"Armas luiskaja"

Jerome Kilty
"Armas luiskaja"
Bernard Shaw' ja mrs. Patrick Campbelli kirjavahetuse põhjal koostatud näidend kirjades.
"Loomingu" Raamatukogu 29 (297).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Inglise keelest tõlkinud Valda Raud.

Linda Rummo

Esimesena tuleb meelde Linda Rummo (5. aug 1921 – 16. dets 2015) ja eelkõige tema mälestuseks kirjutan praegu oma meenutusi sellest õhukesest, kuid sisult säravast ja kaalukast raamatukesest.

Teisena meenub Ants Eskola (17. veebr 1908 – 14. dets 1989). Selles näidendis olid nad laval unustamatu paar. Olen seda kaunist etendust teatris mitu korda vaatamas käinud, ka raadios kuulanud. Ikka tänulikuna...

Wikipediast: "Algul mängisid L. Rummo ja A. Eskola J. Kilty „Armast luiskajat“ hoopiski televisioonis. Kui nad aga palusid Voldemar Pansol 1966. aastal see lugu lavale seada, siis olnud Panso kõigepealt vastu. Kartvat, et kukub läbi, ei ole huvitav. Lõpuks, kui lavastus Kadrioru lossis välja tuli, saatis seda aga suur edu ja kiitvad arvustused. /- - -/  Linda Rummo on tagantjärele öelnud, et Stella Campbelli peab ta enda lemmikrolliks."

Ants Eskola

Kilty juhtnöörid etenduse esitamiseks olid väga lihtsad ja neist oli lähtutud ka Voldemar Panso lavastuses. Tumedas riietuses meesnäitleja; meeldivate kleitidega näitlejatar, kelle ilu ta riietus pidi esile tõstma, kusjuures "viimane kleit pidi olema kõige lihtsam ja aitama näitlejataril tunduda vanemana, kui ta oli näidendi algul"; väga lihtne lavakujundus. Meelde on jäänud küünlajalad, aga võib-olla et küünlaid polnudki, oli ainult lavatulede valgus, mis sedamööda kustus, kuidas peategelased hääbusid.

Oli kahe andeka, omapärase ja nii oma loomingus kui ka elus kirgliku inimese ilus suhe.

"Armastuskirjad (leitud mrs Patrick Campbelli voodi alt vanast kübarakarbist), asjalikud kirjad, õnnelikud, kurvad, lootusrikkad, meeleheitlikud kirjad, terve eluaja kirjad - ja see kirjavahetus, nende omad sõnad, moodustabki meie näidendi."

Tsitaate sellest tihedast tekstist on raske valida - kirjad voogavad nagu kahe ühtekuuluva südame tukslemine -, seepärast panen siia ainult mõne ja soovitan rohkemat kuulata allolevatelt linkidelt Eesti Raadio arhiivist, kus Linda Rummo ja Ants Eskola suurepärast esitust talletatakse.

Shaw: "Huvitav, kuidas teie hambaarst toime tuleb? Ta p e a b teid armastama - ja ometi on tal vaja teile mõnikord haiget teha, meelega ja teaduslikult haiget teha.M i n a tema asemel lööksin endale noa rindu ja sureksin teie jalgade ees. Praegu aga tõmban teil siiski pooled hambad välja, ja ilma tuimestuseta. Jätkan oma professionaalses kirjanduslikus stiilis. Kuulake kirjanikku. /- - -/
Aga kust ma pean teile kohase partneri leidma? Teile meeldib, kui teid ümbritsevad laval armetud ussikesed. Nendega ei ole mingit tüli, ja näidendites, milles peaasi on l a v a s t u s, on nad kõigiti omal kohal. Kuid minu näidendites tuleb mängida, mängida nagu kord ja kohus."
-
Campbell: "Oo, mu lemmik! Nüüd ei ole enam midagi parata - teid tuleb võtta ja armastada sellisena, nagu te olete, aga kui te olite väike poiss, oleks keegi küll pidanud teile kas või kordki ütlema: Kuss!"
-
"31. detsember 1913...
Campbell: "Soovin teile uueks aastaks, et te võiksite mängida kuuga ja suudelda tähti ... ning hoida maakera oma süles..."
Shaw: /- - -/ eelmisel vana aasta õhtul ja kõigil vana aasta õhtutel enne seda oli meil igavik ja ilu, oli lõputu, ääretu armsus ja rahu. Ma mõtlen sellele traagilise meeleheitega, sest te olete minus äratanud tundlikkuse traagilise suhtes, olete läbi murdnud minu uhkest üleolevast lõbususest, mis pistis kogu maailma tragöödiad nagu suled mu kübarasse, et ma võiksin neid naerdes kanda. Ja kui teie osa selles peaks olema illusioon, siis ma olen üksinda nagu jumal. Teie aga peate olema minu inglite ülem, endale aeg-ajalt jumaluse rüü selga tõmbama ja istuma taevas minu kõrval. Sest kui targaks me endid ka peame, on see õieti ainus asi, milleks me kahekesi tegelikult kõlbame. Ärge seda unustage, sest selles olen ma teile ustav lõpuni... ustavam kui armastuses..."
-
Campbell: "Hakkan juba harjuma vaesuse ja ebamugavuste ning sellega, mis on raskem kõigest, - et keegi ei ulata mulle kätt, kui ma lähen üle tee, kandes Kuukiirekest läbi kohutava liiklusrüsina... Stella."

"Armas luiskaja" Eesti Raadio arhiivis:
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" I pilt. 1966. Mängivad Linda Rummo (Stella Campbell) ja Ants Eskola (Bernard Shaw).
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-jerome-kilty-naidend-quot-armas-luiskaja-quot-i-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" II pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-ii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" III pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iii-pilt
Jerome Kilty - näidend "Armas luiskaja" IV pilt.
http://arhiiv.err.ee/vaata/jerome-kilty-naidend-armas-luiskaja-iv-pilt

* George Bernard Shaw (26. juuli 1856 – 2. nov 1950) oli iiri päritolu inglise näitekirjanik, kriitik, lektor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

* Mrs. Patrick Campbell (sünd Beatrice Stella Tanner; 9. veebr 1865 – 9. apr 1940) oli inglise näitleja. 1890ndate aastate alguses tutvus ta George Bernard Shaw'ga, kes oli tollal The Saturday Review teravapilguline teatrikriitik ja kutsus teda üles mängima paremaid rolle. Hiljem kirjutas Shaw mitme oma näidendi tegelasi mõeldes sellele, kuidas Mrs. Patrick Campbell neid mängiks. Eelkõige kehtib see "Pygmalioni" kohta, aga mitte ainult...

* Jerome Timothy Kilty (24. juuni 1922 – 6. sept 2012) oli ameerika näitleja ja dramaturg. "Armas luiskaja" (Dear Liar: A Comedy of Letters. 1960) oli tema menukaim näidend.

Linda Rummo ja Ants Eskola fotod on "Armsa luiskaja" heliplaadiümbristelt, Bernard Shaw' ja mrs Patrick Campbelli fotod on internetist.

"Pioneeriteater"

"Pioneeriteater"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Kaane kujundaja I. Brüllin.
Tõlkijaid pole nimetatud.

Sisaldas väga mitmesuguseid näidendeid, mida koolide näiteringides tol ajal lavastati. Kõigi näidendite kohta olid ka lavastuslikud juhised. Küllap oli see rohkem kui 400leheküljeline suureformaadiline käsiraamat mõeldud rohkem õpetajatele ja näiteringide juhendajatele, aga millegipärast oli see mul olemas ja ma lehitsesin seda juba enne kooliminekut, tundes alguses loomulikult rohkem huvi piltide vastu.

Näidendid olid enamasti tolle aja vaimus ideoloogilise punasisuga, nagu ma suuremaks saades aru hakkasin saama. Ei mäleta, et minu koolis oleks neid lavastatud, küll võis mõnda neist tollal kuulda raadio laste- ja kuuldemängusaadetes.

Nimetan mõnda: S. Mihhalkovi "Punane kaelarätt" ja "Eriülesanne", A. Mussatovi "Kallihinnaline viljatera", V. Kreps ja K. Mints "Kuulsate kaptenite klubi", T. Gabbe "Meistrite linn ehk muinasjutt kahest küürakast" jt. Ei mäleta, et oleksin neid kõiki lugenud, aga viimatinimetatu, "Meistrite linn" on mul meeles.

Raamatu väärtuseks olid aga põhjalikud õpetused näidendi kujundamiseks, kus käsitleti ka müra- ja heliefekte laval, lisaks veel maske, kostüüme, parukaid ja grimmi.

Omaette alajaotus on pühendatud nukuteatrile, kus leidusid nii näidendid "Mašake ja Karu" ning "Jänes ja Rebane" kui ka "Tšuk ja Gek". Nende jaoks õpetati jälle väga põhjalikult valmistama nukke ja tegema lavakujundust. Nukuteatris olid tollal põhiliselt käpiknukud ja nukuteatri etendused nii koolides kui ka vabaõhuteatrite (kõlakodade) lavadel väga populaarsed. Ka sirmitagune elu köitis lapsi - ikka see vana küsimus: "Kuidas seda kõike tehakse?"

Alajaotuses "Tantsud" oli aga mitmesuguseid hoogsaid rahvatantse: vene, valgevene, moldaavia, hutsuuli, armeenia, tadžiki, adžaro-guriilaste, läti, leedu jt omi koos täpsete tantsujooniste ja nootidega. Samuti leidusid selles tants lintidega ja mäng keppidega võimlemispeo jaoks, ikka koos liikumisjuhendi ja muusikaga. Nii et käsiraamatuna - kuidas seda kõike tehakse? - oli tegemist igatahes väärt raamatuga, mis lastele teatrikunsti põnevaks tegi.

"Пионерский театр", изд. "Молодая Гвардия" 1950.

"Dr. Lucius ja Luuletaja"

Hella Wuolijoki
"Dr. Lucius ja Luuletaja"
Tartu Ülikooli Kirjastus OÜ, 2013.

Mõtlesin hulk aega, kas kirjutada sellest vastloetud näidendist oma teises blogis, kus aeg-ajalt teen juttu hiljuti loetud raamatutest, või siin, kus on seni olnud kõne all ainult mu lugemiselamused lapse- ja noorpõlvest. Siiski otsustasin "Tütarlapse..." kasuks, sest Hella Wuolijoe näidendit oleksin kindlasti lugenud juba koolitüdrukuna, kui see tolleks ajaks avaldatud oleks olnud.

Hella Wuolijoest endast ei teadnud ma toona kuigi palju, vist isegi mitte seda, et ta päritolult eestlanna oli. Aga raadiost kostsid sageli kuuldemängudena tema "Niskamäe naised" ja "Juuraku Hulda". Neid esitasid meie tolleaegsed parimad näitlejad. Linda Tubini hääl vanaperenaisena on senini kõrvades, samamoodi Herta Elviste Juuraku Huldana. Need olid põnevad ja tugevad naiskujud ja kuuldu meeldis mulle väga. Selle meeldimise tuules oleksin kindlasti ka "Dr. Luciuse ja Luuletaja" juurde jõudnud, seda enam et Juhan Liiv mu lemmikluuletaja oli.

Ja just Juhan Liiv on Wuolijoe 1930ndate aastate alguspoolel kirjutatud näidendi peategelane. Õigupoolest on peategelasi kolm: Luuletaja, dr Lucius ja neiu Eie. Või siis Juhan Liiv, dr Juhan Luiga ja romantiline noor naine, kellesse nad mõlemad armunud on. Aga nii otsejooneline seletus oleks ühtaegu õige ja vale, sest nagu neiu Eie nimes kohtuvad sõna "õis", millest tuleneb tema kutsumine inimlilleks, ja sõna "heie", mis igavikuhämust ajaloori väljendab, nõnda on ka luuletaja ja doktor Wuolijoe sule läbi palju enamat kui lihtsalt andekas värsimeister ja kiretu registreerija.

Näidendi trükki toimetanud prof Jüri Talveti ülisisukast järelsõnast saab teada, et Wuolijoe noorusaastatel kirjutatud "Dr. Luciust ja Luuletajat" peeti kaotsiläinuks, kuigi see käsikiri aastakümneid meie teatri- ja muusikamuuseumis tallel on olnud. Nüüd, mil näidendi kirjutamisest möödas umbes 80 aastat, on aga minu meelest võimalik isegi öelda, et see õrn armastuselugu, millesse kahe pealkirjategelase tugevad tunded tormilisust toovad, ilmub just õigel ajal. Nii palju on selle tekstis meie tänapäevaga haakuvat, nii ajakohased tunduvad mõned ütlemised. Jääb üle vaid soovida, et see ka teatrilavale jõuab.

Mõned tekstinäited:

(Luuletaja:) "Rahvas magab raskelt, hingab väga raskelt. Kevade udu on rõske, rõhub rinda. Kui pääseks kord hingama sügavalt, vabalt. Tuleks tuul ja puhastaks maailma valu ja vaesuse udust. Oh jumal, kui raskelt, kui piinatult hingab väsinud rahvas. Kas teie kuulete, Eie-preili."

"Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palvetanud oma eluaja: suur Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba ja pisut soojust, raasuke rahu mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!"

"Ja kui ma kõndisin piki kivitänavaid, ma naersin. Keegi ei teadnud, et kuskil on inimlill, kelle käsi on kui õieleheke, millist olen hoidnud oma käes. Ja keegi ei tea, milline õnn see on."

(Dr. Lucius:) "Mina registreerin, konstateerin geeniusi ja nende loomingut, hindan neid, sõelun neid. Olen üldse väga kasulik inimene. Meil  ei ole palju geeniusi. Ma tahan, et nad oma loominguvõime kasutaks viimse tipuni."

"Jah, kaotasin, ja võitsin midagi. /- - -/ Mõtle kui naljaka asja - ühe unelma."

* Hella Vuolijoki (sünd Ella Marie Murrik; 1886-1954) oli soome-eesti kirjanik.
Tema kohta ERR arhiivis (link sisaldab nii minu tekstis nimetatud kuuldemänge 1957. aastast kui ka mitmesuguseid muid saateid).

"Dr. Luciuse ja Luuletaja" kohta vt ka Postimehest: "Hella Wuolijoe suur algus"

"Kassi maja"

Samuil Maršak
"Kassi maja ja teisi lastelugusid"
Sarjast Noorte Näitelava. 2, ENSV Haridusministeeriumi ja Riikliku Noorsooteatri toimetused.
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1948.
Valinud, eestindanud, autori eluloo ning lavastuslike märkustega varustanud Elar Kuus.
Illustratsioonid. Alfred Saldre.
Kaanejoonis: Jaan Jensen.

Lisaks lasteluuletustele kirjutas Samuil (Samuel) Maršak lastenäidendeid nii värssides kui ka proosas. Neist populaarseimad olid "Tare-tareke" ja "Kaksteist kuud". "Kassi maja ja teisi lastelugusid" sisaldab värssnäidendeid "Kassi maja" ja "Muinasjutt sokust" ning teiste autorite poolt dramatiseeritud tükke "Juks Hooletu raamatud" ja "Õpilasele mälestuseks".

"Kassi maja" jäi kergesti meelde, eriti oma kõige kurvema kohaga, ja sellele oli lihtne kaasa elada:
"Tili-pam, tili-taja -
tules lõõmab Kassi maja!
Tuli Kassi välja sundis,
Kass nüüd karjub, silmad pungis!"
(Edasi saab vaadata siinselt illustratsioonilt.)

Värssnäidendid jagasid varjamatult õpetuseivasid. Koolilavadel mängiti neid palju, seegi raamatuke on üsna kulunud.

Tsiteerin Elar Kuusi järelsõna "Lavastuslikke märkusi":

""Kassi maja". Seda Stalini preemia laureaadi S. Maršaki kuulsat näidendit võiks lavastada luksuslikult ja tohutute lavastuskulutustega, aga seda võib mängida ka lihtsas tinglikus lavastuses. Teosel on suur võlu isegi alamate klasside õpilaste puhttekstilises ettekandes."

Just seda viimast me koolis tegimegi. Väga naljakad praegusele lugejale on lavastuslike märkuste tüübiseletused:

"Kass-Liisu pole üksnes kass, vaid ka ennasttäis "proua", kes on uhke oma rikkusele... /- - -/ Kõuts-Nurr, isakass, on perenaise vana ustav kojamees... /- - -/ Kana on kodanlikus seltskonnas allasurutud naise kuju, kes on pimedas vaimustuses oma mehest, olles selle vastu alandlik ja orjalik... /- - -/ Sikk on lihtsameelne kodanlik ätt, keda seltskond peab küll kõvaks meheks tema habeme ja sarvede tõttu, kes aga tegelikult on oma naise tuhvli all... /- - -/ Kogu see loomade seltskond kujutab tüüpe väikekodanlusest, kes on jõudnud "haljale oksale"... /- - -/ Koprad aga on vaprad ennastsalgavad lihtsad töölised."

Teiste näidendite kohta:

""Juks Hooletu raamatud". See S. Maršaki lugu käsitleb õpilase korralikkuse küsimust raamatute suhtes eeldusega, et kui kord juba õpilane puhaste ja tervetena hoiab oma raamatuid, siis ka tema suhtumine kogu ühiskonna varasse on korrektne."

Vist umbes neljandas klassis mängisime seda raamatutelugu Nõmme Kultuurimajas kooli nääripeol. 

"Õpilasele mälestuseks". See S. Maršaki lugu sisaldab kakskümmend "koolireeglit", milliseid võib koolielus loosungitena kasutada, kusjuures neid loosungeid võib kas plakatitena üles riputada või jälle dramatiseeringuna ette kanda."

"Muinasjutt sokust" aga käsitles hea ja kurja võitlust, mida sümboliseerisid kaks muinasjutuvestjat, kellest lõpuks ilmub välja hea:
"Asjata on teie nutt -
hästi lõpeb muinasjutt!" 

Самуил Маршак "Кошкин дом" (первый вариант 1922), "Сказка про козла" и другие.