05/10/2021

Debora Vaarandi „Valik luuletusi"


Debora Vaarandi
„Valik luuletusi“

Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1966.
Kujundanud Vive Tolli.

Kummaline, et ma pole selles blogis juba varem Debora Vaarandist kirjutanud. Ometi oli ta hästi palju aastaid mu kindel luulelemmik.

Eriti on mulle meeldinud tema luuletus „Lihtsad asjad“ – see lihtsate asjade juurde astumine ja lihtsale heale toetumine, mis peaks igale inimesele elus omane olema. Selles on nii palju soojust tekitavat.
1966. a ilmunud valik luuletusi on senini mu riiulil ja igal aastal sirvin seda ikka üsna mitu korda. Täna märkasin kuskil veebilehel fakti, et Debora Vaarandi saanuks mõni päev tagasi, 1. oktoobril 105aastaseks. Taas võtsin luulevalimiku riiulist, astusin lihtsate asjade juurde, aga vaatasin ka teisi vanu tuttavaid.

Olen Debora Vaarandit paar korda ka elavana oma silmaga näinud. Eriti on meeles suvepäev, mil käisime Koguva külas Juhan Smuuli ja Debora Vaarandit EÜE Muhu rühmaga kohtuma kutsumas. Hästi päikest täis olid need meie tollase lühivestluse minutid. Juhan oli just sõnnikuveolt tulnud ja nad tahtsid sauna minna. Õuel mängisid kassipojad...

See raamat on meeleolu. Õigupoolest palju meeleolusid. Selle ilmumisajal paelus igati silma ka kujundus, mille Vive Tolli hästi huvitavaks suutis mängida.

22/09/2021

„September“


 Erni Krusten
„Juka“

Luuletusi ja miniatuure
Kunstiliselt kujundanud Heldur Laretei.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.

Täna algab sügis. September on kalendri järgi viimane suvekuu, aga tunnetuslikult sügis. Pärast pikka suvist blogipausi panen siia septembriluuletuse kogust, mis mulle läbi aastate väga meeldinud on. Enamikule on tuttavamad selle nimiluuletus „Juka“ ja nn aedniku-luuletused, aga allolevgi on kaunilt lüüriline.

SEPTEMBER
Erni Krusten


Septembrihommikud on rasked kastest,
ei välja joosta enam paljajalu,
õu tühjaks jäänud päikesest ja lastest
ja varjus jahedas on lahkumise valu.

Aeg suvine on saanud käsu minna;
ta põgeneb, ta kannul kurjad ilmad,
ja külma põhjatust on tekkind taevasinna,
nii osavõtmatut kui armust võõrdund silmad.

Neil hommikuil ma mütsi surun pähe,
krae tõstan üles, kepi kätte võtan
ja karmilt mõtlikuna teele lähen –
sind, suve lembus, nagu saatma tõttan.

Kuid juhtub mõnikord, et südapäeval
septembriski meid päike soojalt paitab
ja liblikad, kes tardund vihma ajal
või hallaööl, taas tiibadele aitab.

Siis õitsev ristikheina ädal laotab
mu teele lõhna nagu mälestusi,
ja tundub: armsam veel kord huuled paotab –
ma kuulen jälle õrnu sosistusi.

05/07/2021

„Jäine raamat“


Juhan Smuul
„Jäine raamat“

Antarktise-reisi päevik
Sarjast „Maailm ja mõnda“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Kujundanud Vive Tolli.

Valetaksin, kui ütleksin, et „Jäine raamat“ mulle kohe ilmudes meeldis. Olin selle mõistmiseks veel liiga noor. Aga see on üks neid teoseid, millega mul on tulnud elus palju kokku puutuda ja mis on andnud ainestikku mulle oluliste kohtumiste ja vestluste jaoks.

Juhan Smuulil oli meremehe ja seikleja hing, millesse ometi mahtus palju nukrust. Lapseeast mäletan, et pärast „Jäise raamatu“ ilmumist tuli paljude inimeste kõnepruuki sõnapaar „Suur Hall“. Aga tulid ka uued teadmised Antarktikast ja polaaruurijate argielust, samuti Austraaliast, mida Smuul tagasisõidul külastas.

Ligi kakskümmend aastat pärast „Jäise raamatu“ ilmumist leppisin noore ajakirjanikuna kokku kohtumise NSV Liidu Arktika ja Antarktika Instituudi direktori, teeneka polaaruurija Aleksei Trjošnikoviga. Tema oli olnud Nõukogude teise Antarktise-ekspeditsiooni ülem, üks Smuuli „Jäise raamatu“ tegelastest. Muu hulgas rääkisime ka „Jäisest raamatust“ ja Juhan Smuulist. Panin selle loo – „Vastamisi jääga“ (1978) – nüüd ka oma teise blogisse.

Läks veel aastaid ja mul õnnestus käia Austraalias, kus kohatud eestlaste hulgas oli veel neid, kes mäletasid, kui „Kooperatsija“ ja Juhan Smuul seal külas käisid.
„Kooperatsija“ (raamatus „Kooperaatsia“) Mirnõi reidil. See visa laev on „Jäise raamatu“ olulisemaid peategelasi, Smuuli sõnul: „sõber, kelle nõrkusi teatakse, aga keda armastatakse“.

„Jäisest raamatust“ on olnud juttu ka siis, kui olen vestelnud mõnega neist eestlastest, kes Antarktise uurimisjaamades töötanud on.

See iselaadne reisikiri on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse).

„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus (nr 3/2010) tänapäevasest vaatenurgast analüüsinud ja tutvustanud Kadri Tüür: „“Jäine raamat“: 50 aastat hiljem“