30/07/2014

"Plutoonia"


Vladimir Obrutšev
"Plutoonia"

Eesti Riiklik Kirjastus, 1954.
Tõlkinud Leonid Parašin.
Illustreerinud: nimi puudub.

Nüüd, mil maailmas järjest rohkem levivad teated Maa sisemusse viivatest aukudest, on "Plutooniat" igati aeg meenutada. Sellest hoolimata, et Obrutšev oma järelsõnas selgitab: "... et uurimisretke Plutooniasse ei ole kunagi olnud ega saanudki olla, sest et mitte kuskil Arktika piirkonnas ega üldse maakeral pole niisugust avaust, mille kaudu inimesed võiksid laskuda maakera sisemusse." Viimatisi auguleide Siberis võib ju hea tahtmise korral Plutoonia sissepääsudena vaadelda.

Veel kirjutab autor: ""Plutoonia" kirjutasin ma eesmärgil anda meie lugejatele huvitava teaduslik-fantastilise romaani kujul võimalikult õige kujutlus möödunud geoloogiliste ajastute loodusest, neil kaugetel aegadel olemasolnud loomadest ja taimedest."

Nende kaugete aegade loomadega olid mul lapsepõlves omad arved. Olin umbes nelja-viieaastane, kui meil kodus elas minust suurem tüdruk, maalt pärit sugulane, et linnas koolis käia. Tema kooliraamatutes oli minu mäletamist mööda leheküljesuuruseid pilte või pilditahvleid geoloogiliste ajastute loomadest. Ma kartsin neid raamatuid lehitseda, pildil olevad suurehambulised ja -lõualised tiibadega või tömpjalgadega loomad ajasid mulle hirmu peale ja ma ei julenud pildilehekülgesid käega puudutadagi, et äkki hammustavad.

Aga Obrutševi "Plutoonia" "arstis" mu sellest hirmust terveks, kuigi ka selles on palju päris hirmsate loomade pilte. (Kunstnikuks on olnud vist Stalini-ajal kannatanud inimene, sest tema nime pole raamatusse märgitud - tollal tehti niimoodi üsna sageli.)

"Plutoonia" on kirjutatud 1915. a ja ilmus esmakordselt 1924. a. Selle kirjutamiseks andsid autorile ajendi Jules Verne'i "Teekond maakera sisemusse" ja Conan Doyle'i "Kaotatud maailm", milles Obrutševi arvates oli palju (geoloogilisi) vigasid.

1914. a suundub Põhja-Jäämerele Vene ekspeditsioon, leiab sealt Nanseni maa, millelt on võimalik laskuda maakera sügavusse. Ekspeditsiooni liikmete mõõduriistad näitavad kummalisi näite, lisaks kohtavad nad "liikuvaid künkaid" - mammuteid, seejärel ninasarvikut ja siis läheb juba päris põnevaks nii ekspeditsiooni koertel kui ka inimestel.

Et maa-alusel tundmatul maal valitseb alati päev ja paistab tundmatu valguskeha, siis otsustab ekspeditsioon nimetada selle valgusallika allmaailma jumala järgi Plutoniks, maa enda aga Plutooniaks. Varsti jõutakse tõdemuseni, et "sestsaadik kui me avastasime selle imeliku maasisese maailma, olen ma lakanud imestamast ükskõik mille üle ning olen valmis tervitama iguaanodone, plesiosaurusi, pterodaktülosi, trilobiite ja teisi paleontoloogilisi imeelukaid." Tuleb siiski tunnistada, et ekspeditsioon on üsna verejanuline: et saada teaduslikke tõestusmaterjale maapinnale viimiseks ja täiendada lihavarusid, selleks lastakse palju loomi maha.




Igasuguseid seiklusi tulvil ulmekas ärkavad vulkaanid ja laiuvad maa-alused merd, tohutud sipelgad ohustavad ekspeditsiooni, brontosaurused ehmatavad inimesi, ürginimesedki ilmuvad välja jne. Võib-olla tahab keegi mu blogi lugejatest seda raamatut ise uuesti või esmakordselt lugeda - kohatisest naiivsusest hoolimata on see päris huvitav, kohati naljakaks kippuvgi lugemine -, seepärast ei hakka ma sisu rohkem ümber jutustama. Tõestusmaterjalid igatahes lähevad kaduma.

* Vladimir Obrutšev (28. sept /10. okt/ 1863 - 19. juuni 1956) oli vene geoloog, paleontoloog, geograaf, ulmekirjanik, teaduste akadeemia akadeemik, sotsialistliku töö kangelane, kahekordne Stalini preemia laureaat Siberi geoloogilise uurimise eest. Tema hüüdnimeks oli "Siberi peageoloog".

Ulmeraamatuid on ta kirjutanud kuus, tuntumad neist on "Plutoonia" (1915) ja "Sannikovi maa" (1924, e.k 1956), lisaks neile on eesti keelde tõlgitud ka seiklusjutt "Kesk-Aasia avarustes. Aareteotsija märkmed"  (1951, e. k 1957)

Владимир Обручев "Плутония" (1915, 1924)

26/07/2014

"Notsu näeb und"

Suviseks soojade õhtutega nädalavahetuseks kõigile "Tütarlapse..." lugejatele midagi lahedamat ja ebatõsist meie lasteluule klassikast.

NOTSU NÄEB UND
Ernst Enno


Kõik vaikib, suve õhtu
und külvas üle maa;
kõik notsud võtnud hõlma
põhk pehme puhkama.

Kõik väljad, metsad unes
ja tudub karjamaa,
Tuks puges ära küüni,
Juss sängi magama.

Üks väike notsu üksi
kui ruigaks salaja, -
küll unenägu võtnud
ta hõlma põhuga.

Ja unes läbi aia
ta läheb vaatama,
kas vahest väljas ootab
mold hapupiimaga.

Kuid väljad, metsad vaikind,
piim puhkab keldris ka -
und näeb väike notsu,
põhk soe puhata.

/Minu lapsepõlve toredast värsikogumikust
"Üks rohutirts läks kõndima" (1957)/

23/07/2014

"Jutupaunik II"


"Jutupaunik II"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Koostanud Heino Väli.
Kunstiliselt kujundanud E. Vaher, E. Valter ja V. Vare.

Kui 1958. a ilmunud "Jutupaunik 1." oli vaieldamatu kirjanduslik suursündmus ja suure lusti ning rõõmuga tehtud proosa- ja luuletekstide kogumik, siis "Jutupaunik II" ilmumine, mis oli väga oodatud ja kaua veninud, 1962. a enam niisugust elevuspuhangut ei tekitanud. Midagi oli muutunud...

Ma pole küll kuskilt lugenud, kas autorid - täpsemini ENSV Kirjanike Liidu juures asuv Noorte Autorite Koondis - pärast esimese "Jutupauniku" ilmumist kõva peapesu said, aga teist raamatut uurides tundub, et noori autoreid enam omapäi tegutseda ei lastud. Noh, eks nad olid ka vanemaks saanud. Koostajaks oli õnneks ikka Heino Väli - õnneks sellepärast, et tema looming lastele oli alati suurepärane ja ega ta ka koostajana halvem polnud.

Kui "Jutupaunik 1." suureks väärtuseks on koguteose lõpus avaldatud lühitutvustus "Kes on autorid?", siis sedagi enam teises kogumikus pole. Ju ei vajanud lastekirjanikud erilist tutvustamist. Teisest alates ongi "Jutupaunikute" puhul tegemist lastekirjanike kogumikega, mis järgmisest, kolmandast "Jutupaunikust" alates jälle mõnevõrra muutusid.

"Jutupaunik II" on ideoloogiliselt märksa tõsisem kui esimene. Nüüd on juba avaleheküljest alates rõhk pioneeri- ja oktoobrilasteteemadel. Kõige ees on Manivald Kesamaa luuletus "Head pioneeriaastad". Jaan Rannap kirjutab Karlast, kes juba kolm korda on tahtnud pioneeriks saada. Silvia Rannamaa jutukese tegelane Piret on õnnetu, et vanaema tema uhiuuele säraläikelisele oktoobrilapsemärgile tähelepanu ei pööra. Ralf Parve on kirja pannud vana revolutsionääri jutustuse jne.

Mängulist vallatust on peaasjalikult väiksematele lugejatele mõeldud lehekülgedel "Väikestele velledele", aga üldmuljena on raamatus vähem sära ja särtsu kui esimeses kogumikus, ollakse justkui taltunumad ja tagasihoidlikumad.




Võib-olla tundus teine "Jutupaunik" mulle igavam ka seepärast, et olin ise juba suuremaks kasvanud. Laps kasvab nelja aastaga palju, loetusse suhtumine muutub. Aga ma ostsin endale ka mõned järgmised "Jutupaunikud", nii tuleb neist veel edaspidigi blogis juttu.

Vaata ka: "Jutupaunik 1."

20/07/2014

"Jutustusi Dzeržinskist"


Juri German
"Jutustusi Dzeržinskist"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud V. Vent.
Illustreerinud N. Kulikov.

Tänasel kuupäeval, 20.juulil 1926, hingasid küllap paljud inimesed kergendatult: suri Felix Edmundovitš Dzeržinski, Nõukogude repressiivaparaadi Tšekaa looja ning juht 1917.–1926. a. Aga palju oli ka neid, kes teda idealiseerisid. See 65 leheküljeline kooliealiste nooremale astmele mõeldud raamat on taolise idealiseerimise üks tunnistajaid. Stalini ajal pidi ju iga mudilanegi teadma, kui hea ja õilis oli nn raudne Felix, kes tegelikult, nagu me nüüd teame, kujutas endast üleüldise hirmu sümbolit.

"Jutustusi Dzeržinskist" nimetatakse praegu õigusega nõukaaegseks koleraamatuks. Jah, sisult väärtuslikumate lasteraamatute kõrval kippusid koleraamatud 1950. aastate alguses võidutsema. See raamat mulle ei meeldinud, tundus süngena nii sisu kui ka piltide poolest, aga mäletan, et oli lapsi, kes seda vägagi põnevaks pidasid.

Neis jutustustes kirjeldati Dzeržinskit mehise, targa ja südamliku inimesena, kes magas vähe - kolm-neli tundi - ja tegi oma hirmutavat ühiskonnapuhastustööd kirglikult ja andumusega. Tulihingeliselt. Tšekaad, mida Raudne Felix juhtis, nimetati neil aastatel Vetšekaks - ülevenemaaline erakorraline komisjon, mis pidigi sõna otseses mõttes olema nõukogude vaenlaste hirm, "proletariaadi paljastatud mõõk".

Väidetavalt kutsusid tšekistid Felix Dzeržinskit Isaks ja püüdsid oma kõhnaks jäänud ülema kasinaid toiduportsjone salamahti suhkrutükikestega või veidi rammusama leemega korvata. Temal omakorda leidunud kõigi jaoks ergutav sõna, lahke naeratus, rõõmus "tere". Nii, nagu tollastes lastelauludes lauldi, et "suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea..." püüdis kirjanik kasutada sama skeemi ka Vetšeka ülema iseloomustamisel. Esimesena ruttas ta aitama nälginud tänavapoisse, abistas vanakesi, oli  lahke teda portreteerima tulnud kunstnikuga, ei säästnud ennast kunagi...

Kuid piisanud üksnes sellest, kui ta vaenlasele otsa vaatas, kui see "hakkas äkki kiiresti kõnelema. Ta kõneles ja püüdis aina oma silmi Dzeržinski pilgust kõrvale pöörata, kuid ei suutnud.
Dzeržinski vaatas talle üksisilmi näkku, vihaselt, põlastavalt ja külmalt. Ning oli selge, et selle pilgu ees on võimatu valetada: niikuinii ei aita.
Ainult ühel korral katkestas Dzeržinski parunit, siis, kui too nimetas teda seltsimeheks.
"Ma pole teile seltsimees," ütles Dzeržinski vaikselt ja ta silmad sähvatasid."


* Juri German (1910-1967) oli sündinud Riias vene ohvitseri pojana. Raamatuid hakkas ta kirjutama 17aastasena. Teise maailmasõja aastatel oli sõjakorrespondent, kirjutades põhiliselt polaaraladel toimuvast. Tema rohkearvulise kirjandusliku loomingu olulisemateks tegelasteks on tšekistid ja meedikud.

Ta on kirjutanud ka filmistsenaariume, tema poeg ja pojapoeg on kinokunstis tuntud nimed. Eestiga on ta seotud filmi "Valgus Koordis" stsenaristina koos Hans Leberechtiga 1951. a. Ka on temalt eesti keeles ilmunud kaheosaline ajalooline romaan "Noor-Venemaa" ja taas tšekistidest jutustav "Üks aasta".

Юрий Герман "Рассказы о Дзержинском" (1950).

12/07/2014

"Timur ja tema meeskond"


Arkadi Gaidar
"Timur ja tema meeskond"

Raamatust "Jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud L. Kurai.
Illustreerinud F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

Kuigi võib jääda mulje (võimalik, et mingite ideoloogilist laadi hilisemate muudatuste tõttu), et see kiiresti väga populaarseks saanud noorsoojutustus on kirjutatud Suure Isamaasõja ajal, on kirjutamise daatumiks 1940.

Jutustus usinatest pioneeridest, kes abistasid rindemeeste perekondi, üksikuid vanureid ja eakaid, kutsus esile laiaulatusliku timurlaste liikumise, mis otsapidi ka Eestisse jõudis.

Pean tunnistama, et see siin on juba mu mitmes katse sellest loost kirjutada - eelmistes kippus vähem juttu olema Gaidari teosest ja rohkem mu enda lapsepõlvemälestustest ühest Nõmme koolist, kus samuti timurlased olid, vanamemmedele puudeladumisel abiks käimisest ja "Timurlaste laulu" muusika autorist. Seekord otsustasin need meenutused siinsest tekstist välja jätta ja rohkem Gaidari timurlastele keskenduda.

Jutustuse tegevus toimub 1939. a suvel, mil polkovnik Aleksandrovi tütred 13aastane Ženja ja juba neiueas Olga kohtuvad 13aastase Timuriga, kes juhib asula salapärast poisteorganisatsiooni, mille liikmeid aeg-ajalt huligaanideks peetakse (sest asulas on ka teine poisterühmitus, mis põhiliselt õuna- ja muude pisivargustega tegeleb), aga mis tegelikult on loodud inimeste abistamiseks. Oma kaitse alla võetakse ka Ženja ja Olga.

Kirjanduslikult pole tegemist erilise meistriteosega, kuid tekstis on hoogu ja innustust, mis pani selle tegelased elama ja lugeja neile kaasa elama, ning inimlikku mõistmist, et need, kes rohkem suudavad, võivad ja saavad juba maast-madalast abiks olla neile, kel jaksu vähem.

Peategelane kannab Arkadi Gaidari poja Timuri nime. Tegelikult oli see puhas juhus, sest jutustuse esimene versioon oli pealkirjastatud "Duncan ja tema meeskond", kuid seda avaldama hakanud kirjastus ei tahtnud, et peategelasel oleks inglise nimi. Nii asendaski Gaidar Duncani nime oma poja omaga.

Timuri ja tema meeskonna teema juurde pöördus Gaidar tagasi veel vähemalt kaks korda. Samal, 1940. aastal kirjutas ta jutustuse "Lumekindluse komandant" ning 1941. aastal sõja alguspäevil filmistsenaariumi "Timuri vanne", mille tegevus toimub taas samas suvilas ja asulas, kus "Timuri ja tema meeskonna" oma.

2013. a koostas Venemaa haridusministeerium nimekirja sajast raamatust, mida soovitatakse sealsetele koolilastele lugemiseks. Selles loetelus on ka "Timur ja tema meeskond".


ERR.ee Raadioteatrist saab kuulata "Timuri ja tema meeskonna" järgi 1952. a tehtud kuuldemängu. http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/timur_ja_tema_meeskond

Аркадий Гайдар "Тимур и его команда" (1940)

03/07/2014

"Südi sõsar"


Juhan Kunder
"Südi sõsar"

Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1946.
Illustreerinud Valli Lember-Bogatkina.

On laulupeokuu. Sestap sobib blogisse hästi raamat, mille pilditegelastel on kaunid eesti rahvariided.

Minul endal oli küll just "Südi sõsara" 1946. aasta väljaanne, mille kaanepilt postituse alguses on. Aga enam mul seda alles ei ole, võib-olla kulus suure lugemisega päriselt ära. Nõnda kasutangi siin teist väljaannet, järgmise põlvkonna oma:

Juhan Kunder
"Südi sõsar"

Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Illustreerinud Asta Vender.

Muinaslugu nõuka* peremehe kuuest pojast ja nende südist sõsarast ei hakka ma siinkohal muidugi ümber jutustama. Kes siis seda ei teaks!

Viieteistkümneaastane piiga oli ilus ja kena kui lilleõilmeke, nutikas ka. Võttis nõuks oma vendi otsima minna ja mitte enne tagasi tulla, kui ta need on leidnud.

Kellele eelnev lõik midagi ei öelnud, sellel aitavad ehk Asta Venderi kaunid pildid muinasjuttu meelde tuua. Lisan ka, et mulle meeldis lapsena sellest loost kõige rohkem kuldne õunapuu - seesama, mis kilises ja kõlises, jalad alla võttis ning sõitjatele järele hüüdis: "Mees, mees! Oma jätad, võõra viid!" 





*  Mitte segi ajada nn nõukaajaga; nõukas tähendab leidlikku ja taiplikku :)