"Mai tähed"

Ludvik Aškenazy
"Mai tähed"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar.
Kujundanud Rudolf Pangsepp.

See väike taskuformaadis raamatuke sisaldab 11 jutustust sõjast ja võidumaist nii, nagu seda nägi Teise maailmasõja ajal sõdurina Nõukogude Liidus asuvates tšehhi väeosades teeninud noor kirjanik.

Need on omamoodi lüürilised ja romantilised lood, mille tegelasteks sageli sõjapainetest tabatud lapsed, armunud, õnnelikust elust unistanud noormehed ja neiud ning rahumeelsed prahalased, kel tuli sõda üle elada.

Aškenazy elukäigust ja sellest, kuidas temast Nõukogude Liidu jaoks keelatud kirjanik sai, olen selles blogis kirjutanud varem, siis, kui oli juttu tema südamlikust Praha-loost "Armunud kastis":
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2014/04/armunud-kastis.html

"Mai tähed" meeldis mulle vist sellepärast, et kirjanik suutis sõjateema karmi käsitlusse põimida helgust ja unistuslikkust.

Mõni tekstinäide:

""Kas te armastate lapsi?" päris ema.
Ja küsis vaid viisakusest:
"Kas ka teil on perekond?"
"Ei ole," sõnas kindral kõlatult ja lihtsalt.
Kindral vaatas naisele otsa.
Ema silmadesse kerkisid pisarad:
"Heldeke, nüüd oleksite unustanud oma mütsi," lausus ta. "See on ju Dušanil peas. Poisimait, niisugune."
"Ägedalt tegi ta paar sammu lillelise diivani suunas, kuid kindral peatas ta käeliigutusega.
"Ärge teda äratage," ütles kindral. "Ta on väike, las magab. Ma saadan mütsi järele, nagunii on mul selles palav - on juba kevad... Ma saadan mütsi järele."
Kuid ei ta saatnud kunagi."

"Tütarlaps oli nii kaunis, et pole võimalik alustada ei jõest ega teest. Võib-olla ainult valgusest, kui seda olnuks rohkem.  /- - -/
... ta läks jõele lähemale, tegi paljad jalad vees märjaks ja avastas seepeale hõrenevas uduaurus tolle hommiku esimese varju ning hõikas jõel ankrusse pandud paadi poole:
"Kas kuulete, härra koolijuhataja?"
"Mida te siit otsite, naisterahvas!" hüüdis kalamees tusaselt.
"Härra koolijuhataja, sõdaaa on läbi!"
"Mis on läbiii?"
"Sõdaaa..."
"Miiis? Ma ei saa teist aru."
"Lõppes. Sõda.""

Selle raamatukese kujunduses oli kasutatud mustvalgeid fotosid, kaadreid NSV Liidu ja Tšehhoslovakkia koostööfilmist "Mai tähed" ("Майские звёзды",  1959), millelt võib ära tunda Leonid Bõkovi, Vjatšeslav Tihhonovi jt. Lisan lõpetuseks mõne neist fotodest:

Ludvik Aškenazy "Květnové hvězdy" (1955), hilisem pealkiri "Májové hvězdy".

"Armunud kastis"

Ludvík Aškenazy
"Armunud kastis"
"Loomingu Raamatukogu" nr 1, 1961.
Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar.
Illustreerinud Helena Zmatlíková.

Eile kirjutas üks blogi Aškenazy loost "Armunud kastis". Mulle meenus sellega seoses keskkooliaja näitering.

Tallinna 10. keskkooli (Nõmme Gümnaasiumi) näiteringi juhatas mu kooliajal Tõnise, Toomase ja Maara ema Tamara Vint, kes näitekunsti kogu südamest armastas. Tänu temale etendusid kooli laval lausa ülisuure menuga neljatunnine (!) suurlavastus "Neljas selgroolüli", "Libahunt", "Hüvasti, kollane kass!", "Õpetlikud naised" jt tükid, milles esinejatest pärast kooliaega nii mõnestki näitlejad said. "Armunud kastis" lavastati ka ja mina mängisin selles tüdrukukest.

"...poisikesel olid pikad püksid ja tüdrukukesel valge põll. Tüdrukutirts oli väike ja unistav, poisijõnglane nurgeline ja veidi ülemeelik; täiskasvanutest erinesid nad vaid selle poolest, et ütlesid, mida mõtlesid, tegid, mida tahtsid ja mängisid lakkamatult."

Tüdrukuke-memmeke oli üks peategelastest, poisike-taadike teine. Suur osa lavaloleku ajast tuli meil kastis tegutseda, aga ümberringi kees täiskasvanud tegelaste värvikas elu. Ma ei mäletagi täpselt, aga "Armunuid kastis" mängisime vist paar-kolm korda.

Aškenazy oli sellal väga loetav, sest ta kirjutas ju unistajatest. Unistamist läks argielus vaja, sest see aitas igapäevamuredega toime tulla.

"On võimalik nina vastu vaateakent laiaks litsuda, kuid too inimene ei tohi täiskasvanu olla. Teil peab olema väike nina, pealegi veel elastse krõmpsluuga. Siis võite seista tund või kaks vaateakende taga, jalutada läbi Konservide tänava ja pöörata ümber nurga Suitsusinkide prospektile ja Maksapasteetide väljakule.
"Taadike," lausus memmeke, "mille järele sul suu vett jookseb?"
"Mul jookseb vett ungari vorsti järele," ütles taadike. Aga sinul?"
"Mul jookseb vett banaanide järele," sõnas memmeke, "aga samuti ka praetud kana järele."
"See on väga hüva roog maamuna peal," ütles taadike. "Aga kõige paremaid roogasid vaateakendele ei panda. Kõige paremad road küpsetatakse ahjus, ja kodus pistetakse need pintslisse.""

Aškenazy raamatuid ilmus eesti keeles vist pärast Loomingu Raamatukogus välja antud "Laste-etüüde" (1959) ja "Armunuid kastis" veel ainult üks - sõjajutukogu "Mai tähed" (1962), mis oma lüürilisuse poolest mulle väga meeldis ja millest ehk tulevikus siin rohkemat kirjutan. Ka õnnestus mul saada tema suurepärane venekeelne luulekogu "Must laegas" ("Чёрная Шкатулка", 1964).

Aškenazyga juhtus see, mis tollal väga paljude väliskirjanikega, kelle vaated Nõukogude Liidule ei sobinud - pärast 1968. aasta "Praha kevadet" oli ta nõukogude lugeja jaoks täiesti keelatud kirjanik, kelle loomingut enam ei tõlgitud, kelle varem ilmunud asju ei tohtinud enam levitada, ei näidatud ka nende põhjal tehtud filme ja lavastusi. Aškenazyt poleks nagu enam maailmas olnudki. Isegi Gorbatšovi-aeg ei muutnud seda kaotsisolekut. Nüüd vist siiski on ka Venemaal Aškenazyt taas avaldatud.

* Ludvík Aškenazy (24. veebr 1921 - 18. märts 1986) oli Tšehhi kirjanik ja ajakirjanik. Juudi päritolu noormees õppis Lvivis (mis siis kuulus Poolale) slaavi filoloogiat, sõdis Teises maailmasõjas Nõukogude armee Tšehhi korpuses, oli kommunist ja nn Nõukogude-blokis tunnustatud kirjanik. Aga nagu juba öeldud, muutus kõik pärast seda kui Nõukogude väed 1968. a viidi Tšehhoslovakkiasse. Aškenazy lahkus Tšehhimaalt alatiseks, elas kuni 1976. aastani Münchenis ning seejärel kuni surmani Itaalias Bolzanos. Tema abikaasa Leonie Mann oli saksa kirjaniku Heinrich Manni tütar.

* Helena Zmatlíková (19. nov 1923 - 4. apr 2005) oli Tšehhi kunstnik, nii täiskasvanute kui ka lasteraamatute väga populaarne illustraator.

Ludvík Aškenazy "Milenci z bedny" (Praha, 1959).