"Totu Kivilinnas"

Igor Nossov
"Totu Kivilinnas"
Kirjastus Fantaasia. 2008.
Tõlkinud Leiger Luts.
Illustraator: Olga Zobnina.

Tuli tahtmine midagi kerget ja lustakat lugeda.

Nikolai Nossovi raamatud olid mu lapsepõlves väga loetavad. Neznaikast, nagu Totu originaalnimi on, ja tema sõpradest (1953-1954) lugesin esmakordselt millalgi kolmandas-neljandas klassis, kusjuures see oli üks esimesi raamatuid, mida lugesin vene keeles. Ega ma vist muidu seda mäletaks, aga kirjutasin kord lastelehele Säde enda loetud venekeelsetest raamatutest ja see looke on mul senini alles.

"Totut Päikeselinnas" (1958) ei ole ma vist lugenud, "Totu Kuul" (1964-65) aga oli mu lugemisvara hulgas juba koos pojaga. Vana Totu-lugude kolmiku oli eesti keelde ümber pannud Iko Maran, jäädes tüübitruuks, suutes neile igati paslikud nimed panna ja nende olemust oma sõnavaraga edasi anda.

Nikolai Nossovi raamatutest "Lõbus pere" ja "Vitja Malejev koolis ja kodus" on selles blogis varemgi juttu olnud. Viimase juures on ka tema foto ja natuke eluloolist. Igor Nossov on tema lapselaps, keda vanaisa juba poisieas oma kaasautoriks nimetas. Ju nad siis kahekesi lugusid välja mõtlesid ja ju on Igorile neist mõtlemistest üht-teist meelde jäänud, sest ta on kirjutanud "Totu saare" ja "Totu Kivilinnas".

Nii et Igor Nossovi raamatuid ei saanud ma lapsepõlves kuidagi lugeda ja ainus õigustus selles blogis nendest kirjutamiseks ongi tema vanaisa loomingust vaimustumine lapsepõlves. "Totu Kivilinnas" on tore ja üsna siledalt kulgev lugu lastele, aga selles ei ole enam nikolainossovlikku hoogu ja veidi mõistatuslikku naljatlemist elu ja inimeste üle.

Kuid marakannide laevareis on ikkagi vahva ja seiklused Kivilinnas samuti ning kui nad kord Lillelinna tagasi jõuavad, siis on nad - vist isegi Totu - mingis suhtes kindla peale targemaks saanud.

Panen siia paar postkaarti ka. Neil kujutas Neznaikat ja tema sõpru kunstnik Leonid Vladimirski 1957. a.

Ehk küll Totut on joonistanud paljud kunstnikud, neist kõige õnnestunumalt Aleksei Laptev (1905-1965) ja eestlane Genrihh Valk, kellest siin blogis on juttu seoses "Vanake Hottabõtši" illustratsioonidega, on minu jaoks Totu-Neznaika visuaalne kujutelm alati seostunud just Vladimirski piltidega.

Игорь Носов "Путешествие Незнайки в Каменный город" (2002).

"Koer ja Hobune"

Hiina kalendri järgi algavat homme sinise puuhobuse aasta, mõne meelest ka lihtsalt järjekordne tööhobuse aasta. Sel puhul sobib meenutada üht Krõlovi valmi.

KOER JA HOBUNE
Ivan Krõlov

Kord läksid riidu Hobune ja Koer, kes seni
üksmeelselt olid teenind sama peremeest.
"Oo, armuline proua!" pilkas Hobust peni,
"on mulle mõistmatu, et mille eest
sind üldse peetakse. Või väga tähtsaks pead
et põldu künnad sa ja koormaid vead?
See on ju kõik, mis teha sinuga!
Kas see on võrreldavgi minuga?
Ei! Kunagi ei saa ma puhkust maitsta,
näe - päeval kari hoida, öösel maja kaitsta..."
"Jah," ütles Hobune, "ei huupi toida
sind peremees,
kuid kui ma hoolas poleks adra ees -
mis oleks sul siin valvata ja hoida!"
/"Valitud valmid", 1952, tlk Mart Raud./

Illustreerinud A. Laptev.

Vaata ka: "Valitud valmid".

"Valitud valmid"

Ivan Krõlov
"Valitud valmid"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Mart Raud, Jaan Kärner, Johannes Semper jt.
Illustreerinud A. Laptev.

Krõlovi valmid olid minu lapsepõlves igale koolijütsile teada, mõnda pidi koolitundides lausa peast lugema, teised jälle tulid ette igapäevaseski kõnepruugis. No kes ei teaks siis luige, haugi ja vähi erinevatesse pooltesse sikutamist üksmeele asemel või kavala jutuga hunti tallekesega kohtumas või Moskat, kes elevanti haukus või rohutirtsu ja sipelgat või siga tamme all või prillidega pärdikut...

Praegused lapsed vist Krõlovi koolis ei õpi, vaid, kui nad üldse valme loevad, siis juhitakse nad kohemaid Aisopose ja Jean de la Fontaine'i loomingu juurde. Krõlovi kohta väidetakse sageli, et ta kirjutas neilt kahelt üldtuntud valmimeistrilt maha ja ta tõepoolest on nende süžeesid kasutanud oma mitmetes valmides. Aga tema rohkete valmide hulgas on ka algupäraseid.

Tema loomingu väärtus peitus selles, et ta kirjutas hästi päevakajaliselt ja rahvalikult. "Kui Napoleoni väed tungisid Venemaale ja vene rahvas üksmeelselt tõusis üles oma kodumaa kaitseks, siis oli Krõlovi talent koos oma rahvaga võitlemas vaenlaste vastu. Terava relvana juhtis ta oma satiiri pisted ahne sissetungija vastu, aga ka nende oma kaasmaalaste vastu, tsaar kaasa arvatud, kes aru ei saanud Kutuzovi geniaalsest, kaugelenägevast strateegiast ja kaldusid ägetsemisse või pessimismi, või kes kodumaa raskustes mõtlesid ainult oma isiklikele huvidele." (Mart Raua ülevaade I. Krõlovi elust ja loomingust, mis valimiku 1952. a köites omamoodi ka Teise maailmasõja järgset ajastut iseloomustav on, sisaldades palju vihjeid Leninile ja Stalinile. Aga see selleks.)

Seekord panen siia ühe Krõlovi valmi, aga tulevikus veel mõne.

KONN JA HÄRG

Konn nägi härga aasa peal
ja mõtles kadeduses seal:
"Kas mina vist ei saa
niisama suureks ka
kui Härg!"
Ta kohe silmad punni a'as,
end puhus täis ja pungitas,
et pea märg!
Siis teise konnaga ta hakkab rääkima:
"Noh, kallis Krooksuja,
kui kaugel on mu järg,
kas olen suur kui Härg?"
"Veel kaugel, ähkija!" -
Konn jälle puhuma:
"Noh nüüd? Noh, kuidas on?"
"Mis ikka - Konn mis Konn!"
Ei siiski jäta jonni ta,
vaid hakkab veelgi ähkima.
Ta kõigest hingest püüab
ja hüüab:
"No nüüd, no vaata ometi,
kas paisusin ma pisutki!"
"Ei mitte sugu."
"Kas pole lugu!"
Et konnal oli kade meel,
siis ähkis, puhkis kaua veel,
ning viimaks suure valu sees
läks lõhki, kärvas kange mees.
(Tõlkinud T. Kuusik)

* Ivan Krõlov (13. veebruar 1769 - 21. november 1844) oli vene kirjanik. Tema esmateoseks võib pidada 13aastaselt kirjutatud operetilaadilist lavatükki "Kohvimasin", mille eest ta sai tasuks 60 kuldrubla väärtuses prantsuse pseudoklassikute raamatuid. Lisaks näidendeile ja ajakirjatekstidele on Krõlov kirjutanud üle 200 valmi. Need ilmusid 1809–1843 9 raamatuna. Tolle aja kohta paljundati valme hiiglaslikes tiraažides. Kuulsast Krõlovist sai Venemaal akadeemik.

Huvitav fakt: Ivan Krõlov teenis Liivi-, Eesti- ja Kuramaa sõjaväekuberneri Sergei Golitsõni juures sekretärina ja elas Riias, kuid külastas Tallinna 1802. ja 1824. a.

Иван Крылов "Басни".