Kaks Jaan Kaplinski luuletust

Homme, 22. jaanuaril saab Jaan Kaplinski 80-aastaseks. Palju õnne!
Sünnipäevaks panen siia kaks tema luuletust kogust „Tule tagasi helmemänd“ (kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1984).

*
Kõik mis minul on öelda
on ainult see
pole tõde ja elu
on ainult tee

ma ei tea kust ta algab
kas algusest
temast mina siis räägin
ja valgusest

mis paistab all ja ülal
ja vahel ees
ja valust mida ei näe
sest see on sees

valu on valgus ise
ja valguse mõõt
ja tee tõde ja elu
ja rist ja mõõk

*
Ma olen madalal sündinud
mu hälli on varjanud rohi
ma olen madalal sündinud
kuid siia ma jääda ei tohi

ma olen madalal sündinud
kesk sammalt ja lehekõdu
ma olen madalal sündinud
kuid madalal pole mu kodu

ma olen madalal sündinud
kuid mu kodu on kaugel väljas
mu kodu on taeva tuulte peal
ja vahel külmas ja näljas

mu kodu on äraigatsus
ja lõunamaa mered ja liivad
ja kaasakutse ja appihüüd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

Jaan Kaplinski foto on teatmikust „Eesti kirjanduse biograafiline leksikon“ (Eesti Raamat. Tallinn 1975).
Värsivihiku „Tule tagasi helmemänd“ kujundas Jüri Kaarma, illustreeris Mari Kaarma.

„Я учусь ходить по земле“

 Inga Artamonova
„Я учусь ходить по земле“
Kirjastus Molodaja Gvardija. Moskva 1967.
Anatoli Jussini kirjanduslik töötlus.

„Ma õpin kõndima mööda maad“

Kui see raamatuke 1967. a ilmus, oli selle 29aastane autor juba surnud. Mõrvatud.

Neljakordse absoluutse maailmameistri ja paljude maailmarekordite püstitaja Inga Artamonova tapjaks oli tema alkohoolikust armukade mees Gennadi Voronov, kes ei suutnud taluda, et naine temast andekam, kiirem ja parem on. Nad mõlemad olid kiiruisutajad. Neid kutsuti Nõukogude Liidu kõige kiiremaks perekonnaks. Mees lõi noa naise südamesse.

Inga hakkas uisutama kaheteistaastaselt, oli tugev noortespordis, seejärel üleliidulise koondise Dünamo liikmena võitis kiiruisutamise absoluutse maailmameistri tiitli 1957., 1958. ja 1962.a; jäi maailmameistrivõistlustel teiseks 1963. ja 1964. a ja tuli siis 1965. a taas maailmameistriks.

Mulle meeldis Inga otsekohene ja pihtimuslik lugu. Raamatus kõneles ta siiralt oma lapsepõlvest ja noorusest, lähedastest ja sõpradest, rasketest treeningutest ja loobumistest seoses spordiga, aga ka suurest rõõmust, mida lemmikala on talle toonud.

Tema tulevikuplaanides oli esikohal kiiruisutamine, kuid seejärel tahtis ta saada spordiajakirjanikuks. Kavatses selgeks saada kõigi nende maade keeled, kus kiiruisutamine au sees oli.

Lugemist väärib ka toimetuse järelsõna, milles püüti analüüsida, miks ikkagi mees oma naise tappis. Miks oli kuulsusrikka saatuse ja elukäigu lõpp nii kohutav?

Noorena lugesin seda raamatukest korduvalt, nüüd ei ole aga enam üle lugeda tahtnud.

Sportlaste kirjutatud raamatutest on see olnud minu jaoks üks mõjusamaid ja huvitavamaid.

Инна Артамонова „ Я учусь ходить по земле“. М.: Молодая гвардия, 1967. 288 с.

Pildid: Raamat on saanud veekahjustusi, seepärast ei ole kaanepildi kvaliteet kuigi hea. Foto Inga Artamonova medalitest ja ajaleheväljalõigetest on samuti pärit raamatust.

„Armastus ja kartus“

Iris Uurto
„Armastus ja kartus“
„Loomingu“ Raamatukogu nr 1-3 (269-271).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Soome keelest tõlkinud Harald Lepik.

Pärast ilmumist muutus see  „Loomingu“ Raamatukogu kolmiknumber kohe populaarseks lugemiseks. Vähemasti meie, tolleaegsete keskkooliõpilaste jaoks. Nii avameelselt ei olnud meeste ja naiste vahekorrast enne kirjutatud. Teema oli põnev, romaan erutav. Seda tsiteeriti ja arutati. Peategelaste Niilo Vasalli ja Kaarina Pallase käitumist ja tundeelu arutati koolipinkide ja kohvikulaudade taga ning kohtumistel sõpradega.

Tõlkija saatesõnast: „Oma proosateostes süveneb kirjanik vaatlema psühholoogiliselt keerukaid iseloome, sotsiaalseid ja eetilisi probleeme.  Kuulsuse tõi autorile romaan „Keha igatsus“ (1930), mille puhul vanameelne ja progressiivne kriitika kunsti ja moraali vahekorra küsimustes teravalt kokku põrkas (nagu hiljem teistegi teoste puhul).“

Olen vaadanud praegustest soomlaste raamatublogidest, et Iris Uurtot vist enam peaaegu ei loeta. Kui tema teoste ilmumisajal peeti nendes ilmnevat seksuaalsust väga julgeks kirjandusilminguks, siis nüüd on vaistude psühholoogiast ja keha tarkusest kirjutatud  palju ja see teema ei tundu enam kellelegi erilise ja erutavana, sest seda näib pakkuvat iga naistekas.

Uurto mõneti sentimentaalset „Armastust ja kartust“ julgen siiski ka tänapäevasele lugejale soovitada – muidugi mitte lasteraamatuna, aga hilisteismelisele lugejale võib see juba sobida, sest just selles eas kogetakse esmakordselt armastust, aga ei osata veel mõista, et see ka kartust sisaldab.

Tekstinäide:
„“Sa ütlesid, et pole kedagi armastanud,“ ütles Kaari viimaks vaikselt.
„Jah, ei ole,“ lausus mees väga aeglaselt, mõtlikult. „Üldse on nii, et hetkeline illusioon võib tekkida, või lootus sellele, aga kui õpin naist rohkem tundma, ei suuda ma enam armastada. Minu arvates peaks armastus selline olema, nimelt et austatakse, peetakse lugu, kummardatakse naist... Niimoodi pole ma suutnud kellegagi olla. Olen alati sellest unistanud, ja ainult sellest unistatakse, mida pole saavutatud.“
/- - -/
„Ja kui Niilo Vasalli oli öelnud: „Mees unistab oma ideaalist, ta tahaks leida midagi austamisväärset... aga naised nõuavad vaid armastust ega jää korrakski järele mõtlema, kas nad on nii armsad ja õilsad, et neid võiks kummardada,“ siis oli Kaari endalt kohe küsinud: kas mina olen nii armas ja õilis? Ja ta oli hakanud enda pärast värisema.“

* Iris Uurto (Lyyli Ester Ripatti/Melonen; 28. jaanuar 1905 – 1. aprill 1994) oli soome kirjanik, kellelt on ilmunud novelle, romaane, luuletusi, näidendeid.
* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Iris Uurto „Rakkaus ja pelko“ (1936).

Huvimõõdik 7.

Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on „Tütarlaps linnast“ lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

Eelmine huvimõõdik oli siin 1. jaanuaril 2020, aasta tagasi. Huvimõõdikutest on ilmnenud, kui vähe on blogilugejate huvi muutunud: ikka ja jälle korduvad samad teosed ja esinelik püsib juba mitu aastat..

1. Nagu eelmise aasta alguses nii ka nüüd olen sunnitud arvama, et tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi mitte miski esikohalt väärata lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi „Valitud valmid“ (6460 lugejat).

2. Teist kohta hoiab juba mitu aastat samuti kindlalt Mark Twaini „Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused“ (1410).

3. Eelmise huvimõõdiku 4. kohalt on nüüd kolmandale kohale kerkinud Baudelaire’i „Kurja lilled“, mis sisaldab ka luuletust „Raibe“. Selle postituse lugejate hulk on lausa kahekordistunud (1330).

4. Koha võrra on langenud Aleksander Puškini imekaunis luuletus „K***“ (1320).

5. Sellele kohale on kena omamaise üllatusena ja tabeli uustulnukana kerkinud Oskar Lutsu „Soo“. Küllap on põhjuseks selle kauni jutustuse alusel tehtud film (648).

6. Koha võrra on langenud meie omamaine kaunilt kujundatud imeline folkloorikogumik „Üle õue õunapuu“. Huvitaval kombel ei ole sellele postitusele lugejaid juurde tulnudki, aga ilmselt püsib see tabelis kümne hulgas varasema lugemispopulaarsuse tõttu (524).

7. Koha võrra on langenud Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ (479).

8. Koha võrra on tõusnud postitus Rabindranath Tagore „Aedniku“ ja „Gitandžali“ kohta (436).

9. Tabelisse on tagasi tulnud sealt aasta tagasi välja langenud Juhan Smuuli südamlik koeralugu „Meremees Murka“ (413).

10. Kolme koha võrra on langenud „Anne Franki päevik“ (411).

Eelmise huvimõõdikuga võrreldes on selle blogi ajaloo kümne popima postituse loetelust välja langenud  8. kohal olnud Mats Traadi luuletus „Kirjandusõhtu“ ja 10. kohal olnud Ralf Parve luuletus „Ohakas“ õppur Oskar Ohakast, kes oli laisk ja lohakas.

Lisaks nimetatutele on siin blogis juttu veel ligi 370 raamatust. „Tütarlaps linnast“ ootab lugejaid ka äsja saabunud 2021. aastal ja teist oleneb, kas aasta pärast ilmuvad huvimõõdikusse uued liidrid.

Head uut lugemisaastat kõikidele!