„Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest“

Ernst Särgava
„Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Nii Kreutzwaldi kui ka Särgava Reinuvader Rebase lood olid mu lapsepõlves populaarsed raamatud. Vahvate piltidega pealekauba. Särgava omad oma sisult ja keelepruugilt veidi kergemad ja lahedamad kui Lauluisa omad.

„Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus, meid sülle võttis, põlvedel sõidutas, härjapilli lõi, hüpitas ja mängitas, – armsad olid nad! Puhus siis isa meile lugusid kõiksugustest imelikkudest ja igapäevastest juhtumustest, huntidest ja karudest, rebastest ja tarkadest lindudest, heast ja halvast vennast, isesaagivaist saagidest, iseraiuvaist kirveist, tuulest ja tormist ning tuhandest muust asjast.
Kuulasime siis vennaga hinge kinni pidades imejuhtumusi, panime inimeste ja loomade tarkust imeks ja küsisime isa käest: „Aga kuidas said loomad rääkida, nad ei oska ju kõnelda?““

Isa vastas, et vanasti oli kõik teisiti ja veeretas õhtujutte sellest, kuidas rebane saab taadi ja eidega tuttavaks, kuidas karu ja hunt maksavad taadile ja eidele kätte, kuidas rebane jääb silmahambast ilma, kuidas rebane, hunt ja karu maksavad taadile ja eidele kätte ning kuidas rebane päästab taadi karu käest.

Veel on raamatukeses lood sellest, kuidas hunt murrab rebase härja, rebane varastab taadi kalad, hunt püüab jääaugust kalu, tõbine kannab tervet ja muud lustakad pajatused.

Siin on rebase sugulased, Kaanekangutaja, Sisusööja ja Põhjanoolija, kukk, kass, kurg ja muud loomad. Lõpuks on ka hundi ja karu surm, eide surm ja rebase ots, aga hoolimata surma kurbusest ei ole need lookesed kurvad ega ka kuigi tõsised, vaid pigem koomilisevõitu.

Üks tekstinäide jutust, kuidas lõppes rebase ja hundi sõprus:

„Päike paistis nii soojasti, et väsinud hunt uinus kohe norinal magama. Seda oli rebane oodanud. Ta ronis püti juurde, leidis põhjauurdest veel natuke rasva, korjas selle käpa peale ja määris hundi kõhukarvad kokku.
„Onu, onu, ae! Tõuse ruttu üles!“ kisendas rebane. „Näe nüüd, kus võrukael! Ise sõid rasva ära ja ajad teise peale: oma kõht kõik rasvane! Tunnista patt üles!““

Ernst Särgava kohta vaata ka siit: „Ühe härja elulugu“.
Romulus Tiituse illustreeritud raamatuid on selles blogis veel.