Kirjastus Kunst on tegevust lõpetamas. Olen tähele pannud, et selle 1957. a loodud teeneka kirjastuse välja antud raamatutest ja panusest meie kultuuriellu kirjutatakse selle kurva lõpuga seoses vähe, sest põhitähelepanu ja kirjutajate n-ö kogu aur läheb kõmulisele poliitperekonnale, kellega on seotud olnud kirjastuse viimased aastad. Tegelikult aga on kirjastuse Kunst osa meie raamatu- ja kultuurielus olnud suur: välja on antud tuhandeid raamatuid kunstist, kultuuriajaloost, ajaloost laiemalt ja veel mitmesugustel teemadel. Oma hiilgeajal oli see meie parimaid ja sisukamaid kirjastusi.
Siinse blogi sisuga haakuvalt ja minu meelest üldse on kirjastuse Kunst üks toredamaid raamatusarju olnud taskuformaadis kaunite illustratsioonidega sari „Muinaslugusid kogu maailmast“. Tõsi, see sari ilmus kuidagi aeglaselt, aastas vaid üks-kaks raamatut, kui sedagi. Arvatavasti johtus see aeglus sellest, et kunstnikel ja kujundajatel oli sarja iga väikese raamatuga palju tööd. Need pisiköited on sõna otseses mõttes kunstiteosed ja neis on enamasti niisugused lood, mille tõlkimist ei pidanud patuks ka Eesti tunnustatumad tõlkijad.
Raamatukois on praegu müügil 17 selle sarja raamatut, minul olemas 15. Umbes 20 neid vist ilmuski, aastatel 1975 kuni 1993. Aastaarvudest nähtub, et esimene oli Prantsusmaa päritolu „Lood Lotringist“ (1975) ja seejärel meie oma loomamuinasjutud „Tere, tere, Tiipajalga!“ (1976). neile järgnes „Lendav laev ja teisi vene muinasjutte“ (1977), milles muu hulgas ka „Muinasjutt Ivanist kaupmehepojast ja Imetargast Vassilissast“ ning muinasjutt, mille pealkirjaks on kõigile tuntud ütlus: „Mine sinna – ei tea kuhu, too seda – ei tea mida“.
Aga jätkan loetelu. Järgmine oli „Aus talupoeg Massaro Veritá. Itaalia muinasjutte“ (1978), Siis „Retoromaani muinasjutte“ (1979) Šveitsist.
Kui sarja senised raamatud olid olnud heledama kujundusega, siis „Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte" (1981) pälvib tähelepanu huvitava must-valge kujundusega, millele vahetevahel ka tibake muud värvi lisandub. Vahvad illustratsioonid pärinevad Kalju Põllult. Raamatukese koostaja Andres Ehin kirjutas saatetekstis:
„Loomulikult on need karmides tingimustes jutustatud lood ka ise karmid, tihtilugu koguni õudsed, aga ometi ununesid muinasjuttude võluilmas viibijatel nende endi hädad ja vaevad. Jutuvestmisega taheti rajust võitu saada ja omal kombel saadigi. Iga muinasjutt lõpetati uhkete sõnadega: Wango, jotskin tinmugan!
(Ohoi, ma olen tapnud tormi!)“
Järgnesid: Ludwig Bechsteini „Kuldkeegel. Valik saksa muistendeid“ (1984),
„Valge kana ja Kuldsõrg. Provence'i muinasjutte“ (1984). Koostanud André Pézard.
„Paadimehe tõed. Katalaani muinasjutte“ (1985) ilmus mõttehiiglase Uku Masingu tõlgituna.
„Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte“ (1986) aga tõlkis inglise keelest Jaan Kaplinski, kes tutvustas raamatukest niimoodi:
„Siia raamatusse on mitmetest väljaannetest ja ajakirjadest kokku kogutud muinaslugusid indiaanlastelt, kes elavad Põhja-Ameerikas Atlandi ja Vaikse ookeani vahel umbes samadel laiuskraadidel kui Eestigi.“
Järgmisena ilmuski Eesti oma „Antsu torupill. Lugusid rumalast Vanapaganast“ (1987) Pille Kippari koostatuna. Seejärel „Kaksteist hobust ja neiu ujuvalt saarelt. Mustlaste muinasjutte" (1988) mille oli koostanud Jerzy Ficowski ja poola keelest tõlkinud meie tõlkekorüfee Aleksander Kurtna.
„Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid“ on Raamatukoi andmetel
koostanud P. Chr. Asbjørnsen ja Jørgen Moe ning norra keelest tõlkinud Sigrid Kangur. Ilmumisaastat ma ei tea, sest see on üks kahest selle sarja raamatust, mida minu kogus pole.
Seejärel ilmus Charles P. Mountfordi väikekogumik „Unenägude aegadest.
Austraalia põlisasukate müüte“ (1990) Boris Kaburi tõlgituna ja saatesõnaga, mis on ise nagu muinasjutt ja mida tsiteerin:
„Austraalia põlisasukad tunnevad sügavat huvi ümbritseva maailmaruumi – tähtede, taeva, ja eriti maa enda vastu. Sellest igavesest huvist on välja kasvanud rikkalike müütide ja uskumuste pärand: maa ujub keset piiritut maailmamerd, ta on lõpliku suurusega ketas, mis liigub taevas otse tähtede all. Ja silmapiiri taga on surnute maa; seal voolavad ojad, on varjulisi puid, palju toitu ja alati hea ilm.
Üks muistne jutt räägib, kuidas taevas olnud nii madalal maa kohal, et varjutas valguse ja sundis kõiki roomama pimedas, kus inimesed käsikaudu pidid korjama toiduks seda, mis pihku sattus.
Aga harakad, kes on ühed kõige targemad linnud, otsustasid: kui nad kõik koos pingutavad, siis suudavad nad taeva kõrgemale tõsta, et saada rohkem liikumisruumi. Aegamisi tõstsidki linnud taevast pikkade ritvadega, nad toetasid need algul madalatele, siis aina kõrgematele kaljurahnudele, kuni viimaks kõik said püsti tõusta.
Kui harakad parajasti vaeva nägid, et tõsta taevast oma laagriplatsi kohal kõrgemale, lõhenes see äkki ja harakad nägid esimese päikesetõusu ilu. Valgus ja soojus tegid harakatele nii suurt rõõmu, et nad puhkesid kõlavalt laulma, ja laulmise ajal rebenes pimeduse vaip tükkideks ning tükid hõljusid pilvedena minema.
Nendest kaugetest aegadest peale kuni tänaseni tervitavad harakad alati päevatõusu oma võrratult kauni kädinaga."
Järgmisena ilmus „Maputše, kes ronis vulkaanile. Tšiili indiaanlaste muinasjutte“ (1991), mille hispaania keelest tõlkis Jüri Talvet. Siis tuli Marie Catherine D'Aulnoy „Sinilind“ (1992), mille tõlkis prantsuse keelest Guido Ivandi, kuid frankofiil Lauri Leesi kirjutas selle kohta:
„Krahvinna Marie Catherine Le Jumel de Barneville d'Aulnoy (1650-1705) loomingust tuntakse tänapäeval vaid ta muinasjutte, neist enim tuntud on „Kuldjuustega kaunitar“, „Valge kass“ ja „Sinilind“. Sinilinnu sümboolikat võib pidada Madame d'Aulnoy originaalideeks. Ikka ja jälle inspireerib tema „Sinilind“ kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid.“
Vist viimasena ilmus selles sarjas „Muinasjutuvestja. Läänemeresoome väikerahvaste muinasjutte“, mille oli koostanud ja tõlkinud Pille Kippar ja mis sisaldas vadja, liivi, vepsa, ingerisoome, isuri ja karjala muinasjutte igale eale – ka seda raamatukest mul ei ole. (Siinsete kaanepiltide hulgast on puudu ka nende kahe minu kogust puuduoleva raamatu kaanepildid.)
Kujundanud ja illustreerinud on selle sarja raamatuid Silvi Liiva, Henno Arrak, Jüri Arrak, Vladimir Makarenko, Mai Einer, Naima Neidre, Piret Selberg, Jaan Tammsaar, Roman Kutsjuba, Eva Kask, Maie Helm, Piret Niinepuu, Mari Kaarma jt.
Kogu see imeline sari mahub ära ühe käe peopesale, aga on sisu poolest võrratult rikkalik ja võluv. Aitäh tegijatele!
