„Musta mantliga mees“

Eduard Vilde
„Musta mantliga mees“
Raamatust „Teosed. Jutustused I“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Kui see raamat ilmus, olin alles koolieelik. Mäletan, et raamatu mustavad pildid, nende hulgas tolle „Musta mantliga mehe“ illustratsioon, mis siingi näha, minus hirmu tekitasid. Hiljem muidugi lugesin seda jutustustekogu palju ja korduvalt, suisa kaaneümbrise ärakulumiseni. Praegusajal on nende, kellele on tuttav väljendiga „mehed mustas“ seostuv, kujutluspilt sootuks erinev kui see, mis kerkis möödunud sajandil lugejate silme ette pealkirja „Musta mantliga mees“ kuuldes. Ilmselgelt on igal sajandil oma  mehed mustas või musta mantliga mehed.

Vist on see jutustus Vilde loomingust üks neist, mida veel praegugi koolis õpitakse, internetis on Miksikeses igatahes ka sisukokkuvõte. Kirjandusloolased väidavad, et „Musta mantliga mees“ on Eduard Vilde esimesi ühiskondlikke vastuolusid käsitlevaid jutustusi. 1882. aasta suvel kirjutas 17aastane noormees krimikallakuga jutustuse „Kurjal teel“. Sellele järgnes aasta pärast „Musta mantliga mees“, mille käsikirja näinud ajalehe Virulane toimetaja Jaak Järv kutsus noore Vilde toimetusse ametisse. Ajakirjanikuna töötas Vilde ligi 20 aastat.

Jutustuse „Musta mantliga mees“ pealkiri meenutas eestlastest lugejatele samuti 1883. a ilmunud Jakob Pärna „Musta kuube“, millega seostus olulise tegelase ilmselt talupoeglik päritolu, aga näiteks kirjandusteadlane Villem Alttoa on rõhutanud, et „Vilde peategelase mantel on hoopis midagi muud kui Pärna must kuub, mis dr. Visnapuule sümboolselt meelde tuletas eesti omarahvuslust. Dr. Medingi mantel Vilde jutustuses on rahvusvaheline romantilise kangelase iseloomulik rõivas, see kuulub orgaaniliselt selle tumeduse ja salapära juurde, millesse jutustuse peategelane on mähitud.“

„Musta mantliga meest“ peetakse esimeseks tõeliseks krimilooks eesti kirjanduses. Ausalt öeldes ei köitnud see mind kooliaja kohustusliku lugemisvarana üldse. Lastekirjandus see igatahes pole ja ilmselt lugesin seda liiga vara, sisust suurt taipamatagi. Praegu üle lugedes ei tundunud see mulle samuti põnevana, kuigi võis ehk eelmise sajandi alguse lugejaid täitsa vapustada seisuslike lahkhelide järsu kujutamise tõttu.

Jätkan Villem Alttoa sõnadega: „Süžee areneb järskude dramaatiliste kokkupõrgeteni, kired on viimseni üles kruvitud ja raske oleks vist kuhjata rohkem konfliktset pinevust suhteliselt lühikese jutustuse sündmustikku. /- - -/ Jutustust „Musta mantliga mees“ iseloomustab sirgjooneline aadlivastane tendents. Krahv Palmer on mõrvar, ta naaber taluneidude au pilaja. Aga samuti oli noorel kirjanikul mahti heita põgus pilk külakehviku viletsasse sauna.“ (Tsitaatide allikas: „Eesti kirjanduse ajalugu III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani“, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 183.)

Jutustuse meeldejääv ja üsna (krimi)stiilipuhas algus:

„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“
Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees.
„Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.
Krahvi näost oli viimane kui veretilk kadunud, tardunud pilgul, nagu näeks vaimu, vahtis ta musta mantliga mehe otsa.
„Ma nägin,“ kõneles võõras külma rahuga, „kuidas teie ta kitsalt sillalt kärestikku tõukasite.““

Kes tegelaste edasist käekäiku teada tahab, võtku Vilde tekst raamatust või internetist ette ja lugegu. See pole keeruline lugemine ega ka eriline meistriteos, aga annab kunagistest oludest ja suhetest üsna omamoodi pildi.

„Valitud jutustusi"

Lydia Koidula
„Valitud jutustusi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Kaanepildid: Märt Laarman.

Mulle tundub, et Koidulat loeti selle raamatu ilmumise aastatel rohkem kui praegu. Koidula andis tollal paljudele elamistuge.

Mäletan seda valgekaanelist raamatut meie kodusest riiulist juba sellest alates, kui ma alles lugema õppisin. Olen täitsa kindel, et tegin nende juttude lugemisega katseid nii umbes kuueaastaselt, kuid ei olnud neist vaimustunud. Lakooniline kaanekujundus tundus igavana, selle väärtust Eesti maaelu kujutamisel hakkasin mõistma väga palju aastaid hiljem. Jutud olid lapsele samuti igavavõitu ja seda ka siis, kui koolis Koidula kirjanduspärandiga tutvust tegime. Aga sama köidet lappasin kirjapandu meeldetuletuseks ka enne ülikoolis tehtud eesti kirjanduse eksamit.

Koidula jutulooming pole kaugeltki halb. Selles on tema luulelisele hingele omast poeetikat, ilusaid ütlemisi, keni pisiseiku, tuginemist rahvalikule pärimusele ja oma ajastu arusaamadele, kauneid looduse ja külaelu kirjeldusi. Ka oma tegelaste karaktereid on ta püüdnud väljendada mõne tabava ütlemisega. Siiski pean vähemasti mina tema loomingus tugevamateks luulet ja näitemänge.

„Valitud jutustusi“ sisaldab nelja jutustust: „Ojamölder ja tema minia“, „Enne ukse lukutamist“, „Ainuke“ ja „Tammiste küla „veskitondid““ ning Villem Alttoa ülevaatlikku kirjutist „Koidula jutulooming“.

Lapsena meeldis mulle kõige rohkem Andrese ja Tiio  armastuslugu „Ainuke“, millest suur osa meie rahva laulude ja lauluhäälte ilust pajatab, hiljem nautisin rohkem „Tammiste küla „veskitontide““ ladnat kodukäijate motiivi.

Üks jaanipäevaga seostuv tsitaat „Ainukesest“:
„Soe päike mängis paremal ja pahemal pool kätt rohu ja lillede peal, sinine taevas vaatas siit ja sealt nagu armas silm läbi okste. Kerge tuuleõhk, mis metslehist läbi liikus, kandis nooremehe rõõmust häält kaugele metsa. Kui ilus ja vaga oli taevataadi maailm, kui aga süda sees vaikne on ja rahuline! Lootuse ja rõõmu karva kandis iga asi, selge silmaga vaatas Andres kõige peale, mis tema ümber liikus ja lendas, ja mis niisugune vaikne, rõõmus südame seisus õieti maksis, sest ei osanud ta ometi ise selgesti aru saada. Ta ei olnud seda tänini ju veel kordagi kaotanud.“

Selle köite lisaväärtuseks on Villem Alttoa kokkuvõte Koidula ajastust ja jutuloomingust. Paljud võib-olla ei teagi, et kauaaegne Tartu ülikooli väliskirjanduse professor ka eesti kirjandust oli põhjalikult tundma õppinud ja uurinud. Koidula kohta ütles ta, et „noore Kirjaneitsi esimesed kirjanduslikud sammud kulgevad truult Postipapa jälgedes“, kusjuures Koidula kujunemisaastail tegi Jannsen ise läbi tugeva arenemistee.

„Ojamölder ja tema minia“ (1863) oli omal ajal väga populaarne, kuid Koidula on kirjas Kreutzwaldile tunnistanud, et see ei ole algupärand, vaid mugandus saksa kirjandusest. Kuid ka sellisena on „Ojamölder...“ arvestatav panus eesti külajutu ajaloos.

Ülejäänud kolme jutustuse tekkeaeg on 1868. aasta. Ka need on laadilt olustikulised külajutud. „Ainukese“ kohta rõhutab Alttoa, et see on kirja pandud „laulupeo-eelses õhkkonnas, lauluseltside propaganda ülesandeis“. Sellisena on „Ainuke“ Koidula elurõõmsamaid teoseid ja võib-olla tema õnnestunuim proosateos üleüldse.

„Enne ukse lukutamist“ seevastu on traagiline lugu väljarändamisest, mille ainestik on ammendatud ajaleheteadetest. Alttoa väitel avastas Koidula esimese eesti kirjanikuna oma jutustuses väljarändamise sotsiaalsed alused.

* Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember (vkj 12. detsember) 1843 - 11. august (vkj 30. juuli) 1886) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Hinnatud draama- ja proosakirjanik.
<<< Foto on pärit EKBL-ist.

* Märt Laarman (Martin Laarman; 22. veebruar 1896 - 18. aprill 1979) oli eesti graafik (tegeles nii vabagraafika kui ka raamatukujundusega) ja maalikunstnik.

* Villem Alttoa (kuni 1934 Wilhelm Alto; 31. oktoober 1898 - 3. juuni 1975) oli eesti kirjandusteadlane.