Aleksei Tolstoi
„Siug“
Loomingu Raamatukogu nr 8 (32).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.Tallinn 1958.
Tõlkinud Debora Vaarandi.
Õhuke vihik, mis ilmus Aleksei Tolstoi 75. sünniaastapäeva puhul, sisaldas kolme novelli: „Mees näpitsprillidega“ (1916), „Lihtne hing“ (1919) ja „Siug“ (1928). Kahte esimest, tuleb tunnistada, ei mäleta ma eriti ja pidin neid nüüd üle lugema, seevastu kolmas, erutav lugu tugeva karakteriga kirglikust naisest, on esimesest lugemisest saadik vägagi hästi meeles. Seda on ju ka peetud üheks huvitavamaks ja mõjukamaks novelliks vene (nõukogude) kirjanduses üldse.
Tuletan siinkohal lugejatele meelde, et paljud neist on „Siugu“ näinud, kui mitte kinos (Dovženko-nim kinostuudio 1965. a, peaosas Ninel Mõškova,
plakat kõrval), siis lavalaudadel meie oma Eestimaal. „Rästiku pihtimus“ esietendus Noorsooteatri väikeses saalis 7. septembril 1979 ja selle teatritükiga kinnistas Marje Metsur end paljude vaatajate südamesse. Ettepaneku lavastada Aleksei Tolstoi „Siug“ oli teinud Noorsooteatri tollane kirjandusala juhataja Mati Unt, kes tüki ka lavastas. Kokku esitati seda etendust 200 korral. Praeguseks on „Rästiku pihtimusest“ tehtud uuslavastust (2016) ka teles näidatud.
Aga enne selle erilise novelli juurde suundumist panen siia kaks katket raamatu esimesest kahest novellist. Need iseloomustavad hästi Aleksei Tolstoi üldist suhtumist oma tegelastesse. Otsesõnu öeldes kollitab tema tegelasi üksindus oma eri variantidega.
„Stabessov istus trepiastmele ja toetas lõua kätele... Pimedusse mattunud maad polnud näha. Ta oli siin täiesti üksi. Maa oli nagu ära lennanud sinna, tähtede juurde, ja maast, elust, mis ainult üheks hetkeks oli meelitanud teda kauniduse ja soojusega, lahutas teda käsitamatu eetrimeri.“
„Kuid keegi ei julgenud temast halvasti mõelda. Katja oli vallaline, üksik neiu, teenis endale ise leiba, ja kui ta ka alalõpmata armunud oli, eriti sügiseti ja sügissesoonil, siis polnud tal võib-olla endalgi säärase iseloomu üle hea meel ja ta ei teinud seda sugugi selleks, et oma klientidele meelehärmi valmistada.“
Siug – ühiskorteris elav Olga Zotova mõjub oma naabritele ohtlikuna, niisugusena, et nad soovitavad temast eemale hoida. Tema askeetlik tuba on naabrite arvates nagu mõne demobiliseeritud soldati oma, kord ülikorras, siis jälle pööraselt korratu. Ka naise hingeelu on samasugune, kord talitsetud ja isegi vagur, siis aga ülipöörane. See toob kaasa tema elu järjekordse katastroofi.
Juba noorena
„nuttis ta vist välja kõik pisarad, mis talle elus määratud olid. Ta mureta ja hooleta noorus oli katkenud. Hing kattus korbaga nagu kinnikasvav haav. Ta ei teadnud veel, kui palju oli temas varjul sünget ja kirglikku jõudu.“
See on taas niisugune kirjandusteos, mille ümberjutustamine oleks patt – lugejal jääks siis suur elamus saamata.
„Kahekümne kahe aastaselt tuli tal alustada kolmandat elu,“ aga sellegi õnnestumisele sai takistuseks temas peituv
„metsiku vihkamise laine“. Praegu nimetatakse niisugust seisundit, kui inimene ei saa üle kunagisest sõja- ja surmakogemusest, „sõjasündroomiks“. Olga elu keerdkäigud on novellis sedavõrd keerulised ja tema olemus nii mitmetahuline, et neisse peaks igaüks ise süvenema.
* Aleksei Tolstoi (10. jaanuar 1883 /vkj 29. detsember 1882/ – 23. veebruar 1945) peateoseks võib pidada romaanitriloogiat „Kannatuste rada“ (1922–1941). Ajalooliste romaanide hulgas on kindlal kohal tema mahukas „Peeter I“ (1929–1945).
Väga köitvad ulmekad on „Insener Garini hüperboloid“ (1925–1927) ja „Aeliita“ (1922–1923), lapsi aga on vaimustanud „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused“ (1936). Eesti keelde on tema rikkalikust loomingust lisaks eelnimetatutele tõlgitud ka kodusõjateemaline jutustus „Leib“ (1937).
Алексей Толстой „Гадюка“ (1928).
