„Armukadedus“

Johannes Semper
„Armukadedus“
„Teosed“ III
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Ümbrispaberi kujundanud Paul Reeveer.

Johannes Semperit peetakse enamasti punakirjanikuks (eelkõige seoses 1955. a ilmunud vägagi keskpärase romaaniga „Punased nelgid“, kuid tegelikkuses on ta olnud palju mitmekülgsem ja erksam väljendusviiside ja -vormide otsija.

Mäletan, et romaan „Armukadedus“ pakkus mulle esmalugemisel (olin siis keskkoolitüdruk) palju mitmesuguseid tundevirvendusi, kohati peategelaste hingeelu väga täpset lahkamist. Oli kuidagi eriliselt hõrk lugemine.

Nüüd seda postitust kirjutades ei hakanud ma seda romaani uuesti üle lugema, küll aga vaatasin, mida on aegade jooksul sellest romaanist arvanud kirjandusteadlased. Neid tsiteerin ja refereeringi. (Siinjuures ei kirjuta ma samas „Teoste“ III köites ilmunud novellidest „Õed“ ja „Umbrohi“, mis mulle kuigi sügavat muljet ei jätnud.)

1935. a sai Semper romaani „Armukadedus“ eest Riigivanema kirjandusauhinna.

Friedebert Tuglas avaldas oma ülevaates „Eesti romaan 1934“ (vt veebilehelt „Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika“: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=9 ) arvamust, et Johannes Semperi romaan „Armukadedus“ on kahtlemata eesti kirjanduse erakordsemaid ilminguid, ülevaate kirjutamise aja „kirjanduslikkude nähtuste taustal midagi sootuks erinevat“.

Tsitaate sellest ülevaatest:
„Ma ei tea viimasel ajal olevat lugenud ühtki eesti raamatut sellise põnevuse ja ühtlasi sellise kergusega, ilma vähimalgi määral tähelepanu väsitamata vormi seikadega, millele autor küll palju vaeva on kulutanud, kuid mis on ometi ainult sisu võimalikult selgeiks vahendajaiks, ilma mingi muu eesmärgita. Semperi raamatu tunnuseks on nimelt äärmine moodsus koos äärmise lihtsusega.“

„Romaani sündmustikuline sisu on võrdlemisi lihtis, kuigi üksikosis erakordne. Siin on feminiinseiks kujudeks noor klaverikunstnik Herma Uustal ja preili Krista Leetmaa, kelle ümber rühmituvad minategelane Enn Maiste, ajakirjanik Uhak, üliõpilane Raudhammas, tenor Link, pastor Remmelgas ja teised. Lõplik konflikt kujuneb Krista, Maiste ja Lingi vahel. Maiste on alles platooniliselt mõtisklev noormees ega taipa tõelist seisukorda, kuni Krista enneaegsel sünnitamisel sureb. Ja sellega ongi lõpp. Kuid see mõnerealine kokkuvõte ei ütle teose olemusest mitte midagi.“

„Niisama raske oleks mõne sõnaga anda käsitust tema psühholoogilisest sisust ja probleemest.“

„Eesti kirjanduse ajaloo“ IV köite 1. raamatus (1981) kirjutas Erna Siirak, et 1934. a „Noor-Eesti“ kirjastuses avaldatud psühholoogilises romaanis „Armukadedus“ väljendas kirjanik oma ammust huvi inimese siseelu vastu.

„Romaanis koondub peatähelepanu armastuse ja armukadeduse vahelisele dünaamikale, psühhoanalüütiliselt koolitatud pilk on suunatud ka teadvuse alakihtidesse. Romaani minategelane advokaat Enn Maiste analüüsib kümneaastasest kaugusperspektiivist oma armuelamusi, mis küpsetasid illusioonidega nooruki kogenud meheks.“

Siirak nimetas romaani läbimurdeks tõenäolisest tõeni ja arvas selle olevat mõjutatud  prantsuse romaanidest.

Tekstinäide romaanist:
„„Ütle parem, kus sa olid eile õhtul?“
„Kodus,“ vastasin külma rahuga, kuid ilma selle loomuliku imestuseta, mida niisugune ootamatu küsimus täiesti süütus vastajas oleks võinud äratada. Ei, ma ei valetanud veel päris täiesti, aga juba ma tundsin, kuidas mind kiiresti ummikusse aetakse ja kuidas ma sealt võin välja pääseda ainult osava valetamise teivashüppega.“

* Johannes Semper (22 /vkj 10. märts/ 1892 – 21. veebruar 1970) oli luuletaja, novelli- ja romaanikirjanik. Kuulus rühmitustesse „Siuru“ ja „Tarapita“. Pani alguse vabavärsile eesti luules. Oli noorena vene kirjanduse mõjul uusromantismi viljeleja ja ekspressionist, loomingu lõpuperioodil realist. Kirjutas reisikirju ja esseesid. Juhtis kirjandustegevust ja hariduselu. Uuris ilukirjandusliku stiili probleeme. Tõlkis eesti keelde paljude tuntud kirjanike loomingut, huvitudes enim prantsuse kirjandusest. Vähem teatakse seda, et Eesti NSV hümni sõnade autor ja punakirjanikuks peetud Semper langes 1950. a EKP Keskkomitee  8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega „kodanliku natsionalistina“ põlu alla.

Vahepala: "Viimane intervjuu"

Tahtsin märtsis seoses 130. sünniaastapäevaga kirjutada siin blogis Friedebert Tuglasest, tema kahest raamatust: "Marginaalia" ja "Mälestused", mis mulle omal ajal väga meeldisid. Aga leidsin "Marginaalia" vahelt ühe vana ajaleheväljalõike. Noorte Hääl, 1. märtsil 1981. Teisel leheküljel ilmus kirjutis "Viimane intervjuu". Sellest panengi siia mõned lõigud.

Loo alguses on öeldud, et kui Friedebert Tuglase majamuuseumi külastajad on sisse elanud kirjaniku kodu vaimsusse, antakse neile võimalus kuulata Friedebert Tuglase viimset intervjuud, mille ta andis ringhäälingule, raadiomees Ivar Trikkelile. Jutuajamine salvestati kirjaniku 85. sünnipäeva künnisel. Kümme aastat hiljem palus Noorte Hääle toimetus Ivar Trikkelil seda kohtumist kirjanikuga meenutada.

Trikkel oli kohtumisele kaasa kutsunud Paul Rummo ja August Eelmäe, kes olid Tuglase jaoks "omad inimesed". Ta eeldas, et nii häirib jutuajamine haiglast naasnud kirjanikku vähem. Räägiti üle tunni aja, vahepeal tehti hingetõmbepause.

Tsitaate:

"F. Tuglas: See on nüüd ilmne tõde, et meistriteoseid ei kirjuta keegi eluaeg. Isegi rahuloldavaid suudab teha vähe. Tänavu saab just 70 aastat, kui mu esimene jutustus trükist ilmus, olin siis 15-aastane. Võite kujutada, mis väärtusega olid minu elu esimesed novellid ja kui palju peab sellest kõrvaldama ja mitte kunagi meelde tuletama.
P. Rummo: Aga see esimene jutustus "Siil", ma olin vist kümmekond aastat vana, kui lugesin. See andis väga tugeva elamuse. Ma ei tea, kas see uues kogumikus sees on?
F. Tuglas: On küll. Aga ta on uuesti kirjutatud. Ta on 50 aastat hiljem uuesti kirjutatud.
Reporter: Teie ise olete öelnud, et kui on nooruse algvärskus, ei ole elutarkust, on elutarkust, ei ole loomevärskust.
F. Tuglas: See traagika on alati olemas, elutarkuse ja loomevärskuse vastuolu. Aga kui kriitiline ollakse, saadakse teataval määral neist üle."

/---/
"F. Tuglas: Mul on väga raske rääkida, mina ei ole kunagi elukutset valinud. Ma ei ole iialgi teadnud, et ma tahan kirjanikuks saada. Sellest peale, kui kirjutada oskasin, hakkasin ma kirjutama. Vilde käest küsiti ka, kuidas ta kirjanikuks sai. Ta ütles, et kahjuks ta ei tea seda, ta ei oska muud, kui kirjanik olla. Ma pean ütlema, et ma muuks ei kõlba. Ma olen ameteid pidanud vahest paar aastat oma pika elu jooksul. Kõik aeg olen ma nagu mingi rändaja olnud ikka kirjanduse naabruses."

/---/
"F. Tuglas: Looduse mõju määrab rahva iseloomu ja laadi, eriti kirjanduse. Kõik realistid on Põhja-Eestist, romantikud Lõuna-Eestist. See on suur vahe.
Reporter: Kummaks ennast peate?
F. Tuglas: Ma olen ikkagi romantik, kui sel sõnal eriline tähendus on."

---
* Friedebert Tuglas ((aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 - 15. aprill 1971) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum, 1966. a.

* Ivar Trikkel (11. apr 1930 - 20. aprill 1999) - raadioajakirjanik, väga hinnatud raadiohääl, kultuuri- ja ajakirjandusõppejõud.