“Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”

“Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”
Valimiku koostanud Erna Normann ja Herbert Tampere.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Kujundanud Jaan Jensen.
Värvilised vahelehed: Helga Jõerüüt.

Nüüdseks on sellest raamatust ilmunud mitu väljaannet, milles ka keelepruuki õgvendatud, näiteks on setust saanud seto. Siin kirjutan siiski nii, nagu oli mu lapsepõlveraamatus.

Saatesõnades tutvustasid koostajad setu muinasjuttude vestmise tavasid. Enamasti olevat seda tehtud ennejõulusel ajal, sagedasti neljapäeva ja laupäeva õhtutel, mil tööd ei tehtud. Koos olid naabrid ja tuttavad, kes nautisid heade jutustajate esitusi. Uusi lugusid kuuldi ka teekäijatelt, kes öömajale jäid, nagu rändkaupmehed, kerjused jt. „Olid öömajalised venelased, jutustasid nad vene jutte. Mõni vene keelt oskaja kõneles teistele lood eesti keeles ümber.“ Setu juttudes on palju slaavipärast.

Lisaks rikkalikule sõnavarale, alliteratsioonile ja assonantsile  kasutatakse setu muinasjuttudes palju rütmistatud proosat ja retsitatiivse lauluviisiga esitatavaid laulujätke. Nende viisikeste noodidki on raamatus lisaks illustratiivsetele vöökirjadele ja mustritele. Kujunduselt oli see „Marjakobar…“ sarnane populaarse ja kauni „Üle õue õunapuu“ väljaandele. Oli see taotluslik või juhuslik sarnasus, seda ei oska ma öelda.

Kogumikku valitud muinasjutud olid pärit Teaduste Akadeemia ja Kreutzwaldi-nim kirjandusmuuseumi käsikirjalistest rahvaluulekogudest.

Need jutud ja lood on väga mitmekesised, alates avaloost „Kolm lambakest“ kuni lõpujutuni  taadist, eidest ja vahakarva kanast. Üldse oli muinasjutte 28, lisaks ka sõnaseletused. See on tore lugemine ka praegu, täiskasvanueas. Niisamuti on illustratsioonid, eriti Helga Jõerüüdi värvipildid,  ikka endiselt armsad ja meeleolukad.

Üks tekstinäide uudishimutsejatele ka, muinasjutust „Üle nurme pulmas“:
„Tuhkapusija ei olnud ahne, andis vanemale vennale vaskse hobuse, vasksed riided ja esimese nooriku. Teisele andis hõbedase hobuse, hõbedased riided ja teise nooriku. Endale jättis kuldse hobuse, kuldsed riided ja kõige ilusama nooriku.
Nii elavad nad tänase päevani.“

* Helga Jõerüüt (9. mai 1925 – 27. november 2011) oli eesti graafik.
 

"Üle õue õunapuu"

"Üle õue õunapuu"
Valimik eesti rahvajutte, laule, mõistatusi ja vanasõnu.
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
Koostanud E. Normann ja S. Lätt.
Illustreerinud F. Valdvere, J. Jensen ja A. Viidalepp.

Vaieldamatult üks ilusamaid noil aastatel ilmunud raamatuid. Mul oli neid minu suureks rõõmuks lausa kaks - ühe sain kingituseks emalt ja teise koolist teist klassi lõpetades. Nii kena kujundus, värvipildid vaheldumas mustvalgetega, rahvuslikud mustrid lehekülgede kaunistuseks, loomadki kõik rahvariietesse sätitud.

Googeldades leidsin, et seda raamatut on ka pärast esmailmumist mitu korda välja antud, aga minu esimesest "Üle õue õunapuust" lihtsalt ei saa ükski järgmine kaunim olla.

Määratud eeskätt kooliealiste nooremale astmele ja eelkooliealistele, mõjutas see raamat paljude perede ilumeelt ja üsna kindlasti lahendati kodudes selles leiduvaid mõistatusi ja loeti jutukesi. Nii et tõeline pereraamat, mis algas "Kuku, kuku, käokesest" ja lõppes "Lauliku lapsepõlvega".

Nüüd täiskasvanuna, huvitaks mind väga, kas kirjastajatel, koostajatel ja kunstnikel oli seda vaimustavat raamatupärli toonastes oludes raske teha. Nii rahvuslikuna, nii meie juuri meenutavana, nii laia tähendusväljaga...  Ma pole kuskil kohanud vastavaid mälestusi. See raamat oli tolleaegse raamatuproduktsiooni hulgas nõnda omapärane ja meeliköitev, kui vähegi olla sai. Mitte raamat, vaid varandus ja sündmus.

Paar mu lühikest lemmiklookest:

"MIS VARJUS, SEE VARJUS!"

Jänes olnud kord talvel kange tuisu ajal kimbus - pole kuhugi varjule saanud. Viimaks leidnud ühe aiateiba, toetanud selja selle najale ja öelnud: "Mis varjus, see varjus!"

JÄNES

Kui jänesel poeg juba kolm päeva vana on, vaatab vana jänes talle otsa, lööb käpaga pähe ja ütleb: "juba sul niisama suured silmad peas kui minulgi. Nüüd võid küll ise endale süüa otsida!"

Illustratsioon muinasjutule "Must härg ja hundid":

Illustratsioon muinasjutule "Kuke pulmad":

Illustratsioon muinasjutule "Pöetud kits":

Ja minu lemmikpilt sellest imelisest raamatust, illustratsioon muinasjutule "Rebase noorik" (ilusamat kiisut on raske ette kujutada!):

"Üle õue õunapuu" uuematest väljaannetest on hiljuti kirjutanud lastekirjanduse uurija Krista Kumberg: "Õunapuu uus kevad".