Juta Kaidla
„Laanerahva talvepidu“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.
Seda värsslugu ei ole mul enam alles, aga pildid on väga hästi meeles. Nüüd, pühade ja aastavahetuse eel, otsisin neid internetist. Osta.ee keskkonnast leidsingi, kvaliteet pole küll kõige parem, aga mulle tuli meelde, kuidas me seda muinaslugu koolis lugesime, vist isegi mingil kooli nääripeol esitasime.
Nüüdseks on sõna „näärid“ internetis leiduvates tekstides „jõulude“ vastu ümber vahetatud. Aga sellest ei olegi midagi, sest küllap olid luuletajal kirjutades meeles oma lapsepõlve jõulud. Siia panen värsikatked siiski nii, nagu oli kirjas 1956. aasta raamatus – igaüks võib ju asenduse oma mõtteis ise teha.
„Oi, metsas nääripeol on lõbu!
Suurt torupilli puhub sokk;
toob kasetohust kannus mõdu
Puhvsaba-Orav.
Jookseb kokk.
Ta valge mütsi pannud pähe,
põll ees nii pikk, et riivab maad -
nii reinuvader tuleb, läheb:
road lauale toob maitsevad.“
„Aga üleval käib kahin:
hõiked, jutt ja tiivasahin.
Harak lendab kuuse ümber,
noka otsas kullaämber.
Orav sinna kastab saba,
katab käbid säravaga.
Teder härmanarmaist teeb
okste peale pikad keed.
Vares küünlaid üles kannab,
värvu näitab, kus neid panna.
Pliks! ja plaks! et aina paugub,
rähn taob okste sisse augud.
Rähn on küünlaid seadma väle
kõrgele ja madalale.
Mitu küünalt toks ja toks!
nääripuul saab iga oks.“
„Näärivana habet paitab.
"Kes mul koti selga aitab?!"
Jänes sikutab ja tirib:
„Küll on raske!“ „Jäta virin!“
riidleb karu-mõmm, Hoplaadi!
Kott on seljas nääritaadil.
Võtab kepi, asub teele.
„Sõbrad hüvasti! Aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega.“
