14/11/2019

„Musta mantliga mees“


Eduard Vilde
„Musta mantliga mees“

Raamatust „Teosed. Jutustused I“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Kui see raamat ilmus, olin alles koolieelik. Mäletan, et raamatu mustavad pildid, nende hulgas tolle „Musta mantliga mehe“ illustratsioon, mis siingi näha, minus hirmu tekitasid. Hiljem muidugi lugesin seda jutustustekogu palju ja korduvalt, suisa kaaneümbrise ärakulumiseni. Praegusajal on nende, kellele on tuttav väljendiga „mehed mustas“ seostuv, kujutluspilt sootuks erinev kui see, mis kerkis möödunud sajandil lugejate silme ette pealkirja „Musta mantliga mees“ kuuldes. Ilmselgelt on igal sajandil oma  mehed mustas või musta mantliga mehed.

Vist on see jutustus Vilde loomingust üks neist, mida veel praegugi koolis õpitakse, internetis on Miksikeses igatahes ka sisukokkuvõte. Kirjandusloolased väidavad, et „Musta mantliga mees“ on Eduard Vilde esimesi ühiskondlikke vastuolusid käsitlevaid jutustusi. 1882. aasta suvel kirjutas 17aastane noormees krimikallakuga jutustuse „Kurjal teel“. Sellele järgnes aasta pärast „Musta mantliga mees“, mille käsikirja näinud ajalehe Virulane toimetaja Jaak Järv kutsus noore Vilde toimetusse ametisse. Ajakirjanikuna töötas Vilde ligi 20 aastat.

Jutustuse „Musta mantliga mees“ pealkiri meenutas eestlastest lugejatele samuti 1883. a ilmunud Jakob Pärna „Musta kuube“, millega seostus olulise tegelase ilmselt talupoeglik päritolu, aga näiteks kirjandusteadlane Villem Alttoa on rõhutanud, et „Vilde peategelase mantel on hoopis midagi muud kui Pärna must kuub, mis dr. Visnapuule sümboolselt meelde tuletas eesti omarahvuslust. Dr. Medingi mantel Vilde jutustuses on rahvusvaheline romantilise kangelase iseloomulik rõivas, see kuulub orgaaniliselt selle tumeduse ja salapära juurde, millesse jutustuse peategelane on mähitud.“

„Musta mantliga meest“ peetakse esimeseks tõeliseks krimilooks eesti kirjanduses. Ausalt öeldes ei köitnud see mind kooliaja kohustusliku lugemisvarana üldse. Lastekirjandus see igatahes pole ja ilmselt lugesin seda liiga vara, sisust suurt taipamatagi. Praegu üle lugedes ei tundunud see mulle samuti põnevana, kuigi võis ehk eelmise sajandi alguse lugejaid täitsa vapustada seisuslike lahkhelide järsu kujutamise tõttu.

Jätkan Villem Alttoa sõnadega: „Süžee areneb järskude dramaatiliste kokkupõrgeteni, kired on viimseni üles kruvitud ja raske oleks vist kuhjata rohkem konfliktset pinevust suhteliselt lühikese jutustuse sündmustikku. /- - -/ Jutustust „Musta mantliga mees“ iseloomustab sirgjooneline aadlivastane tendents. Krahv Palmer on mõrvar, ta naaber taluneidude au pilaja. Aga samuti oli noorel kirjanikul mahti heita põgus pilk külakehviku viletsasse sauna.“ (Tsitaatide allikas: „Eesti kirjanduse ajalugu III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani“, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 183.)

Jutustuse meeldejääv ja üsna (krimi)stiilipuhas algus:
„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“
Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees.
„Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.
Krahvi näost oli viimane kui veretilk kadunud, tardunud pilgul, nagu näeks vaimu, vahtis ta musta mantliga mehe otsa.
„Ma nägin,“ kõneles võõras külma rahuga, „kuidas teie ta kitsalt sillalt kärestikku tõukasite.““
Kes tegelaste edasist käekäiku teada tahab, võtku Vilde tekst raamatust või internetist ette ja lugegu. See pole keeruline lugemine ega ka eriline meistriteos, aga annab kunagistest oludest ja suhetest üsna omamoodi pildi.

03/11/2019

„Minu Dagestan“


Rasul Hamzatov
„Minu Dagestan“

Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Vene keelest tõlkinud Meta Maksing.
Värsid tõlkinud Kalju Kangur.
Illustreerinud Vladimir Noskov.

Mulle on alati meeldinud poeetilised raamatud kaugetest maadest. „Minu Dagestani“ lugesin küll juba pärast ülikooli lõpetamist, aga mingil kombel haakus see teos minu lapsepõlve lemmikutega – kõikvõimalike muinasjutukogudega, oli kirglik ja luuleline, oli täis armastust nii kirjaniku kodumaa kui ka inimeste vastu üldisemas mõttes. Nautisin tema helgemeelset keelt ja lausa idamaist teravmeelsust, piltlikku väljenduslaadi ja seda, kuidas ta kirjutas põhilisest ja püsivast.

„Minu raamat on minu Dagestan. Millistes piirjoontes näen ma sind? Millega võrdlen? Kas liugleva kotkaga? Aga kotkas pole inimese kätetöö, loodus on ta loonud, ja meie mõttest pole temas teps midagi. Ehk lennukiga? Kuid lennuk lendab liiga kõrgel maa kohal. Kui ta maa peal veereb, siis on tema ümber ainult lennuvälja maastik. Mulle ei meeldi, kui maad vaadeldakse ülalt alla ja temast kõneldakse ülalt alla.

Ei, ma näen niisuguse aparaadi piirjooni, mis lendab kui lennuk, sõidab kui rong ja ujub kui laev. Mina olen sel niihästi lendur, vedurijuht kui ka tüürimees. Meie lähtejaam – meie lennuväli, meie sadam, meie depoo – on tuhandeaastane, surematu Dagestan.“


Selles omapäraselt kirjutatud teoses on palju kasutatud vanu legende, mõistujutte, kõnekäände ja rahvalikke ütlemisi, mis kõik on kokku põimitud luuletustega, milleks on nii rahvalaulude katked kui ka Hamzatovi enda värsid.



„Minu Dagestani“  iseloomustab eriline lennukus, hoogsus ja kergus, mis on seda hinnatavam, et jätab mulje, nagu oleks autor kirjutanud selle n-ö ühe hingetõmbega, kuigi ta tegelikkuses tegi seda palju aastaid, kirjapandut kogu aeg täiendades.

Hamzatov kirjutab ka oma lapsepõlvemälestustest, emast, isast, hästi paljudest eluteel kohatud inimestest ja neilt saadud tarkustest. Süvitsi läheb ta arutlustes kirjandusest ja keelest, oma raamatu kujunemisest, sisust ja vormist ning kirjaniku vastutustundest.

Tänapäevases kontekstis on huvitavad Hamzatovi seisukohad rahvusest ja keeltest, mida Dagestanis oli palju, sellest, mis aegades hävineb, ja sellest, mis jääb. Ta ütles: „Ma laulan oma laulu, võta see vastu, mu Dagestan!“

* Rasul Hamzatov (8. sept 1923 - 3. nov 2003) oli Nõukogude Liidus väga tunnustatud kirjanik, kelle ülipoeetilised teosed lugejaid vaimustasid. Rahvuselt avaar, sündis ta Dagestani ANSVs. Luuletama hakkas ta 11aastaselt, tegi seda nii avaari kui ka vene keeles, hiljem täiendas oma teadmisi M. Gorki nim Kirjandusinstituudis Moskvas. Paljudest tema luuletustest valmisid tuntud heliloojate käe all laulud, mida on esitanud näiteks Anna German, Sofia Rotaru, Vahtang Kikabidze, Muslim Magomajev jpt ning mis publikule väga meeldisid.  Ta oli ka hinnatud tõlkija, kes vahendas paljude klassikute loomingut vene keelest avaari keelde. Foto internetist.

Расул Гамзатов „Мой Дагестан“ (1968).