03/04/2021

„Minu lapsepõlve põiktänavad“, „Kuidas metsa osteti“

 Esimest korda lugesin Juri Nagibinit tõenäoliselt 1959. aasta paiku, mil Loomingu Raamatukogus ilmus tema jutuvihik „Öine külaline“, aga ei mäleta sellest midagi. Kuid need kaks raamatut, millest siin postituses juttu tuleb, köitsid mind kohe oma ilmumisajal eriliselt heleda meeleoluga, kuigi see, millest neis kirjutatud, alati kuigi hele ja helge polnudki.

Juri Nagibin
„Minu lapsepõlve põiktänavad“

Eesti Raamat, Tallinn 1974.
Vene keelest tõlkinud Mare Lott.
Värsid vene keelest tõlkinud Kalju Kangur.
Kujundanud T. Leškina-Stankunova.

Kogumikus on 13 üsna lihtsalt kirjutatud elulähedast lugu, mille tegelased on täiesti tavalised inimesed, nende argielu, lootused ja ootused. Lühijutud olid kirjaniku lemmikžanr ja nende kirjutamist on ta käsitlenud ka oma esseedes. Sest nendega on nii, nagu ta kirjutab ühes oma jutus:

„Peab jätma mingi jälje nende hinge, kellega sind elu kokku viib.“

Oma jutustustes lapsepõlvest ja noorusest on Nagibin üsna mõtlik ja poeetiline, kõike katab mälestuste tuhmumatu sära.

„Jätsin poisid sinnapaika ning läksin kõige lühemat teed Soljanka ja Starosadski kaudu koju. Hiljem olen sageli mõelnud, miks mu meel pärast seda nii nukker oli sel ebatavalisel päeval, mil suudlesin tüdrukut, kandsin lippu ja sain teada, mida tähendab sõprus.“

Veel poeetilisemad ja romantilisemad on  Juri Nagibini kaks jutustust helilooja Pjotr Tšaikovskist ja tema  metseenist proua Nadežda von Meckist.

Juri Nagibin
„Kuidas metsa osteti“

Eesti Raamat. Tallinn 1976.
Vene keelest tõlkinud Merike Rõtova.
Kujundanud Peeter Ulas.

Ühtlasi on jutustused „Kuidas metsa osteti“ ja „Kui tulevärk kustus“ väga harmoonilised ja mõistatuslikud. Oli see suur armastus, harjunud kiindumus, kõikelubav vastastikune sümpaatia või midagi muud, mis heliloojat ja tema metseeni ning küllap ka muusat sidus? Kas nad olid selles suhtes õnnelikud või õnnetud või oli see lihtsalt pelk rahaline side?

Nad justkui saavutasid tänu teineteisele selles seoses – Helilooja ja tema Daam – palju, kuid ei jõudnud kuhugile. Ja need mõlemad lood, mida Nagibin jutustab, on imeilusad ja kultuurilooliselt olulised. Sellistena on need jõudnud ka paljude teatrite lavale.

„Nadežda Filaretovna mõtles mitmeidki kordi, küll põlglikult oma kuivi huuli kõverdades, et Pjotr Iljitšile võlgneb ta tänu selle eest, et ta maine elu ainult füüsilisega ei piirdu, vaid et ta ka ajalukku püsima jääb, ja seal loovad jõudeolijad valelegendi inimestest, kes pole teineteist m i t t e  k u n a g i näinud, ja kannavad tingimata Tšaikovski arvele kogu selle omamoodi ainulaadse kokkuleppe – sõbrustada ilma kokku saamata – millest nad nii vankumatult kinni on pidanud. Jah, selline oli olnud Pjotr Iljitši tingimus, kuid see oli vastanud ka tema kavatsustele.“

* Juri Nagibin  (3. aprill 1920 – 17. juuni 1994) oli nõukogude kirjanik, dramaturg ja stsenarist. Tema stsenaariumide järgi loodud filmidest on tuntud „Tšaikovski“ (1969, rež Igor Talankin), „Punane telk“ (1969; Umberto Nobile ekspeditsioonist Põhjapoolusele), Nõukogude-Jaapani ühisfilm „Dersu Uzala“ filmimeister Akira Kurosawalt (Oscar 1976) jpt.
Juri Nagibini foto on internetist. >>>

Юрий Нагибин „Переулки моего детства. Сборник рассказов“ (1971);
„Как был куплен лес“, „Когда погас фейерверк“ – повести (1972, 1974).

20/03/2021

„Maa rinnal“, „Sinine rohtaed“


Katri Vala
„Maa rinnal“

Luuletused.
„Loomingu“ Raamatukogu nr 51/111.
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
Soome keelest tõlkinud Debora Vaarandi.

Katri Vala
„Sinine rohtaed“

Sarjast „XX sajandi luule“.
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1974.
Soome keelest tõlkinud Debora Vaarandi.
Kujundanud Maarja Vannas.

 

Täna kell 11.37 algas meil ametlikult kevad. Mõni tund pärast seda tuleb ilmajaama väitel küll lumetuisk, aga kevad on ikkagi kohal. Sel puhul panen siia kaks luuletust Soome tundlikult poetessilt, kelle loominguga tutvusin esmakordselt koolitüdrukuna.


ENNE KEVADET
Katri Vala

Kevad  magab aimavana
pimedas metsas.
Astu hääletul sammul,
ära kõnele kuumi sõnu
nende puude keskel,
mis värisedes ootavad!
Mu käsi on su käes
kui idu pimedas mullas.
Päike, ära tõuse veel,
ära kummardu äratades mu üle!
Tahan veel unelda su vägevusest
magava kevade ääres,
keset veel sündimata elu
jumalikku veetlust.

KEVAD
Katri Vala

Öötaeva sinikaare alla painutan
kui oksa kastemärja
ja hõõguvale näole vajutan.
Õrnvalge põimin täheõitest pärja
ja tunnen, kuidas elu hele
puupung mu hinges pakatab.
Ta rõõm mind laulma nakatab,
ta lõhnu laotub hõbepilvedele.

* Katri Vala (sünninimi Karin Alice Wadenström, kodanikunimi abielus Karin Alice Heikel; 11. september 1901 – 28. mai 1944) oli soome luuletajatest üks esimesi, kes kasutas vabavärssi. Tema luules oli algul palju päikeseihalemist, kuid hiljem see tumenes ja muremõtted sagenesid. Seda põhjustasid nii tollase Soome majandusolud kui ka poetessi raske haigus – tuberkuloos, millesse ta ka suri.

Tema luulet tõlkinud Debora Vaarandi ütles saatesõnas luulevihikule „Maa rinnal“: „Katri Vala looming on soome luule omapärasemaid nähtusi, jäädes seni jäljendamatuks ning kordumatuks. Ta luulekujundid on äärmiselt intensiivsed ja samal ajal lakoonilised, moodustades alati orgaanilise terviku. Terviklik, ühtlane on ka ta luule sisu ja põhihääl, milles kõlab hümn elule, ühtekuuluvustunne inimeste-vendadega, mure nende saatuse pärast, kogu maailma haarav emasüdame-armastus ja võitlushüüd tuleviku nimel.“

Eestlased armastavad väga tema sõnadele loodud imekaunist laulu „Kordan sinu nime“", mille tõlkis Debora Vaarandi, viisistas Eino Tamberg 1968. a ja laulis kuulsaks Helgi Sallo.
https://youtu.be/dmoZrmnVydI

17/03/2021

„Armukadedus“


Johannes Semper
„Armukadedus“

„Teosed“ III
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Ümbrispaberi kujundanud Paul Reeveer.

Johannes Semperit peetakse enamasti punakirjanikuks (eelkõige seoses 1955. a ilmunud vägagi keskpärase romaaniga „Punased nelgid“, kuid tegelikkuses on ta olnud palju mitmekülgsem ja erksam väljendusviiside ja -vormide otsija.

Mäletan, et romaan „Armukadedus“ pakkus mulle esmalugemisel (olin siis keskkoolitüdruk) palju mitmesuguseid tundevirvendusi, kohati peategelaste hingeelu väga täpset lahkamist. Oli kuidagi eriliselt hõrk lugemine.

Nüüd seda postitust kirjutades ei hakanud ma seda romaani uuesti üle lugema, küll aga vaatasin, mida on aegade jooksul sellest romaanist arvanud kirjandusteadlased. Neid tsiteerin ja refereeringi. (Siinjuures ei kirjuta ma samas „Teoste“ III köites ilmunud novellidest „Õed“ ja „Umbrohi“, mis mulle kuigi sügavat muljet ei jätnud.)

1935. a sai Semper romaani „Armukadedus“ eest Riigivanema kirjandusauhinna.

Friedebert Tuglas avaldas oma ülevaates „Eesti romaan 1934“ (vt veebilehelt „Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika“: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=9 ) arvamust, et Johannes Semperi romaan „Armukadedus“ on kahtlemata eesti kirjanduse erakordsemaid ilminguid, ülevaate kirjutamise aja „kirjanduslikkude nähtuste taustal midagi sootuks erinevat“.

Tsitaate sellest ülevaatest:
„Ma ei tea viimasel ajal olevat lugenud ühtki eesti raamatut sellise põnevuse ja ühtlasi sellise kergusega, ilma vähimalgi määral tähelepanu väsitamata vormi seikadega, millele autor küll palju vaeva on kulutanud, kuid mis on ometi ainult sisu võimalikult selgeiks vahendajaiks, ilma mingi muu eesmärgita. Semperi raamatu tunnuseks on nimelt äärmine moodsus koos äärmise lihtsusega.“

„Romaani sündmustikuline sisu on võrdlemisi lihtis, kuigi üksikosis erakordne. Siin on feminiinseiks kujudeks noor klaverikunstnik Herma Uustal ja preili Krista Leetmaa, kelle ümber rühmituvad minategelane Enn Maiste, ajakirjanik Uhak, üliõpilane Raudhammas, tenor Link, pastor Remmelgas ja teised. Lõplik konflikt kujuneb Krista, Maiste ja Lingi vahel. Maiste on alles platooniliselt mõtisklev noormees ega taipa tõelist seisukorda, kuni Krista enneaegsel sünnitamisel sureb. Ja sellega ongi lõpp. Kuid see mõnerealine kokkuvõte ei ütle teose olemusest mitte midagi.“

„Niisama raske oleks mõne sõnaga anda käsitust tema psühholoogilisest sisust ja probleemest.“

„Eesti kirjanduse ajaloo“ IV köite 1. raamatus (1981) kirjutas Erna Siirak, et 1934. a „Noor-Eesti“ kirjastuses avaldatud psühholoogilises romaanis „Armukadedus“ väljendas kirjanik oma ammust huvi inimese siseelu vastu.

„Romaanis koondub peatähelepanu armastuse ja armukadeduse vahelisele dünaamikale, psühhoanalüütiliselt koolitatud pilk on suunatud ka teadvuse alakihtidesse. Romaani minategelane advokaat Enn Maiste analüüsib kümneaastasest kaugusperspektiivist oma armuelamusi, mis küpsetasid illusioonidega nooruki kogenud meheks.“

Siirak nimetas romaani läbimurdeks tõenäolisest tõeni ja arvas selle olevat mõjutatud  prantsuse romaanidest.

Tekstinäide romaanist:
„„Ütle parem, kus sa olid eile õhtul?“
„Kodus,“ vastasin külma rahuga, kuid ilma selle loomuliku imestuseta, mida niisugune ootamatu küsimus täiesti süütus vastajas oleks võinud äratada. Ei, ma ei valetanud veel päris täiesti, aga juba ma tundsin, kuidas mind kiiresti ummikusse aetakse ja kuidas ma sealt võin välja pääseda ainult osava valetamise teivashüppega.“


* Johannes Semper (22 /vkj 10. märts/ 1892 – 21. veebruar 1970) oli luuletaja, novelli- ja romaanikirjanik. Kuulus rühmitustesse „Siuru“ ja „Tarapita“. Pani alguse vabavärsile eesti luules. Oli noorena vene kirjanduse mõjul uusromantismi viljeleja ja ekspressionist, loomingu lõpuperioodil realist. Kirjutas reisikirju ja esseesid. Juhtis kirjandustegevust ja hariduselu. Uuris ilukirjandusliku stiili probleeme. Tõlkis eesti keelde paljude tuntud kirjanike loomingut, huvitudes enim prantsuse kirjandusest. Vähem teatakse seda, et Eesti NSV hümni sõnade autor ja punakirjanikuks peetud Semper langes 1950. a EKP Keskkomitee  8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega „kodanliku natsionalistina“ põlu alla.