„Musta mantliga mees“

Eduard Vilde
„Musta mantliga mees“
Raamatust „Teosed. Jutustused I“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Kui see raamat ilmus, olin alles koolieelik. Mäletan, et raamatu mustavad pildid, nende hulgas tolle „Musta mantliga mehe“ illustratsioon, mis siingi näha, minus hirmu tekitasid. Hiljem muidugi lugesin seda jutustustekogu palju ja korduvalt, suisa kaaneümbrise ärakulumiseni. Praegusajal on nende, kellele on tuttav väljendiga „mehed mustas“ seostuv, kujutluspilt sootuks erinev kui see, mis kerkis möödunud sajandil lugejate silme ette pealkirja „Musta mantliga mees“ kuuldes. Ilmselgelt on igal sajandil oma  mehed mustas või musta mantliga mehed.

Vist on see jutustus Vilde loomingust üks neist, mida veel praegugi koolis õpitakse, internetis on Miksikeses igatahes ka sisukokkuvõte. Kirjandusloolased väidavad, et „Musta mantliga mees“ on Eduard Vilde esimesi ühiskondlikke vastuolusid käsitlevaid jutustusi. 1882. aasta suvel kirjutas 17aastane noormees krimikallakuga jutustuse „Kurjal teel“. Sellele järgnes aasta pärast „Musta mantliga mees“, mille käsikirja näinud ajalehe Virulane toimetaja Jaak Järv kutsus noore Vilde toimetusse ametisse. Ajakirjanikuna töötas Vilde ligi 20 aastat.

Jutustuse „Musta mantliga mees“ pealkiri meenutas eestlastest lugejatele samuti 1883. a ilmunud Jakob Pärna „Musta kuube“, millega seostus olulise tegelase ilmselt talupoeglik päritolu, aga näiteks kirjandusteadlane Villem Alttoa on rõhutanud, et „Vilde peategelase mantel on hoopis midagi muud kui Pärna must kuub, mis dr. Visnapuule sümboolselt meelde tuletas eesti omarahvuslust. Dr. Medingi mantel Vilde jutustuses on rahvusvaheline romantilise kangelase iseloomulik rõivas, see kuulub orgaaniliselt selle tumeduse ja salapära juurde, millesse jutustuse peategelane on mähitud.“

„Musta mantliga meest“ peetakse esimeseks tõeliseks krimilooks eesti kirjanduses. Ausalt öeldes ei köitnud see mind kooliaja kohustusliku lugemisvarana üldse. Lastekirjandus see igatahes pole ja ilmselt lugesin seda liiga vara, sisust suurt taipamatagi. Praegu üle lugedes ei tundunud see mulle samuti põnevana, kuigi võis ehk eelmise sajandi alguse lugejaid täitsa vapustada seisuslike lahkhelide järsu kujutamise tõttu.

Jätkan Villem Alttoa sõnadega: „Süžee areneb järskude dramaatiliste kokkupõrgeteni, kired on viimseni üles kruvitud ja raske oleks vist kuhjata rohkem konfliktset pinevust suhteliselt lühikese jutustuse sündmustikku. /- - -/ Jutustust „Musta mantliga mees“ iseloomustab sirgjooneline aadlivastane tendents. Krahv Palmer on mõrvar, ta naaber taluneidude au pilaja. Aga samuti oli noorel kirjanikul mahti heita põgus pilk külakehviku viletsasse sauna.“ (Tsitaatide allikas: „Eesti kirjanduse ajalugu III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani“, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 183.)

Jutustuse meeldejääv ja üsna (krimi)stiilipuhas algus:

„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“
Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees.
„Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.
Krahvi näost oli viimane kui veretilk kadunud, tardunud pilgul, nagu näeks vaimu, vahtis ta musta mantliga mehe otsa.
„Ma nägin,“ kõneles võõras külma rahuga, „kuidas teie ta kitsalt sillalt kärestikku tõukasite.““

Kes tegelaste edasist käekäiku teada tahab, võtku Vilde tekst raamatust või internetist ette ja lugegu. See pole keeruline lugemine ega ka eriline meistriteos, aga annab kunagistest oludest ja suhetest üsna omamoodi pildi.

„Minu esimesed „triibulised““

Eduard Vilde
„Minu esimesed „triibulised““
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Richard Kaljo.

On lausa imekspandav, et ma sellest õhukesest raamatukesest siin põhiliselt mu lapsepõlveraamatutest pajatavas blogis varem kirjutanud pole. Loetud sai seda põhjalikult ja palju. Kindla peale oli see esimesi Eduard Vilde jutustusi, mida ma lapsena lugesin. Ka koolis tuli see üksipulgi „läbi töötada“ – ikka õpetaja selgitustega ees ja väikesed õppurid oma arutlustega järel.

Ajalehes „Uudised“ 1904. a. esmakordselt trükitud „Minu esimesi „triibulisi““ on välja antud palju-palju kordi, aga ma ei teagi, kas ka praegusaja lapsed seda innuga loevad. Kohustuslik kirjandus see ka vaevalt enam on. Pigem pahandavad nüüdislugejad, et laste ihunuhtlust selles raamatukeses otsesõnu maha ei tehta, vaid et kirjanik selle kulul oma mälestustest tagasivaateliselt kirjutades lausa nalja oskab teha. Kuid küllap leebume me kõik oma lapsepõlveseiklustele tagasi vaadates, kui juba elu teisele poolele lähenemas oleme või seal usinasti askeldame – ega Vildegi polnud erand.

Seda raamatukest, mille kaanepildi internetist laenasin, pole mul enam alles. Sestap ei saa ma siia panna ka Richard Kaljo meeldesööbinud illustratsioonide näidet. Siinne pilt on hoopiski Alo Hoidre joonistatud ja ilmunud koos jutukesega Eduard Vilde „Teoste“ väljaande „Jutustuste“ III köites 1953. a. Nüüd seda jutukogu lapates olin suisa üllatunud, sest ei mäletanudki enam, kui lühike lugu „Minu esimesed „triibulised““ on: ainult kaheksa lehekülge, pigem veste kui jutustus, aga kui piltlik ja põnev ning kui hea lopsaka keelekasutusega kirjutatud.

Igati nauditav lugu, milles lugeja silme ette kerkib seitsmeaastane Eedi, kes teenijatemajast ülendatakse parunipoja mänguseltsiliseks, selle puhul korralikult puhtaks pestakse ja juukseidki tavalisest hoolikamalt soetakse. Eedile öeldakse, et ta uhkelt rõivastatud parunipojale liiga ei tohi teha ja peab kõiges talle sõnakuulelik kaaslane olema. Aga nagu poisid ikka, tahab ka parunipoeg teha lastele kõvasti keelatud tegu – minna tiigi äärde ja tiigi peale.

Nii nad siis seilasidki, üks uksel, teine tõrrekaanel. Meresõda arenes veepritsimisest käsitsikähmluseks ja kindel pind poiste jalge alt kadus.

„Minu päästetöö läks õnnelikult korda. Varsti seisis väike saks kaldal omal jalal. Aga jumala eest, nii „kurva kujuga rüütlit“ nägin elus esimest korda.  See mehike, kes seal kössis ja lossis mu ees seisis, tuletas meelde enam koerte puretud ja mudast väljatõmmatud vaest varest kui meie mõisa noorhärrat.“

Ja siis pani noorhärra oma Jeeriku pasuna hüüdma...

Ning kui noorhärrat mõisas ootas ees poputamine ja tohterdamine, siis aidamehe poja jaoks toodi kohale „kohutav vitsakimp“ ja seekord pidi tema kisa mõisamajasse kuulda olema...

Mnjah, mis sa kostad, karistus oli karm. Aga kui ihunuhtlus ja vitsakimbud täielikult ajakohatuks tunnistatud ja põlatud on, siis kuidas saavad karistada tänapäeva poisid, kui nad keelatud tiikidele oma uudishimust ja seiklussoovist ajendatuna hulljulgeid koerustükke tegema lähevad? Või ei lähegi, vaid on sukeldunud e-maailma?

"Vigased pruudid"

Eduard Vilde
"Vigased pruudid"
"Jutustused II. Nali ja pilge."
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

"Leena ja Miina nutsid nii, et ninad punased."

Kuulus esimene lause, mis "Tütarlapsele linnast" kohemaid meelde jäi ja Leenale ning Miinale kaasa tundma pani. Noh, kas ei võinud siis isa lasta tütardel endil peigmehi valida!

Aga tubli sulane Joosep oskas lahenduse leida:

"Isa kodust ära, mulgid tulevad. Heakene küll. Sina, Leena, teed enese kurdiks ja hirmus lolliks. Kõneled kõiksugu alpi, rumalat juttu ja lased mulke enesele kõrva karjuda, nii et krohv laest langeb. Ka kõiksugu tölbid teod on lubatud. Küll ma õpetan sind pärast. Sina aga, Miina, teed enese lombardiks. Lonka minu pärast või mõlemat jalga. Ka lühikese nägemisega võid olla. Nõnda võtate oma kosilased vastu."

Ja mis kõik selles esmakordselt 1888. a ilmunud naljajutus elik humoreskis veel juhtus, seda teadis mu lapsepõlves iga koolijüts. Alates 1. jaanuarist 1954 oli Eesti Raadio saatekavas ka kuuldemäng "Vigased pruudid", mille repliigid meile lausa pähe kulusid ja lööklauseteks kujunesid. 

Üks huvitav detail, mida lapsena ei osanud tähele panna, aga mida täiskasvanud inimene kohe märkab. Kui sugulastevahelisi abielusid vähemasti nüüdisajale lähemal ajal on ebasoovitavaks peetud, siis Lipuvere Mart tahtis  tütred oma õepoegadele mehele panna.

"Alles siis, kui Mulgimaa poolt ähvardavad ohud kõik juba möödas olid, tunnistasid armastajad Lipuvere vanale üles, mäherduse hulljulge peletusjandi nad tema õepoegade vastu olid toime pannud. Siunas ja õletas mees esiotsa küll, aga mis nüüd enam, kus papi suu paarid juba kantslist oli kukutanud, ikkagi parata: muudkui lepi ja vaiki."

* * *
Kuuldemäng "Vigased pruudid" - toodetud 1953. a Eesti Raadios, eetris esmakordselt 1. jaan 1954. Dramatiseerinud Erich Pihlakas, raadiole seadnud ja laulutekstid Paul Kilgas. Lavastaja Aleksander Sats, näitejuht raadios Leo Martin. Muusikaline kujundaja Einari Koppel. Osades Viljandi teatri Ugala näitlejad: Lembo Mägi (Lipuvere Mart); Erika Torger (Miina), Inge Urmi (Leena); Paul Kilgas (Enn); Alfred Kütt (Jaak); Karl Liigand (Joosep); Heino Arus (Kärje Juhan).
http://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-vigased-pruudid

Vahepala: jõuluküsimus

Blogilugejad pole küll olnud eriti agarad kommenteerima, kuid nüüd jõulude eel palun neilt vastust küsimusele, kes oli see tuntud kirjanik, kes on jõuludest kirjutanud niimoodi, nagu tsitaatides kirjas? Võib-olla teate ka teose nime ja kirjutamisaega?

"Esimene asi, mis mulle rikka majahärra söögitoast silma paistis, oli suur särav jõulupuu. Ta ulatus maast lakke ja oli kirjute küünaldega, siretava ehtevärgiga, kõiksuguste ilu- ja maiusasjadega nii raskesti koormatud, et nõrgemad oksad längu vajusid. Põleva puu ümber tuksus õnne, rõõmu, armastusse ja küllusse uppuv perekondlik elu. Mamma ja papa olid tütardele ja poegadele jõulumehe tooted kätte jaganud, ja et jõulumehel on rikaste pailaste vastu iseäranis lahtine käsi, siis oli meil Tildega asja küllalt nende kingituste paljust ja hiilgust imestella, millega "sulane Ruprecht" saksalapsi oli õnnestanud. Näha võisime neid ande seda paremini, et preilid ja noorhärrad nendega sagedasti akende juurde ilmusid ja neid õnnest säravail nägudel üksteisele näitasid. /- - -/ "Vaikse öö" hingelised akordid heljusid Tildest ja minust üle ning surid kaugel lumega kaetud majade ning aedade taga."

"Keldritoakeses valitses pühalik vaikus. Tilde ema luges lauluraamatut, isa polnud veel kodus. Kitsast aknakesest võis näha seda värisevat, heitlevat paistet, mida majasakste suur särav jõulupuu hoovi heitis. Ja nüüd imbusid hääled ja helinad läbi müüri, läbi lae alla niiskesse keldrisse - rõõmuhääled, õnnehõisked, mängu- ja lauluhelid. Ja "Vaikse öö" võimsad akordid voolasid ülevalt elavate maailmast siia hauakoopasse ning äratasid surnu hetkeks ellu.
Ainult hetkeks."

Õige vastuse annan siinsamas teada esimesel jõulupühal või, kui on palju õigesti vastanuid, siis ka varem.
Auhinnaks parimad jõulusoovid!

Pildil, mis ei oma tekstiga midagi ühist, on vana soome jõulukaart.

EDIT 21. dets 2014: Vist oli küsimus ilma guugeldamiseta paljudele liiga keeruline, igatahes vastajaid ei leidunud, ja guugeldamise järel ei viitsinud keegi peale Kauri leitut enam kirja panna.

Õige vastus on EDUARD VILDE "Kaks jõuluõhtut" - kurb lugu, mis ilmus "Uudiste" veste-osas 110 aastat tagasi, 1904, nr, 110.

Ka järgmine postitus on Eduard Vilde loomingust - seekord selle lõbusamalt poolelt.