Charles Perrault „Muinasjutud“

Charles Perrault
„Muinasjutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Prantsuse keelest tõlkinud T. Sari.
Illustreerinud V. Olt ja Ebba Parviste.

Eile oli Charles Perrault' 390. sünniaastapäev.

Lapsena kuulsin tihti räägitavat „perroo muinasjuttudest“ ja nende raamat oli mul ka. See oli üks mu lemmikraamatuid. Mäletan hästi kaanepildi näoilmeid, tumerohelist sõbralikku kaanevärvi ja mõnda sees olnud pilti ka. Need olid mustjates toonides ja ma aitasin neile värvipliiatsitega kaasa. Olin umbes kuueaastane, kui selle raamatu sain. Vist ei ole mul seda enam alles, sestap panin siia internetist leitud kaanepildi ja mõned müügiportaalidest leitud illustratsioonipildid, mis paraku ei ole kuigi hea kvaliteediga. (Kui peaks juhtuma, et oma raamatu siiski leian, vahetan pildid välja.)

Õnneks ei vaja Perrault' muinasjutud pikka tutvustamist ja tsiteerimist – need on kõigile tuntud ja palju kordi ilmunud. „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“, „Tuttpea-Riquet“ ja „Eeslinahk“ paelusid mind eriliselt. Vist oli see „Eeslinaha“ kaunis peategelane, kellele proovimiseks toodi imeilusaid kleite, mille kirjeldus on mul senini kuskil mälusopis ja tuleb meelde iseäranisti siis, kui õhtu- või hommikutaevas imelistes värvides on. Veel olid head tuttavad lood „Punamütsike“ ja „Saabastega kass“.

Küllap teadis Perrault väga täpselt ja hästi, kui kaunid olid printsesside kleidid ja kui hiilgav oli kuninglik õukond, sest tema põhitegevus ei olnud muinasjuttude kirjutamine –  seda hakkas ta tegema alles siis, kui vanuigi juba oma töökohtadest priiks hakkas jääma –, vaid kõrgeks ametnikuks olemine Päikesekuningas Louis XIV õukonnas.

Sündinud 12. jaanuari 1628, oli Charles Perrault seitsmelapselise pere noorim laps. Ta sai hea hariduse Pariisi Collège de Beauvais's, omandades eriti põhjalikke teadmisi õigusteaduse valdkonnas. 1663. aastani töötas ta maksukoguja ja asjaajajana, seejärel  sai temast Louis XIV finantside peakontrolöri (majandusministri ) Jean-Baptiste Colbert'i lähim abiline, kes pidi hoolt kandma Louis XIV kunsti- ja kirjanduspoliitika eest.

Ta oli üks Prantsuse teaduste akadeemia asutajaid ja hoolitses ka kunstiakadeemia käekäigu eest. 1671. a sai ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Tema elukäik pakuks ainestikku mitmeks ajalooliseks romaaniks. Elanud üsna kõrge vanuseni suri ta 16. mail 1703.

Tema kirjanduslikust pärandist on praegu kõige tuntumad muinasjutud, mis tegid temast maailmakuulsa muinasjutuvestja juba enne vendi Grimme ja Hans Christian Anderseni.

Perrault' tuntuim teos „Haneema muinasjutud“ (Contes de ma mère l'Oye) ilmus 1697. a, kusjuures kirjanik avaldas selle mitmel põhjusel oma noorema poja nime all. Põhjustest olulisim oli see, et nii lootis isa, et poeg saab samuti tööd kuninglikus õukonnas. Hiljem on autorluse üle palju vaieldud ja nii mõnigi kirjanduse uurija arvab veel praegugi, et muinasjutud pani kirja mitte Charles Perrault, vaid tema poeg  Pierre d’Armancour.

Charles Perrault' portree on tema kaasaegse gravüür (internetist).

"Tuled jõel"

Nikolai Dubov
"Tuled jõel"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud Vera Veber.
Illustreerinud Ebba Parviste.

Minu jaoks on üsna arusaamatu, miks see raamat mul alles on. Võib-olla sünkja kaanepildi pärast, mis veidi lummavalt mõjus. See raamat ei köitnud mind, oli rohkem n-ö poisteraamat. Nii selle sisukokkuvõttes on üsna üldiselt öeldudki: noorsoole mõeldud jutustus isata kasvanud poisikese Kostja suvepuhkusest meremehest onu juures.

Siiski panen siia mõne tsitaadi ja illustratsiooni.

"Kui Kostja, kes sel ajal käis neljandas klassis, kuulis, et onu on poivalvur, oli ta väga rõõmus ja hakkas onult kõike pärima, arvates, et too on midagi majakavalvuri taolist kuskil asustamata saarel, millest ta oli lugenud Jules Verne'i raamatus "Majakas maailma äärel". Kuid onu naeris ja vastas, et pole mitte midagi sellesarnast. Majakas jääb majakaks ja poi poiks. Need on lihtsalt väikesed kolmnurksed tornikesed parvedel. Õhtul tuleb süüdata pois tuli ja hommikul see kustutada - see ongi kõik. Saari seal on, ja need on küll viimane kui üks asustamata. Seal ei saagi keegi elada: suurvee ajal ujutab vesi saared üle, pealegi ei kasva liivasel pinnal midagi muud kui ainult pajuvõsa ja rohi.

Mitte midagi huvitavat seal Kostjat ees ei oota. Võib-olla ehk supelda ja kala püüda saab, nii palju kui süda kutsub. Aga ka seda tuleb teha üksi, nii et igav on siiski. Onul poegi ei ole - on vaid tütar Njura..."

"Kostja oleks tahtnud hüüda, jutustada kõigile laevasolijatele sellest, millega nemad - onu Jefim ja Kostja - toime tulid, millised kangelased nad on. Juba ette kujutleb ta, kuidas tulevad siis reelingu äärde kobarasse kokku ehmunud, vapustatud reisijad, kuidas nad vaatavad hirmuga sinna, kus Kivivalli kohal kerkivad lained, ja vaatavad Kostjale - vaimustuse ja tänuga. Kuid reisijad magavad rahulikult ega aima mitte midagi, vahipostil seisja aga pole võib-olla märganudki Kostjat."

Dubovi raamatutest mäletan lapsena lugenud olevat veel "Kodumaa äärel" (1950, e. k 1952) ja kui juba tudeng olin, siis ilmus sarjas "Noorus ja maailm" tema "Orb. Raske proov" (1955 ja 1960, e. k 1966), aga nende sisu pole mul kuigi palju meeles. Samuti ei meenu suurt midagi Loomingu Raamatukogus ilmunud "Põgenikust" (1966, e. k 1967).

Dubovit peeti tol ajal väga heaks nõukogude noortekirjanikuks, aga mulle tundusid ta teosed, isegi muudest põnevam, ekspeditsioonidest ja salaküttidest pajatav "Kodumaa äärel", raskepärastena ja üsna stereotüüpsed tegelased ning sündmustik ei jäänud eriti meelde.

Nüüd tagantjärele arvan, et tema raamatud on oma ajale väga tüüpilised. Täpselt niisugused, nagu pidid olema. Ja võib-olla just niisugustena - tolles keskpärasuses, mida tol ajal kirjanduselus määravaks peeti -  praeguste lugejate pilgule huvitavad, kuigi nende tohutus köitvuses ja väärtuses kahtlen ma endistviisi. Tollased kirjanduskriitikud ütlesid, et Dubov kujutab noori inimesi piirsituatsioonides, kus nad kas jäävad enesele ustavaks või murduvad, kui hädaolukord sunnb neid täiskasvanutena tegutsema.

* Nikolai Dubov (1910-1983) sündis töölisperes Omskis. Töötas veduriremonditehases märkijana. Kirjanduslikku tegevust alustas tehase ajalehe toimetajana. Põhiosa elust elas Kiievis. On kirjutanud näidendeid ja jutustusi nii noortele kui täiskasvanutele. NSVL riikliku preemia laureaat 1970. a.

* Ebba Parviste (Kirikal, 4. okt 1922 - 20. sept 2008) - eesti kunstnik.

Николай Дубов "Огни на реке" (1952).