„Mina ka!“

Just selle luuletuse jaanuarikuu luuletusena blogissepaneku tõukeks sai praegu maailmas küll hoopis teises kontekstis leviv lausung „Mina ka!“. See osalushüüe tõi mulle meelde mu algkooliaja, mil koolis ja tollases Lasteraadios kõlas tihti Juhan Smuuli (siis veel Schmuuli) „Mina ka!“.

Neid luulekogusid, kus see 1949. a kirjutatud luuletus sees oli, pole mul ammu enam alles, ka ei ole tahtmist minna seda otsima raamatukogusse, sestap taastasin selle oma mälu, eakamatel tuttavatel meeles olnu ja internetis leidunud fragmentide põhjal.

Siinses tekstis on originaaliga võrreldes kindlasti vigu nii kirjavahemärkide kasutamisel kui ka mõne sõnaga seoses, ka ei saanud vist päris kõik salmid kokku, sest midagi on justkui vahepealt puudu, aga umbes niisugune see luuletus oli. Meelde jäi see küllap tänu oma hoogsusele, sest ma ei mäleta, et seda meile koolis eriti tungivalt pähe tambitud oleks.

Küll arvan mäletavat, et minu kooliajal, aastatel pärast Stalini surma, oli luuletusel teistsugune, ilma Stalinita lõpp – ju oli Smuul siis midagi ümber teinud või jäeti lõpuread lihtsalt ära, aga sellele oskavad ehk täpsemini vastata kirjaniku loomingut uurinud.

MINA KA!
Juhan Schmuul

Olime kolhoosipõllul. Suurel laial Saaremaal.
Järsku kuulsin poisi hüüdu, noort ja värsket: „Mina ka!“
Pööran ringi. Kahle kandis kasvult alles väike mees.
Läks kui liikuv viljakuhil. Rätik punas vaid – pioneer.

Kõrvuti me astusime. Küsin: „Tegid tublit tööd.
Seleta. Veel noor sa oled. Miks sa nõnda kaasa lööd?“
Tema aga imestades tõstis oma valge pea.
Vaatas otsa umbes nõnda: „Sõber, mis sa elust tead?“

Vastas: „Näed sa rätti? Juba sellepärast teen.
Ega ma ei vaja käsku. Mina olen ju pioneer!
Vili ootab, vihm on karta. Kuidas teisiti siis saab?
Kogu pere oli põllul. Loomulikult mina ka!

Sügisel siis pole aega, siis pean hästi õppima.
Aga praegu teenin nõnda Stalinit ja Kodumaad!“

/1949/

Pilt: Mõned ajakirja Pioneer 1949. aastakäigu kaaned internetist.