"Lapsed, linnud ja loomad"

Richard Roht
"Lapsed, linnud ja loomad"
Jutustusi noortele.
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1947.
Illustreerinud Evald Okas.

Nagu juba "Võrukaelast" kirjutades mainisin, olid  Richard Rohu loomalood mu lapsepõlves väga populaarsed: ikka need mäger Urask, saarmas Udras ja paks kass nimega Otu, kellest, nagu internetiotsingutest välja paistab, ka nüüdislapsed loevad ja kontrolltöid teevad. Vähemasti "Mäger Urask", "Ahnuse palk" ja "Kodus ja metsas" on seega põnevad olnud juba mitu inimpõlve.

Kolm nimetatud juttu olid 1951. a ilmunud kogukeses "Jutte loomadest", mille kaanepilt ka siin kõrval on. Kaks neist olid ka selles varasemas, 1947. a raamatus, mille põhjal siin kirjutan ja kus olid lisaks mägra ja saarma loole veel "Noored metshaned", "Kergeusklik tihasepoeg" ja "Noorte pere". Siia valisingi õpetussõnu neist kolmest viimatimainitust, näitena sellest, kuidas loomalastest loetu kaudu inimlapsi kasvatuslikult mõjutada püüti.

Vana kuke õpetussõnad: "Olen siin juba kaua aega elanud ja tean kõik, mis siin sünnib. Mida rasvasem on hani, seda ligemal on talle surm. Mida kõhnem, seda parem talle, sest siis on tal lootust kauem elada. Minu nõu teile, pojukesed, hoiduge edaspidi koduhanede eluviisidest: sööge parajasti, olge alati virgalt tegevuses, kõndige palju, supelge palju, ärge lesige laisalt kõhuli. Siis te ei rasvu ja teie keha on kerge ja teie tiivad kannavad teid. Vaadake, koduhaned ei jõua lennata. Teie aga jõuate küll. Millest see tuleb? Aga ikka sellest, et teie kehad on kerged ja koduhanedel rasked. Pidage seda meeles. Siis võib teil veel hästi minna."

Tihaseema õpetussõnad: "Peab vahvalt ära kannatama külma ja tühja kõhu, kui juhtub - küll edaspidi tuleb jälle paremaid  päevi. Sa oled veel noor ja nõrk, seepärast kardad ka rohkem külma. Aga kui kasvad, muutud tugevamaks, ei siis sulle külm ka enam nii liiga tee. Küll harjud, ära karda. Päevast päeva lenneldes ja toitu otsides karastad ennast ja kasvad tubliks poisiks. Hommikust õhtuni turnides okstel ja seintel, aedadel ka katustel, muutud sa varsti sääraseks sitkeks linnuks, et sulle ei külm ega nälg nii kergesti ligi ei pääse."

Inimlaste isa õpetussõnad: "Vaadake, lapsed, seda õunapuud! Tal on ka palju häda ja viletsust läbi teha, aga ta ei vannu alla! Pind, millel ta kasvab, on kehv, tähendab toitu on tal vähe; alalised põhja- ja läänetuuled kiusavad, painutavad ja murravad teda, aga näe, ta ei jäta oma jonni - kasvada kõigest hoolimata. Ta õitseb igal kevadel, ja sügisel on tal isegi õunad küljes. Võtke õppust, lapsed, sellest õunapuust: ikka visalt tuleb vastu panna tuultele ja tormidele, kuni jälle tuleb vaikne ilus ilm." 

* Evald Okas (28. november 1915 - 30. aprill 2011) oli eesti maalikunstnik ja graafik. Nii elus kui loomingus väga pikaealine viljakas kunstnik, kelle rikkalikust ja mitmekülgsest loomingust kõneldes unustatakse tihtipeale ära tema rohkearvulised illustratsioonid nii laste- kui ka täiskasvanute raamatutele. Mõnda neist saab näha ka selles blogis.

"Võrukael"

Richard Roht
"Võrukael"
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1945.
Illustreerinud Ott Kangilaski.

Ilmeka näoga rebane raamatukaanelt on kindlasti paljudel meeles, raamat ise - alapealkirjaks "Jutustus lastele" - oli aga üks rohkearvulistest eestimaistest rebaselugudest, millest mõni ka siin blogis on või siia veel tuleb.

Nii lihtsa ja ometi liigutava algusega: "Metsa ääres oli väike maja, milles elas ema Marta oma kahe lapsega - väikese poisi ja tüdrukuga. Poisi nimi oli Arvo, tüdruku nimi Liisi. Nende isa oli surnud.
Neil oli lehm, siga ja kanad. Peale selle oli neil veel koer ja kass. Lehma nimi oli Maasik, sest ta oli helepunane kui maasikas, koera nimi oli Pondu ja kassi nimi Ants."

Ja kus juba kanad on, seal on mängus ka kukk ja veel keegi: "suur kelm ja varas, rebane Võrukael, kelle kaela all kasvavad valged karvad olid rohkem arenenud kui teistel rebastel ja moodustasid valge võru peaaegu kogu kaela ümber.
Võrukael elas metsas oma koobastikus ehk urustikus, mida ta ise uhkesti kutsus lossiks. "Risti-rästi" oli tolle lossi nimi."

Võrukaela vastuolulistest suhetest metsloomade, koduloomade ja inimestega raamat pajatabki ning kirjaniku sümpaatia näib sageli rebase poolel olevat. Aga koer Pondu saab osa metsaelanikest oma nõusse ja nii muutub rebase elu karmiks, kuni kibeda võitluseni enne lõppu. Kuid koer ning kompanii  võisid ju Võrukaelast kavalpeale üheskoos otsa peale teha, aga lugejate mälus jäi ta kauaks elama.

* Richard Roht (12. apr /31. märts/ 1891 - 22. aug 1950) alustas kirjatööd 16-17aastaselt. Tema varasemat loomingut iseloomustas sümbolism, aga juba üsna pea pääsesid tema tekstides eriti mõjule impressionistlikud looduskirjeldused, millest omakorda ühe suunana kasvasid välja rohked looma- ja looduselood, enamasti väga populaarseks saanud lasteraamatud. Mõnest neist tuleb siin blogis juttu edaspidigi.