29/09/2020

„Buhaara“


Sadriddin Aini
„Buhaara“

Mälestused.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Eugen Hange.

Kaua aega pidasin Sadriddin Ainit usbeki kirjanikuks, sest, kuigi ma lapsena „Buhaarat“ mitu korda lugesin, ei jäänud ta mulle meelde tadžikina. Tegevus kulges ju Buhaaras ja see oli minu teada ajalooline Usbeki linn, nagu seda oli ka teine vanade ehitistega kuulus linn Samarkand. Aga Aini „Buhaarat“ oli põnev lugeda – see oli ju hoopis teine maailm, tadžiki rahva elu Buhaara khaaniriigi tingimustes 19. sajandi lõpul.

„Buhaaras“ sisaldub kaks osa Aini mitmeköitelistest „Mälestustest“. Esimeses osas kirjutab ta oma lapsepõlve kerjuslikest küladest viletsate savimajakestega. Ta meenutab isalt ja emalt kuuldud lugusid oma esivanematest ja kaugetest aegadest, aga kirjutab ka tollal kõigile idamaa poisikestele osaks saanud valusast ümberlõikamisest ja nendesamade poisikeste suurest unistusest õppima minna.

Iseäranisti jäi mulle meelde halvaa tegemise kirjeldus. Minu lapsepõlves ei olnud halvaa meie poodides igapäevaselt müügil, vaid seda sai harva, kui õnnestus juhuslikult peale sattuda. Nüüd, täiskasvanuna seda raamatut uuesti sirvides, olen hämmastunud, kuidas peatükk majast, kus keedeti halvaad, mulle nii domineerivana meelde jäi. Seda on ju ainult kaks lehekülge, aga ju siis kasvas selles kirjeldatud halvaatükk mu mälus aastatega ihaldatud maiusena ikka suuremaks ja suuremaks.

Kurb oli lugeda võitlusest liivatormiga, mis hävitas niigi vaeste meeste viinamarja-aiad.

Toredad on muinasjutud, mida Aini külalapsena kuulis. Eriti meeldisid mulle lood, mida lastele jutustas Printsess Tutaa – vanakene, kellele muinasjutuvestmise eest tasuti leiva ja piimaga. Lisaks muinasjutuvestjale kirjeldab Aini kohtumisi poeetidega ja kirjaoskajate meestega, kes äratasid temas igatsuse ka ise poeediks saada.

Aini oli sündmuste hea kirjeldaja ja inimeste tabav iseloomustaja. Tema tegelased ärkasid lugeja jaoks otsekui ellu, tulid välja raamatulehekülgedelt ja tegid idamaad põnevaks. Neile, kel tänapäeval õnnestub Usbekistani sõita, soovitan ma „Buhaara“ lugemist reisieelse või -järgse lektüürina kindlasti, sest selle kauge maa värvikast ajaloost ja elanike hingeelust saab Aini teose kaudu palju teada.

Raamatu teine, Buhaara-osa käsitleb peamiselt tulevase kirjaniku õpiaega sealses Mir Arabi medressees. Õppurid elasid kongides:
 
„Ainult otse kongi lae all võlvi sees oli pilu, kitsas nagu laskeava. Selle kaudu langes päikesepaistelise ilmaga täpselt keskpäeval põrandale kausisuurune valguselaik. See särav sõõrike tumedal põrandal, keset kongi igavest hämarust, näis oma ohvrit uuriva koleda kiskja silmana.

Mu elu selles kongis kulges üksluiselt. Hommikul ja õhtul – kuiv leib, mille olin toonud maalt kaasa, ja tee. Kell üks päeval valmistas vend mingit sooja toitu. Ka see oli lihtne ja üksluine: riis või puder veega, või mašš – kohalikud herned, mida keedeti vahel riisiga, või piobaa, väga maitsev süüa kuiva leivaga.“

Kuigi see 1949. a valminud teos sai 1950. a Stalini preemia, puudub selles igasugune nõukogude võimu ülistus ja ammustest aegadest pajatav raamat on minu arvates huviga loetav ka nüüdisaegse lugeja jaoks.

* Sadriddin Aini (15. aprill 1878 - 15. juuli 1954) oli tadžiki kirjanik ja poeet, kes kirjutas mitu teost ka usbeki keeles. Teda pidasid oma kirjanikuks mõlemad rahvad.
Foto on pärit „Buhaara“ eestikeelsest väljaandest.

09/09/2020

„Džamilja“


Tšingiz Aitmatov
„Džamilja“

„Loomingu“ Raamatukogu, nr. 15 (127).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1960.
Vene keelest tõlkinud Ardo Sivadi.

Kui see väike raamatuke, mille pealkirjaks on kaunis idamaine naisenimi Džamilja, eesti keeles ilmus, oli see siinsete lugejate esmatutvus kirgiisi kirjaniku Tšingiz Aitmatoviga. Selle teose ilmumisega (1958) oli temast saanud väga tuntud nõukogude kirjanik.

Kirgiisi keelest pärit nimede kirjutamine eestikeelsetes tekstides oli tollal lapsekingades, Džamiljast sai hilisemates väljaannetes Džamila, kirjaniku enda nimi muutus Tšingiz Aitmatovist Tšõngõz Aitmatoviks ja Ajtmatoviks. Tema järgmiseidki teoseid loeti Eestis suure huviga.

„Džamiljat“ on nimetatud kauneimaks armastuslooks nõukogude kirjanduses. Tohutult vaimustusid sellest jutustusest prantslased, kellele armastuskirjandus on alati südamelähedane olnud.

See jutustus meeldis mulle juba selle ilmumisjärgsel esmalugemisel, mil ma Kirgiisiast ja kirgiisidest peaaegu mitte midagi ei teadnud. Nüüd seda üle lugedes tulevad mulle meelde ajakirjanikuna Kirgiisias kohatud inimesed, nende mäed, järved ja jõed, nende põllud, karjamaad, kalmistud ja külad. Ka „Džamilja“ autorit ennast kohtasin, küll mitte tema koduvabariigis, vaid hoopiski Turkmeenias, ühel sealsete kirjanike mammutkoosolekul, kus ta aukülalisena viibis.

Aga see kõik pole kuigi tähtis, oluline on, et ilmselt loen nüüd „Džamiljat“ teistmoodi tunnetega kui noorena. Pääsu selle armastusloo ilu eest pole ikkagi kuskile, kuigi raamatus kirjeldatud sõja-aastate tagalana muserdunud Kirgiisias kellelgi kerge polnud.

Aitmatov on sellesse jutustusse mahutanud lisaks armastusloole ka noormehe mehistumis- ja kujunemisloo, kirgiisi naiste raske allasurutud elu, traditsioonide tugevuse ja nende murdmise valu, rindemeeste kogetud raskused, kolhoositöö koormava olemuse, Kirgiisia omamoodi looduse ja üllad laulud kodumaast ja armastusest. Armastus on laul, armastus on vaba inimese õnn – niimoodi on kriitikud kokku võtnud „Džamilja“ põhiteesi.

Eesti kunstnik Allex Kütt on Džamilat raamatus „Muinasjutu järellugu“ (1976) kujutanud niimoodi:


Kõrgõzstani postmargil (2009) on Džamila aga selline:


„Ma jätsin jumalaga kõige kallimad ja lähedasemad inimesed. Alles nüüd, maas lamades, sain ma äkki aru, et armastasin Džamiljat. Jah, see oli mu esimene, alles lapselik armastus.

Nii lamasin ma tükk aega, nägu vastu märga käsivart. Ma ei lahkunud mitte üksnes Džamiljast ja Danijarist, ma jätsin jumalaga ka oma lapsepõlve.“


* Tšingiz Aitmatov (Tšõngõz Aitmatov; 1928-2008) oli kirgiisi kirjanik, kes saavutas oma loominguga maailmakuulsuse ja kelle teoseid on praegugi huvitav lugeda. Eesti keelde on neist olulisemad ka tõlgitud.