Showing posts with label Juta Kaidla. Show all posts
Showing posts with label Juta Kaidla. Show all posts

19/12/2016

„Laanerahva talvepidu“


Juta Kaidla
„Laanerahva talvepidu“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Seda värsslugu ei ole mul enam alles, aga pildid on väga hästi meeles. Nüüd, pühade ja aastavahetuse eel, otsisin neid internetist. Osta.ee keskkonnast leidsingi, kvaliteet pole küll kõige parem, aga mulle tuli meelde, kuidas me seda muinaslugu koolis lugesime, vist isegi mingil kooli nääripeol esitasime.

Nüüdseks on sõna „näärid“ internetis leiduvates tekstides „jõulude“ vastu ümber vahetatud. Aga sellest ei olegi midagi, sest küllap olid luuletajal kirjutades meeles oma lapsepõlve jõulud. Siia panen värsikatked siiski nii, nagu oli kirjas 1956. aasta raamatus – igaüks võib ju asenduse oma mõtteis ise teha.

„Oi, metsas nääripeol on lõbu!
Suurt torupilli puhub sokk;
toob kasetohust kannus mõdu
Puhvsaba-Orav.
Jookseb kokk.
Ta valge mütsi pannud pähe,
põll ees nii pikk, et riivab maad -
nii reinuvader tuleb, läheb:
road lauale toob maitsevad.“


„Aga üleval käib kahin:
hõiked, jutt ja tiivasahin.
Harak lendab kuuse ümber,
noka otsas kullaämber.
Orav sinna kastab saba,
katab käbid säravaga.
Teder härmanarmaist teeb
okste peale pikad keed.

Vares küünlaid üles kannab,
värvu näitab, kus neid panna.
Pliks! ja plaks! et aina paugub,
rähn taob okste sisse augud.
Rähn on küünlaid seadma väle
kõrgele ja madalale.
Mitu küünalt toks ja toks!
nääripuul saab iga oks.“



„Näärivana habet paitab.
"Kes mul koti selga aitab?!"
Jänes sikutab ja tirib:
„Küll on raske!“ „Jäta virin!“
riidleb karu-mõmm, Hoplaadi!
Kott on seljas nääritaadil.
Võtab kepi, asub teele.
„Sõbrad hüvasti! Aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega.“

23/05/2014

"Sind ei unusta ma iial ära..."


21. mail oli sel blogil väike tähtpäev - "Tütarlaps linnast" sai aastaseks.

* * *

Hulk aega pole ma siia pannud luuletusi. Seekord siis üks, mis võiks sobida neile, kelle lapsepõlv ja kooliaeg hakkab lõppema.

“SIND EI UNUSTA MA IIAL ÄRA...”
Juta Kaidla

Lapsepõlvesõprus - see on imeline -
vahel võib ta sootuks ununeda,
aga teinekord ka lahusolemine
muuta selles midagi ei saa.

Vanas pargis, vanas mängupaigas
suureks kasvanud on noored puud.
Sada korda sinu kurnikaigas
sääl mu nukuaeda veerenud.

Aeg käis kõigest üle ja ta teele
jäid me kodumajast varemed.
Kus sa olid? Pole enam meeles,
kas käis mõte siis su järele.

Nüüd kui sulgunud on lapsepõlvevärav,
nukumäng on kauge mälestus -
"...sind ei unusta ma iial ära..."
leidsin värsikese vanas salmikus.

Suured nurgelised kirjatähed,
tintki aastaist juba tuhmunud.
Minevik nüüd äkki oli lähem. -
süda, nagu oleks ehmunud....

"Sind ei unusta ma iial ära..."
Tühi laulurida polnud see.
"Sind ei unusta ma iial ära"
äratas vist nüüd su südame.
/Almanahh "Võitlev sõna" IV, 1957./


Juta Kaidla (25. veebr 1923 - 9. mai 1968) oli luuletaja ja lastekirjanik, kellelt on ilmunud kaheksa raamatut, viis neist on värsivihikud lastele, neist omakorda  tuntuim värssmuinasjutt "Laanerahva talvepidu" (1956).

Tema kaasaegsed Heljo Rammo, Oskar Kruus jt on meenutanud, et luuletusi kirjutas ta mitmes kirjandusringis ja 1949. a moodustatud noorte autorite koondises. Viimane andis välja koguteose "Võitlev sõna", millest hiljem kujunesid almanahhid. Kuigi nende almanahhide pealkiri oli n-ö ideoloogiliselt võitlev, leidus neis palju niisugust luulet, mis ei aegu koos ajaga.

Mäletan, et meilgi oli kodus neist mõni ja mis puudusid, neid sai raamatukogust laenutatud. Sealt, neljandast almanahhist (1957), mulle see armas luuletus silma hakkaski ja meelde jäi. Peaaegu täienisti ja nüüd võib öelda, et alatiseks.
Foto: Eesti kirjanduse biograafiline leksikon, 1975.

11/03/2014

"Jutupaunik 1."


"Jutupaunik 1."
EN Kirjanike Liidu juures asuva
Noorte Autorite Koondise koguteos.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Koostanud Heino Väli.
Illustreerinud Edgar Walter.

Üks minu lapsepõlveaja lastekirjanduse tippteoseid. See imetore raamat sai eelmisel aastal 55aastaseks. Ja mäletan, et kohe, kui "Jutupaunik 1." ilmus, muutus see laste hulgas üheks armastatumaks raamatuks ja suurtegi jaoks oluliseks kirjandussündmuseks.

Tundus ka, et tegijad olid seda koguteost, millesse jagus nii jutte kui ka luuletusi, teinud suure lustiga. Koostaja Heino Väli oli lastekirjanduses juba mõnevõrra tuntud tegija, sest 1957. a oli ilmunud tema jutukogu "Kui vanaema tukastab". Illustreerija oli tollal noor kunstnik, karikatuurimeister Edgar Walter, kelle lõbusad joonistused olid tuttavad igale ajalehe Säde ja ajakirja Pioneer lugejale.

Suureks väärtuseks on koguteose lõpus avaldatud lühitutvustus "Kes on autorid?". Kui seda vaadata, siis on üsna põnev näha, kellest, tol ajal üsna noorest kirjutajast, on tänaseks tuntud kirjanik saanud, olgu siis lastele või täiskasvanutele või mõlematele kirjutaja. Väga paljusid neist ei ole enam elavate kirjas, aga nii mitmedki kirjutavad ka praegu, näiteks Ain Kaalep, Heljo Mänd jt.

Oma esimese jutustusega esines selles kogumikus Jaan Rannap. Juba tuntumad nimed olid Eno Raud, Uno Leies, Harri Jõgisalu, Juta Kaidla ja Silvia Truu.

Aasta enne "Jutupaunik 1." ilmumist oli Silvia Rannamaa alustanud nüüdseks vist küll kõigile tuttava "Kadri" kirjutamist. Nii et ka "Kadri" katkendi esmaavaldamine toimus just selles koguteoses,  kus Kadrit joonistas Edgar Walter, nagu ka "Kadri" esmailmumisel raamatuna 1959. a. (Ja, muide, Walteri nimes pole ma teinud viga, "Jutupaunik 1." kasutab just nimelt W-tähte, mis hilisemates raamatutes on V-ks teisendunud.)

Mäletan, et mulle meeldis tollal üsna hästi Sigrid Kaugveri jutuke "Lapi-Leenu" - tüdruk Mallele tädi Aliide tehtud kaltsunukust, mida Mall väga inetuks pidas, aga millest pärastpoole sai veel tema kõige armsam nukk.

Järgmistest "Jutupaunikutest" teen tulevikus siin blogis ka juttu, aga esimene neist oli ikkagi parim.

Ja lõpetuseks üks nüüdisajal mõnevõrra ootamatuna mõjuv tekstinäide Ain Kaalepilt, kes tol ajal oli juba tuntud luuletõlgete, luuletuste ja artiklitega, kuid kelle kohta autoritutvustuses lubati: "Seni lastele kaunis vähe kirjutanud, on autoril tuleviku jaoks sel alal siiski üht-teist mõttes."