MEREL ON VÄSINUD KURED
Juhan Saar
„Kured on väsinud ära
ja ühtegi laeva ei ole.“
„Kus?“
„Merel.“
„Kas tõesti vaid sellepärast
sa nõnda nutune oled?“
„Kuid kured ju väsivad, isa?“
„Poiss, pühi põselt see pisar!“
„Kuid järsku ei leia nad laeva?“
„Poeg, ära end asjata vaeva!“
„Kuid ära on väsinud kured.“
„Peast viska see väikene mure!“
„Ma kardan …“
„Mida?“
„Et keegi neist upub ja sureb.“
„Ei usu! Nad leiavad laeva
ja puhkavad mastide tipus.
Jää magama! Tähed on taevas
ja kuu akna taga, näe, ripub.“
„Kas kindlasti, isa, sa tead, et …“
„Jah, tean.“
„Kui hea …“
Ja juba padjale langebki pea.
Kuid merel on väsinud kured
ja asjata otsivad laeva.
Oi, suured ja väikesed mured!
Oi suurte ja väikeste vaeva!
/„Sõnarine. Eesti luule antoloogia“, 4./

Siinne pilt on „Tütarlapse ...“ blogis varem olnud. See on pärit Oksana Ivanenko raamatust „Kurekese teekond“ (1948) ja sobib Juhan Saare luuletusega hästi. Pildi on loonud kunstnik Ott Kangilaski.
Vt: http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/09/kurekese-teekond.html
No comments:
Post a Comment