidsin teiste novellikogumike hulgast eile õhtul täiesti juhuslikult. Aga see selleks, heade kirjanike ja nende raamatutega juhtubki vahel nii, et nad mõnel nendega seotud tähtpäeval nõnda, justkui iseenesest, taas su kätte jõuavad, olles su riiulitel aastaid oma uue tuleku aega oodanud.

Põhja-Ameerika Ühendriikides (nagu tollal nimetati Ameerika Ühendriike) reisis Sienkiewicz 1876. aastal, kirjutades sealt Poola väljaannetele ajalehelugusid. Gazeta Polska tegi talle ettepaneku jääda Ameerikasse veidi kauemaks. Kolme aasta jooksul nähtust kirjutas Sienkiewicz artiklisarja „Kirjad teelt“ ja hulga novelle.

Tema tähelepanekud ei olnud kuigi rõõmsameelsed. Kõik selle novellikogumiku tegelased – Poola talupoeg Wawrzon Toporek koos tütre Marysiaga, teksaslane Kotkas, mestiits Orso, ameeriklanna Jenny, indiaanipealik – sahhem, poolakast hulkur Skawinski jt – loodavad muinasjutulist ja õnnelikku elu, mida nad aga ei leia.

Novell „Leiva otsingul“ sarnaneb väga Vladimir Korolenko jutustusega „Umbkeelsena võõrsil“, millest olen siin blogis varem kirjutanud, aga on sellest palju kurvem: keegi ei oota Ameerikas vanameest tütrega ja nad jäävad lihtsalt saatuse hooleks. Saatus aga on julm hooldaja.

„Nõnda möödus tund, möödus teinegi. Vanamees ja neiu aga seisid ikka veel ametnikku oodates seina ääres. Kummalist vaatepilti pakkusid siin Ameerika pinnal, New Yorgis, too lambanahaga ääristatud poola rahvuslikku mütsi kandev pikkade hallide juustega talupoeg ning see sinise tikitud vesti ja pärlitega neiu Lipincest.
Kuid inimesed möödusid neile ainsatki pilku heitmata. Siin oldi harjunud nägema igasuguseid nägusid ja rõivaid.“

Orso ja Jenny novellist „Orso“ on tsirkuselapsed, kes julgevad tsirkuse peremehele vastu hakata. Nende ellu toob uusi tuuli põgenemine rohtlasse.

„Lapsed tulid välja suure kivi tagant, kuhu nad endid olid peitnud, ja seisatasid otse lõkke juures, hoides kõvasti teineteise käest kinni. Vanamees vahtis neid hämmastunud ilmel ning tema huulilt pääses tahtmatu hüüatus:
„Mida see tähendab?“
Oli, mida imestada. Ta nägi pilti, mis inimtühjades Santa Anna mägedes võiks hämmastada igaüht: Orso ja Jenny olid tsirkusekostüümides.“

„Sahhem“ on novell indiaanlaste rängast käekäigust, „Läbi preeria“ aga ümberasujate elutraagikast kullapalaviku tingimustes.

Kunagine Poola vabadusvõitleja vana Skawinski on aga kodumaalt lahkumise järel palju läbi elanud, kuni saab majakavahiks Panamas. Kord aga jõuab temani kaugelt kodumaalt väike köide poola luuletaja Adam Mickiewiczi värssidega. Ta süveneb neisse, meenutades ja igatsedes Poolat ning unustab niimoodi uneledes majakatule süütamata. Tagajärjed ei lase end kaua oodata...

„Ta astus nüüd uuele teele elus, kaasas raamat, mida ta aeg-ajalt surus tugevasti rinna vastu, nagu kartes, et seegi võiks kaduda, nagu kadus tema õnn.“

* Henryk Sienkiewicz (4. mai 1846 – 15. november 1916)  oli väga populaarne poola kirjanik, kes 1905. aastal sai Nobeli kirjandusauhinna
Eesti keeles ilmunud teoste nimistu.

„Suvepäevad“

Konstantin Paustovski
„Suvepäevad ja teisi novelle“
Loomingu Raamatukogu nr 9.
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.Tallinn 1957.
Tõlkinud Karl Kivi.

Olin umbes kümneaastane, kui ühes ajakirjas – vist oli see Nõukogude Naine – ilmus Konstantin Paustovski jutustuse „Korv kuusekäbidega“ tõlge. See oli minu meelest lausa imeline lugu. Norra helilooja Edvard Grieg kohtus metsateel väikese tüdruku Dagniga ja lubas talle tulevikus sünnipäevakingi teha. Dagni palus küll, et andku see tore mees talle kingitus kohe kätte, ta ei lõhu seda ära, aga Grieg keeldus. Suureks kasvanud Dagni sai Griegilt kingituseks hoopis...

Aga ma ei kirjuta, mille Dagni sai. Seda võib igaüks ise lugeda Paustovski valitud teoste köitest (Eesti Raamat, 1966) või kuulata ERR arhiivist (1955. aasta lindistus, Olev Eskola esituses): https://arhiiv.err.ee/vaata/42147

Need kaks tõlget on erinevad, kuid „Korv kuusekäbidega“ on nii kaunis lugu, et selle lugemist või kuulamist keegi ei kahetse.

Sest ajast olin Paustovski jutuvestmiskunsti vääramatult armunud ja kui 1957. a ilmus LR-is väike jutukogumik „Suvepäevad“ sai see armastus toitu juurde.

„Olen alati aimanud, et elus käivad hea ja halb kõrvuti. Isegi läbi valede, viletsuse ja kannatuste raske kanga võib sageli näha kumamas head... Olen püüdnud seda head ja ilusat igalt poolt leida. Ja olen sageli ka leidnud. See võib välgatada ootamatult nagu Tuhkatriinu kristallking tema halli räbaldunud kleidi alt, võib tema hella ja uudistava pilguna äkki kuskil tänaval vastu särada.“

Nii on Paustovski kirjutanud oma elulooainelises teoses „Kauged aastad“, aga seda ootamatult säravat kristallkingakest tuleb tema loomingus ette väga sageli. „Suvepäevades“ on näiteks imekaunid, poeetiliselt muinasjutulisd lood „Terassõrmus“, „Pulstunud varblane“ ja „Öine postitõld“ ning veel mõned hinge ja südant köitvad tekstid.

Usun, et pöördun Paustovski loomingu juurde selles blogis veel tagasi, sest tema mõju mulle on olnud lõputult suur. Nüüd olen teda enamasti lugenud originaalis, kogedes seda keele ilu ja mitmepalgelist sügavust, millest ta oivaliselt kirjutab kirjanikutööst ja emakeele ilust mõtisklevas teoses „Kuldne roos“.

Paar tekstinäidet ka. Esimene on jutustusest „Terassõrmus“:
„Keegi möödus nähtamatuna Varjušast, ettevaatlikult oksi kõrvale lükates. Temale vastu hakkas kägu kukkuma ja tervitusi saatma.
„Kes see siis möödus? Ja ma ei saanudki teda näha!“ mõtles Varjuša.
Ta ei teadnud, et see oli kevad, kes temast möödus.
Varjuša puhkes valjusti naerma, nii et mets kaikus, ja lippas koju. Ning suur rõõm – selline, mida ei ulatu kätega haarama – hakkas tema südames helisema ja laulma.“

„Pulstunud varblasest“:
„Ema astus akna juurde. Akna taga oksal magas Paška. Maailm oli vaikne, ja lai lumi, mis langes ja langes taevast, aina süvendas vaikust. Ja ema mõtles, et niisama nagu lumi, nii langevad inimeste peale alla õnnelikud unenäod ja muinasjutud.“

Ning „Öise postitõlla“ lõpusõnad, mis on väga paustovskilikud, kuid mida Paustovski suurele muinasjutuvestjale Andersenile omistab:
„Mu sõber, osake valitseda kujutlusvõimet inimeste ja iseenda õnneks, mitte aga õnnetuseks.“

* Konstantin Paustovski (19 /31/ mai 1892 – 14. juuli 1968). Eluloo ja loomingu lühitutvustuseks soovitan Wikipedia venekeelset artiklit, mille juurest on pärit ka siinne foto.

Константин Паустовский „Летние дни. Рассказы и сказки для детей и взрослых“.

"Valge müür"

Bozorg Alavi
"Valge müür"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Tõlkinud Haljand Udam.
Kujundanud Heldur Viires.

"Valge müür" sisaldab 11 novelli, mis on hämmastavalt täpsed ja piltlikud. Vana Teheran omandab neis tajutava näo, eristuvad vaeste ja rikaste elupaigad, umbsetes vanglates vaevlevad autori mõttekaaslased. Tegelaste hulgas on äraostetavad kohtunikud, alatud ametnikud, ärimehed, aga ka üksteist südamest armastavad sõbrad ja armukesed - inimtüüpide kirev kaleidoskoop.

Mulle jäid sellest novellikogust eriti meelde iraani naised. Nimijutustuse Fatime-hanum, kes muretses oma tütre Maniže pärast ja pelgas kõike, mis oli seotud Teherani kuberneri kindral Zafariga; tema tütar aga tahtis lõpule viia oma mehe Gholami alustatu ja kirjutada lõpuni imperialismivastase loosungi valgel müüril...

Või siis Akdas-hanumi palvesõnad novellist "Õnnelik naine":
"Doktor, te olete mõistlik inimene, miks te nii küsite? Kas mulle anti aega? Kas mul lasti selgusele jõuda, on ta kergemeelne või mitte? Ma polnud temaga veel õieti tuttavgi, kui mulle juba peale käidi. Ööl ja päeval tehti minu arvel nalja. Kui ma temaga tutvusin ja ta mind koju saatis, polnud mul ju mõtteski temaga abielluda. Aga kõik torkisid mind. Mul polnud enam mingit tagasiteed. Ja kui mu ema teada sai, et ma temaga liigun, polnud mul enam väljapääsu. Sealjuures teadsin ma, millisesse kuristikku ma end heidan. Ah, aidake mind, doktor..."

Niisuguseid ennastohverdavaid naistegelasi on neis juttudes palju. Minu jaoks oli see novellikogu aga üks esimesi tutvusi Iraani naiste eluga.

Autorit tutvustades on tõlkija tsiteerinud akadeemik Jan Rypka mõtteavaldust tema novellide omapära kohta:

"Lugeja on sunnitud tähelepanelikult jälgima sündmuste käiku, et seda täielikult mõista. Seda raskendab sõnade tihedus jutustuse suhteliselt väikeses mahus. Mulle tundub, nagu seisaks mu ees vanade pärsia poeetide miniatuur, kes püüdsid üheainsa värsiga esile manada kujutluspiltide kogu ulatust ja harmooniat. Paistab, et see peaaegu tuhandeaastane traditsioon pole Iraanist kadunud, vaid ainult omandanud tänapäevase kuju."

* Bozorg Alavi (2. veebr 1904 - 18. veebr 1997) oli iraani kirjanik. Ülikoolihariduse omandas ta Saksamaal, kuid 1928. a pöördus tagasi Iraani. Oli oma veendumuste pärast vangis, 1941. a asutas Tudee  partei. 1953. a pälvis rahvusvahelise rahupreemia. Samast aastast kuni elu lõpuni elas Berliinis, kus töötas ülikoolis uus-pärsia keele ja kirjanduse professorina.
Foto raamatuümbriselt. 

220.

"Varjundid"

A. H. Tammsaare
"Varjundid"
Novell.
Osaühisus "Noor-Eesti Kirjastus". 1917.

Hulk aega oli mu riiulis Tammsaare "Varjundite" 1917. a väljaanne. Nüüd on see kuhugi kadunud. Õigupoolest on see vist juba ammu kadunud, aga ma pole seda tähele pannud, sest mul on meeles olnud nende "Varjundite" varjundid.

See on mu meelest üks paremaid "tammsaaresid". Mu arvamus ei ole muutunud. Tüdrukupõlves korduvalt loetud-lapatud raamatuke, sest mis võiks ühele kasvavale piigale meelitavam olla kui ehe armastusnovell, tundus nüüdsel e-raamatuna ülelugemisel sama lummav ja tooniderohke.

Mind ei huvita üldse, kas kriitikud peavad seda impressionismihõnguliseks, juugendlikuks, dekadentlikuks, tüüpiliseks nn sanatooriumijutuks või veel millekski. Ei huvita seepärast, et mul on "Varjunditega" oma suhe. Hõrk meeleolu, mis sellest raamatukesest voogab, pehme parfüüm, lehtede krabin, mere tasane loksumine, aga ka tundetormid, kuskilt aimuv sügavus, meeleheitlik kaotusevalu, mis ometigi leebub ja koguni haihtub.

"Varjundid" on ääretult selge ja lihtne raamat. Nii selge ja lihtne, et seda käsitlevad kirjanduskriitilised seletused või arvustused näikse liigkeerulistena ja raskepärastena oma püüdluses iga sõna, iga ilmingut, iga varjundit terminoloogilise täpsusega läbi hakkida.

"Varjundid" jätab lugejale igatsuse. Mis sest, et elu on karmim kui igatsus. Ja võimaluse jätab ta ka: "Jäin vaadeldes seisatama karges õhus, ja meeltes lõi lahtuma unelev uim."

Mõni tekstinäide:

"Haigused on saanud edvistamiseks, uhkustamiseks, haigused on saanud avatelevaks mõjundiks armatsemises; haigused on kui õrnalt krabisev leinaioor, mida kannab nii mõnigi mehi võrgutav naine; haigused on süvenemise sümboliks ja nagu olemasolemise tõestuseks, milleks keegi pidas mõtlemist, öeldes: cogito, ergo sum. Ja tervena hakkad häbenema, et sul puuduvad inimese ainukesed tõsised tundemärgid — haigused ja meeltel heldununa jääd kuulatama, kui mõni valitutest hakkab sulle jutustama kas või paljastaval intiimsusel oma hädast."

"Ainult muusikaga, tema peenuse ja vaheldusrikkusega, tema arvamata varjunditega seletub nähtava looduse lõpmata mitmekesisus, kordumata kirevus minu peol olevates kivideski. Muusika helises ilmaruumis juba siis, kui meie maakera oli alles sündimata, ja ta heliseb veel mõõtmata aja pärast seda, kus inimene ühes oma eluasemega juba ammugi ilmaruumist hävinenud, päike jahtunud ja põhjanael paigast nihutatud..."

"Kord joonistas ta roosialleed, mis viib vastu hiiglasinaari; aga mina oleksin tahtnud näha teda joonistamas kõnniteed, mis lõpeb kõrgel rannaserval pikkade, pehmete okastega Ja pisut längu vajunud männi juures, kust alla kivisõmerale viib looklev kitsas jalgtee, ning endamisi sõnasin ma, nagu oleksime kahekesi: „Homme joonistame selle”."

"Inimesed sünnivad ja sünnitavad, inimesed sigivad ja sigitavad, inimesed kasvavad, õpivad ja uurivad, aga ikka ootab kõiki sama saatus — surm. Aga milleks siis sigitada ja sünnitada, milleks õppida ja uurida, kui pole midagi muud loota! Ei ole kasu ilust ega tarkusest, ei leita tulu hingepeenusest ega vaimusügavusest, sest ikkagi varitseb iga hingepeenuse taga meelehaigus või hullumeelsus ja iga sügavamgi mõte jõuab paratamata totra mõttetuseni..."

"Kaua, kaua saadavad mind lumised mäetipud, mille värvimängu ma puhtel ja loodel nii sagedasti silmitsenud, ja meele tulevad hommikumaa targad, kes vaikselt istudes maise elu tühjuse vaatlusesse süvenenud ja ümbruse unustanud. Istuge, mu taadikesed, veel pole kõik mõtted mõeldud, kõik arud peetud!"

"Varjundite" kohta Vikipeedias