„Minu Dagestan“

Rasul Hamzatov
„Minu Dagestan“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Vene keelest tõlkinud Meta Maksing.
Värsid tõlkinud Kalju Kangur.
Illustreerinud Vladimir Noskov.

Mulle on alati meeldinud poeetilised raamatud kaugetest maadest. „Minu Dagestani“ lugesin küll juba pärast ülikooli lõpetamist, aga mingil kombel haakus see teos minu lapsepõlve lemmikutega – kõikvõimalike muinasjutukogudega, oli kirglik ja luuleline, oli täis armastust nii kirjaniku kodumaa kui ka inimeste vastu üldisemas mõttes. Nautisin tema helgemeelset keelt ja lausa idamaist teravmeelsust, piltlikku väljenduslaadi ja seda, kuidas ta kirjutas põhilisest ja püsivast.

„Minu raamat on minu Dagestan. Millistes piirjoontes näen ma sind? Millega võrdlen? Kas liugleva kotkaga? Aga kotkas pole inimese kätetöö, loodus on ta loonud, ja meie mõttest pole temas teps midagi. Ehk lennukiga? Kuid lennuk lendab liiga kõrgel maa kohal. Kui ta maa peal veereb, siis on tema ümber ainult lennuvälja maastik. Mulle ei meeldi, kui maad vaadeldakse ülalt alla ja temast kõneldakse ülalt alla.

Ei, ma näen niisuguse aparaadi piirjooni, mis lendab kui lennuk, sõidab kui rong ja ujub kui laev. Mina olen sel niihästi lendur, vedurijuht kui ka tüürimees. Meie lähtejaam – meie lennuväli, meie sadam, meie depoo – on tuhandeaastane, surematu Dagestan.“

Selles omapäraselt kirjutatud teoses on palju kasutatud vanu legende, mõistujutte, kõnekäände ja rahvalikke ütlemisi, mis kõik on kokku põimitud luuletustega, milleks on nii rahvalaulude katked kui ka Hamzatovi enda värsid.

„Minu Dagestani“  iseloomustab eriline lennukus, hoogsus ja kergus, mis on seda hinnatavam, et jätab mulje, nagu oleks autor kirjutanud selle n-ö ühe hingetõmbega, kuigi ta tegelikkuses tegi seda palju aastaid, kirjapandut kogu aeg täiendades.

Hamzatov kirjutab ka oma lapsepõlvemälestustest, emast, isast, hästi paljudest eluteel kohatud inimestest ja neilt saadud tarkustest. Süvitsi läheb ta arutlustes kirjandusest ja keelest, oma raamatu kujunemisest, sisust ja vormist ning kirjaniku vastutustundest.

Tänapäevases kontekstis on huvitavad Hamzatovi seisukohad rahvusest ja keeltest, mida Dagestanis oli palju, sellest, mis aegades hävineb, ja sellest, mis jääb. Ta ütles: „Ma laulan oma laulu, võta see vastu, mu Dagestan!“

* Rasul Hamzatov (8. sept 1923 - 3. nov 2003) oli Nõukogude Liidus väga tunnustatud kirjanik, kelle ülipoeetilised teosed lugejaid vaimustasid. Rahvuselt avaar, sündis ta Dagestani ANSVs. Luuletama hakkas ta 11aastaselt, tegi seda nii avaari kui ka vene keeles, hiljem täiendas oma teadmisi M. Gorki nim Kirjandusinstituudis Moskvas. Paljudest tema luuletustest valmisid tuntud heliloojate käe all laulud, mida on esitanud näiteks Anna German, Sofia Rotaru, Vahtang Kikabidze, Muslim Magomajev jpt ning mis publikule väga meeldisid.  Ta oli ka hinnatud tõlkija, kes vahendas paljude klassikute loomingut vene keelest avaari keelde. Foto internetist.

Расул Гамзатов „Мой Дагестан“ (1968).