19/06/2021

„Kaptenid“ / „Andruse õnn“


Hans Leberecht
„Kaptenid“

Vene keelest tõlkinud J. Tamm.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.

Enne kui Hans Leberechti romaan vene keelest tõlgitud sai ja eesti keeles ilmuda jõudis, olin näinud selle põhjal tehtud mängufilmi „Andruse õnn“ (1955, Lenfilm koostöös Tallinna Kinostuudioga, rež Herbert Rappaport). Kõiki osi mängisid eesti näitlejad: Enn Adusson (Andrus), Ita Ever (Reet), Hugo Laur (Vaga), Ruth Peramets (Linda), Ants Lauter, Rudolf Nuude jt.

Eriti märkimisväärne on see, et Ita Everi, Jaanus Orgulase, Lembit Eelmäe, Ervin Abeli ja Jüri Järveti jaoks oli tegemist filmidebüüdiga. Enn Adusson rohkem filmides ei mänginud. Ruth Perametsale ennustati säravat näitlejatulevikku, kuid ta mängis hiljem veel vaid ühes filmis („Jahid merel“) ja seejärel sai temast kolmekümneks aastaks Eesti Televisiooni armastatumaid diktoreid – tädi Ruth. (Kõrval on kaader filmist: Enn Adusson ja Ruth Peramets.)

Nii romaani kui ka filmi tegevus hargneb Eesti põlevkivilinnas Suur-Sondas. Tegelasteks on gaasitehase töölised ja insenerid. Insener Kopli leiutise rakendamisele teeb igati takistusi tehase peainsener Metslang. Aga Metslangi tütar Reet sõbruneb Kopliga ja ka Metslang leebub.

Raamatu ja filmi peategelaseks on rannakülast pärit noormees Andrus Laane, kes on unistanud kapteniks saada, kuid põrub merekooli eksamitel. Ta otsustab uuesti katsetada ja uute eksamiteni jäänud aastakese töötada gaasitehases. kuid tehaseelu muutub talle huvitavaks, pealegi kohtub ta Lindaga, kellesse armub. Kopli leiutise ümber toimuvas segaduses tuleb tal oma pool valida.

Tekstinäide:
„Järjekord jõudis Andruse kätte. Kassapidajanna ulatas talle valge, pealtnäha üsna paksu ümbriku, Andrus astus kõrvale, avas põlevkivituhast mustade näppudega ümbriku ja luges raha üle. Rohkem kui nelisada rubla! Nii palju raha polnud Andrusel eluilmaski veel olnud.
/ - - -/
Kas saab lõpuks unustada sedagi erilist päeva, mil me tehase kontoris kassapidaja juures asusime järjekorda oma esimest töötasu saama koos auväärsete meistritega, kes meid vaadates heasüdamlikult habemesse muigasid. Ei, ka seda suurt au – võtta vastu esimene tööga teenitud raha – ei suuda me kunagi unustada!“


„Andruse õnn“ on mulle lapsepõlvest meelde jäänud värvika ja päikeselise filmina. Muusika lõid sellele Eugen Kapp ja Boris Kõrver. Lauludest sai eriti populaarseks „Linda laul“ algussõnadega: „Kui särab päike, soojust toovad tuuled...“ Sõnade autor oli L. Tormis (kas Lea Tormis?), viisi tegi Boris Kõrver. Siia panen selle laulu sõnade üleskirjutuse minu lapsepõlvelaulikust – kulunud üldvihikust, kuhu olen selle kirjutanud 1956. a kolmanda klassi õpilasena. Viimase salmi read on mul sassi läinud ja ma olen nende järjestust numbritega korrigeerinud.
* Hans Leberecht (1. dets 1910 Peterburi – 10. nov 1960 Tallinn) oli Eesti nõukogude kirjanik. Tema tuntuim teos oli Stalini preemia pälvinud olukirjelduslik  „Valgus Koordis“ (1949) kolhooside moodustamisest. Veel on talt ilmunud jutustused „Teel“ (1951) ja „Ühes majas“ (1958), romaanid „Sõdurid lähevad koju“ (1957) ja  „Vassarite paleed“ (1960), novellikogu „Pronkssõrmus“ (1961).

Ганс Леберехт „Капитаны“ (1954).

29/05/2021

„Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest“


Ruvim Fraerman
„Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest“

Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Vene keelest tõlkinud Vilge Linikoja.
Illustreerinud Endel Palmiste.

Ma ei mäletanudki enam, kui ilusasti kirjutatud jutustus see on. Kui see raamat ilmus, olin just ülikooli sisse astumas ja viieteistaastase peategelase Tanja lugu ei huvitanud mind nii väga. Ostsin raamatu vaid sellepärast, et teadsin hästi filmi „Metsik koer dingo“ (1962), mis oli mulle meeldinud. Nüüd enne selle blogipostituse kirjutamist üle lugedes aga sain väga kena elamuse.

Juba jutustuse algus, jõe ja forelle püüdva tüdruku kirjeldus on poeetiline ja samamoodi luulelise ja romantilisena lugu ka jätkub.

„Avali silmi vaatas ta igilõpmatult tõttavat vett ja püüdis ette kujutada noid tundmatuid paiku, kust ja kuhu jõgi voolab. Ta igatses näha teistsuguseid maid, teistsugust maailma: näiteks austraalia koera dingot. Peale selle tahtis ta veel olla lendur ja sealjuures natuke laulda. Ta hakkaski laulma. Algul tasakesi, pärast valjemalt.“

Tanjal on hea truu sõber, nanai poiss Filka. On armastav ema. On palju toredaid inimesi nii klassikaaslaste, õpetajate kui ka naabrite hulgas. Aga tal pole isa – õigupoolest on, aga lahkus tema ja ema juurest juba siis, kui Tanja väga väike oli. Ja ootamatult teatab see isa, et tuleb koos oma uue naise ja kasupoeg Koljaga elama Tanja kodukohta. Veel hullem, Kolja hakkab Tanjaga lausa samas klassis õppima ja saab Filka pinginaabriks.

Tanja on segaduses. Ta ei tea, kas armastada või vihata isa. Ta näeb ema keerulisi tundeid. Ta suhtub harjumusliku soojusega Filkasse, aga ei suuda kuidagi aru saada oma tunnetest Kolja vastu. Ta tunneb, et ei ole enam laps, sest lapsepõlv on lahkumas.

„Kes teab, kunas lapsepõlv lahkub?“

Niimoodi küsinud Fraerman kirjutas oma jutustust väga peenetundeliselt ja andis selles edasi kõiki neid nüansse, mis teismeealisi iseloomustavad: tujude kiiret vaheldumist, tahtmist võimalikult palju ise otsustada, ise teha, vajadust sõpruse ja armastuse, tunnustuse ja heasoovlikkuse järele.

Kindlasti väärinuks see raamat paremaid illustratsioone. Ei saa ju kiita kunstniku sellist nägemust teoses nii kesksel kohal olnud saatuslikust lumetormist:
1962. aastal lavastas režissöör Juli Karassik kinostuudios Lenfilm Fraermani jutustuse järgi filmi „Metsik koer dingo“. Tanja osas oli Galina Polskihh (fotol kaader filmist), kellele see oli esimene filmiroll ja kes sedamaid väga tuntuks sai. 15aastast tüdrukut mänginud näitlejanna oli tol ajal 22aastane lavakunstitudeng, aga suutis teismeliste ellu tõetruult sisse elada.
Film muutus ruttu populaarseks, ka pälvis see igasuguseid auhindu rahvusvaheliselt: nii Veneetsia ja Londoni filmifestivalidelt kui ka mujalt. Seda mustvalget filmi saab praegugi tervikuna vaadata YouTube'ist.

* Ruvim Fraerman (10. /22./ sept 1891 – 28. märts 1972) oli lastekirjanik ja ajakirjanik. Eesti keeles on temalt veel avaldatud Pavel Zaikiniga kahasse kirjutatud „Maadeuurija ning meresõitja kaptenleitnant Golovnini elu ja ebatavalised seiklused“ (sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“; Eesti Riiklik Kirjastus 1956, tõlkinud Leonid Parašin).

Рувим Фраерман „Дикая собака динго, или Повесть о первой любви“ (М., 1939).

06/05/2021

„Tormi sünnitatud“


Nikolai Ostrovski
„Tormi sünnitatud“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Vene keelest tõlkinud Magnus Kaldma.
Illustreerinud Siima Škop.

Nikolai Ostrovski teostest kirjutamist peaks siin blogis alustama tema esimesest raamatust, nõukogude kultusteoseks kujunenud „Kuidas karastus terasest“. See postitus on siiski „Tormi sünnitatud“ kohta, sest lapsena meeldisid mulle väga Siima Škopi illustratsioonid – kõik neil kujutatud naised olid väga kaunid, justkui eelaimus kunstniku tulevasest Lumivalgekesest. Seda mäletan ka, et neil naistel olid ilusad lennukad ukraina ja poola nimed: Olesja, Sarra, Jadwiga, Francesca.
Peategelane oli hoogsa ja ägeda iseloomuga noormees Andri Ptahha. Sisu ennast ma suurt ei mäleta, aga kogu raamatut iseloomustanud hoogsus on meeles. Üle lugema ma seda siiski praegu ei hakanud, lehitsesin vaid veidike. Aeg on kehval paberil leheküljed üsna koltunuks muutnud.
Raamatututvustuses öeldakse, et romaan on pühendatud ukraina proletariaadi ja talupoegade võitlusele Poola imperialismi vastu. Tegevusaeg: 1918. aasta lõpp ja 1919. aasta algus.

Romaani „Tormi sünnitatud“ hakkas Ostrovski kirjutama 1936. a, kuid varem oli tal valminud sama pealkirjaga jutustus (1928) kotovskilaste võitlusest, revolutsioonilistest sündmustest ja kodusõjast Lääne-Ukrainas. Ta kirjutas hoolimata valudest pimedates silmades ja kõikides lihastes ning liigestes. Tema kõige suurem hirm oli, et haigus tabab ka aju. Seda siiski ei juhtunud, kuigi organism oli peaaegu tervikuna tõvele alla vandunud.

„Tormist sünnitatud“ oli kirjanikul kavandatud kolmeosaliseks. Minu arvates ei olnud see kirjanduslikult eriti märkimisväärne teos, kuigi invaliidistunud ja voodivangis kirjaniku tohutu töövõit, vaatamata sellele, et ta raamatuga lõpule ei jõudnud. Surm segas vahele.

Üks tsitaat ka seda eespool nimetatud hoogsust tunnistamas:

„„Tead mis, Raimond, ma kingin püstoli sinule! Võta! Tunne minu sõprust! Ma muretsen endale teise!“
Olesja pöördus järsult tema poole.
„Mis, kas tahad jälle kellelegi kallale tungida? Ära käi meiega! Kuuled! Ära käi!“
„Ah jäta! Miks sa mul täna tuju rikud? Mina annan puhtast südamest, tema aga... Ma ütlesin, et ei tee enam tempe, mis siis veel? Kas  ma ei või seda endale ükskõik kust muretseda? Mis see sinu asi on? Säh, Raimond, võta kabuur ja kanna kui palju jaksad... Mis need naised sõjaasjast teavad!“
„Ole sa naiste suhtes tasem!“
Kuid Andri ei kuulanud enam teda. Võtnud Raimondi piha ümbert kinni ja naeratades kohmetult, sosistas ta:
„Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Said aru? Aga selle riistapuuga laseme sobivas kohas kordamööda. Eks ole?“
Vastuse asemel pani Raimond talle käe õlale.“

* Nikolai Ostrovski (29. sept /vkj 16. sept/1904 – 22. dets 1936) oli nõukogude kirjanik. Ma ei tea, kas Venemaa ja Ukraina vaidlevad praegu, kumma maa oma ta on, sündides Volõõnias, mis on praegu Ukraina osa, ja surres Moskvas. „Kuidas karastus terasest“ ja kirjaniku elukäigust kirjutan rohkem tulevikus.

Николай Островский „Рождённые бурей“ (1936).